eestlaste iive paraneb kui vaene ja naiivne (irratsionaalne) olla muutub kultuuris normiks

Paradoksaalselt, eestlaste iive paraneb ainult  siis kui v a e n e  ja samal ajal heas mõttes naiivne (irratsionaalne) olla muutub kultuuris normiks, populaarseks ja/või kasulikuks.

Lihtsustatult dikteerib eestlaste iivet kohanemine r a t s i o n a a l s e,   tehnoloogia- ja kapitalipõhise tootmise ja tarbimiskultuuriga. Oleme eemaldunud looduslikust ehk loomulikust „naiivsusest“ ja vorminud mõistusliku, ratsionaalse maailma. Teatavasti loodulähedasema eluoluga Sudaanis iibeprobleeme pole.

Oleme kujundanud maailma, milles mitte loodus ei dikteeri, mida inimene end looduses eest leides (ja sellega „vahekorras“ olles, süüa ja sooja otsides)  tööna teeb  vaid kapitali "valvas sõel" ütleb, milline töökoht  t a s u b  luua. See saab olla vaid see töökoht, mis efektiivsust veelgi tõstab. Me oleme sellega kohanenud.

Rohkem lapsi on kapitali kasvatamise suunaga tootmis-tarbimis kultuuris  lihtsalt ebaefektiivne.

Efektiivne oleks see vaid siis kui juurdesündivad lapsed tulevikus süsteemi veelgi efektiivsemaks suudavad  täiustada.Me elame  mõtlemises, kus avalikkus  "ootab" vaid selliseid lapsi, kes "töötavad paremini" ehk suudavad viia kapitali uuele intressi ringile.

Paraku, selliste laste nõuetekohane ettevalmistus (teaduriks, ettevõtjateks, inseneriks)  treenimine on aga väga kulukas ja konkurentsitihe. Sellest sõelast lähevad läbi vähesed.

Vaid riigiaparaadi abil suudame kapitali tulude ümberjagamisega seda kulu kuidagi katta. Ehk siis maksta kinni lapse haridustee 30nda eluaastani;  sealt edasi  tulevikus veel suurele osale ka otse või kaude  toimetulekutoetusi maksta)

Ka eesti rahvus võib end unustada

Põhimõtteliselt on tõesti võimalik, et eestlased unustavad iseennast ära. Kuid  tõenäoliselt juhtuks see pigem vaikselt nagu preislastega juhtus  ja eestlase keel ning vaatepunkt vajub ajalukku. Võib-olla.

Aga rahvus on kultuuriline figuratsioon ehk vorm; seega alati on küsimus, millise sisuga see on täidetud.
Ehk siis, kui intensiivselt ja millise sisuga kõrgkultuuri inimene ühel maalapil ringi tatsates oma eneseteadvuses kannab?

Omariiklusena korraldav poliitika on rahvusliku eneseteadvuse oluline osa kuid nagu valitsemine ikka, see pigem neelab rahva energiat (toitudes üldisest  õiglustundest ja vabaduse ihast) kui loob uut.
Märksa olulisem on see, mis toimub igapäeva majandamise,  religiooni, mõtlemise,  kunsti  vallas,  sest sealt võiks tulla uut elujõudu ja ärksust. Kui kunstis, religioonis, mõtemises ei luua midagi, siis ainult poliitikast
toituv kultuur tüdineb kultuur kiiresti iseendast ära.

Praeguse eestlase igapäeva  majandamine ehk töö on ( võrreldes omaaegse, maaga tegelikult seotud, talutööga) juba muutunud niivõrd abstraktseks turu-kaubaks, et sealt tuleb küll elatusvahendeid kuid
ei tule rahvale mingit uut elujõudu. Kas me suudame oma rahva igapäevase majandamise viia sellisele tasemele, et töö hakkab inimesele taas rõõmu pakkuma? Kui jah, siis oleks see suur asi.

Kui rahvas tüdineb oma kultuurist siis pikka pidu pole. Meenutagem kasvõi Kaur Kenderi ütlemist : „ vahel on mul tunne, et sündides eestikeelsena olen justkui karistuseks saanud eluaegse vangla“.

Heade mõtete linna mitte nii head mõtted

Kuidas kulutaksid sina 140 000 eurot? Umbes sama küsis linnavõim ka tartlastelt, et teada saada, kus soovivad linnaelanikud näha uut pargipinki või mänguväljakut. 

Paraku polnud linnavõimul ideed, kuidas „kaasav eelarve" ka päriselt kaasavaks teha. Et tegu on Eestis suhteliselt uue asjaga, tuleb näidete otsimiseks pöörata pilgud välismaale, täpsemalt New Yorki.

New Yorgis algas asi sellest, et linnavolikogu liikmete initsiatiivil asutati linnaosades piirkondlikud koostöökogud. Põhimõtteliselt tähendas see ridamisi avalikke koosolekud, kus volikogu liikmed kohtusid linnaosa elanikega ja jagasid informatsiooni võimaluse kohta linna eelarve raames teha konkreetne väikeinvesteering. Elanikud valisid endi seast delegaadid, kes neid selles protsessis edaspidi esindasid ja kooskäimist korraldasid.

Tartus aga kuulutati suvel pressiteatega, et linnavalitsus ootab linnaelanikelt ideid, kuidas kasutada 2014. aasta eelarvesse kavandatud 140 000 eurot ja et ideid oodatakse 10. septembrini veebilehele. Järgnes null koosviibimist volikoguliikmete ja linlaste vahel linnaosades.

Teiseks, USAs algas kodanike seast koostöökogudes valitud delegaatide instrueerimine ja koolitus. Valitud delegaadid õppisid projektijuhtimist ja eelarvestamist. Seejärel moodustati neist komiteed.

Lõik nende koolituskalendrist: „koordinaatorite väljaõpe", „arutelugruppide juhtide koolitused", „koolitus linnaosa koostööfoorumi läbiviimiseks". Lisaks koolitused veebis: „koostööfoorumite töö koordineerimine" ja seda kõike nii inglise kui ka hispaania keeles.

