Moodne ühiskond ja mängu lõpp

Vaata kui julge, vaba ja loov on mängiv inimene. Ühelt poolt täielikus unustuses, teisalt eneseküllane substants. Eelkõige on ta mänguline lapseeas. Hilisemas elus tuleb seda järjest harvem ette. Tänapäevasesse, valdavalt teadusepõhisesse kultuuri sisse elav inimene on sunnitud oma vaimus järjest vähem ruumi jätma mängule. Lõpuks suretab vaimne ratsionalism ka lapsepõlves omandatud kehalise mängulisuse. Kunagisest pallimängust saab sport. Ja sport on juba eesmärgistatud ning  ratsionaalne töö ehk kehakultuur. Oma tavalises rutiinis toimetava inimese puhul jäävad lapsepõlves omandatud voorustest (julgus, vabameelsus, loovus jms) tihtipeale järele vaid riismed. Loovus kaob, et teha ruumi etteaimatavatele komformsetele käitumismustritele. Vabadus asendub normatiivide laviiniga. Julguse rebib rinnust kartus ja murelikkus teadmatuse ning hoomamatu homse ees.
Inimeste elust kaob märkamatult mängulisus ja see on kurb, sest inimene vajab mängu nagu hapnikku, et olla värske. Et olla inimene oma võimaluste paljususes.
Mänguks jääb aga meie ajal järjest vähem ruumi. Miks on see nii?
Esiteks sellepärast, et vaikimisi on saanud ühiskondlikku elu korraldavaks imperatiiviks kunagine roomlaste mõttetera mõistuse valitsemisest - domina omnium et regina ratio. Selle kulminatsiooniks kujunes valgustusaegse humanismi  idee vabastada inimvaim patuse ja meelelise keha küüsist ning joonduda mõistuse valguse järgi. See on nüüd käes. Mõistuse valgus on ennast inimeste üle kehtestanud. Kreekas kunagi käärima pandud "filosoofia vein" on lõpuni käinud.
Teiseks mängu väljatõrjujaks inimeste elust on moodne tehnoloogia. Teaduslike saavutuste abil  emakest loodust enese vajadustele kohandav ja ümber töötlev inimene on jõudnud oma toimetamistega selliste piirideni, et mäng ja kergemeelsus ühiskondlikul ning poliitilisel tasandil võiks ohtu seada terve inimkonna püsimise ja edasise saatuse.
Kolmandaks mängu kustutajaks on kapitalismi vaim, mis asetab ärilise edukuse ja majandustegevuse inimühiskonna arengu keskmesse, seadistades innovaatika (pidevad, teadlikult juhitud muutused) selle arengu kütuseks. See on tekitanud inimese maailmapildis pideva turbulentsi. Vanad traditsioonid lõhutakse ja stabiilsust pole. Pidevalt muutuvad olud, mis võimendavad omakorda inimeste hirmusid. Noorukieas koolis õpitud oskused vananevad kiiresti. Vaevaga omandatud ametid asendatakse uute tehnoloogiatega, samal ajal kui  inimese võime omandada uut elukaare jooksul pidevalt kahaneb.

Päästvana mõjub selle kõige juures vaid teadmine, et alati on olnud ja saab olema luuletajaid ning nende teoste esitajaid, kes jäävad inimesi ka vaimuruumis keeleliselt mängu juurde tooma.

Eesti rahvusküsimus poliitikas ja kultuuris

Eesti majanduselu tark liitumine maailmamajanduse tegelikkusega on paratamatu, kui me tahame tulevikus Eestis komforti ehk mugavamat elu. See aga ei vähenda rahvusküsimuse olulisust. Rahvusküsimuse oht varitseb meid selles, et rahvuslik vaimsus võib kultuurilise taandarengu korral saada poliitilise ideoloogia manipulatsiooni instrumendiks.

Rahvusliku vaimsuse kõige olulisem roll on olla inspireeriv keskkond inimese vaimseks arenguks. Meenutagem kasvõi semiootiku Juri Lotmani tõdemust - rahvuslikkus ja isamaalisus on inimkultuuri arengu üks jätkusuutlikumaid vorme.

Rahvuse üheks iseloomulikuks tunnusjooneks peetakse meietunnet. Sotsioloogid nimetavad seda kollektiivseks identiteediks ja kultuurilise taandarengu tingimustes saab seda ka poliit-tehnoloogiliselt ära kasutada. Ükskõik millises inimkoosluses teistele vastanduva eneseteadvuse tekitamise ja selle võimendamise kaudu saab näiteks esile kutsuda konflikte, sest „meietunde“ ja kollektiivse tahte võimendamise tulemusena võib lisaks enesemääramisele inimestes kasvatada ka „nende“ ehk teiste inimkoosluste vaenamist. Ajaloos ja ka tänapäeval on selle kohta palju ilmekat materjali.

