Riigi elujõu allikas on ühiskond

Riik iseenesest ei saa olla ei passiivne ega aktiivne, vaid inimesed saavad. Inimesed on loomult sotsiaalsed ning teostavad end läbi riigi. Riik pole midagi enemat kui inimeste poolt loodud pakk normatiivseid kokkuleppeid korraldamaks valitsemist ja seadusandlust ning teostamaks võimu. Seadustega saab küll mõndagi reguleerida kuid arengu küsimus on ühiskonna elementide, inimeste tõstatada ning ka lahendada. Tõsi, sotsiaalsuse kvaliteet, aktiivsus ja lõpuks igasugune sooritus üldse saab teoks vaid läbi üksiku isiku. Samas selge on ka see, et paljude asjade teostamine pole üksikule kuidagi jõukohased. Seetõttu saabki valitus, Parlament ja avalik sektor pigem korraldada ümber ja suunata neid energiaid ning seda aktiivsust, mis ühiskonna liikmete seas tekkinud ning muutusi esilekutsuvaks jõuks on indiviidi ja ühiskonna vahelisel teljel toimuv dialektika.

Kas Eesti ühiskond vajab arenguks jagatud visooni?

Visiooni otsimine pole iseenesest Eesti jaoks uus nähtus. Eesti rahva ja tema ühiskonna visiooni või laiemalt tuleviku mõtestamine sai plahvatusliku hoo sisse 19 sajandil. Eestluse põhiküsimuste sõnastamine ja eesmärkide mõtestamine tollaste suurmeeste poolt oli kahtlemata meie rahvuslikkuse ja omariikluse sünnitajaks. Esimesena sõnastas süsteemsemalt eesti ühiskondliku mõtte Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina tegutsenud Jakob Hurt öeldes välja idee, et eesti rahva ajalooline kutsumus on saada suureks ja vägevaks vaimu asjades. Hiljem tegi sellel suunal palju ära V. Reiman (1861-1917).

Tollased mõtted, rahvahariduse ja kultuuriloomingu tähtsustamisest ja sotsiaalküsimuste lahendamisest on ju väga aktuaalsed ka täna, milleks siis pingutada ja inimesi ühise tuleviku loomise aruteludeks pidevalt laudade ümber kutsuda?

Asi on selles, et nendele küsimustele vastamiseks tuleb meie praegustele tegudele ja suurtele küsimustele anda kaasaegne sisu. Vaadates, mis toimub väljaspool Eestit märkame, et kaasaegne maailm on ühelt poole küll üleilmastunud kuid samas on moodsate demokraatlike ühiskondade toimemehhanismid sisuliselt killustunud. Kaasaegsed ühiskonnad on järjest enam langemas struktuursesse võimetusse tegelikke probleeme sisuliselt lahendada. Seda on näha kasvõi Euroga seotud probleemide jätkumisest, kus mitmed riigid ei suuda loobuda ülejõu elamisest kas siis kui maksejõuetus on juba silme ees.

Meie asi on Eesti seda kriisi ennetada. Seega, kui Eesti ühiskond soovib näha arengut, mitte paigal tammumist peab Eesti ühiskond suutma sellest Euroopat iseloomustavast sisuliste muutuste tegemise jõuetusest üle saada ja aktiivselt ise enda tuleviku kujunemist juhtima.

Kokkuvõttes, Eesti ühiskond vajab arenguks arutelusid Eestile ühtse jagatud visiooni loomise üle, et siis sellest saadud mõtete najal oma igapäevaste tegudega selle poole liikumisest rõõmu tunda ning sellest lähtudes on arutelud visiooni üle Eestile tarvilikud kahel põhjusel. Esiteks, selleks, et suudaksime oma tänastele tegemistele nii riigiaparaadi, ettevõtluse kui kodaniku tasandil anda tuumakama sisu. Vastasel korral on meil suur oht jäädagi väliste eeskujude vormiliseks kopeerijaks ning mitte kunagi olla ise oma tuleviku meisterdajad, kelle pealt teised riigid õpiksid.

Teiseks, Eesti kui väga isepäise ning väga kõikuva võimekusega ning teadlikkusega funktsionaalsete süsteemidekomplektiga (kodanikkond,KOV, meedia,ülikoolid, ministeeriumid kui "vürstiriigid") väikeriigi jaoks on palju elulisem vajadus oma sotsiaalpoliitilise ja sotsiaalmajandusliku kvaliteedi ühtlaseks kasvatamiseks ning tõstmiseks.