Tartlasi ei instrueerinud ega koolitanud keegi. E-kirja teel said kodanikud suuniseid stiilis: raha on investeeringuteks ehk käega katsutavaks, silmaga nähtavaks asjaks. Näiteks laste mänguväljak, lemmiklooma jootmiskoht, suurt kell kuskil, avalik näitusepind, vajalik trepiaste linnakeskkonnas, käsipuu, purskkaev - midagi sellist, mis linnaelanikele korda läheb ja mis linnavõimule endale pähe pole tulnud.

Kolmandaks, New Yorgis toimusid nelja kuu jooksul delegaatide koosolekud, seejuures lähtuti DELPHI meetodist, mis tähendab, et kodanike omavaheliste arutluste käigus genereeritud esialgsed ideed said mitu korda ekspertidelt tagasisidet. Delegaatide koosolekutel muudeti ja parandati kogukonna pakutud projektide ideid selleks, et nendest saaks korralikud ettepanekud. Protsessis andsid nõu kogemustega volikogu liikmed ning teised eksperdid.

Tartus võis igaüks ise omast tarkusest midagi välja mõelda ja e-kirja teele saata.

Neljandaks (ikka vaid New Yorgis ) kogunesid pärast delegaatide ja ekspertide vahelist mõttevahetust linnosades uuesti piirkondlikud arutelu foorumid. Delegaadid kandsid ette, millised ettepanekute projektid on laual, elanikud andsid tagasisidet.

Tartus midagi sellist ei korraldatud. 158 vaprat saatsid oma e-mailid ideedega linnavalitsuse avalike suhete osakonda teele.

Viiendaks, alles seejärel korraldati New Yorgis hääletus. Linnaelanikud said hääletada pärast projektide kohta tehtud esitluste vaatamist. Hääletada sai volikogu liikme kontoris, mis tähendas, et volikogu liikmel ja tema meekonnal oli võimlaus kodanikega vahetult suhelda.

Tartlased ei saa hääletamiseks kordagi kokku, ei volikogu liikmete ega ka mõttekaaslastega. Selle asemel nauditakse kõledat ja inimesi isoleerivat e-riiki, mis võimaldab end uhkes üksinduses arvutiekraani ees kogukonna kaasatud liikmena tunda.

Kirss kaasamise mõrul tordil on see, et linnapea moodustas ideede välja valimiseks ametnikest ja mõnest linnale lähemal seisvast eksperdist koosneva komitee, mida põhimõtteliselt juhib abilinnapea kaudu linnapea ise. Teisisõnu - rahvas ei saa tegelikult valida, sest eelvaliku tegid ametnikud, linnapea ja abilinnapea.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Tartu ja New Yorgi puhul oli ainsaks kokkupuutepunktiks soov kaasata kodanikke. Millega aga Tartus hakkama saadi? Kas kodaniku- ja kaasamistunde tekitamise või rahva-demokraatia naeruvääristamisega?

New Yorgis peeti kaasava eelarve projekti puhul kõige olulisemaks seda, et inimesed kohtusid, pidasid koosolekuid ja diskussioone. Ehk suudeti nii demokraatlikus otsustusprotsessis pettunud inimesi demokraat jälle usaldama panna.

Muide, projekti usaldusvääruse nimel kaasati New Yorgis üle 30 mõttekoja ja kodanikuliikumise, kes kontrollisid protsessi selleks eraldi moodustatud järelevalvekomitees.

Tartus juhiti kogu protsessi linnavalitsuse juhtimiskeskusest. See tähendab, et kaasava eelarve tuumikidee - käivitada kodanike vahelist dialoogi - jäi saavutamata.

Selle asemel võis üksildane kodanik oma arvuti tagant saata linnavõimule oma ettepaneku, lootes, et äkki ta idee ikkagi meeldib linnapeale.

Poliitiline loom ja tema maalähedus

See ongi paradoks. Maalähedus on laias laastus inimese respekt looduse ja elu ees, mille teadvusel osana on inimesel võimalus hea tervise korral ca 33 000 päeva veeta; et seejärel oleva pideva muutumise ringluses jätkata -  märksa vaiksemalt. Poliitika on inimese vägivaldne pool, millega loodus nupuvõttesse võetakse. Tulemuseks on  riik ja kultuur. Seega, need kaks (poliitiline inimene ja maa) omavahelises pidavas riius.

Panus teadusse laskub liialdusse

Eesti ei peaks majanduse arendamisel teisi riike pimedalt kopeerima, sest mujal sobivad poliitikameetmed ei pruugi sobida Eestile. Biotehnoloogia toob sisse USAs, kuid Eestis on sinna riigi raha kulunud rohkem, kui ettevõtted suudavad ekspordiga teenida, leiab Vaba Isamaaline Kodanik Imre Mürk.

USAs on välja arvutatud, et iga inimgenoomi projekti investeeritud dollar on riiki tagasi teeninud 140 dollarit. Eesti proovib sama trikki korrata toetades teadusel põhinevaid biotehnoloogiat arendavaid väikeettevõtteid. Paraku pole saavutatud loodetud mõju: väikeettevõtete uudsed tehnoloogiad pole leidnud majanduses väljundit ning nende äritulud on kahvatud, võrreldes neisse investeeritud toetustega.

Riik on viimasel seitsmel aastal rahastanud biotehnoloogia arenduskeskuseid kümnete miljonite eurodega, kuid valdkonna ekspordi maht küündib vaevu 6 miljoni euroni aastas. Pealegi pole siiani tekkinud sünergiat kohaliku tööstusega. Samas ei tegele riik näiteks kümme korda suuremat eksporditulu teenivate meditsiiniseadmete tootjate, meditsiiniturismi ettevõtete või siis ravimi­uuringute tegijate probleemidega.

Kuna Eesti majanduspoliitiline eesmärk on kasvatada teadus- ja arenduskulutusi 3 protsendini, siis pole need ettevõtted, millel pole teadus- ja arendustegevust, riigi jaoks lihtsalt huvitavad, vaatamata sellele, et nende eksporditulu  ning loodud töökohtade arvnäitajad ületavad  tehnoloogiaarendajaid kordades.