Kuid rahvuse käsitlemine poliit-tehnoloogiliselt ja manipuleerimise objektina on vaid rahvusküsimuse poliitiline pool. Rahvusküsimusel on olemas ka vähem käsitletud, kultuurilise arengu aspekt. Rahvust kui fenomeni ei maksa alahinnata rahva elujõu allikana ning kõrgkultuuri katalüsaatorina. Seda enam, et poliitilised saavutused rahvusena on pigem rahva kultuurilise eneseteostuse tagajärjeks.

Kirjandus- ja kunstiajalugu näitab, et rahvuslikust vaimsusest ja isamaalisusest kantud kultuuris on peidus elujõudu, mis võib põhjustada kultuurilisi plahvatusi ja kanda rahva vaimsust ka üle pikkade „tumedate“ aastakümnete. Seega rahvust tasub vaadelda kui kõrgemale kultuurile püüdlevat kogukonda, mis on võimeline looma inspireerivat ja teistest rahvastest erinevat, omakeelset ja omanäolist vaimset keskkonda inimese eneseteostuseks ning arenguks.

Lisaks sellele kannab erinevate rahvuskultuuride poolest rikas maailm endas kaugelt suuremat inimkonna kultuurilise loomingu potentsiaali ja kultuurilise õitsengu võimalust kui selle oletatav vastand – üks ja terviklik uniformeerunud maailmakultuur. Seda enam, et paljude kultuuride arenguteed osutuvad nii või teisti tupikteedeks ja hääbuvad, on kasulik hoida võimalusi uute ja paremate puhkemiseks.

Seega rahvuskultuuride pinnalt on kogu inimkonna kultuurilised arenguvõimalused mitmekesisemad ja seetõttu kõrgemale arengutasemele jõudmise tõenäosus suurem. Kuigi eesti rahvuslik vaatepunkt ja sellelt pinnalt tekkinud looming on maailma mastaabis väga pisike, on ta siiski vaimselt jätkuvalt piisavalt elujõuline ja viljakas pinnas, võimaldades ka eestikeelses kultuuriruumis tegeleda majandusküsimuste kõrval kogu inimkonda puudutavate inimliku hingeelu põhiküsimustega: küsida tõe ja õiguse, kaunima maailma järele, seda küsimist teostesse valada ning otsida oma hingesoppides inimlikke kannatusi leevendavat õnne valemit.

Kas koolivägivald või loomad koolis?