Arvan, et edu saavutatakse siin vaid läbi jagatud eesmärkide ning ühtse tegutsemise vaba- era ja avaliku sektori baasil. Selle kõige alus on muidugi mõtleva kodaniku osaduse- ja vastutustunne Eesti ühiskonna arengu pärast.Kuidas seda suurendada, see on muidugi iseasi.

Eesti majanduse väljavaated ja Liibanoni kurblaul

Igaüks on oma õnne sepp, ütleb rahvatarkus. Ilmselt kehtib see ka riigi kui ühe rahva vaimse loomingu ja ühiste jõupingutuste tippsaavutuse kohta. Kas me oleme Eestis selleks kõik teinud, et me võime öelda – me oleme riigina valmis?

Vaevalt küll kui vaadata majanduse seisu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Veel 2007 a. oli Eesti SKT Euroopa keskmisest 70% nüüdseks oleme kukkunud 63% peale. Samal ajal on meist madalamalt startinud Poola näiteks ilma kukkumisteta roninud 54%lt stabiilselt 61%-ni ning palju kirutud Kreeka SKT on stabiilselt püsinud 93% lähedal EL keskmisest. Igal juhul on paras aeg mõelda selle üle, mida me teeme valesti või oleme tegemata jätnud.

Mõeldes Eesti riigi tulevikule on teinekord kasulik mängida läbi erinevaid tulevikustsenaariume. Üks neist võib olla tulevikus kujunev olukord, kus Eesti majanduskasv jääbki hüplevaks. Järjekordsele põhjanaabrite edust tulenevale tõusulainele järgneb langus ning kui välja arvata mõned erandid siis kriitiline mass Eesti ettevõtjaid ei suuda ka järgnevate buumide ajal välisturgudele kasvada. Enamus ekspordist teenitakse regioonis lihtsakoelise allhanketöö tegijana ning Eesti jääb majanduslikus mõttes ka edaspidi perifeerseks.

Kui otsida paralleele ja vaadata, kus selline olukord valitseb, siis ühe hea näite leiab Liibanonist. Enamik (87%) riigi 4.1 miljonist elanikust (40% inimestest on kristlased ja ülejäänud moslemid)on etniliselt araablased. Kristlased armastavad endi kohta öelda muistsete foiniiklaste järeltulijad) on koondunud linnadesse, enamasti pealinna Beirutisse. Tööl käivaid inimesi on kokku vaid 1.4 miljonit ning enamus neis hõivatud siseturule suuantud teenusemajanduses.

Liibanon on teenusemajandusel põhinev väikeriik, kelle majanduselu on peale õitsengut regiooni turismi, panganduse ja kaubanduse keskusena jäänud kiratsema. Eelkõige regiooni tabanud ebastabiilsuse tõttu. Araablaste ja Iisraeli vahelise konflikti tulemina 70ndatest saati piirialadele kolinud palestiinlased, Iisraeli pommirünnakud Beirutile ning Tripolile on Liibanonist teinud väliskülaliste jaoks ebastabiilse ja turvalise kuvandiga riigi.

Kõik see kajastub riigi majanduselus. Kuigi Liibanon on olnud edumeelne ja läbi aegade on seal väärtustatud vaba turumajanduse põhimõtteid ning liberaalset majanduspoliitikat, näiteks puuduvad piirangud välisinvesteeringutele, pole majanduslikus mõtte edu saavutatud. Peamiseks põhjuseks peetakse naabrite põhjustatud ebastabiilset välispoliitilist olukorda, mis on toonud endaga kaasa suure võlakoorma nii riigile, ettevõtjatele kui elanikele. SKT poolest, mis on 13 000 USD inimese kohta aastas, edestab Liibanon hetkel napilt Bulgaariat. Avaliku sektor on majanduse nõrkuse tõttu jäänud võlgadesse mis ületab 150% SKT-st. Kohalike ettevõtjate peamised ekspordipartnerid asuvad naaberriigis Süürias ning AÜEs ja riigist välja suudetakse müüa vaid juveele ja maavara. Lisaks on riigi jooksevkonto pidevalt miinuses (loe, elatakse võlgu).

Kõige olulisem aeg on Liibanoni majanduse jaoks jõulud, sest siis tulevad välisriikides (USAs, Euroopas, Aasias) töötavad inimesed kuuks ajaks koju, et oma perekonna seltsis aega veeta. See on aeg, mil peetakse pidusid, tarbitakse ja elavneb majandus, ühesõnaga elu keeb. Seejärel vajub pealinn majanduslikku vaikellu.

