Eesti teenusemajandus - meil tuleb oma tugevused niššides ära kasutada

Mõteldes Eesti majanduse tulevikule aastal 2018 siis kahtlemata on tööhõive mõttes ka siis nagu praegugi Eestis suur osa töökohtadest siseturule suunatud teenustes, kuid tootlikkus (inimeste sisetulek) saab seal kasvada vaid koos Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime üldise paranemisega. Seetõttu tuleb meil oma tugevused niššides ära kasutada ja vähegi ekspordipotentsiaaliga valdkondadele kasvuvõimalused luua ning Eestil on head šansid oma jõukust kasvatada läbi selle, et tuleviku majanduskasvust moodustavad olulise osa eksporditavad kõrge lisandväärtusega teenused.
Juba viimased neli aastakümmet on maailma jõukamate riikide majandust iseloomustanud teenusemajanduse osakaalu kasv SKTst. Nüüdseks on teenuste osakaal OECD riikide majanduste tööhõives kasvanud üle 70% SKTst ja ennustatakse, et see kasv jätkub. Kuni möödunud sajandi lõpuni tööstuslikus tootmises domineerinud riikides on majanduse struktuurimuutus teenuste kasuks on olnud stabiilne ning sõltumatu maailma majandust tabanud tsüklilistest buumidest või kriisiaastatest. Samal ajal on Hiinas ja mitmes teises Aasia riigis olukord veel vastupidine. Teenusesektoris on töökohtade osakaal kõigest 20% ning 80% elanikkonnast töötab põllumajandus- ning tööstussektoris.
Mis on olnud selle arenenud riike iseloomustava teenusemajanduse kasvutrendi põhjuseks?
Esiteks. Tööjaotuslikkuse printsiip, mis on olnud maailma majanduse tootlikkuse kasvu oluline mootor, tekitab järjest juurde teenuseid, mis eralduvad enamasti tööstusest. Näiteks igat liiki masinate hooldusega seotud hooldus- ja tugiteenused, jäätmekäitlusega seotud teenused või arendustegevus, mis on paljudes valdkondades kasvanud omaette ettevõtlusharuks. Võib öelda, et töötlevat tööstust on tabanud sama saatus, mis kunagi põllumajandust. Järjest vähem töökohti läheb vaja selleks, et tagada tootmine ning üha suuremat kaalu omavad töötleva tööstuses jaoks tööhõive mõttes mitmesugused juhtumisalased (turundus, finantsjuhtimine) ja muud tugiteenused. Näiteks disainiteenus muutunud järjest keerukamaks ja töömahukamaks. Disainitakse tooteid ja nende omadusi, millest varem ei osatud unistadagi. See aga loob teenustesse töökohti juurde. Samas on tootmine ise muutunud üha enam automatiseerituks ning see omakorda kaotab vajadust inimtööjõu järele.
Teiseks. Globaliseerunud majandusega maailmas, kus kapital ja koos sellega tootmine on liikumas soodsamasse kasvukeskkonda Aasias, on teenustega seotud töökohad osutunud paiksemaks. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et teenust saab geograafiliselt osutada vaid seal kus seda tarbitakse (erandiks virtuaalkeskkond) ning jõukad lääneriigid on olnud väga head teenuste tarbijad. Stabiilselt on kasvanud tarbimine turismiäris ja meelelahutuses. Selle aluseks on üldine jõukuse kasv. Pealegi mitmed teenusevaldkonnad nagu näiteks elamuehitus, majapidamisega seotud teenused, infrastruktuuriteenused ja jaekaubandus jne on osa inimeste esmavajadustest ning seetõttu nõudlus nende järele eksisteerib alati. Kuivõrd mistahes tarbekauba tootmise korraldamine Hiinas on muutunud järjest hõlpsamaks ja seetõttu sinna kolinud, siis teenustega kauplemise üheks peamiseks tunnuseks on teenuse ja teenuse tarbija ühisosa, mis moodustub teenuse ja kliendi vahetus interaktsioonis ning seetõttu on teenuse osutamise n.ö. loomulikuks asendiks kliendi lähedus.
Kolmandaks. Viimaste aastakümnete innovatsioonid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiates nagu mobiilside ja internetilahendused on toonud kaasa palju uusi võimalusi eelkõige teenustele. Arvutite muutumine massikaubaks on loonud meeletu turu nendel arvutitel jooksva tarkvara arendamise ning sellega seotud teenuste jaoks. Samuti on virtuaalkeskkond on osutunud äärmiselt viljakaks kasvupinnaseks globaalse haardega teenuseettevõtlusele. Heade näidetena sobivad siia Google, Amazon jpt. Samuti on finantsteenustes, tervishoiuteenustes ja paljudes teistes teadmisemahukates teenustes tänu IKT-le saanud võimalikuks tööprotsesside jaotus selliselt, et osa teenuse osutamiseks vajalikust tööst tehakse teistes riikides (business porcess outsource).
Seetõttu on globaalse haardega ettevõtete üheks viimaste aastate iseloomulikuks käitumisjooneks olnud strateegiline suund teenustele ehk laienemine tootmispõhiselt tegevuselt teenusepakkujaks (näiteks General Electric, IBM, Dell, Kone jpt). Peamine põhjus oli Aasia, eriti Hiina kujunemine maailmale asju tootvaks vabrikuks. Seni rahvusvaheliselt edukatel tootjahiidudel polnud vanaviisi jätkates mingit võimalust edasi kasvada. Juba 90ndate alguses, väljudes tollasest majanduskriisist mõistsid suurkorporatsioonide juhid, et tuleb leida uusi lahendusi, mis ettevõtte kasvule viiks. Ühe suure kasvuvõimalusena nähti teenuseid. Näiteks Jack Welsh, USA ettevõtte General Electric juhina on öelnud, et tema esmaseks ambitsiooniks GE juhtimisel tookord oli liikuda tarbekaupade tootmiselt võimalikult integreeritud teenustelahenduste suunas. Selline strateegia tõi suurtele rahvusvahelistele korporatsioonidele ka edu. Tänaseks on enamus suuri korporatsioone on oma missiooni ümber sõnastanud teenusekeskseks. Näiteks IBM näeb ennast eelkõige uudsete lahenduste pakkujana informatsiooni töötlemiseks ja juhtimiseks seni avastamata moel. Soome tuntud tööstusettevõte liftide ja elevaatorite tootja Kone aga inimeste voo liikumise teenuse lahenduste pakkujana.