 „Gümnaasiumi territooriumil vahetunni ajal põletas A koolikaaslast tikuga lõua alt, tekitades kannatanule valu ja tervisekahjustuse. Algkool-lasteaia aulas ähvardas alaealine H noaga nelja 10-aastast last tervisekahjustuse tekitamisega, pannes ühele neist kööginoa kõrile. Poiste riietusruumis, kallati B koolikotis asuvasse joogi sisse uriini, mida teadmata B ja tema õde hiljem jõid, selle tegevusega kahjustati nende tervist. jne “, vahendab Justiitsministeeriumi raport hetki tänapäeva koolivägivallast. Teema on kuum ka seoses hiljutise skandaalse vahejuhtumiga kui lastevahelisse vägivallatsemisse sekkus lapse isa. Eesti Päevaleht (EPL  13.06.2012) vahendab, et erukindral U. Roosimägi karistas oma poega rünnanud vanemat alaealist, lüües talle lahtise käega näkku. Inimesed on juhtunust ilmselgelt ärritunud ja otsivad lahendusi. Näiteks Päevalehe lugu kommenteerides kirjutab keegi Kuks: „Roosimägi asemel oleks ma jõmpsika isale ka veel sahtlisse väänanud, sellistes peredes need ülbikud ja ennasttäis molkused kasvavadki, endast nõrgema kallal on kõvad mehed, omasuguste seas tehakse püksid täis.“
Paljudel juhtudel iseloomustavad ka ohvrid ise vägivallatsevaid lapsi kui ülbeid, hoolimatult irvitavaid ja enesega rahulolevaid tüüpe. Paratamatult tekib küsimus, kas on võimalik „laps-jõhkardite“ käitumist muuta?
Lihtsaid lahendusi pole
Erinevad analüüsid laste vägivaldse käitumise kohta visandavad küll väga sisukaid ja asjakohaseid arutluskäike sedalaadi käitumise põhjuste kohta, kuid haridusasutuste tegevusplaanid põhjuste likvideerimiseks sumbuvad paraku ummikusse, sest päädivad enamasti plaaniga töötada koolides välja tagantjärele sekkumise mehhanismid, stiilis õpetaja vestlus lapsega ja tema vanematega. Kuid esiteks ei likvideeri selline tegevusplaan vägivaldse käitumise põhjuseid ning teiseks ei paista vestlused tihti ka tagantjärele mõjuvat, sest Justiitsministeeriumi raporti kohaselt on 85% protokollides fikseeritud rusika ( vahel ka tooli- või noa-) kangelastest teiste kallal vägivallatsenud ka varem.
Seega paistab, et ühtegi head retsepti koolivägivalla põhjuste likvideerimiseks ei ole ja  koolivägivalda saab paremal juhul ehk taltsutada ning distsipliiniga vaos hoida. Asja teeb veel keerulisemaks küsimus, kus tõmmata piir vägivaldse ja lihtsalt aktiivse lapse vahel? Näiteks mänguasja vastu seina loopivat last nimetame mürakaruks aga kui laps kordab enese jaoks sama tegevust kassiga, käsitlevad lapsevanemad seda vägivallatsemisena. Vabaduste ja humanismi  ajastul ei tule kõne alla tagasipöördumine nn „sõjakooli distsipliini“ kehtestamise juurde, sest koolivägivalla likvideerimisel liigse distsipliiniga kardetakse maha surude laste loomulikku innukust ja aktiivsust. Pealegi riivaks sedalaadi tegevus laste inimõigusi.
Enese ja teineteise mõistmine ongi inimesele raske väljakutse
Ümbritseva suhtes aktiivselt käituvad lapsed ongi esmapilgul tihti vägivaldsed. Põhjus on selles, et neil pole veel välja arenenud tahet ja tähelepanu teiste elusolendite tunnetest ja vajadustest aru saada ehk teisi mõista. Soov teisi mõista puudub inimesel sellepärast, et see pole kaasasündinud omadus vaid pereringis ja igapäeva elu praktika käigus teistega suheldes omandatud käitumine. Ilmselt on palju perekondlikke ja ka laiemalt ühiskonnast tulenevaid kultuurilisi tegureid, mis elukaare jookusul kujunevat empaatiat soodustavad  või takistavad. Igal juhul nõuab see aega, vanemate pühendumist ja ilmselt veel palju muudki ning ka siis pole tulemus garanteeritud. Miks?
Mõjub vaid täiskasvanute endi käitumine, mitte sõnad
Asi on selles, et inimene on bioloogiline olend. Samal ajal kui väliskeskkonna muutuste tajumine ja oma ellujäämisinstinktide rahuldamine on talle kaasasündinud primaarne omadus, viib teise inimese hingeelu mõistmiseni  hoopis keerulisem skeem (vt näiteks W. Dilthey „"Hermeneutika tekkimine" – Akadeemia 1991, nr 5). Dilthey mõttekäigu toel võiks lapse empaatiavõime tekkimist selgitada nii: vahetult kogeb laps varajases eas teisi inimesi (samamoodi nagu kõike muud) eelkõige füüsiliselt. Proovides väliskeskkonda allutada oma vajadustele, kohaneb igapäeva praktikas märkamatult ka lapse enda käitumine. Ehk siis olles igapäevases praktilises suhtes väliskeskkonnaga (milleks olulisemateks objektideks on lapse vanemad) lihvib laps pidevalt ka omaenese käitumist. See tähendab, et juhul kui last ümbritsevate inimeste käitumismuster on järjekindlalt hooliv, omandab ka laps eeldatavasti pigem sedalaadi käitumise ning see omakorda  loob eelduse, et ta hakkab kiiremini mõistma teistesse tähelepanu ja hoolivusega suhtuva inimese käitumise taga tuumakamat sisu.
 Tean õpetajat, kes tegi õpilastega klassis järgneva harjutuse. Ta jagas lastele kätte valged paberilehed ja käskis need jõuga känkrasse kortsutada. Seejärel andis ta ülesande paber ettevaatlikult lahti voltida nõnda, et taastuks paberi esialgne kuju. Lapsed märkasid, et ka väga hoolikal lahtivoltimisel jäid paberile tähelepanelikul silmitsemisel siiski kortsud ja armid millest vabanemine polnud võimalik. Seejärel palus õpetaja lastel paberi ees vabandada (oma suutmatuse pärast paberit esialgsel moel taastada), ise lastele selgitades: nõndaviisi on ka siis kui te oma käitumisega teisele liiga teete. 

Allikad:
http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-erubrigaadikindral-urmas-roosimagi-loi-last-nakku.d?id=64532028&com=1&s=1&no=0
http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49167/Alaealiste+v%E4givallakuritegevuse+anal%FC%FCs,+Justiitsministeerium.pdf