Kõige selle tulemusena on Liibanoni suurimaks probleemiks saanud oskustega ja parema kvalifikatsiooniga tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Ligi 1/4 tööjõust töötab välisriikides. Maailmapanga andmetel tuli 2009 a. 22% Liibanoni SKT-st välismaal töötavate liibanonlaste käest (sic!). Nagu Eestis, püütakse ka Liibanonis hoida atraktiivset maksukoormust ettevõtjatele. Valitsus teeb küll maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse raskema töö peale jätkuvalt tööjõudu sisse Kagu-Aasiast.

Kuidas Eesti majandus saaks jätkusuutlikult kasvada? Loomulikult on meil eeliseid Liibanoni ees. Eesti välispoliitiline olukord on suhetes meie naabritega märkimisväärselt stabiilsem. Kuid mida teha, et sellelt tasemelt, kus me oma majandusega hetkel oleme, edasi minna? Kui kujutleda ennast korraks süsteemi arhitektina ja võtta vaatluse alla, mida riigi süsteemis saab teha, siis on Eesti majandusliku arengu vajalikuks eelduseks senise valitsemisaparaadiga minna kogu valitsemise süsteemi ulatuses üle uuele kvaliteedile. Mida see tähendab?

See tähendaks esiteks enesele tunnistamist, et king pigistab hetkel Eestis just majanduse poole pealt ja sellepärast tuleb, Eesti riigiaparaadil ja ühiskonnal tervikuna selle probleemi lahendamisse panustada. Töökohtade, sissetulekute koha pealt on mahajäämus põhjanaabritest liiga suur, et last asjadel omasoodu ise reguleeruvalt arenda.
Teiseks, tähendab see majanduselu puudutavate eesmärkide ühist kokku leppimist ja seniste tegutsemispõhimõtete, struktuuri ümbersõnastamist ja tegutsemiseks tarviliku ettevalmistuse taseme tõstmist avaliku sektoris. See ei tähenda teiste sotsiaalsete süsteemide unarusse jätmist, lihtsalt prioriteetseks süsteemiks, millest lähtuvalt teisi sotsiaalseid probleeme lahendatakse kuulutatakse majandusliku arengu problemaatika. Vastasel korral jätkub lõputu vaidlus erinevate valdkondade prioriteetsuse (nt isiksuse arengu seisukohalt intellektuaalselt huvitav teadutegevuse rahastamine riigi eelarvest vs majandusarengut toetava teadustegevuse suurem toetamine jne) ja arengusuundade üle ning toimub sama olukorra taastootmine.

Uus arengutase majanduses saavutatakse vaid siis kui tegeletakse järjepidevalt ning loogilises järjekorras kõikide oluliste küsimustega, millest mingi konkreetse majandusliku tegevuse areng sõltub. Pole olemas ühte lollikindlat universaalset süsteemi, mida rakendades terve majandus sektorite üleselt kasvama hakkab ning väheste ressursside korral pole riigil ka otstarbekas kõigega tegeleda lihtsalt sellepärast, et olla õiglane. See ei õnnestu nii kui nii, sest ettevõtete valmisolek mingil ajahetkel oma tegevust kohandada riigi fikseeritud ettevõtluspoliitikaga on erinev. Näiteks, EAS poolt kõikidele majandussektoritele horisontaalselt suunatud teadus – ja arendus projektide toetustest on ligi pool läinud IT ettevõtetele kuna neile on see lihtsalt sobinud paremini. Probleemid on erinevates sektorites ja eri tasanditel väga erinevad. Näiteks, ettevõtja poolt riigi toel soetatud keeruline ja kallis puidupress võib osutuda kasutuks kuna tema äri pudelikaelaks on hoopis võimekus uuel välisturul ennast kehtestada ja turule sisse müüa. Tehnoloogia investeeringu toetusega aga meeskonna koolitamine kaasas ei käi.

Erinevad on ka majanduses hetkel olemasolevad kasvuvõimalused, mida turud ja konkurents dikteerivad. On selge, et puitplaatide tootmise või finantsteenuste äri rahvusvahelistumise eeldused on hoopis erinevad tervishoiuteenustest või IKT –st. Sellepärast tuleb ka lahendused kujundada paindlikumad ning vastavuses hetke probleemidele konkreetsete ettevõtjate jaoks. Umbes nii nagu rätsep õmbleb ülikonda, kohandades seda pidevalt kliendi kehavormidele, sest enamus eeldusi, millest Eesti majanduslik areng sõltub hõlmavad endas hoopis enamat kui lihtsalt ühe ministeeriumi tegevusvaldkonda või arengukava lubab. Näiteks, meelitades riiki välisinvesteeringuid, tuleb eelnevalt ka luua toimivad mehhanismid, kuidas sihikule võetud ettevõtjad Eestisse tulles ka vajaliku ettevalmistusega töötajaid eest leiavad (kas neid koolitatakse või tuuakse mujalt sisse) jne.