Ilmunud Ajalehes: Äripäev
http://www.ap3.ee/blog/2013/8/16/panus-teadusse-laskub-liialdusse

https://www.facebook.com/IsamaalineTartuKodanik

Eesti Pank võiks trükkida krooni kujundusega eurosid

Selgub, et Eesti rahvas hindab Eesti kroonil kujutatud rahvuslikke ikoone emotsionaalselt väga kõrgelt. Kuidas muidu mõista fakti, et kuigi euro kasutuselevõtmisest on möödunud juba kaks ja pool aastat, ei raatsi inimesed kroonidest loobuda ning Eesti Pangal on ringlusest veel kätte saamata 50 miljonit krooni?

Selgub, et rahal on lisaks majanduslikule funktsioonile ka emotsionaalne ning esteetiline tähendus. Raha kujundusega kaasaskäiv visuaalne emotsioon ja poliitilised ikoonid toetavad usku seda raha emiteeriva riigi kui poliitilise idee tugevusse ja usaldusväärsusesse. Järele mõteldes töötab sedalaadi poliitikoonide abil emotsioonidega mängimine ka tagurpidi. Kujutades rahal sobivaid poliitikoone, saab mitte ainult toita olemasolevaid väärtushoiakuid, vaid luua ka uusi.
On ju nii, et tänapäeval saab istutada inimeste pähe ideid ehk juhtida inimeste mõtlemist tellijale vajalikus suunas. Selleks on olemas terve rida neuropsühholoogial põhinevaid võtteid. Uute ideede istutamisest inimeste pähe on saanud ju lausa suurtööstus – reklaami- ja kommunikatsioonitööstus, mille harud ulatuvad tippspordist poliitikani. Reklaami puhul domineerib visuaalne külg, kommunikatsiooni võtetega rõhutakse verbaalsele, sõnalisele küljele. Poliitika huvides tarvitatakse massiturunduse võtteid juba aastakümneid. Seejuures visuaalse keelega manipuleerimist nimetatakse poliitikonograafiaks. Tegemist on spetsiaalsete võtetega kujundatud ikoonide ja sümbolite esitamisega, mis peavad tugevdama inimeste usku antud poliitilisse võimu või poliitilisse ideesse.
Võtkem näiteks poliitiline idee Pan-Euroopa Ühendriikidest (vaata Euroopa Parlamendi saadiku Guy Verhofstadti manifesti „The United States of Europe“). Ühe toetava poliitikoonina Euroopa Ühendriikide ideoloogia ülesehitamisel saab käsitleda ka Euroopa Liidu ühisraha eurot. Toimijaks on seejuures mõlemad: nimi ja välisilme. Vaatamata sellele, et euro on Eestis nüüdseks käibel juba kaks ja pool aastat, pole enamik eestlasi ilmselt mõelnud sellele, et Euroopa tasandil rahvuslike valuutade nimetuste (mark, kroon, frank jne) loobumisel ühisraha ühise nimetaja kasuks võis olla ka poliitikooniline mõte: Euroopa rahvusriikidest ühepajatoidu keetmise idee, mille sihiks on Euroopa Ühendriigid.
Massidel on nagunii ükskõik
Selle kasuks räägib mitu asjaolu. Esiteks, eurode kujundamise printsiibiks võeti rahvuskultuuriline neutraalsus ning eesmärgiks oli peita rahvuskultuurilisi erisusi, üritades jätta nõnda muljet ühtsest Euroopa kultuurist. Sellepärast ei kujutatudki eurodel reaalseid ajaloolisi ehitisi, mis seostuksid ühe konkreetse rahvusega, vaid eurodel on kujutatud fiktiivseid kombinatsioone sääraste ehitiste elementidest.
Teiseks: euro kui ühisnimetaja „ristiisaks“ peetakse endist Saksamaa rahandusministrit Theo Waigeli, kelle kodupartei CSU on Saksamaal tuntud kui häälekas Kreeka eurotsoonis hoidmise eestkõneleja.
Kuidas nime-ikoon töötab? Selle loogika on lihtne. Raha on kaasaegse poliitika vaieldamatu võtme-institutsioon. Isegi rahaühiku nimi on palju tugevam ja mõjukam kui mingi muu riiklik atribuutika. Me teame Rootsi krooni aga mitte riigi vappi, hümni ega iseseisvuspäeva. Kui meil on Euroopas juba kehtiv ja rahvusriikide tasandil omaks võetud ühine raha, pealegi ühise nimega euro, siis miks mitte teha ära ka kosmeetiline nimemuutus? Näiteks Euroopa Liidust ühendriikideks või föderatsiooniks? Massidel on nagunii ükskõik.
Demokraatlikus riigis peaksid poliitilised ikoonid väljendama rahva kui kõrgema võimu kandja üldist tahet. Kui Eesti rahvas usub veel rahvusriigi mõttekusse ning näeb Euroopa Liitu pigem ühise turuga rahvusriikide ühendusena, üteldes selge „ei“ pan-euroopalikule ühepajatoidule nagu föderatsioon või ühendriigid, siis oleks Eesti inimeste suhtes ausam võtta Eestis kasutusele ka vastava poliitikonograafiaga eurod. Ei tohiks mõjutada inimeste mõtlemist Euroopa Ühendriike väärtustava kujundusega. Seda enam, et Eesti Pangal oleks täielik õigus viia Keskpanga lauale ka Eesti krooni kujunduse elementidega 5-500 euroste trükkimise idee.

Artikkel ilmus Delfis: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eesti-pank-voiks-trukkida-krooni-kujundusega-eurosid.d?id=66468498

Eestlaste võõrahirm ja immigrandid

Viimasel ajal kostab, et eestlased on täis võõraviha. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav.

Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi.