Teenuste eksport
Teenuste mõju Eesti majanduskasvu numbrite kergitamisel saab olla kahte tüüpi. Esiteks otseselt eksporditurule suunatud rahvusvaheliselt kergemini kaubeldavad teenused, näiteks turism, transiit või rahvusvahelised IT tugi- või kõnekeskused. Teiseks töötleva tööstuse või põllumajanduse konkurentsivõimet parandavad ja selle läbi kaudselt ekspordi kasvule kaasa aitavad, enamasti siseturule suunatud teenused nagu näiteks disain, turundus, pangandus, sisemaine logistika, teadus ja arendustegevus jms.
Keskendudes Eestile kasvuvõimaluste otsimisel otseselt eksporditavatele teenustele, tuleb heita pilk teenuste ekspordi struktuurile rahvusvaheliselt. Seal näeme, et teenused moodustavad maailmakaubanduse kogumahust umbes 20% ja vaatamata rahvusvahelise kaubavahetuse kiirele kasvule alates II maailmasõjast on teenused säilitanud selles oma stabiilse osakaalu. Olulises osas, ligi 30% ulatuses toimub teenustega kauplemine EL 27 riikide vahel ning riikide lõikes on 15% maailmaturu osaga vaieldamatu teenuste ekspordi liider USA. Seega teenuste ekspordi geograafiat silmas pidades asub Eesti EL liikmesriigina soodsas keskkonnas.
Hinnates teenuste ekspordi mahtusid maailmaturul tuleb alati ka silmas pidada ka seda, et ekspordi viisid on teenuste puhul erinevad ja kajastuvad seetõttu ka statistikas isemoodi. Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) klassifikatsiooni järgi jaguneb teenuste eksport neljaks eri tüübiks ning nende hinnangul moodustab piiriülene teenuste eksport (näiteks reisijate vedu või raamatupidamisteenus välisriigi ettevõttele) kõigest 35% maailmas rahvusvaheliselt teenustega kauplemise kogumahust. Umbes 50% teenuste ekspordist toimub läbi teises riigis uue filiaali või uue ettevõtte loomise. Neile teenuste ekspordi viisidele lisandub ca 10%-ga teenuste tarbimine välismaal kohapeal (turism).
Statistikast võib ka välja lugeda olulise info selle kohta, millistes teenusevaldkondades piiriülene kauplemine maailmas kasvab. Kui valdkondliku jaotuse mõttes domineerib teenuste piiriüleses ekspordis enamuses Euroopa riikides veondus- ja reisi¬teenused, moodustades ekspordist umbes poole siis ekspordi kasvuveduriks on hoopis erinevad äriteenused, mis moodustavad Euroopas keskmiselt 20% kogu teenuste piiriülese ekspordi mahust. Nimetatud teenuste osakaal moodustas OECD andmetel 1980. aastal kõigest 10-20%, kuid on kasvanud 20-30%-ni maailma majanduse lisand¬väärtusest. Siia gruppi kuuluvad erinevad tehnilised ja äriteenused, sh. kaubandus¬teenused, raamatupidamine, teadus- ja arendus¬teenused jne. Teades, et finantsteenustes ja muudes teadmisemahukates äriteenustes eksport maailmas kasvab, on nendest teenustes kasvuvõimalusi rahvusvahelistel turgudel loota ka Eesti ettevõtetele.
Kui Hiina ning mitmete teise Aasia arenguriikide majanduste peamiseks eeliseks on madal kulubaas siis Euroopa ja Ameerika majanduste üheks eeliseks on kindlasti konkurentsivõime kõrge lisandväärtusega teadmisemahukates teenustes. Näiteks finantsteenustes, teadus- ja arendustegevuses, tervishoiuteenustes ja IT teenustes. Seda võib teatud teenusevaldkondades tähelda ka Eesti puhul. Samal ajal kui töötleva tööstuse mitmed ekspordivaldkonnad kukkusid 2009. a kolmandiku võrra siis teenuste eksport püsis Eestis stabiilsena. Enamgi veel, IT teenuste eksport suutis 2009 a. 10% kasvada ja ilmselt kasvab järgnevatel aastatel veelgi.
Teenuste puhul on tegemist kasvavate turgudega. Eesti töötleva tööstuse välisnõudlus on peale järsku langust 2009 a. madalseisus ja lähiajal olulist tööstuse kasvu pole näha kuna Eestile olulised turud ei näita erilisi kasvunumbreid. Samas, teenuste turu kasv on Euroopas esiteks tagatud seoses elanikkonna järjest pikeneva keskmise eluea ja sellest tuleneva nõudluse kasvuga ravi- ning mitmesuguste hooldusteenuste järele. Teiseks oluliseks teenusemajandust paisutavaks fenomeniks on virtuaalkeskkonna kasvav osa majanduses ning sellega seonduvad uued võimalused teenustele. Näiteks on kiire kasvuga olnud nii arvutimängude turud kui mitmesugused andmetöötluse ärilahendused ettevõtetele.
Üheks Eesti teenusemajanduse tugevust rahvusvaheliselt indikeerivaks argumendiks teenuste suhteliselt suur osakaal Eesti väliskaubanduses. Kui töötleva tööstuse maksebilanss oli 2009. a ja varasematel aastatel stabiilselt negatiivne, see tähendab, et Eestisse osteti pidevalt suuremas mahus kaupu sisse kui me ise maailmaturul realiseerida suutsime siis teenuste puhul on maksebilanss olnud pidevalt positiivne. Asjaolu, mis viitab Eesti suhteliselt heale konkurentsivõimele teenuste valdkonnas.
Sellest järeldub, et teenusesektori valdkondadest maksab Eestil oodata edasist majanduskasvu küll, sest nõudlus meie regioonis teenuste järele on kasvav ning meil on eksporditavates teenustes suhteline konkurentsivõime maailmaturul olemas. Samas, tuleb tähele panna , et ekspordi mõttes saab see kasv peale turismi tulla vaid teatud teadmisemahukate teenuste niššides nagu IT teenused, finantsteenused, tervishoiuteenused, logistika.