Avatud ühiskonnast ja armastusest

Klassikalises mõttes on avatud ühiskond inimestevaheline kokkulepe, et kõigil on sünnipärane õigus parandada oma varanduslikku seisu ja sotsiaalset staatust.
Sellele järgneb nn ühiskondlik rüselus, mille käigus inimesed välja selgitavad, kes on kes. Seetõttu vajavad inimesed ka normatiivseid kokkuleppeid, mis on lubatud ja kuidas üksteise suhtes käitutakse. Nõnda kehtestataksegi sotsiaalsed väärtused nagu -kõik on seaduse ees võrdsed, demokraatlik valitsemine, sõna ja mõtte vabadus jne.

Paraku, sotsiaalsetest väärtustest iseenesest ei piisa. Kui loodust vaadata etroopia suunas liikuva protsessina termodünaamika II seadus), siis inimene on selles süsteemis keskkonna suhtes pidevalt korrastuv ja selleks palju välist energiat rakendav süsteem. Inimese eripäraks on ka pidev katsetamine, enese suhtes välise keskkonna ümberkujundamisel.
Selleks, et seda teha vajab ta impulssi, mis ajendaks tahtma ja tegutsema.

Seega, selleks, et inimeste sotsiaalne kooslus, ühiskond, oleks süsteemina toimiv ning ei laguneks (alla ei käiks) on vaja ka inimese kui isiksuse tasandi väärtusi, mis võimestaks nende tahe pidavalt luua uut. Nendeks on näiteks tarkusearmastus ja heatahtlikkus, enda tunnetamine armastava olendina.