Paljude välismaist päritolu Eestis elavate inimeste suust võib kuulda pigem vastupidist. Ollakse üllatunud, kui heatahtlik ja siiras on siinsete suhtumine. Muidugi, enamasti on need välismaalased ise haritud ja sõbralikud inimesed. Kuid see ongi põhjus, miks on nende kogemus Eestis positiivne. Neile peegeldatakse vastu seda inimlikku, mis neis endis on. Järeldus on väga lihtne: küsimus on sisserändajate inimlikus kvaliteedis.

Eestlane kaitseb kodutunnet

Mõeldes järele, mis on vihapursete “kui must, näita ust” taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. See on ka rahvuslik-kultuuriline hirm.

Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.

Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

Võõrapelg on üldinimlik

Lõpuks – tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina.

Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta.

Euroopa ja Bütsantsi vahel

Kuid seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte.

Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopa ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik.

Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Me võime rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, sest me oleme nad määranud teenima meie endi huve. Seda enam, et praegu istuva kabineti ja riigiametnike rahvuslikku hoiakut on nad ju korduvalt ka tegudes tõestanud. Mõelgem kas või senini üsna hästi korraldatud, selektiivse migratsioonipoliitika peale, mis soosib pigem vajalike uute teadmiste ja oskuste riiki toomist kui harimatute sisserännet. Kuid samavõrra nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse tulevikuvisioone ja uusi sihte rahvale avaks.

Artikkel on ilmunud 29.juunil 2013 ajalehes Õhtuleht

Tartu arengu eeldus on uued töökohad

Tartu linna majanduslik areng on viimasel viiel aastal hangunud. On küll ridamisi tekkinud mõnusaid kohvikuid, ülikoolid arendavad teadust ja kinnisvara, kuid inimestele jõukust toova reaalmajanduse kasv on kriisi järel seiskunud.

Kunagise 41 903 (2007. aastal) asemel on Tartus praegu vaid 35 960 (2011. aastal) palgasaajat.
Tartust on saanud provintslik teenusmajanduse linn, kus domineerivad ehitus, kinnisvaraarendus ja kaubandus.

Nende majandusharude kaudu saab aga ümber jagada vaid olemasolevat raha, see ei too tartlastele jõukust juurde. Teenusettevõtete arengus on positiivseks näiteks olnud IT-ettevõtete kasv, sest enamik neist müüb oma lahendusi välisriikidesse, kuid nende nõudmised töötajate ettevalmistusele on nii kõrged, et sellesse sektorisse on asja vähestel.

Vähe välisinvesteeringuid

Korraliku palgaga töökohti suudaks Tartusse suuremal hulgal luua arenev tööstus. Kuid tootmisettevõtteid on Tartusse jäänud vaid käputäis. Need vähesedki ei investeeri enam siia ning meile ei jõua ka uued välisinvesteeringud.

Eestisse saabuvast poolesajast välisinvesteeringust jõuab Tartusse aasta jooksul vaid mõni üksik. Uusi töökohti juurde ei teki, tartlaste sissetulekud jäävad Tallinnas teenitust maha ja elukvaliteet aegamööda halveneb, sest hinnad tõusevad kiiremini kui palgad.

Viimasel viiel aastal on Tartust kadunud üle 3000 töökoha. See sööb omakorda linna eelarvet, mille tõttu kannatab avalike teenuste kvaliteet, see paneb aga inimesed linnast lahkuma.

Miks ettevõtted ei investeeri? Kui uskuda uuringuid ja küsitlusi, siis peamiselt seepärast, et ettevõtjatele pole Tartu investeerimiskeskkonnana lihtsalt enam atraktiivne. Kohalik omavalitsus pole selles mõttes aastaid mingit aktiivsust üles näidanud.

Peamine probleem on, et pole kohalike tööstusettevõtjate vajadusele vastava ettevalmistusega tööjõudu. Tartu kutsehariduskeskuses õpetatavad erialad ja Tartus suurema arengupotentsiaaliga tööstusettevõtete tegelik vajadus erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Aastal 2012 oli Tartu kutsehariduskeskuses 1002 lõpetajat. Enim lõpetas majutusteeninduse ning ehitus- ja puiduerialade õpilasi, kellest vaid veidi üle poole on praeguseks tööturul rakendust leidnud. Tööstuserialadel on lõpetajaid tunduvalt vähem. Samas vilistlasküsitluse põhjal on enamik neist leidnud endale sobiva töö.

Seega on kutsehariduses tööturu nõudlusega paraku veel kohanemisruumi. Kiiremas korras tuleks Tartu kutseharidussüsteemi reformida kohaliku majandusarengu huvides ning suurendada märgatavalt õppemahte ja parandada kvaliteeti tööstuse valdkonnas.

Palju rohkem tuleks Tartus pingutada selle nimel, et tutvustada Tartut nii Eestist huvituvatele kui ka siin juba tegutsevatele välisinvestoritele.

Tartu vajab järgneva nelja aasta jooksul kümnete miljonite eurode väärtuses uusi investeeringuid, mis looks tartlastele uusi töökohti, kuid need ei tule Tartusse iseenesest nähtamatu käe juhtimisel.

Teaduspargi roll

Tartu atraktiivsust investoritele saab suurendada, arendades ettevõtlust soosivat taristut, nagu Ravila ja Ropka tööstuspark ja Tartu sadam.

Rahvusvahelise haardega majanduse arenguks vajab Tartu hädasti otselennuühendust ülikoolilinnadega Läänemere piirkonnas.

Seda võiks püüda saavutada kas või alustades aktiivset koostööd Tartu ja Tallinna lennujaama vahel. Tuleks pidada läbirääkimisi, et siduda Tartu lennujaama turundustegevus Tallinna lennujaama omaga ning teha konverentsiturismi strateegia, millele võiks õla alla panna riiklik turismiarenduskeskus.

Teadusega rohkem koostööd tegeva ettevõtluse tarvis on Tartusse riigi toel rajatud suure potentsiaaliga Tartu Teaduspark, mis vajab praegusest hoopis tugevamat ja rahvusvahelisema haardega juhtimist.