Poliitika pole eesti rahva elujõu allikaks

Elu õpetab üksikisikut ei tema jäta õpetamata ka rahvaid, lausus Jaan Tõnisson ühes oma viimastest kõnedest hämmastavalt prohvetlikud sõnad. Mida ta sellega mõtles? Mis tarkust on elu eesti rahvale õpetanud? Tõnisson uskus, et eesti rahva elu on elamisväärne vaid omariikliku suveräniteedi, vabaduse ja ausa õigusriikluse vaimus ning seda elu õpetust on eesti rahvas ka kuulda võtnud; õiglast omariiklust oleme ju jõudu mööda ikka püüdlikult taga nõudnud.
Kuid pole kindel, kas rahvapoolne nõudmine suveräniteedi järele kestab, sest paratamatult kasvab mugavama eluolu tuules individualism ja mammona noolimine ning tulemuseks on ühiskonna ja demokraatia toimimiseks vajaliku MEIE tunde ehk identiteedi kahanemine.
Koos identiteedi hääbumisega kahaneb ka ühine vastutus ehk moraal. Millepärast see nii on läinud? Võibolla on meie identiteedi kadumise põhjus selles, et MEIE tunde jaoks ei nähta tänapäeval enam sobivat kohta, sest maailmast tulvab meile peale nii palju uut ja põnevat, mida tasub proovida ja katsuda. Selle kõrval sobib meie oma eesti identiteet pigem ajaloo riiulitele ja vahel ka laulupidudele, mitte igapäevase elu praktikasse.
Sellega seoses meenub vana Hiina muinasjutt, kaupmeestest, kes jõid häbi pärast silmad maas, vaikides endi korraldatud aastavahetuse pidusöögil veini asemel vett, sest igaüks neist oli peole minnes endamisi arvanud - ega ühisesse kannu kokku valatud vein sellest lahjemaks lähe kui mina oma osa veini asemel hoopis vett valan.
Oma eesti meietundeta ja identiteedita aga ei saa ka olla päris oma kindlat elutunnet, mis kannaks. Oma elutundeta jääb peale tormilist noorukiiga inimesele liiga palju vastuseta küsimusi iseenese suhtes ja sellest tulenevalt ka kõhklused oma edasistes valikutes.  Nõndaviisi jalad õhus pole alust ka eriliseks elurõõmuks ja kokkuvõttes on tulemuseks rahva elujõu vaikne hääbumine. Elujõuta rahvas on aga vaimses mõttes vaid vine.
Tõsi, meedia suudab kujutluse rahvast, eriti riigist üsna suurena hoida. Paradoks on pigem  selles, et samal ajal kui eesti rahva elujõud ja tegelik võime oma vaimseid väärtusi taas velmata on kahanemas, siis meie ühised jõupingutused ja tähelepanu riikluse korraldamise ja poliitiliste päevateemade vastu kasvab.
Eestis möllab väga omanäoline liberaalne etatism ja meedia vahendamisel on avalikkuses suurima hasardiga käsitletud teemaks saanud hoopis poliitika ja valitsemine, õigemini see kui halvasti ja ebaausalt seda korraldatakse.

Kuid kunagi iseteadvusele ärganud rahva saatuse ja elujõu küsimuse kõrval on see täielik pseudo-probleem, sest rahva elujõud ei sõltu kaugeltki mitte poliitilise eliidi keskmiselt kõrgemast moraalist ja nende poolt vastuvõetud seaduste tipp-kvaliteedist vaid oma igapäevast praktilist tööd tegeva inimese elutundest. Rahva elujõu eelduseks on inimestele rõõmu pakkuva sisemise elutunde taastumine. Elutunne pakub elamise rõõmu vaid siis kui inimene on rahul oma arusaamisega maailmast, tema suhted lähedastega on talle elurõõmu allikaks ja tema püüdlused elus on pälvinud kaasteeliste heakskiidu, sest on osutunud vajalikeks ning viljakandvaiks.


Ilmunud Delfis 30.05.2012

MIKS EESTI ON JÄÄNUD KESKMISE SISSETULEKU LÕKSU?

 "Kas Eesti rahvas jääb püsima?", sellise väljakutsuva pealkirjaga Statistikaameti aastakonverentsil oli mul meeldiv võimalus teha ettekanne teemal - Eesti inimvara majandusarengu vaatenurgast - miks me oleme jäänud keskmise sissetuleku lõksu? Peab tunnistama, et põhiküsimusele vastuse visandamine osutus parasjagu keerukaks pähkliks.

 Konverentsid on kohad mõtete vahetamiseks ning mõtlemine on tänapäeval enamasti jalutamine teooriate vallas, kus võetakse sihikule mõni kitsas uurimisala. Käsitlus inimvarast on majandusteooria ala, mis vaatleb inimest kui loodusega töises suhtes olevat olevust. Seega majandusteaduses on inimene käsitletav inimvarana, kusjuures peetakse silmas inimest kui töist olendit, kes loodust pidevalt ümber töötleb ja nõnda enese tarbeks vääristab, ning töö tähendab eesmärgistatud inimtegevust mingi tarbimisväärtuse loomisel ja tootmisel. Seega on töö kahtlemata üks majanduselu põhimõisteid ja rahva rikkuse allikas ning kindlasti tehakse ka Eestis tublisti tööd. Miks on siis meie sissetulekud väiksed ja ei kasva loodetud tasemele? Mida see tähendab, et oleme keskmise sissetuleku lõksus?