Imre Mürk: Tugitooli sügavuses õnnelikuks ei saa

IGA PÄEV KUULEME uudiseid majanduslangusest. Eesti edulugu oleks justkui ühtäkki otsa saanud. Seetõttu huvitab kõiki, kuidas elu edasi areneb ja kuidas tulevikus edukas olla.

Eestis on seatud eesmärgiks liikuda teadmistepõhise riigi suunas. Teadmistemahukas majandus vajab aga avatud, julgeid ja uuendusmeelseid inimesi. Kas meil on neid küllalt? Kas Eesti inimene on uuendusmeelne ja ettevõtlik? Mida need sõnad üldse tähendavad?
Hiljutine väärtushinnangute uuring näitas, et eestlane vajub üha enam tugitooli sügavusse teleri ette. 71 protsenti meist tunnistavad, et kõige õnnelikumad oleksid nad mitte midagi tehes ja õhtu läbi telekat vaadates. Aga rikkaks tahab eestlane sellegipoolest saada.
Kes ja kuidas ta siis rikkaks teeb? Või peab ta siiski midagi ka ise tegema?
ENAMASTI KÄSITLETAKSE mõistet «innovatsioon» kui ettevõtete edukat uuenduste rakendamist. Vaadates meist jõukamaid riike, näeme, et edukad uuendused on toonud kopsakaid kasumeid sellistele ettevõtetele nagu Google, Apple, DuPont ja Microsoft. See omakorda on võimaldanud maksta häid palkasid ning jagada rikkust riikidele tervikuna.
Nii et asi on selge: võtame kõik 45 000 Eesti ettevõtet, muudame nad uuendusmeelseks ja ongi tehtud! Mõistagi oleks säärane ettevõtmine eraldi võimatu, sest ettevõtluse uuendusmeelsus on tihedalt põimunud kogu ühiskonnaga. Inimestega, kes ettevõtetes väärtusi loovad, ja inimestega, kes neid hüvesid tarbivad.
Seni, kuni me mõistame innovatsiooni all ainult uusi tehnoloogiaid, ei oska me enda kõrval näha inimesi, kes oma tegevusega tõestavad, et see on võimalik igal elualal. Aga neid on, ehkki mitte veel piisavalt, et suunata laiemat strateegilist muutust väärtushinnangutes. Edukusele pürgival ühiskonnal on võtmeroll need inimesed üles leida ja aktiveerida.
Läinud aastal anti aasta kodaniku tiitel Rainer Nõlvakule, kes koos «Teeme ära!» tiimiga suutis panna eestlased mõtlema, millises keskkonnas me elame, ja selle parandamiseks ka midagi ette võtma.
Sihtasutus Lõuna-Eesti Turism pärgas parimaks turismiedendajaks Viljandi pärimusmuusika keskuse. Viljandil on potentsiaali tublide ja ettevõtlike inimeste kaasabil kogu piirkonna arengule hoog sisse lükata ning Eesti avastamata aardena turismist kasu lõikama hakata. Mõte Viljandist kui kogu maailma tippsõudjate silmis hinnatud sihtkohast on esialgu veel unistus, kuid siiski täiesti reaalne eesmärk.
INIMESED, KES julgevad mõelda suurelt, ei eristu oma vanuse ega isikuomaduste poolest. Nad eristuvad teistest sellega, kuidas nad tegutsevad, missugused on nende sihid ning kuidas nad rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks enese ja teiste inimeste teadmisi ja oskusi. Nad seavad endale selgeid ja innustavaid eesmärke, analüüsivad teoksil olevat tihti juba mitu sammu ette, püüdlevad parima poole.
Ettevõtliku hoiakuga inimene märkab enda ümber puudusi ja tahab nende kõrvaldamiseks midagi ette võtta, innukalt tegutseda, ootamata, et teised teda suunaks. Kui selline hoiak puudub, meie elu ei parane.
Ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus puudutavad meid kõiki, kes me tahame Eesti elu paremaks muuta. Ühendus tugitool-teler-toasussid ei toimi enam.