Eesti teenusemajandus - meil tuleb oma tugevused niššides ära kasutada

Mõteldes Eesti majanduse tulevikule aastal 2018 siis kahtlemata on tööhõive mõttes ka siis nagu praegugi Eestis suur osa töökohtadest siseturule suunatud teenustes, kuid tootlikkus (inimeste sisetulek) saab seal kasvada vaid koos Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime üldise paranemisega. Seetõttu tuleb meil oma tugevused niššides ära kasutada ja vähegi ekspordipotentsiaaliga valdkondadele kasvuvõimalused luua ning Eestil on head šansid oma jõukust kasvatada läbi selle, et tuleviku majanduskasvust moodustavad olulise osa eksporditavad kõrge lisandväärtusega teenused.
Juba viimased neli aastakümmet on maailma jõukamate riikide majandust iseloomustanud teenusemajanduse osakaalu kasv SKTst. Nüüdseks on teenuste osakaal OECD riikide majanduste tööhõives kasvanud üle 70% SKTst ja ennustatakse, et see kasv jätkub. Kuni möödunud sajandi lõpuni tööstuslikus tootmises domineerinud riikides on majanduse struktuurimuutus teenuste kasuks on olnud stabiilne ning sõltumatu maailma majandust tabanud tsüklilistest buumidest või kriisiaastatest. Samal ajal on Hiinas ja mitmes teises Aasia riigis olukord veel vastupidine. Teenusesektoris on töökohtade osakaal kõigest 20% ning 80% elanikkonnast töötab põllumajandus- ning tööstussektoris.
Mis on olnud selle arenenud riike iseloomustava teenusemajanduse kasvutrendi põhjuseks?
Esiteks. Tööjaotuslikkuse printsiip, mis on olnud maailma majanduse tootlikkuse kasvu oluline mootor, tekitab järjest juurde teenuseid, mis eralduvad enamasti tööstusest. Näiteks igat liiki masinate hooldusega seotud hooldus- ja tugiteenused, jäätmekäitlusega seotud teenused või arendustegevus, mis on paljudes valdkondades kasvanud omaette ettevõtlusharuks. Võib öelda, et töötlevat tööstust on tabanud sama saatus, mis kunagi põllumajandust. Järjest vähem töökohti läheb vaja selleks, et tagada tootmine ning üha suuremat kaalu omavad töötleva tööstuses jaoks tööhõive mõttes mitmesugused juhtumisalased (turundus, finantsjuhtimine) ja muud tugiteenused. Näiteks disainiteenus muutunud järjest keerukamaks ja töömahukamaks. Disainitakse tooteid ja nende omadusi, millest varem ei osatud unistadagi. See aga loob teenustesse töökohti juurde. Samas on tootmine ise muutunud üha enam automatiseerituks ning see omakorda kaotab vajadust inimtööjõu järele.
Teiseks. Globaliseerunud majandusega maailmas, kus kapital ja koos sellega tootmine on liikumas soodsamasse kasvukeskkonda Aasias, on teenustega seotud töökohad osutunud paiksemaks. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et teenust saab geograafiliselt osutada vaid seal kus seda tarbitakse (erandiks virtuaalkeskkond) ning jõukad lääneriigid on olnud väga head teenuste tarbijad. Stabiilselt on kasvanud tarbimine turismiäris ja meelelahutuses. Selle aluseks on üldine jõukuse kasv. Pealegi mitmed teenusevaldkonnad nagu näiteks elamuehitus, majapidamisega seotud teenused, infrastruktuuriteenused ja jaekaubandus jne on osa inimeste esmavajadustest ning seetõttu nõudlus nende järele eksisteerib alati. Kuivõrd mistahes tarbekauba tootmise korraldamine Hiinas on muutunud järjest hõlpsamaks ja seetõttu sinna kolinud, siis teenustega kauplemise üheks peamiseks tunnuseks on teenuse ja teenuse tarbija ühisosa, mis moodustub teenuse ja kliendi vahetus interaktsioonis ning seetõttu on teenuse osutamise n.ö. loomulikuks asendiks kliendi lähedus.
Kolmandaks. Viimaste aastakümnete innovatsioonid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiates nagu mobiilside ja internetilahendused on toonud kaasa palju uusi võimalusi eelkõige teenustele. Arvutite muutumine massikaubaks on loonud meeletu turu nendel arvutitel jooksva tarkvara arendamise ning sellega seotud teenuste jaoks. Samuti on virtuaalkeskkond on osutunud äärmiselt viljakaks kasvupinnaseks globaalse haardega teenuseettevõtlusele. Heade näidetena sobivad siia Google, Amazon jpt. Samuti on finantsteenustes, tervishoiuteenustes ja paljudes teistes teadmisemahukates teenustes tänu IKT-le saanud võimalikuks tööprotsesside jaotus selliselt, et osa teenuse osutamiseks vajalikust tööst tehakse teistes riikides (business porcess outsource).
Seetõttu on globaalse haardega ettevõtete üheks viimaste aastate iseloomulikuks käitumisjooneks olnud strateegiline suund teenustele ehk laienemine tootmispõhiselt tegevuselt teenusepakkujaks (näiteks General Electric, IBM, Dell, Kone jpt). Peamine põhjus oli Aasia, eriti Hiina kujunemine maailmale asju tootvaks vabrikuks. Seni rahvusvaheliselt edukatel tootjahiidudel polnud vanaviisi jätkates mingit võimalust edasi kasvada. Juba 90ndate alguses, väljudes tollasest majanduskriisist mõistsid suurkorporatsioonide juhid, et tuleb leida uusi lahendusi, mis ettevõtte kasvule viiks. Ühe suure kasvuvõimalusena nähti teenuseid. Näiteks Jack Welsh, USA ettevõtte General Electric juhina on öelnud, et tema esmaseks ambitsiooniks GE juhtimisel tookord oli liikuda tarbekaupade tootmiselt võimalikult integreeritud teenustelahenduste suunas. Selline strateegia tõi suurtele rahvusvahelistele korporatsioonidele ka edu. Tänaseks on enamus suuri korporatsioone on oma missiooni ümber sõnastanud teenusekeskseks. Näiteks IBM näeb ennast eelkõige uudsete lahenduste pakkujana informatsiooni töötlemiseks ja juhtimiseks seni avastamata moel. Soome tuntud tööstusettevõte liftide ja elevaatorite tootja Kone aga inimeste voo liikumise teenuse lahenduste pakkujana.