Viimaste aastate statistikale tuginedes tuleb tunnistada, et Eesti välis-kaubanduse ja majandustegevuse struktuur ei näita eriti märke sellest, et meie töötleva tööstuse eksportivate ettevõtete tootlikkus läheneks põhjanaabrite ettevõtete omale ning palgad Eestis läheneksid loodetud tempos EL-i keskmisele. Välja arvatud mõned erandid, on välisturgudele suunatud ettevõtluses töötasud jätkuvalt madalad ning keskmisest kõrgemat palka makstakse valdavalt siseturule suunatud teenusesektoris, mis kuidagi raha riiki juurde ei too. Miks on see nii? Probleem on Eestis tegutsevate ettevõtete pigem sissepoole suunatud arengudünaamikas ehk lihtsamalt öeldes selles, et Eesti ekspordi struktuur on lihtsakoeline ja majandus on kasvanud laenurahal põhineva sisetarbimise teenindamise arvelt. Eestis pole tekkinud piisava mahuga siin arendatud ja Eesti ettevõtetele kuuluvat intellektuaalset omandit, tehnoloogia- ja disainimahukaid lõpptooteid ning teenuseid (ODM), millega globaliseerunud turgudel konkureeriksime (on küll Krimelte, Baltman, Standard, Tere, Silmet, aga seda on lihtsalt liiga vähe).
Eestil on küll suhteliselt hästi läinud ekspordi kogumahu kasvu osas, kuid meie netoeksport ehk kasumi, palkade ja maksude näol Eestisse jääv osa on jätkuvalt väga väike. Oleme jäänud suuresti Skandinaavia allhankemaaks ja meie peamiseks müügiargumendiks on endiselt odav tööjõud. Sellest võib järeldada, et Eestis tööga hõivatud inimvara on küll üsna sobiva ettevalmistusega lihtsakoelisemaks tööks, kuid ei ole küllalt haritud, informeeritud, organiseerunud ja sotsiaalselt välismaailmaga võrgustunud, et teha keerulisemat tööd ja realiseerida ise ärivõimalusi rahvusvahelisel tasandil.

Samas on just ekspordi pilt väga oluline, sest väikese avatud majandusega riigina sõltume kõige enam väljaveost. Kui ekspordime kõrge lisand-väärtusega tooteid ja teenuseid, saame importida seda eluks vajalikku, mida teised efektiivsemalt toodavad. Seega, kui ekspordiga on hästi, saab ka sisetarbimine õitseda ja suureneb kogu majanduse heaolu.
Eesti võimalik arengutee on väljapoole suunatud duaalse majanduse mudel. Eestis ei ole majandustegevus, eriti selle eksportiv osa, piisavalt spetsialiseerunud ning seetõttu välisturgudel konkurentsivõimeline. Samuti pole Eestis välja arenenud üksteisele toetuva tööjaotuslikkusega ettevõtlust. Kuid majanduses kasvab tootlikkus ja sellest tulenev konkurentsivõime suuresti just tänu töö spetsialiseerumisele ning nn klastriefektile. Juba ammu ei suudeta ühe riigi piires kõike eluks vajalikku toota. Raha selleks, et Eesti inimesed saaksid lubada endale kulutusi väga erinevatele kaupadele (nt autod või ravimid), peame teenima Eestis loodud kaupade või teenuste müügiga mujale. Paraku on konkurents maailmas tugev ning globaalsetele turgudele õnnestub jõuda vähestel ettevõtetel. Rahvusvahelisele turule välja murdunud ettevõtete edu põhjustab aga koduriigis elatustaseme ning palkade kasvu ning ülejäänud vähem konkurentsivõimeline osa majandusest kaotab konkurentsi-eelist välisturgudel (nt Suurbritannias) veelgi. Paratamatult on tulemuseks duaalne majandus, kus väiksem osa spetsialiseerunud ettevõtlusest ja tööjõust teeb asju, mille ekspordist saadav tulu võimaldab kasvada sisemajanduslikul tegevusel.

Eesti majandusarengu tulevikuväljavaadet tumestab ka see, et konkurents keskmise sissetulekuga riikide vahel kasvab. Need tööstusharud, kus tööjõukulud ja loodusressursid on muutunud peamiseks konkurentsieeliseks (nt allhange töötlevas tööstuses, tekstiilitööstus jms), pakuvad tavaliselt ka investoritele madalat tootlust. Samas on uutele tulijatele nendesse lihtsakoelisematesse tegevustesse sisenemise barjäär madalam ja seetõttu kättesaadavam paljudele arenguriikidele, kes otsivad oma majandusele uusi kasvuvõimalusi. See aga tähendab, et kerkib esile liiga palju konkurente ja tootmisvõimekust, pakkumine hakkab ületama nõudlust ja lisaväärtuse osa (palgad, kasum, maksud) kahaneb. Lisaks sellele on ressursi- ja tööjõumahukates tööstusharudes enamasti hästi oluline mastaabiefekt. Näiteks Hiinal on seetõttu selge eelis spetsialiseeruda odavale ja suuremahulisele tootmisele. Globaliseerunud majanduses ei suuda Eesti odava tööjõuga Aasia riikidega konkureerida (Kreenholmi sulgemine). Meil on küll mõningaid eeliseid, nagu Põhjamaade lähedus, hea logistika ja töö kvaliteet, kuid odava tööjõu maad Aasias ja mujal on oma oskusi järjest parandamas (lisaks on neil ahvatlev koduturg, millele ligipääsuga kaubelda) ning kui me ei õpi keerukamat tööd tegema, pole meil Eestis paremat sissetulekut loota! Seega on probleemide lahendamise võtmeks eelkõige inimvara teadmiste ja oskuste ajakohastamine. Meie inimvara vajab uusi teadmisi tehnoloogiatest, oskusi neid kasutada ning võimekust juhtida edukalt protsesse tootearendusest ja tootmisest müügini.