Euro pole oluline, töökoht on põhiline

Eesti riigis pööratakse viimasel ajal palju tähelepanu just rahanduspoliitikale. Meedias kõlavad üksteisevõidu teemad nagu - raha on vähem, eelarve pole tasakaalus ning euro tuleb kasutusele võtta. Kui aga raha on vähe siis pole tähtis, kas rahakotis on sendid või ühekroonised. Tähtis on seda juurde teenida. Eurost iseenesest pole mingit kasu kui välisriikidel pole Eestist midagi osta, mis neid eurosid meile tooks. Jõukust tuleb meile Eestisse juurde alles siis kui me ise asju ning teenuseid väljapoole müüme, tööjõu eksport on riigi seisukohast siinjuures kõige vähem kasulik lahendus. Parimatest ettevõtetest oleme juba enamuse müünud. Jäänud on veel mõned suuremad riigi käes olevad ettevõtted, nende eest aga ei makstaks hetkel pooltki sellest, mis nad väärt oleksid. Praegusel kujul edasi liikudes on pobleem on selles, et selleks ajaks kui meil õnnestub euro kasutusele võtta ja mõistliku intressiga vahendid hakkavad rahaturul jälle liikuma, Eestisse enam lihtsalt ei investeerita ja uusi ettevõtteid (loe töökohti) ei teki, traditsioonilised tööstused tõmbavad aga ennast kokku või hääbuvad.

Eesti eesmärgid on iseenesest õiged kuid väga pikaajaliselt realiseeruvad. On teada, et teadusmahukad ja uutel tehnoloogiatel põhinevad innovatsioonid, mida me soovime arendada, võtavad aega kuni 20 aastat. Niipalju aega meil pole. Juba 2009 saab olema aasta, kus ettevõtjad hakkavad langetama seni edasi lükatud raskeid kuid ellujäämiseks vajalikke otsuseid. Meil on võibolla mõni aasta aega, et lahendada kiirelt majanduslangusega seotud suuremad probleemid.

Seega, peame endale seadma reaalmajandust sisuliselt mõjutavad lühiajalised eesmärgid, samal ajal kui liigume edasi oma pikaajaliste eesmärkide saavutamise poole. Kui me seda et tee siis ei tule meile enam nii kergesti uusi teadmistemahukaid töökohti, samal ajal kui vanad töötleva tööstuse töökohad hääbuvad.

Muidugi, uusi ja globaalselt elujõulisi ettevõteted tekkib maailmas iga päev. Millepärast ei võiks need töökohad tekkida Eestisse? Tegijate põhilised küsimused Eestile on aga enamasti - millepärst me peaksime oma ettevõtte Eestisse rajama? Mis teil seal nii väärtuslikku on? Mida te oskate ning suudate, mida teistel pole? Need uued ettevõtted nõuavad väga oskuslikke ja spetsilisite teadmistega inimesi.
Me peame looma kõik tingimused selleks, et välisturgudel tegutsevad või seal tegutseda soovivad ettevõtted (eesti- ja välismaised) oleksid huvitatud Eestis selliste töökohtate loomisest. See tähendab, et neid tuleb varustada targa ning oskusliku tööjõuga. Näiteks praegu on Euroopas palju hiljuti koondatud võimekaid ja tipposkustega täies jõus endisi finantssektori töötajaid. Me peaksime kasutama võimalust ja pingutama, et nad Eesti ettevõte heaks tööle värvata. Samuti võiks kaaluda võimalust näiteks riigi võlakirjad turule tuua ning saadud raha Eesti ettevõtjatele investeeringuteks välja laenata. Muidugi tuleb pikas perspektiivis välja arendada moodne infrastrukrtuur, soodne maksupoliitikaga ning hoida turvalist ja stabiilset ettevõtlus- ning elukeskkonda. Kuid kui me soo­vi­me lan­gu­sest väl­ju­da, peab meil olema ka lühiajaline eesmärk - kiired muutused reaalmajanduses. Rahandus­po­lii­ti­ka on vaid üks abivahend, et neid muu­tusi luua.

Olla või mitte olla innovaatiline/uuenduslik eestlane?

Odavate ressurssidele ja investeeringutele tuginev Eesti majanduse edulugu on hääbunud. Meid kõiki huvitab küsimus, kuidas areneb ja edeneb elu Eesti edasi?