Esimese sammuna võiks teaduspargi meeskonda kaasata rohkem rahvusvahelise kogemusega projektijuhte, kes suudaksid tuua Tartusse senisest aktiivsemalt Euroopa Liidu raamprogrammi raha ning looksid koostöö sillad mitmete ettevõtlusega aktiivselt koostöösuhteid arendavate instituutide ja ülikoolidega Põhjamaades.

Nurgakivi on haridus

Kaugemas perspektiivis on Tartu majanduselu edendamise võtmeküsimus linna ja ülikoolide koostöö. Ühiselt läbi arutatud tegevusplaanid loovad eelduse, et Tartusse tekiks rohkem teadusmahukaid tehnoloogiaettevõtteid ja areneks teadusturism. Linnal tasuks koostöös ülikooliga kindlasti panustada rohkem Ravila tänava piirkonda, sest seal on suur potentsiaal uute kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks.

Suurtele universaalpankadele pole Tartu kohalikud väikeettevõtted ja ühistud kuigi atraktiivsed kliendid, sestap jäävad kohalikud väikefirmad oma projektidega tihti suurpankadele joonealuseks ettevõtmiseks.

Et Tartus on suuresti väikeettevõtted, on otstarbekas toetada kohalike hoiu-laenuühistute teket. See parandab kapitali kättesaadavust kohalikele väikeettevõtetele ja korteriühistutele.

Lõpuks on ju Tartu majandusarengu nurgakivi tulevikuplaane kujundada oskav ja haritud noor tartlane.

Seepärast on tähtis, et nii üldhariduskoolid kui ka huviharidussüsteem pakuks noortele õpet, kuidas oma tulevikku planeerida ja huvialade järgi eesmärke seada.

Nii aitame kaasa Tartu majanduslikule heaolule kaugemas tulevikus

https://www.facebook.com/IsamaalineTartuKodanik Isamaaline Tartu Kodanik - valimisliit

Rahvus, kuidas seda mõista

Maailm on mõtleva pea produkt, mis realiseerub konkreetses indiviidis. Oma arenguks vajab indiviid kultuuri ehk ühiskondlikku mälu. Seega inimene on oma arengus nn kultuurist sõltuvuse lõksus. Kuid kultuur vajab arenemiseks hoopis enamat kui vaid Marxilikku tootlike jõudude/töö praktilist korraldamist. Ei piisa ka vaid kultuuri tundma õppivatest nn haritud inimeste olemasolust (civitas). Kultuuri edenemiseks on tarvilik:
a) end ajalooliselt määratlevate,
b) tuleviku suhtes vaimseid sihte seadvate/tõe poole püüdlevate ning
c) maailmas kodust elutunnet otsivate indiviidide ning neist moodustunud kogukonna vahelist tervislikku p i n g e t ; täpsemalt, kultuur areneb kogukonna-isiksuse vahelistest pingetest sündivate loominguliste saavutuste tulemusena.

Aeg on näidanud, et selline, kõrgemale vaimsele kultuurile püüdlev ühiskond võib ajaloolises praktikas oma emakeelt järjekindlalt edasi arendades ja mingil maa-alal end sisse seades/üles töötades, koduneda ja formeeruda teistest kogukondadest erineval viisil, saavutades oma vaatepunkti maailmale; oma elutunde. Seda ühiskondade erinevust märgates tekib võimalus nimetada erinevaid inimkooslusi ka rahvuseks. Minu meelest sellel oma vaatepunkti omaval kogukonnal võib, aga ei pruugi veel olla oma riiklikku elukorraldust.

Seega rahvus on kolme osapoole - konkreetse indiviidi, kogukonna ja emakeele vaheline kokkulepe, mille kaudu a) emakeel endale igavikku, b) kogukond õiglast elukorraldust ja c) inimene oma õnne ja edenemist otsib.