Tsiteerin siinkohal Mauritiuse keskpanga juhti Rundheersing Bheenicki: „Riigid Vietnamist Barbadoseni ja Eestist Botswanani on omamoodi „keskmise sissetuleku lõksus“, mille põhjuseks on ennekõike enesega rahulolu. Need on keskmise sissetulekuga riigid, kes on rahvusvahelises tootmises endale kunagi oma niši välja arendanud, kuid võistlevad nüüd madalama sisse-tulekuga riikidega (Aasia), kes ka soovivad tõusta keskmike hulka.“
Teiste arengumaade kogemus on näidanud, et keerukamad töökohad ei teki iseenesest. Eesti üsna madaltehnoloogiline majanduse struktuur ei vii siin isereguleeruvalt uute teadmiste ja lahenduste loomiseni (eriti siin tegutsevates Soome ja Rootsi tütarettevõtetes, kelle arendusüksused on mujal). Tarvilikuks eelduseks on, et sisemajanduses tekiks positiivne arenguring, kus olemas-oleva tööstuse uuendamine tuleneks samas riigis asuvast kõrgtehnoloogilisest ning teadus- ja arendustegevusest ning koostoimes nendega. Niisugust arengut võib küll majanduspoliitiliste meetmetega stimuleerida, kuid tulemust on nii väikese majandusega riigil globaliseerunud ja järjest süveneva tööjaotuslikkusega maailmas ning avatud innovatsiooni kontekstis üha raskem saavutada. Samuti pole tulemuslik vaid tehnoloogiate Eestisse sisseostmine, sest see tagab küll efektiivsuse kasvu kulude kokkuhoiu arvelt (vabaneb tööjõudu), kuid ei paranda elatustaset riigis üldiselt.
Kokkuvõttes võib arvata, et Eesti positsioon keskmise sissetuleku lõksus oleva väikeriigina lähiaastatel kinnistub, sest oleme olukorras, kus peamised Eesti eksportijad on madalate marginaalidega ning enamasti ilma arendustegevuseta ettevõtted (tihti välisettevõtete filiaalid), kes ei saa endale lubada lisakulutusi uuringuteks ja tehnoloogia arendamiseks. Ning kui Eestis ei teki siseriiklikku positiivse mõjuga tööjaotuse ahelat olemasoleva töötleva tööstuse ning uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vahel, jääb kõrgtehno-loogilistele ettevõtetele vaid üle siduda end otse eksporditurgudega. See aga ei tõsta elatustaset riigis üldiselt kõrgemale (nt IT-insenerid Skype`is). Tuleb tõdeda, et vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääbki edaspidi „supp lahjemaks“. Asi on selles, et globaliseerunud maailmas on tootmisahelad üle riikide laiali laotunud. Riigid ja neis tegutsevad ettevõtted konkureerivad pidevalt ning see on dünaamiline, ajas muutuv protsess. Need, kes ei uuenda oma tooteid ega täiusta tootmisprotsessi või ei suuda muul moel tootmissisendite kvaliteeti parandada, püütakse odavama töö tegijate poolt kinni ning senised tootjariigid kaotavad konkurentsieelise, olles sundseisus juba tehtud investeeringute ja väljaarendatud tootmisbaasi tõttu neis tegevusharudes. Paraku kaob keskmise sissetuleku lõksus olevatel riikidel tihti ka tugeva haridussüsteemi eelis, sest spetsialiseerumine tööjaotuses on teinud tööoperatsioonid ettevõtetes lihtsamaks, mistõttu ei esitata erilisi väljakutseid riigi haridussüsteemile. Piisab sinikraede kiirest väljaõppest. Konkurentsiküsimus on hoopis toote kvaliteedis, kiire tootearenduse võimes, toote erilises disainis, müügioskustes jms. Seega mitte hinnas, vaid inimvaras.
Üheks oluliseks protsessiks keskmise sissetuleku lõksu probleemi juures on maailma majanduses üha süvenev spetsialiseerumine tööjaotuses. Eestis tuleb tagada riigi ja ühiskonna kui terviku toimimine, kuid samal ajal peame majanduslikult rahvusvahelisel turul spetsialiseeruma, sest ükski rahvas, eriti nii väike (veidi üle 10 000 gümnaasiumilõpetaja aastas), ei saa ülemaailmses väliskaubanduses olla konkurentsivõimeline kõiges. Tööjaotuslikkus on muutunud maalimas väga spetsiifiliseks ja selle väärtuslikum osa väga teadmusmahukaks. Seejuures oleks vägagi tarvis, et spetsialiseerunud ja ekspordisuunaline osa majandusest moodustaks koos muu Eesti ettevõtlusega positiivselt toimiva väärtuste loomise ahela. Tõenäoliselt  tähendab see eelkõige Tallinna piirkonna taastõusu rahvusvahelisse kauplemisse, nagu oli näiteks Hansa Liidu aegadel, ning teiste regioonide toetavat rolli selles. Praegu on aga teadmusmahukas osa majandusest
(nt IKT-d või biotehnoloogiat rakendavad ettevõtted) liiga väike ning selle seos Eesti eksportiva majandusega või positsioon otse välisturgudel jätkuvalt liiga nõrk. Eesti erasektoris on teadus- ja arendustöötajaid kokku vaid umbes 1900. Neist suurema osa moodustavad siiani IT-insenerid, keda on tööjõuturul jätkuvalt puudu.
Kahtlemata on sellises olukorras Eesti suureks väljakutseks küsimus, kuidas tagada ettevõtjatele ligipääs haritud välistööjõu turule. Kuivõrd Eestis pole väljakujunenud turuosaga rahvusvahelisi suurettevõtteid, kes oma plaane pikalt ette teaksid ja kelle tegevust oleks märksa lihtsam haridussüsteemi planeerimisega siduda, siis on tähtis ka see, kui avatud on Eesti rahvusvaheliselt mobiilsele, haritud tööjõule. Asi on selles, et alustavatel kiire kasvu ning globaalse ambitsiooniga ettevõtetel, nagu nt Skype, on tarvis avanenud võimalus väga kiirelt realiseerida ja turuosa kasvatada ning neil pole aega oodata kohaliku haridussüsteemi ümberkorraldamist. Nendel ettevõtetel on tarvis vajalikud spetsialistid globaalselt tööjõuturult kiiresti kätte saada.
Seega tuleb Eestil keskmise sissetuleku lõksuga veel tõsiselt silmitsi seista. Peamine pääsetee ja oluline eeldus Eesti majanduse arenguks ning sissetulekute kasvuks on panustada järjekindlalt inimeste haridusele, kvalifikatsiooni tõstmisele ning omavahelise koostöö kvaliteedile. Maailma tegelikke arenguid silmas pidades tuleb pidevalt täiendada Eestis tööd tegevate inimeste oskusi, rakendada uusi tehnoloogiaid. Samas on väga oluline ka inimeste organiseerumisvõime nii organisatsioonide (ettevõtete jne) kui ka ühiskonna tasandil. See tähendab võimet luua eluks ja arenguks tarvilikke sotsiaalseid struktuure, olla informeeritud maailmas toimuvast ning aimata ette muutusi, võimet pidevalt areneda ja uut juurde õppida. See kõik viitab, et majandusnäitajad sõltuvad paljuski sellest, kui hästi toimib ühiskond tervikuna. Kusjuures ühiskonda pole siin mõtestatud mitte inimeste koguarvu, vaid nendevaheliste sotsiaalsete kontaktide summa ning kvaliteedi kaudu.

