Heade mõtete linna mitte nii head mõtted

Kuidas kulutaksid sina 140 000 eurot? Umbes sama küsis linnavõim ka tartlastelt, et teada saada, kus soovivad linnaelanikud näha uut pargipinki või mänguväljakut. 

Paraku polnud linnavõimul ideed, kuidas „kaasav eelarve" ka päriselt kaasavaks teha. Et tegu on Eestis suhteliselt uue asjaga, tuleb näidete otsimiseks pöörata pilgud välismaale, täpsemalt New Yorki.

New Yorgis algas asi sellest, et linnavolikogu liikmete initsiatiivil asutati linnaosades piirkondlikud koostöökogud. Põhimõtteliselt tähendas see ridamisi avalikke koosolekud, kus volikogu liikmed kohtusid linnaosa elanikega ja jagasid informatsiooni võimaluse kohta linna eelarve raames teha konkreetne väikeinvesteering. Elanikud valisid endi seast delegaadid, kes neid selles protsessis edaspidi esindasid ja kooskäimist korraldasid.

Tartus aga kuulutati suvel pressiteatega, et linnavalitsus ootab linnaelanikelt ideid, kuidas kasutada 2014. aasta eelarvesse kavandatud 140 000 eurot ja et ideid oodatakse 10. septembrini veebilehele. Järgnes null koosviibimist volikoguliikmete ja linlaste vahel linnaosades.

Teiseks, USAs algas kodanike seast koostöökogudes valitud delegaatide instrueerimine ja koolitus. Valitud delegaadid õppisid projektijuhtimist ja eelarvestamist. Seejärel moodustati neist komiteed.

Lõik nende koolituskalendrist: „koordinaatorite väljaõpe", „arutelugruppide juhtide koolitused", „koolitus linnaosa koostööfoorumi läbiviimiseks". Lisaks koolitused veebis: „koostööfoorumite töö koordineerimine" ja seda kõike nii inglise kui ka hispaania keeles.

Tartlasi ei instrueerinud ega koolitanud keegi. E-kirja teel said kodanikud suuniseid stiilis: raha on investeeringuteks ehk käega katsutavaks, silmaga nähtavaks asjaks. Näiteks laste mänguväljak, lemmiklooma jootmiskoht, suurt kell kuskil, avalik näitusepind, vajalik trepiaste linnakeskkonnas, käsipuu, purskkaev - midagi sellist, mis linnaelanikele korda läheb ja mis linnavõimule endale pähe pole tulnud.

Kolmandaks, New Yorgis toimusid nelja kuu jooksul delegaatide koosolekud, seejuures lähtuti DELPHI meetodist, mis tähendab, et kodanike omavaheliste arutluste käigus genereeritud esialgsed ideed said mitu korda ekspertidelt tagasisidet. Delegaatide koosolekutel muudeti ja parandati kogukonna pakutud projektide ideid selleks, et nendest saaks korralikud ettepanekud. Protsessis andsid nõu kogemustega volikogu liikmed ning teised eksperdid.

Tartus võis igaüks ise omast tarkusest midagi välja mõelda ja e-kirja teele saata.

Neljandaks (ikka vaid New Yorgis ) kogunesid pärast delegaatide ja ekspertide vahelist mõttevahetust linnosades uuesti piirkondlikud arutelu foorumid. Delegaadid kandsid ette, millised ettepanekute projektid on laual, elanikud andsid tagasisidet.

Tartus midagi sellist ei korraldatud. 158 vaprat saatsid oma e-mailid ideedega linnavalitsuse avalike suhete osakonda teele.

Viiendaks, alles seejärel korraldati New Yorgis hääletus. Linnaelanikud said hääletada pärast projektide kohta tehtud esitluste vaatamist. Hääletada sai volikogu liikme kontoris, mis tähendas, et volikogu liikmel ja tema meekonnal oli võimlaus kodanikega vahetult suhelda.