Riik on poliitikat kujundades rakendamas Eesti arengu vankri ette innovatsiooni/uuenduslikkuse retoorika. Me oleme seadnud eesmärgiks "Teadmistepõhise Eesti". Muidugi on innovaatilisus/uuenduslikkus mõistlik vedur, mida rakendada arengu vankri ette aga kas meil on neid inimesi, kes selle sõiduga kaasa lähevad? Kas Eesti inimene on innovaatiline, uuendusmeelne, ettevõtlik? Mida need sõnad üldse tähendavad? Ja lõpuks millised on siis need ettevõtlikud ja uuendusmeelsed inimesed, kes meie elu edendavad?

Enamasti käsitletakse innovatsiooni kui ettevõtete edukat uuenduste rakendamise protsessi. Vaadates meist jõukamaid ja edukamaid riike, näeme selgesti, et edukad innovatsioonid on toonud kopsakaid kasumeid ettevõtetele nagu näiteks Google, Apple, DuPont, Microsoft jne. võimaldanud häid palkasid töötajatele ning rikkust riikidele tervikuna. Asi tundub selge. Võtame 45 000 Eestis tegutsevat ettevõtet, muudame nad innovaatilisteks ja võiks öelda, et tehtud?

Selline ettevõtmine eraldi oleks võimatu kuna ettevõtluse innovaatilisus/uuenduslikkus on äärmiselt tihedalt põimunud kogu ühiskonnaga. Inimestega, kes ettevõtetes uusi väärtusi loovad ja inimestega, kes neid hüvesid tarbivad. Ettevõtlus tervikuna peegeldab alati seda, mis on ühiskonnas inimestele lubatud, millised on inimeste omandatud teadmised, oskused ning väärtushoiakud. Näiteks, mobiilse parkimise turule toomine õnnestus Eestis kiiresti, sest lisaks olemasolevalt IT-lahendusele, kasulikule ärimudelile ja ettevõtlikkusele olid ka eesti inimesed piisavalt uuendusmeelsed, et mobiilse parkimise teenust kasutama hakata. Berliini linnavalitus näiteks on aastaid üritanud oma linnakodanikele selgeks teha, et mobiiliga parkimine on tunduvalt kuluefektiivsem ja kasulikum, kuid inimesed ei ole sellist uuendust valmis omaks võtma, kuigi see oleks neile kasulik. Seega kui me räägime innovatsioonist Eestis siis hõlmab see tervet ühiskonda, kus meie 49 000 ettevõtet tegutsevad. see tähendab, selleks, et edendada innovaatilisust/uuenduslikkust, tuleb tegeleda kogu ühiskonnaga tervikuna.

Innovatsioon ei ole kunagi asi iseenesest vaid on uuendusmeelse ja ettevõtliku inimese loodud tööriist ja iseloomustab alati mingit konkreetset inimeste poolt põhjustatud kasulikku muutust. Seega, selleks, et ühiskond oleks innovaatilisem, on vaja rohkem uuendusmeelseid ja ettevõtlikke inimesi. Milline on aga uuendusmeelne ja ettevõtlik inimene?
Need inimesed ei eristu oma vanuse ega isikuomaduste poolest. Nad eristuvad sellega, kuidas nad tegutsevad, millised on nende sihid ja kuidas nad rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks enese ja teiste inimeste teadmisi ning oskusi. Siinkohal rõhutaksin just läbi usaldusliku koostöö teiste inimeste teadmiste ja oskuste edukat rakendamist ehk juhtimise oskust.
Neid inimesi on meie ümber päris palju, proovin siinkohal tuua mõned näited.

Esiteks on nende inimeste puhul iseloomulik see, et nad seavad endale selgeid eesmärke. Eesmärgi seadmise olulisust nägime kõik hästi sellel kevadel üleeestilise koristamiskampaania puhul "Teeme Ära 2008" . Kogu Eestimaa päevaga prügist puhtaks, kas pole haarav ja selge eesmärk, mille kampaania juht Rainer Nõlvak püstitas?

Teiseks võib välja tuua, et edukalt kasulikke muutusi läbiviivad inimesed toimetavad pidevalt läbi mõeldes ja analüüsides, kuidas jõuda eesmärgi täitumiseni. Seda, kuivõrd oluline on pidevalt oma tegutsemine läbi mõtelda teab igaüks, kes on kordki elus malet mänginud. Ühe geniaalsema eestlase, maletaja Paul Kerese malepartiid on hea näide sellest, kuidas järjekindlalt oma tegevust läbi mõteldes on võimalik leida lahendusi ja väljuda võitjana täiesti võimatuna näivatest olukordadest. Heaks näitematerjaliks on siin tema poolt 1973 a. kirjutatud raamat "Praktische Endspiele", mida loetakse male lõppmängu käsitluselt maailmas vaieldamatult üheks tippteoseks.

Kolmandaks, oma ettevõtmistes edukas inimene on enamasti omandanud oma erialal kõik parimad teadmised ja lihvinud need oskusteks ja kogemusteks. Hea näide on siinkohal meie olümpiavõitja Gerd Kanter, kelle edu üheks nurgakiviks on viimase detailini lihvitud oskuslik kettaheite tehnika.