Vaata lisaks Arengufondi blogi või http://www.aletheia.ee/

Majanduskriisi esimene vaatus ja Eesti õppetunnid

Ajal, mil maailma tabanud majanduskriisi keskmeks on saamas Euroopas toimuv ning paistab, et kriisi esimese vaatuse lõpuks on Eesti majandus siiski maandunud jalgadele, on aeg teha järeldusi, mida on Eestil sellest kriisist edaspidiseks õppida?
Möödunud aasta (2011) jõulude ajal tuli Eurostat välja väga ilmeka analüüsiga kriisi mõjust Euroopa Liidu liikmesriikide elanike elustandardile. Esiteks selgus, et sisemajanduse koguprodukt (SKP) kõigub Euroopas elaniku kohta Euroopa keskmise suhtes riikides kuuekordselt. Saksamaa, Rootsi ja Soome on kriisis oma edu teiste ees veidi kasvatanud ja SKT elaniku kohta on 20% kõrgem Euroopa keskmisest kuid Eestis, Lätis ja Leedus on SKP elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest 35% kuni 50% madalamad.

Eurostat on mõõtnud ka inimeste elustandardit tegeliku individuaalse tarbimisnäitaja (AIC) järgi. Selgub, et kriisis rohkem kannatanud riikide: Eesti, Läti, Leedu ja Iirimaa elustandard on Euroopas langenud järsemalt kui SKP elaniku kohta. Kui 2008. aastal moodustas Eesti tegelik individuaalne tarbimine 64% Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 57%. See tähendab, et kui pankade krediidile toetunud majanduskasv tõstis Euroopas kõiki paate siis tõusule järgnenud mõõnaperioodil on selgunud, et mõnede riikide mastid on teistest palju madalamale püsti jäänud. Tõsisemad majanduslangused üleelanud riikide (sh Eesti) seas on  suurenenud mahajäämus rikkaimatest riikidest.