Tartlased ei saa hääletamiseks kordagi kokku, ei volikogu liikmete ega ka mõttekaaslastega. Selle asemel nauditakse kõledat ja inimesi isoleerivat e-riiki, mis võimaldab end uhkes üksinduses arvutiekraani ees kogukonna kaasatud liikmena tunda.

Kirss kaasamise mõrul tordil on see, et linnapea moodustas ideede välja valimiseks ametnikest ja mõnest linnale lähemal seisvast eksperdist koosneva komitee, mida põhimõtteliselt juhib abilinnapea kaudu linnapea ise. Teisisõnu - rahvas ei saa tegelikult valida, sest eelvaliku tegid ametnikud, linnapea ja abilinnapea.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Tartu ja New Yorgi puhul oli ainsaks kokkupuutepunktiks soov kaasata kodanikke. Millega aga Tartus hakkama saadi? Kas kodaniku- ja kaasamistunde tekitamise või rahva-demokraatia naeruvääristamisega?

New Yorgis peeti kaasava eelarve projekti puhul kõige olulisemaks seda, et inimesed kohtusid, pidasid koosolekuid ja diskussioone. Ehk suudeti nii demokraatlikus otsustusprotsessis pettunud inimesi demokraat jälle usaldama panna.

Muide, projekti usaldusvääruse nimel kaasati New Yorgis üle 30 mõttekoja ja kodanikuliikumise, kes kontrollisid protsessi selleks eraldi moodustatud järelevalvekomitees.

Tartus juhiti kogu protsessi linnavalitsuse juhtimiskeskusest. See tähendab, et kaasava eelarve tuumikidee - käivitada kodanike vahelist dialoogi - jäi saavutamata.

Selle asemel võis üksildane kodanik oma arvuti tagant saata linnavõimule oma ettepaneku, lootes, et äkki ta idee ikkagi meeldib linnapeale.

Poliitiline loom ja tema maalähedus

See ongi paradoks. Maalähedus on laias laastus inimese respekt looduse ja elu ees, mille teadvusel osana on inimesel võimalus hea tervise korral ca 33 000 päeva veeta; et seejärel oleva pideva muutumise ringluses jätkata -  märksa vaiksemalt. Poliitika on inimese vägivaldne pool, millega loodus nupuvõttesse võetakse. Tulemuseks on  riik ja kultuur. Seega, need kaks (poliitiline inimene ja maa) omavahelises pidavas riius.

Panus teadusse laskub liialdusse

Eesti ei peaks majanduse arendamisel teisi riike pimedalt kopeerima, sest mujal sobivad poliitikameetmed ei pruugi sobida Eestile. Biotehnoloogia toob sisse USAs, kuid Eestis on sinna riigi raha kulunud rohkem, kui ettevõtted suudavad ekspordiga teenida, leiab Vaba Isamaaline Kodanik Imre Mürk.

USAs on välja arvutatud, et iga inimgenoomi projekti investeeritud dollar on riiki tagasi teeninud 140 dollarit. Eesti proovib sama trikki korrata toetades teadusel põhinevaid biotehnoloogiat arendavaid väikeettevõtteid. Paraku pole saavutatud loodetud mõju: väikeettevõtete uudsed tehnoloogiad pole leidnud majanduses väljundit ning nende äritulud on kahvatud, võrreldes neisse investeeritud toetustega.

Riik on viimasel seitsmel aastal rahastanud biotehnoloogia arenduskeskuseid kümnete miljonite eurodega, kuid valdkonna ekspordi maht küündib vaevu 6 miljoni euroni aastas. Pealegi pole siiani tekkinud sünergiat kohaliku tööstusega. Samas ei tegele riik näiteks kümme korda suuremat eksporditulu teenivate meditsiiniseadmete tootjate, meditsiiniturismi ettevõtete või siis ravimi­uuringute tegijate probleemidega.