Neljandaks iseloomustab uuendusmeelset inimest võime märgata enda ümber puudusi ja tahe võtta midagi ette selle puuduse kõrvaldamiseks. Näiteks filmimees Ilmar Raag, kes väga hea sotsiaalse tundlikkusega inimesena märkas vägivalla probleemi koolides, kui järjest süvenevat ja noori hingeliselt katki tegevat nähtust. Raag, omades teadmisi ning oskusi, kuidas sellele probleemile läbi filmikunsti tähelepanu juhtida, tõi ekraanile mängufilmi "Klass" ning tõstis ühiskonnas päevavalgele väga olulise probleemi. Film "Klass" andis tõuke probleemi avalikuks aruteluks ja viis ilmselt lähemale ka probleemi lahendamisele. Selline, puuduste lahendamisele orienteeritud käitumine on loomulikult väga oluline ka innovaatilises äris, kus konkurentsieelis saavutatakse tihiti just pakkudes tarbijatele hüve, mis lahendab mõne senise ebamugavuse või puuduse, mille peale varem keegi pole tulnud. Kunagi oli fotografeerimine professionaalide pärusmaa. Kodaki innovatsioon, ennast ise automaatselt häälestav kaamera loodi tagurpidi inseneritööna. Ei alustatud mitte uudse tehnoloogia rakendamisest vaid analüüsiti, mis muudab kaamera kasutamise inimeste jaoks ebamugavaks. Tänu sellele muutis Kodak kaamerate käsitlemise käepäraseks kõigile ja laiendas sellega oluliselt kaamerate kasutajate arvu tervel planeedil.

Viiendaks, innovatsiooni ei sünni kui puudub ettevõtlik hoiak. Ettevõtliku hoiakuga inimene on see, kellele meeldib ise midagi uut ette võtta, aktiivselt tegutseda, ootamata, et teised teda suunaks. Ta tegutseb pidevalt silmas pidades, et tema toimetamisest sünniks mingi kasu. Kindlasti olete märganud paljude edukate inimeste juures, et enne kui nad midagi ette võtavad, peab neil olema selge, et see ettevõtmine on neile kasulik.

Enamus protsesse, milles me oma elus osaleme, näiteks kasvõi hariduse omandamine, on kunagi välja kujundatud protsesside kogum. Me läbime need tihti mõtlemata, kuidas need on alguse saanud ja kas nad vastavad ka meie aja vajadustele ning võimalustele? Võibolla saab seda sama rutiinset, väljakujunenud protsessi praeguste tehnoloogiliste võimaluste ja teadmiste juures hoopis paremini teha?
Me sooritame igapäevaselt tuhandeid tegevusi ja ettevõtmisi nii nagu me oleme harjunud ning nõnda nagu need asjad on kujunenud, otsimata võimalusi kuidas teha seda sama teisiti. Uutmoodi lahendus võib aga viia hoopis parema tulemuseni, teha asja lihtsamaks või
muuta tegevuse kättesaadavamaks. Näiteks meile nii igapäevane asi nagu arvuti hiir on sobimatu kätetule inimesele, hiljuti tuli aga üks nutikas Norrakas välja toimiva lahendusega, kuidas inimesed saaksid kursorit juhtida keelega. Ka ajalehe viimine paljude lugejateni tundus kunagi võimatult kallis, seni kuni leiti, et reklaami avaldamise abil saab ajalehte teha tunduvalt odavamalt. Reklaami tekkimine lehtedesse võimaldas kirjutada ka tunduvalt iseseisvama sisuga lugusid kui enne, sest ajalehed ei sõltunud enam niipalju lehe väljaandmist toetavatest sponosritest, näiteks poliitikutest. Kui koolides poleks kunagi kasutusele võetud töövihikute süsteemi, kuluks õpetajatel tänapäeval tunduvalt rohkem aega sama arvu õpilaste harimiseks. Töövihikute kasutuselevõtt tõhustas aga kogu haridussüsteemi toimimist.

Ideed on uued lahendused, mis esialgu on meie peades. Innovaatiline on uus idee, mille rakendamine osutub tegelikkuses kasulikuks. Heaks näiteks on siin kasvõi Tõnu Kaljuste idee luua Nargen opera. Mõte rajada Naissaarele Eesti oma looduslähedane koht, kus esitada head muusikat, on võitnud suure poolehoiu ja selle idee realiseerumine tegelikkuseks on eesti inimestele loonud palju rõõmu, olles kindlasti suureks väärtuseks. Seega vastus püstitatud küsimusele on minu meelest - olla, sest ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus on meie kõigi asi, kes me tahame muuta elu Eestis paremaks.

muusika ei tohi vaikida – riigieelarve peabki minema defitsiiti

Majandustsükli vahetuse ja kasvufaasi lõppemise tõttu on Eesti üle minemas loomulikku majanduse kokkutõmbumise faasi. Seda protsessi kontrolli all hoides pole selles meie riigile midagi ohtlikku. Küll on aga ohtlik viimasel ajal mitmete avalikkuse ees jutukate Eesti ettevõtjate seas levima hakanud tendents, kus propageeritakse tasakaalustatud eelarvepoliitika säilitamist.

Tasakaalustatud eelarve pole kunagi olnud ega saagi olla jätkusuutliku riigi poliitiline eesmärk. Riigieelarve on üks instrumentidest, vahend millega reguleerida riigi pidevat arengut ja selle hulgas ka üleminekut ühest majandustsüklist teise. See pole poliitikute ega rahva süü, et on ettevõtjaid, kes sellest «läbi ei hammusta». Senine tasakaalustatud eelarvepoliitika oli majandustsükli kasvu faasis vägagi asjakohane, nõnda talitades suutsime endale koguda reserve. Oleks võinud säästa rohkemgi. Lätlased näiteks sellega nii hästi hakkama ei saanud.