Tõnissonide puudus poliitikas

Ajalugu ei kordu, kuid ta teeb spiraale, lausus kunagi kirjamees Mark Twain talle omase irooniaga. Spiraalina paistab liikuvat ka Eesti ajalugu.
Kui meie poliitilist elu 1930ndate aastatega võrrelda, siis kõige rohkem paistab nüüdisaegses Eestis puudu olevat isamaaliste aadetega Jaan Tõnissoni tüüpi riigimeestest, kes riigimajandust reformiksid ja samas rahvast üksmeelele kutsuksid.
Oleme kosumas viis aastat tagasi maailma rabanud majanduskriisist, mille tagajärjed olid Eestile mõjukad: täna töötab statistikameti andmetel Eesti tööturul ligikaudu 40 000 inimest vähem kui viis aastat tagasi, paljud noored on tööle siirdunud välismaale.
Ka kevad 80 aastat tagasi oli Eesti rahva jaoks raske kriisi aeg. Poliitiliselt oli olukord muidugi kordades teravam kui praegu. 1934 sai valusalt lüüa Eesti demokraatia, sest Päts võttis võimu, kehtestas riigis kaitseseisukorra ja keelas kõik poliitilised liikumised. Samal ajal kidus Eesti majanduslik käekäik. Tuhanded eestlased kaotasid töö, sest rahval polnud sisemaist ostujõudu ja raske oli kaupu müüa ka madalseisus Euroopa turgudele.
Toona, 1933. a kevadel valitsusjuhiks saanud Jaan Tõnisson astus lõpuks ebapopulaarse, ent Eesti majandusele hädavajaliku sammu – ta devalveeris suvel Eesti krooni. Majanduse arengut takistanud madal sisetarbimine hakkas Eestis taastuma ja tõi töökohad tagasi.
Tõnissoni tabas küll ettevõtjate ja meedia kriitikatuli, kuid majandus hakkas samm-sammult ülesmäge minema. Jaan Tõnisson oli tollal Eesti riigimajanduse tarvilikke reforme tehes rahva pahameelele vaatamata tõeline riigimees, kes rahva jaoks „kastanid tulest“ tõi.
Paralleel nüüdisajaga on ilmne, sest Eesti ja tegelikult kogu Euroopa majandus vajab hetkel uute töökohtade loomiseks uut hingamist. Osa tänasest lahendusest on olnud samuti eurode „juurdetrükkimine“ ning valitsuste võlakirjade ostmine Euroopa keskpanga ja Euroopa Stabiilsuse Mehhanismi poolt.
Kergeid kokkupuuteid tänasega leiab toonase Eesti poliitilisest elust veelgi. Riigikantselei poolt 2011. a majandusarengu ja koostöö organisatsioonilt (OECD) tellitud riigivalitsemise raportis juhtis OECD tähelepanu Eesti haldussüsteemi liigsele tsentraliseeritusele. Leiti, et Eesti riigiaparaadis tuleb üles ehitada senisest märksa enam detsentraliseeritud ja kõiki valitsemise tasandeid hõlmavat horisontaalset koostööd.
Võimu keskendumine keskvõimu kätte ja parlamendi sumbumine toimus ka 1930ndatel, muidugi tunduvalt radikaalsemalt. Kui peale 1934. aastat asuti Eestis autoritaarsuse vaimus kohalike omavalitsuste liikmeid Tallinnast ametisse nimetama, asus selle vastu kõige elavamalt sõna võtma Jaan Tõnisson, sest rahva iseteadvuse ja demokraatliku vaimu kasvatamine ning samal ajal koostööle kutsumine olid Tõnissoni poliitika läbivad jooned. Eesti edenemine sõltus tema meelest eelkõige rahva üksmeelest ja samal ajal vaimselt tugevast kodanikkonnast.
Tagasivaade ajaloole on tänuväärt tegevus kas või juba sellepärast, et see annab meile võimaluse teha järeldusi. Kahtlemata on meie tänase Eesti kordaminekud kaasaegsete saavutus, kuid need saavutused seisavad siiski mineviku suurkujude laiadel õlgadel. Sestap tasub ka au sees hoida ning aeg-ajalt jälle meenutada Eesti ajalugu oma mõtete ja tegudega vorminud suurmehi.
Jaan Tõnisson oli Tartus populaarne ja hästi tuntud. Arvatavasti oleks talle suurt rõõmu teinud teadmine, et tema rahvas ehitab kunagi Eesti Rahva Muuseumile uue koduse maja. Aatemehena oleks ta selle üle kindlasti uhke olnud ja astuks rõõmsalt ja rahuliku sammuga üliõpilaste ja linnarahva rongkäigus läbi linna muuseumi uue hoone nurgakivi panekule Raadile. Meil on see võimalus juba sel kevadel ja Tõnissoni kodulinn ja isamaa võivad selle üle üksnes rõõmustada.

Ilmunud Tartu Ekspressis, 08/03/2013 01:35:14

Vaimne siht on unarusse jäetud

Rahvuslik omakultuur on see vorm, mis meil siin maailmas eestlastena koduneda laseb. Kodunemise piiri hoiab emakeel. See on koda, milles igaviku poole toimetame. Seejuures on iga inimese sisemine hõõgumine see, mis selleks energia loob. Murekoht on poliitika, mis tegeleb vaid normatiivide loomisega ja selle energia ümberjagamisega või halvimal juhul lämmatamisega. Siht on igaühe eneseteostus ja vaimne areng kuid seda isiksuste tulevärki saab kodusena hoida vaid rahvuskultuuri siduv joon. Nagu kirjutab I. Tõnisson Akadeemias (2013). "Iga üksiku töö siduda ühtsete kultuurimõistete ja sihtidega, see ongi rahvusluse eesmärk." Tõnisson viitab, et rahvuslikkuse loomine ja leek on nooruse kätes. Ise ütleks laiemalt, et haritlaste kätes.

Eesti on maailmamajanduses kohandumise teel ellujäämise taktikat harrastav väike rahvusriik.

Eesti riigi poliitikat on kujundanud ühiskondliku arvamuse kaks põhivoolu. Esiteks, Eesti on rahvusriik, meie riikluse korraldamise aluspõhjaks ja siduvaks jõuks on rahvus etnilise kultuuri kandjana. Teiseks, ühiskonna pealisülesanne on majanduskasv. See viimane arusaam on hakanud pöörduma, kuid poliitiline raskekahurvägi seda ei tunneta.

Meie senised poliitilised püüded

Viimased kaks aastakümmet on möödunud oma jõukuse kasvatamise soovi all. Vaikimisi on juba aastaid Eestis kehtinud nn ühiskondlik kokkulepe, et peame midagi ette võtma oma majandusliku mahajäämuse leevendamiseks. Selliselt on häälestatud enamus avalikust haldusaparaadist ja meie poliitilised jõud. Sellest tulenevalt on rahvas määranud ka eliidi – need on ettevõtjad ja neid toetavad poliitikud.

Majanduslik areng eeldab omakorda vastavat poliitilist häälestust ning see on aastaid andnud ühiskonna toetuse liberaalsematele paremerakondadele.

Selline asjade areng on toonud Eestile ka jõukuse kasvu. Kombinatsioon “nähtamatust käest”, riigi passiivsest rollist majanduslike jõudude kujunemisel koos Euroopa toetustega, mis moodustavad juba viiendiku Eesti riigi eelarvest, on loonud ettevõtjasõbraliku kasvukeskkonna ja seni edugi toonud. Kas ka edaspidi?

Eesti probleem on selles, et samal ajal pole selgelt välja arenenud rahvuslikku omakultuuri, vabasid kunste ja vaimuelu huve mõistvat ning püüdlusi edendavat poliitikat. Pigem vastupidi, poliitiline kultuur võtab malli Brüsselist, ärikultuur joondub riigihangete, eurotoetuste ja Skandinaavia majanduse tellimuste järgi.

Selle tõttu iseloomustab tänapäeval Eestist välja rändava noore eestlase vaatepunkti maailmale tihtipeale nõrk rahvuslik eneseteadvus ja ajalooline mälu, oma kultuuriloo pinnapealne tundmine ning samal ajal maailma vaatamine läbi liberaalsete väärtuste: edukultus, enesekesksus, omand, jõukus, ühiskondlik tunnustus, kõrge lend karjääriredelil. Euroopa kultuurist on üle võetud pigem värviline moodne kest kui vaimne sisemine hõõgumine. Selle tagajärjel eestluse ja tema kultuurilise identiteedi piirjooned hägus­tuvad kiiresti, see toimub juba.