Mida on selle kriisi esimesest vaatusest Eestil õppida? Esiteks, Eesti majandus on kriisis hästi hakkama saanud paljuski tänu töötlevale tööstusele. Ekspordi, tootlikkuse ja tööhõive kasv töötlevas tööstuse tagas Eesti majanduse jalgadele maandumise. Töötlevas tööstuses oli veel 2010 II kvartalis tööga hõivatuid vaid 100 000 inimest, aasta hiljem juba 122 000 inimest. Ekspordi mahtude kasv on viinud Eesti jooksevkonto plussi ja reaalpalk on hakanud tõusma pärast üksteist kvartalit kestnud langust eelkõige  tööstuses. Samal ajal kui kaubanduses on reaalpalgad jätkuvalt languses.  Töötleva tööstuse ekspordimahtude kiire taastumine 2009 a. languse järel ning tööstuse poolt eelmisel aastal loodud uued töökohad on Eesti majandust vee peal hoidnud ajal mil sisetarbimine on Eestis madalseisus.

Teiseks, tuleb tunnistada, et mahtude taastumisele vaatamata pole Eesti majandus osutunud rahvusvahelises konkurentsis oma sisu poolest dünaamiliselt arenevaks jõuks. See peegeldub jätkuvalt põhjamaadega võrreldes kordades madalamas tootlikkuses ning Eesti inimeste reaalpalkade jätkuvas seisakus. Seega edasiseks kasvuks vajab Eesti rohkem töötlevat tööstust ning jõulisemaid struktuurseid muutusi selle tööstuse sisus; rohkem inseneri ja arendustööd, rohkem oma tooteid ning nende tugevat müüki maailmaturgudel.
Kuidas selleni jõuda? Tasub silmas pidada, et Eesti majanduse väliskeskkonna määravad paljuski majanduspoliitilised jõujooned teljel Berliin-Stockholm-Moskva ning ilmselt on Eesti ettevõtetel tulevikus võimalusi sellest kasu lõigata. Saksamaa ja Põhjala riikide tehnoloogialiidri positsioon maailmas ning Venemaal kasvav tarbimine ja ambitsioon tehnoloogia liidrite liigasse ennast loodusvarade abil sisse osta tugevdavad suure tõenäosusega nende riikide vahelisi majandussuhteid ning Eesti edasised kasvuvõimalused peituvad meie töötleva tööstuse ja logistika sektori  kohenemises ja oma niššide väljaarendamises selles Ida-Põhja-Lääne kolmnurgas.

Leian, et majanduspoliitiliselt tasub Eestis lisaks investeeringutele teadus- ja arendustegevusse ja alustavate ettevõtete toetamisele edaspidi silmas pidada ka vanarahva mõtetera - „viska sõnnikut sellele taimele, mis kasvab“. See tähendab, et tõhusamaks võib osutuda keskendumine nendele ettevõtete arengule, kellel on juba mingi kogemus, oluline suurus ja sellest tulenev majanduslikult suurem mõju, sest neil on suurem potentsiaal tootlikkuse ja müügimahtude kasvuks maailmaturul ning sellepärast ka uute, paremini tasustatud töökohtade loomiseks.

Samal ajal ei tohi Eestis unarusse jätta regionaalse ettevõtluse stimuleerimist maakondlikes keskustes. Vaid uute töökohtade tekkega maakondades saab panna piduri peale ääremaastumisele ning sotsiaalprobleemide esilekerkimisele (eriti Ida-Virumaa asulates).
Loomulikult on majanduslikult heale järjele jõudmisel majanduspoliitilistel otsustel oma oluline roll. Seepärast loodan, et EAS rahvusvahelistumise divisjon suudab veenda Põhjala tööstusettevõtteid Eestisse investeerima ning on  tähtis, et avalik haldusaparaat mõistaks innovaatikat ja selle arendamise võimalusi palju laiemalt kui ainult teadus- ja arendustegevus.

Tootlikkuse kasvule ja uutele investeeringutele tuginev majanduskasv on vananevale ja väheneva tööjõuga Eestile väga oluline. See on ka võimalus tekitamaks vahendeid suhtelise vaesuse probleemidega võitlemiseks. Samas ei tohiks see saada Eesti ainsaks eesmärgiks. Meil tasub edaspidi rohkem mõtiskleda ka selle üle, millepärast mõõdavad paljud inimesed elu väärtust Eestis liialt tarbimise võimaluste järgi, unustades, et peanupp pole inimesele antud ainult söömiseks. Kas ei peitu seal ka põhjus, millepärast on Eestis summaarne sündimuskordaja vaid 1.6 kuid rahvastiku arvu püsimajäämiseks oleks tarvis 2.1? Ilmselt peituvad paljud elurõõmud allikad mujal kui vaid rahas. Pered vajavad paremat hoolt ja Eesti kultuurilised  ning palju vaimsed rikkused ootavad äratamist.