Loomulikult oli maksude tõstmine ka sellisel määral, nagu seda praegu tehti, suur viga. Samas on tore nentida, et mitmed mõistlikud ministrid nagu näiteks Juhan Parts, julgesid valitsuskabinetis ja ka osa «krokodillidega» piike ragistada, et maksud ei tõuseks veelgi. Nüüd on aga mitmed seni edukad ja avalikkuse eest tuntud ettevõtjad hakanud rahvast üles kütma mõtteavaldustega, et riik käitub eelarvet defitsiiti lastes ebaadekvaatselt. Selle mõtteavaldusega on hakanud kaasa minema lisaks ettevõtjatele ka mitmed Eesti poliitikud. Probleem on siin selles, et sellised «jutukad» ettevõtjad survestavad tegelikult lähenevate valimiste valguses omakorda ka teatud pehmemaid poliitikuid.

Mis siin muud soovitada, kui et on aeg Milton Friedmani raamatud öökapi pealt mõneks ajaks voodi alla tõsta ja vana hea John Maynard Keynesi majandusteooria tõed endale meelde tuletada. Ajal, mil majandus kokku tõmbub ja ettevõtjad hakkavad säästma ehk töökohti kaotama, tuleb riigil «veenda» ettevõtjaid, et nemad seda ei teeks. See tähendab, et lisaks eurorahade süstimisele majandusse tuleb riigil paisutada oma kulutused laekumistest suuremaks ja lasta eelarve defitsiiti. Loomulikult tuleb seda teha vaid seni, kuni selle positsiooni võtavad üle jälle ettevõtted, alustades ise rohkem kulutamist ja investeerimist ehk töökohtade loomist. Siis peab riik jälle eelarvepoliitika kujundama säästvaks.

Hoides kinni tasakaalustatud eelarvest, riskime järgnevatel aastatel tööpuuduse kiire kasvuga ja see oleks praeguste riigi võimaluste juures rumalus. Riigil (loe rahval) on küllalt reserve ja võimalusi ennast raskel ajal tööga varustada seni, kuni toimub väljasurevates majandussektorites töötavate inimeste ümberõpe. Kodus istuv töötu on riigi jaoks mitu korda kulukam, kui talle palga maksmine riigi poolt ükskõik millise sotsiaalse hüve loomisel. Ilmselt ei lõppe see tants riigieelarve ümber seni, kuni Eesti riik lõpetab riigi eelarvepoliitika tegemise ühe aasta kaupa ja läheb üle majandustsüklitele põhinevale eelarvepoliitikale. Mis puudutab inflatsiooni, siis selle probleemi lahendab teatud määral meie eest pöördeid koguv ja nafta hinnast õhku välja laskev finantskriis. Teadupärast koosnes ju meile muret tekitanud inflatsioon ühe kolmandiku osas nafta hinna tõusust ja ehk paneb õla alla ka keskmisest soojem talv ning sellest tulenev madalam küttekulu.

Muidugi võime me valida ka eelarve tasakaalus hoidmise tee. Seda võiks nimetada "vaikseks suremiseks". See on klassikaline lugu, mis juhtus Argentiinaga, üks esimesi Ladina-Ameerika kriise. Peale kiire kapitali sissevoolu kohalikku tööstusesse ja siis välisturgude ära kukkumise hakkas raskustesse sattunud Argentiina ennast kaitsma sisetarbimise arvelt aga iga järgmine tasakaalu planeeritud eelarve jooksis suurelt miinusesse.
Eesti põhilised ekspordi sihtriigid teatavad juba praegu tarbimise pidurdumisest.

Samas peaks Eesti eksport järgmisel aastal suurenema umbes kaks korda, et me saaksime oma elatustaset hoida vähemalt samal tasemel.
Kuidas seda saavutada kui enamuse meie ekspordist moodustab madala lisandväärtusega tööstuslik allhange? Muutusteks aga ettevõtjatel pole ei uusi targemaid inimesi ega raha. On teada, et ettevõtjatele laenu ei anta, kui siis ülikõrge intressiga. Seega ei suuda nad investeerida ja paljud firmad panevad "pillid kotti". On põhjust arvata, et Eesti eksport hoopis kukub.
Kas Eesti inimesed on valmis Euro võimaliku tuleku nimel mitu aastat järjest neelama alla palkade kokku kuivamise umbkaudu 1/3 ja tööpuuduse vähemalt 10 %? Mille eest maksavad noored pered elamuaseme laene?

Suure riski võtame ka meie venekeelse elanikkonna peale, nende seas on juba praegu tööpuudus tunduvalt kõrgem kui eesti keelt kõneleva elanikkonna seas.