Samal ajal kui Eesti riik ja majandus kiirelt globaliseerub, puudub ühiskonnas selge arusaam, millise arengutee me väikerahvana oleme valinud. Kas oleme seda ikka teinud sama targalt nagu näiteks jaapanlased, kes lääne tsivilisatsiooni omaks võttes valisid teadlikult selle, mis neile sobiv, ja hoidsid alal selle, mis kodune ja väärtuslik.

Haritlased kõrvale tõugatud

Enamik haritlasi on poliitikutes pettunud ja hoiab omaette.

Samas laiem vaade ühiskonna arengu sõlmküsimustele käib igapäevapoliitika tegijaile selgelt üle jõu. Küsimustele vastamiseks vajab poliitiline ladvik hädasti haritlaste ja kirjanike tuge, kuid paistab, et need sillad on jäädavalt põletatud.

Eesti vaimu üle okupatsiooniaastate kandnud kirjameeste ja haritlaskonna vanem põlvkond tunneb, et nad on ukse taha tõstetud. Valitsemise ja võimu küsimustega tegelevatel erakondadel pole aega, et süveneda eestluse vaimse pärandi ja kultuurielu põhiküsimustesse ning nad ei paku haritlaskonnale dialoogivõimalust. Sestap on kirjameeste rusikasse tõmbunud käsi poliitikutele terekäe ulatamiseks hetkel liialt sügavale tasku põhja surutud.

Ilmunud Maalehes 4.03.2013

Seega, minu jaoks on rahvuslikkus (õigluse ja õiguskorra kõrval) väga praktiline ühiskonna ja inimese edenemise eeldus ja sestap leian, et rahvuslik omakultuur peaks olema kõikide Eesti poliitiliste liikumiste ühine asi. Rahvuslik omakultuur on vorm, mis meil siin maailmas eestlastena koduneda laseb. Leian, et rahvuskultuurilise kodunemiseta pole inimesel maailmas pikalt asu, pärast seda läheb kõik juba kiirelt allavett maailmatsivilisatsiooni supiks.

Me oleme ohtlikul piiril, kus modernistlik (moodsa tehnika ja teadusepõhine) kultuur on juba iseendast tüdinemas, sest läikivad asjad kaotavad aga aja jooksul inimeste jaoks tähenduse. Samas valatakse õli tulle arvates, et olukorda leevendavad veel uuemad asjad; tarvis on üha uusi asju ning seda tehakse loodust üha agaramalt käideldes.Samas tühjuse ja tüdimuse tunne süveneb.

Rahvusküsimus ja erinevate rahvuskultuuride kooseksisteerimine võib osutuda pääseteeks, sest erinevate rahvuskultuuride kokkupuutekohad võimaldavad uusi kultuurilisi plahvatusi ja arengut- seal sünnib uut ja värsket. Erinevate rahvuskultuuride kodunemise piiri hoiab aga emakeel; koda, milles iga üksik ja kaduv isiksus saab olla osa tervikust- rahvusest, millega igaviku poole toimetame (muu hulgas ka riiki luues).

Seejuures on iga inimese sisemine hõõgumine see, mis selleks energia ja elurõõmu loob. Poliitika on siinkohal paraku veidi jõuetu- uut elujõudu sellega ei loo. Küll aga saab neid jõudusid toetada ja veidi ümber jagada (toetades näiteks vabasid kunste, pärimuskultuuri,  noorte- ja tudengiorganisatsioone, haritlasi, rahvusülikooli nende vaimsetes püüdlustes).

Soovime taastada riigi ja rahva usalduse

Poliitiliste skandaalidega võitlevas Eestis ragiseb kodanike ja parteide vaheline usaldus igast õmblusest. Mida sellises olukorras ette võtta? (ilmunud PM Tartu. 7.02.2013)

Mõnedki Eesti ühiskonnas hõõguvad protsessid (parteide liistule tõmbamine varjatud rahastamise skeemide eest, rahvakogu algatus jms) viitavad, et Eesti inimestes on tugevamalt tärganud ühiskondlik eneseteadvus. Inimesed tunnevad, et peavooluparteid on rahvast eemaldunud ja ajavad oma asja.

Meedia vahendusel avalikuks saanud skandaalid vajavad poliitilisi vastuseid, aga neid ei tule. Võib muidugi loota, et osalt peituvad lahendused praeguste korporatiivsete massiparteide «sisemises puhastumises», kuid rahva ja riigi usalduse taastamiseks on võimalik pakkuda massiparteidele ka alternatiivi –kodanikuühendused ja kohalikud valimisliidud.

Oleme viimase aasta jooksul ühingus Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) mõttekaaslaste seltsis jõudnud arusaamisele, et hea alternatiiv parteidele on kohalikud valimisliidud. Õnneks on tänu õiguskantsleri pingutusele valimisliitude moodustamine Eestis veel võimalik ja Pärnu linna näitel teame, et valimisliidud tulevad edukalt toime ka linnavalitsuse juhtimisega. Vaadates Pärnut, võib julgelt öelda, et valimisliidud on võimalus usaldusliku õhkkonna taastamiseks kodanike ja valitsejate vahel.

Mille eest me seisame? Vaba Isamaaline Kodanik soovib, et ühiskonnas valitseks usaldus. Me tahame luua ja ellu viia poliitikat, mis toetab eestlase vaatepunktist maailmale vaatava inimese arengut. Meie visiooniks on globaliseeruva maailma tõmbetuultes ennast Eestimaal koduselt ja kindlalt tundev Eesti inimene.
Vaba Isamaaline Kodanik ei ole ühekordne projekt, vaid koostööl ja usaldusel põhinev mõttekaaslaste võrgustik. Oleme kindlalt seda meelt, et kohaliku elu korraldamisel peab olema võimalus kaasa rääkida ka neil kodanikel, kes ei ole mitmesugustel põhjustel nõus ennast siduma erakonnapoliitikaga.