Teenuste eksport
Teenuste mõju Eesti majanduskasvu numbrite kergitamisel saab olla kahte tüüpi. Esiteks otseselt eksporditurule suunatud rahvusvaheliselt kergemini kaubeldavad teenused, näiteks turism, transiit või rahvusvahelised IT tugi- või kõnekeskused. Teiseks töötleva tööstuse või põllumajanduse konkurentsivõimet parandavad ja selle läbi kaudselt ekspordi kasvule kaasa aitavad, enamasti siseturule suunatud teenused nagu näiteks disain, turundus, pangandus, sisemaine logistika, teadus ja arendustegevus jms.
Keskendudes Eestile kasvuvõimaluste otsimisel otseselt eksporditavatele teenustele, tuleb heita pilk teenuste ekspordi struktuurile rahvusvaheliselt. Seal näeme, et teenused moodustavad maailmakaubanduse kogumahust umbes 20% ja vaatamata rahvusvahelise kaubavahetuse kiirele kasvule alates II maailmasõjast on teenused säilitanud selles oma stabiilse osakaalu. Olulises osas, ligi 30% ulatuses toimub teenustega kauplemine EL 27 riikide vahel ning riikide lõikes on 15% maailmaturu osaga vaieldamatu teenuste ekspordi liider USA. Seega teenuste ekspordi geograafiat silmas pidades asub Eesti EL liikmesriigina soodsas keskkonnas.
Hinnates teenuste ekspordi mahtusid maailmaturul tuleb alati ka silmas pidada ka seda, et ekspordi viisid on teenuste puhul erinevad ja kajastuvad seetõttu ka statistikas isemoodi. Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) klassifikatsiooni järgi jaguneb teenuste eksport neljaks eri tüübiks ning nende hinnangul moodustab piiriülene teenuste eksport (näiteks reisijate vedu või raamatupidamisteenus välisriigi ettevõttele) kõigest 35% maailmas rahvusvaheliselt teenustega kauplemise kogumahust. Umbes 50% teenuste ekspordist toimub läbi teises riigis uue filiaali või uue ettevõtte loomise. Neile teenuste ekspordi viisidele lisandub ca 10%-ga teenuste tarbimine välismaal kohapeal (turism).
Statistikast võib ka välja lugeda olulise info selle kohta, millistes teenusevaldkondades piiriülene kauplemine maailmas kasvab. Kui valdkondliku jaotuse mõttes domineerib teenuste piiriüleses ekspordis enamuses Euroopa riikides veondus- ja reisi¬teenused, moodustades ekspordist umbes poole siis ekspordi kasvuveduriks on hoopis erinevad äriteenused, mis moodustavad Euroopas keskmiselt 20% kogu teenuste piiriülese ekspordi mahust. Nimetatud teenuste osakaal moodustas OECD andmetel 1980. aastal kõigest 10-20%, kuid on kasvanud 20-30%-ni maailma majanduse lisand¬väärtusest. Siia gruppi kuuluvad erinevad tehnilised ja äriteenused, sh. kaubandus¬teenused, raamatupidamine, teadus- ja arendus¬teenused jne. Teades, et finantsteenustes ja muudes teadmisemahukates äriteenustes eksport maailmas kasvab, on nendest teenustes kasvuvõimalusi rahvusvahelistel turgudel loota ka Eesti ettevõtetele.
Kui Hiina ning mitmete teise Aasia arenguriikide majanduste peamiseks eeliseks on madal kulubaas siis Euroopa ja Ameerika majanduste üheks eeliseks on kindlasti konkurentsivõime kõrge lisandväärtusega teadmisemahukates teenustes. Näiteks finantsteenustes, teadus- ja arendustegevuses, tervishoiuteenustes ja IT teenustes. Seda võib teatud teenusevaldkondades tähelda ka Eesti puhul. Samal ajal kui töötleva tööstuse mitmed ekspordivaldkonnad kukkusid 2009. a kolmandiku võrra siis teenuste eksport püsis Eestis stabiilsena. Enamgi veel, IT teenuste eksport suutis 2009 a. 10% kasvada ja ilmselt kasvab järgnevatel aastatel veelgi.
Teenuste puhul on tegemist kasvavate turgudega. Eesti töötleva tööstuse välisnõudlus on peale järsku langust 2009 a. madalseisus ja lähiajal olulist tööstuse kasvu pole näha kuna Eestile olulised turud ei näita erilisi kasvunumbreid. Samas, teenuste turu kasv on Euroopas esiteks tagatud seoses elanikkonna järjest pikeneva keskmise eluea ja sellest tuleneva nõudluse kasvuga ravi- ning mitmesuguste hooldusteenuste järele. Teiseks oluliseks teenusemajandust paisutavaks fenomeniks on virtuaalkeskkonna kasvav osa majanduses ning sellega seonduvad uued võimalused teenustele. Näiteks on kiire kasvuga olnud nii arvutimängude turud kui mitmesugused andmetöötluse ärilahendused ettevõtetele.
Üheks Eesti teenusemajanduse tugevust rahvusvaheliselt indikeerivaks argumendiks teenuste suhteliselt suur osakaal Eesti väliskaubanduses. Kui töötleva tööstuse maksebilanss oli 2009. a ja varasematel aastatel stabiilselt negatiivne, see tähendab, et Eestisse osteti pidevalt suuremas mahus kaupu sisse kui me ise maailmaturul realiseerida suutsime siis teenuste puhul on maksebilanss olnud pidevalt positiivne. Asjaolu, mis viitab Eesti suhteliselt heale konkurentsivõimele teenuste valdkonnas.
Sellest järeldub, et teenusesektori valdkondadest maksab Eestil oodata edasist majanduskasvu küll, sest nõudlus meie regioonis teenuste järele on kasvav ning meil on eksporditavates teenustes suhteline konkurentsivõime maailmaturul olemas. Samas, tuleb tähele panna , et ekspordi mõttes saab see kasv peale turismi tulla vaid teatud teadmisemahukate teenuste niššides nagu IT teenused, finantsteenused, tervishoiuteenused, logistika.