Isegi Eesti Pank pole veel julgenud avalikkusele välja öelda palju vähem peavad Eesti inimesed edaspidi palka saama kui me euro eest võitlema hakkame ja eelarve tasakaalus püüame hoida.
Vanemad inimesed võib-olla on nõus väiksema pensioniga aga kardan, et enamus noori väiksema palgaga mitte. me riskime sellega, et tööturult lahkub meie kõige kallima vara, noored, energilised ja teotahtelised inimesed, nad lähevad ja müüvad oma tööjõu maha mujal samal ajal kui riik on nende üles kasvatamiseks teinud tohutuid kulutusi.
Tööjõu väljamüük, see on kõige mannetum eksport, mida üks riik teha saab.
Näiteks turism annab hetkel tööd 45 000 in ja on puhas eksport (muidugi siseturism välja arvata). Mida teeme aga meie, tõstame turismi käibemaksu ja siis ütleme ettevõtjatele, et raha ka ei saa aga hakake nüüd kasvama?

Ettevõtjad surugu disainiga gaas põhja

Disain on suurte võimalustega valdkond. Riigi seisukohast on disainil kanda kolm olulist rolli. Esiteks, olla ettevõtluse arengumootoriks ning teiseks kujundada avalik ruum inimeste kultuurilisi väärtushinnanguid ning funktsionaalseid erivajadusi silmas pidades. Kolmandaks disaini rakendamise valdkonnaks on parema sotsiaalse keskkonna loomine.

Siinkohal võiks ju mõelda disaini abil suurte kombinaathaiglate depressiivse mõju vähendamisele patsientide jaoks või näiteks rakendada disaini kuritegevuse piiramiseks. Viimast teemat on päris edukalt rakendanud britid (design against crime), luues uuringukeskuse, mille töö tulemusena on disainitud näiteks vargakindel jalgratas.

Eesti majanduse arenguks on oluline eelkõige seisukoht, mille järgi disain lisab innovatsiooni kõrval ettevõtluse arengumootorile nii mõnedki väärtuslikud hobujõud.

Arengufondi tellitud uuring 2008. aastal «Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated» näitas selgesti, et püsimaks konkurentsis, peavad ettevõtted suutma liikuda väärtusahelas ülesse, kliendile lähemale ning tõstma loodavat lisandväärtust ning tootlikkust. Sellisel ohtlikul rallil kulub võimsam mootor vägagi marjaks ära. Siinkohal on disain tõesti abiks, sest disain on väga hea vahend suurendamaks toote või teenuse väärtust kliendi jaoks.

Kui veel mõned disaini väärt omadused esile tõsta, siis tooks ära järgmise loetelu:

disain on ettevõtja tööriist oma konkurentsieeliste suurendamiseks;
disain viib ettevõtja toote või teenuse lähemale kliendi vajadustele.
disain on ekspordi mootor;
disain loob meile selgema, funktsionaalsema ja kaunima tehiskeskkonna;
disain tõstab elukvaliteeti aidates muuta elukeskkonda ja avalike teenuseid kättesaadavamaks erivajadustega inimestele.

Mul on hea meel, et siinkohal on riigile tekkinud hea partner Eesti Kunstiakadeemia ruumides tegutseva Disaini Keskuse näol, kelle pingutused tõstmaks disaini teadlikkust läbi ABCDisaini ja Futuresense seminaride on olnud vägagi edukad. Pikemalt sai selles kirjutatud PM-s.

Innovatsiooniaasta 2009

Eesti majandus on oma arengus suure pöörde lävel. Siirdemajandusest on meie tublimad
ettevõtjad juba võtmas suunda laienevatele turgudele. See on ka ainuvõimalik tee, parandamaks pikemas perspektiivis eestlaste elujärge. Olles üks töökamaid rahvaid Euroopas, pole me seniajani suutnud luua majandust, mis pakuks Eesti inimestele Euroopa mõistes tulusaid töökohti.
Selle eelduseks on meie ettevõtete maailmamajanduses konkurentsi jõudmine – ja see väljakutse
on hiiglaslik. Mida tähendab rahvusvaheline konkurents, näitab ilmekalt kas või Eesti ettevõtete hetkeseis börsil. Kui pole olulist konkurentsieelist, head toodet, suuri varasid ega õnne, siis on konkurentsis püsimine väga raske. Seega tuleb ettevõtjatel õppida paremini tundma uusi turge ning tegema oma äri nutikamalt kui seni. Siinkohal muutub oluliseks ka ettevõtjate tahe ning motiveeritus selles suunas liikuda. Riik tahab sellele omalt poolt kaasa aidata, tehes 2009. aasta innovatsiooniaastaks. Innovatsiooniaasta toob innovatsiooni ja uuendusliku äriga seonduvad olulised sõnumid Eesti avalikkuse ette. Innovatsiooniaasta aitab kaasa nii positiivse hoiaku kujunemisele uuenduslikkusest äris kui ka teadmiste ning kogemuste vahetamisele innovatsiooni teemadel ühiskonnas laiemalt. Ettevõtlus on äärmiselt tihedalt seotud kultuuriruumiga, milles ta paikneb. Positiivne hoiak ja parem mõistmine, mida tähendab uuendusmeelne äri ning teadmised, milliseid uuendusi rakendada – see kõik vajab laiemat toetust ning ühiskonna poolt omaks võtmist, nö kultuuritekstina lahtikirjutamist. Uued, meie keelde juurduvad mõttemudelid nutikast ärist ning innovatsioonist on meie ettevõtjate ees seisvate väljakutsete ületamise oluline osa.
Nendest mõtetest kannustatud sõnumeid soovibki innovatsiooniaasta nii Eesti ettevõtjatele
kui ka avalikkusele edastada.