Ühiskonna poliitilise näo kujundab inimeste tihe suhtlus ja selle kvaliteet.

Meie eesmärk on: rohkem tasakaalus arengut. Praegused parempoolsed erakonnad pakuvad liialt majanduskeskset «ratsa rikkaks» arengumudelit, varjutades nii ühiskonna vaimset ja kultuurilist eneseteadvust. Majanduse arengu kõrval tuleb rohkem hinnata tasakaalus töö-, vaimu- ja seltsielu.

Väärtustame haritust (sealhulgas õpetajaid, teadlasi, haritlasi) ja vaimsust ning humanitaariat (vabad kunstid) laiemalt. Teadvustame ühiskonnale, et Eesti tulevikule võib majandusliku kidumise kõrval saatuslikuks saada hoopis elumõnude ülehindamine. Taotleme senisest avatumat poliitilist kultuuri. Tahame luua detsentraliseeritumat ja ideoloogiliste valimisloosungite asemel sisuloomele ja dialoogile keskenduvat poliitilist kultuuri.Püüame muuta Eesti praegust massiparteide mudelit, mille tuumaks on staarpoliitikud ja management ning neilt meedia vahendusel massidele suunatud ühepoolne kommunikatsioon.
Meie alternatiiv on kaasata lai ring aktiivseid inimesi ja ehitada üles tagasisidestatud suhtlus võimalikult paljude ühiskonnarühmadega, näiteks vabasektori ühendused ja erialaliidud.

Tartus on palju tublisid sobiva kogemustepagasiga kodanikke, kellest oleks suurt abi linna ja tema sihtasutuste juhtimisel, kuid need inimesed ei soovi olla praeguste parteide liikmed.
Nad ei soovi lugeda lehest, kuidas mõni tema võitluskaaslane äritses elamislubadega või kuidas arrogantne parteikaaslasest minister paugutab riigikogu kõnepuldist rahvasaadikute suunas. Nad ei soovi minna partei kongressi nime kandvale etendusele, kus valida saab ainult ühte parteijuhti ja saalist vaatavad vastu täiesti tundmatud näod. Nad ei taha olla osake skandaalidest, mida erakonnad rohkesti toodavad.

Me oleme avatud kõigile ärksamatele Tartu käekäigust hoolivatele linnakodanikele. Kelles on tahet oma mõtted välja öelda, see löögu kampa. Usume, et Tartule loovad parima programmi tartlased ise, mitte parteid. Kindlasti ei kasuta Vaba Isamaaline Kodanik kohalikel valimistel ministreid ja riigikogu liikmeid peibutuspartidena, sest me teame: tartlased pole nii rumalad.

Teeme poliitikat, mis toetab tartlaste püüdlusi: kuuluda usalduslikku ja sõbralikku kogukonda, teha tööd, elada tervelt, liikuda mõnusas linnaruumis ja tunda rõõmu oma rahvuskultuurist!

Euroopa suurlinnad kõrbestuvad

Iseäralik aeg ja elukäik on mulle võimaldanud lühikese aja jooksul väistata ning tundma õppida suurlinnasid kümnetes Euroopa riikides. Seda on olnud piisavalt märkamaks, et neis toimub masendav sarnastumine ehk kõrbestumine ning inimesed on kõikjal haaratud selle kõrbe põhikoosseisu; nad seisavad ummikus, liiklevad kiirteel, turistlevad vaatamisväärsuste ümber, maksavad krediitkaardiga, näpivad ühistranspordis tülpinult oma nutitelefone– ning kõik see on iiveldamaajavalt ühtemoodi. Suurlinnad on muutunud ühetaoliseks, järjest igavamaks, stiilitumaks  ja tähelepandamatumaks - kõrbe sarnaseks.
Kuid asi pole ainult viaduktides, lennujaamades, supermarketites ja neid läbivas uute tarbeasjade jägi kisendavas inimvoolus. Linnaruumi ühenäolisus, kogu see tühikohtade tühermaa on ju inimese enese vaimse muutumise tagajärg. Inimesed on vaimses vabalangemises tarbeasjade maailma ning veel kuhugi; teatud üheplaanilisse mõtlemisse, mis seda kõike põhjustab. Supermarket ja lennujaam on ju sellised just sellepärast, et ratsionaalselt kalkuleeriv intellekt nad just sellistena on tellinud ja toimima seadnud; linnad on kujundatud ja sisustatud nii, et kõik on millegi optimaalne vahelüli, sest see on nõnda otstarbekas.
Suurlinnades askeldavad inimesed paistavad selle kõige keskel olevat massina haaratud mingist iseseisvusetust ning osavõtmatult nürist mõistlikkuse fluidumist. Huvitav on jälgida kuidas suurlinlaste ratsionaalselt kaalutlev, kaine mõistus pannakse viimsele proovile moodsamates ostukeskustes, mis on neurolingvistiliselt külluslikult disainitud. Kõik selleks, et võimendada ja värskendada tarbekaupade ja inimeste lõputut „vahekorda“.
Inimesed paistavad ka oma käitumiselt ja eneseväljenduselt üha sarnasemaks muutuvat; linnadesse koondunud inimestes on kadumas seda linna ümbritseva maa omapära ja stiil. Kultuuridevaheline erinevus, eluhoiak ja kohalik keelerütm on uppumas ratsionaalse intellekti ainuõigesse ning ühetaolisse, kõike õgvendavasse  adekvaatsesse käitumisse.
Üllatav, et mujalt naastes paistab Eesti euroopalike suurlinnade taustal siiski veel koduselt omanäolisena. Ei teagi, kas see tuleneb meie asukohast Euroopa äärealal, meie kodusest väiksusest, vaesusest või on selle taga hoopis igi-eestlaslik tahe ise oma saatust määrata ja omamoodi rahvana oma keeles kõnelda ja mõtelda, et  ise omale tulevikku meisterdades oma igavikku otsida.