Imre Mürk: Tugitooli sügavuses õnnelikuks ei saa

IGA PÄEV KUULEME uudiseid majanduslangusest. Eesti edulugu oleks justkui ühtäkki otsa saanud. Seetõttu huvitab kõiki, kuidas elu edasi areneb ja kuidas tulevikus edukas olla.

Eestis on seatud eesmärgiks liikuda teadmistepõhise riigi suunas. Teadmistemahukas majandus vajab aga avatud, julgeid ja uuendusmeelseid inimesi. Kas meil on neid küllalt? Kas Eesti inimene on uuendusmeelne ja ettevõtlik? Mida need sõnad üldse tähendavad?
Hiljutine väärtushinnangute uuring näitas, et eestlane vajub üha enam tugitooli sügavusse teleri ette. 71 protsenti meist tunnistavad, et kõige õnnelikumad oleksid nad mitte midagi tehes ja õhtu läbi telekat vaadates. Aga rikkaks tahab eestlane sellegipoolest saada.
Kes ja kuidas ta siis rikkaks teeb? Või peab ta siiski midagi ka ise tegema?
ENAMASTI KÄSITLETAKSE mõistet «innovatsioon» kui ettevõtete edukat uuenduste rakendamist. Vaadates meist jõukamaid riike, näeme, et edukad uuendused on toonud kopsakaid kasumeid sellistele ettevõtetele nagu Google, Apple, DuPont ja Microsoft. See omakorda on võimaldanud maksta häid palkasid ning jagada rikkust riikidele tervikuna.
Nii et asi on selge: võtame kõik 45 000 Eesti ettevõtet, muudame nad uuendusmeelseks ja ongi tehtud! Mõistagi oleks säärane ettevõtmine eraldi võimatu, sest ettevõtluse uuendusmeelsus on tihedalt põimunud kogu ühiskonnaga. Inimestega, kes ettevõtetes väärtusi loovad, ja inimestega, kes neid hüvesid tarbivad.
Seni, kuni me mõistame innovatsiooni all ainult uusi tehnoloogiaid, ei oska me enda kõrval näha inimesi, kes oma tegevusega tõestavad, et see on võimalik igal elualal. Aga neid on, ehkki mitte veel piisavalt, et suunata laiemat strateegilist muutust väärtushinnangutes. Edukusele pürgival ühiskonnal on võtmeroll need inimesed üles leida ja aktiveerida.
Läinud aastal anti aasta kodaniku tiitel Rainer Nõlvakule, kes koos «Teeme ära!» tiimiga suutis panna eestlased mõtlema, millises keskkonnas me elame, ja selle parandamiseks ka midagi ette võtma.
Sihtasutus Lõuna-Eesti Turism pärgas parimaks turismiedendajaks Viljandi pärimusmuusika keskuse. Viljandil on potentsiaali tublide ja ettevõtlike inimeste kaasabil kogu piirkonna arengule hoog sisse lükata ning Eesti avastamata aardena turismist kasu lõikama hakata. Mõte Viljandist kui kogu maailma tippsõudjate silmis hinnatud sihtkohast on esialgu veel unistus, kuid siiski täiesti reaalne eesmärk.
INIMESED, KES julgevad mõelda suurelt, ei eristu oma vanuse ega isikuomaduste poolest. Nad eristuvad teistest sellega, kuidas nad tegutsevad, missugused on nende sihid ning kuidas nad rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks enese ja teiste inimeste teadmisi ja oskusi. Nad seavad endale selgeid ja innustavaid eesmärke, analüüsivad teoksil olevat tihti juba mitu sammu ette, püüdlevad parima poole.
Ettevõtliku hoiakuga inimene märkab enda ümber puudusi ja tahab nende kõrvaldamiseks midagi ette võtta, innukalt tegutseda, ootamata, et teised teda suunaks. Kui selline hoiak puudub, meie elu ei parane.
Ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus puudutavad meid kõiki, kes me tahame Eesti elu paremaks muuta. Ühendus tugitool-teler-toasussid ei toimi enam.

Euro pole oluline, töökoht on põhiline

Eesti riigis pööratakse viimasel ajal palju tähelepanu just rahanduspoliitikale. Meedias kõlavad üksteisevõidu teemad nagu - raha on vähem, eelarve pole tasakaalus ning euro tuleb kasutusele võtta. Kui aga raha on vähe siis pole tähtis, kas rahakotis on sendid või ühekroonised. Tähtis on seda juurde teenida. Eurost iseenesest pole mingit kasu kui välisriikidel pole Eestist midagi osta, mis neid eurosid meile tooks. Jõukust tuleb meile Eestisse juurde alles siis kui me ise asju ning teenuseid väljapoole müüme, tööjõu eksport on riigi seisukohast siinjuures kõige vähem kasulik lahendus. Parimatest ettevõtetest oleme juba enamuse müünud. Jäänud on veel mõned suuremad riigi käes olevad ettevõtted, nende eest aga ei makstaks hetkel pooltki sellest, mis nad väärt oleksid. Praegusel kujul edasi liikudes on pobleem on selles, et selleks ajaks kui meil õnnestub euro kasutusele võtta ja mõistliku intressiga vahendid hakkavad rahaturul jälle liikuma, Eestisse enam lihtsalt ei investeerita ja uusi ettevõtteid (loe töökohti) ei teki, traditsioonilised tööstused tõmbavad aga ennast kokku või hääbuvad.

Eesti eesmärgid on iseenesest õiged kuid väga pikaajaliselt realiseeruvad. On teada, et teadusmahukad ja uutel tehnoloogiatel põhinevad innovatsioonid, mida me soovime arendada, võtavad aega kuni 20 aastat. Niipalju aega meil pole. Juba 2009 saab olema aasta, kus ettevõtjad hakkavad langetama seni edasi lükatud raskeid kuid ellujäämiseks vajalikke otsuseid. Meil on võibolla mõni aasta aega, et lahendada kiirelt majanduslangusega seotud suuremad probleemid.

Seega, peame endale seadma reaalmajandust sisuliselt mõjutavad lühiajalised eesmärgid, samal ajal kui liigume edasi oma pikaajaliste eesmärkide saavutamise poole. Kui me seda et tee siis ei tule meile enam nii kergesti uusi teadmistemahukaid töökohti, samal ajal kui vanad töötleva tööstuse töökohad hääbuvad.

Muidugi, uusi ja globaalselt elujõulisi ettevõteted tekkib maailmas iga päev. Millepärast ei võiks need töökohad tekkida Eestisse? Tegijate põhilised küsimused Eestile on aga enamasti - millepärst me peaksime oma ettevõtte Eestisse rajama? Mis teil seal nii väärtuslikku on? Mida te oskate ning suudate, mida teistel pole? Need uued ettevõtted nõuavad väga oskuslikke ja spetsilisite teadmistega inimesi.
Me peame looma kõik tingimused selleks, et välisturgudel tegutsevad või seal tegutseda soovivad ettevõtted (eesti- ja välismaised) oleksid huvitatud Eestis selliste töökohtate loomisest. See tähendab, et neid tuleb varustada targa ning oskusliku tööjõuga. Näiteks praegu on Euroopas palju hiljuti koondatud võimekaid ja tipposkustega täies jõus endisi finantssektori töötajaid. Me peaksime kasutama võimalust ja pingutama, et nad Eesti ettevõte heaks tööle värvata. Samuti võiks kaaluda võimalust näiteks riigi võlakirjad turule tuua ning saadud raha Eesti ettevõtjatele investeeringuteks välja laenata. Muidugi tuleb pikas perspektiivis välja arendada moodne infrastrukrtuur, soodne maksupoliitikaga ning hoida turvalist ja stabiilset ettevõtlus- ning elukeskkonda. Kuid kui me soo­vi­me lan­gu­sest väl­ju­da, peab meil olema ka lühiajaline eesmärk - kiired muutused reaalmajanduses. Rahandus­po­lii­ti­ka on vaid üks abivahend, et neid muu­tusi luua.