Kuna Eesti majanduspoliitiline eesmärk on kasvatada teadus- ja arenduskulutusi 3 protsendini, siis pole need ettevõtted, millel pole teadus- ja arendustegevust, riigi jaoks lihtsalt huvitavad, vaatamata sellele, et nende eksporditulu  ning loodud töökohtade arvnäitajad ületavad  tehnoloogiaarendajaid kordades.

Ilmunud Ajalehes: Äripäev
http://www.ap3.ee/blog/2013/8/16/panus-teadusse-laskub-liialdusse

https://www.facebook.com/IsamaalineTartuKodanik

Eesti Pank võiks trükkida krooni kujundusega eurosid

Selgub, et Eesti rahvas hindab Eesti kroonil kujutatud rahvuslikke ikoone emotsionaalselt väga kõrgelt. Kuidas muidu mõista fakti, et kuigi euro kasutuselevõtmisest on möödunud juba kaks ja pool aastat, ei raatsi inimesed kroonidest loobuda ning Eesti Pangal on ringlusest veel kätte saamata 50 miljonit krooni?

Selgub, et rahal on lisaks majanduslikule funktsioonile ka emotsionaalne ning esteetiline tähendus. Raha kujundusega kaasaskäiv visuaalne emotsioon ja poliitilised ikoonid toetavad usku seda raha emiteeriva riigi kui poliitilise idee tugevusse ja usaldusväärsusesse. Järele mõteldes töötab sedalaadi poliitikoonide abil emotsioonidega mängimine ka tagurpidi. Kujutades rahal sobivaid poliitikoone, saab mitte ainult toita olemasolevaid väärtushoiakuid, vaid luua ka uusi.
On ju nii, et tänapäeval saab istutada inimeste pähe ideid ehk juhtida inimeste mõtlemist tellijale vajalikus suunas. Selleks on olemas terve rida neuropsühholoogial põhinevaid võtteid. Uute ideede istutamisest inimeste pähe on saanud ju lausa suurtööstus – reklaami- ja kommunikatsioonitööstus, mille harud ulatuvad tippspordist poliitikani. Reklaami puhul domineerib visuaalne külg, kommunikatsiooni võtetega rõhutakse verbaalsele, sõnalisele küljele. Poliitika huvides tarvitatakse massiturunduse võtteid juba aastakümneid. Seejuures visuaalse keelega manipuleerimist nimetatakse poliitikonograafiaks. Tegemist on spetsiaalsete võtetega kujundatud ikoonide ja sümbolite esitamisega, mis peavad tugevdama inimeste usku antud poliitilisse võimu või poliitilisse ideesse.
Võtkem näiteks poliitiline idee Pan-Euroopa Ühendriikidest (vaata Euroopa Parlamendi saadiku Guy Verhofstadti manifesti „The United States of Europe“). Ühe toetava poliitikoonina Euroopa Ühendriikide ideoloogia ülesehitamisel saab käsitleda ka Euroopa Liidu ühisraha eurot. Toimijaks on seejuures mõlemad: nimi ja välisilme. Vaatamata sellele, et euro on Eestis nüüdseks käibel juba kaks ja pool aastat, pole enamik eestlasi ilmselt mõelnud sellele, et Euroopa tasandil rahvuslike valuutade nimetuste (mark, kroon, frank jne) loobumisel ühisraha ühise nimetaja kasuks võis olla ka poliitikooniline mõte: Euroopa rahvusriikidest ühepajatoidu keetmise idee, mille sihiks on Euroopa Ühendriigid.
Massidel on nagunii ükskõik
Selle kasuks räägib mitu asjaolu. Esiteks, eurode kujundamise printsiibiks võeti rahvuskultuuriline neutraalsus ning eesmärgiks oli peita rahvuskultuurilisi erisusi, üritades jätta nõnda muljet ühtsest Euroopa kultuurist. Sellepärast ei kujutatudki eurodel reaalseid ajaloolisi ehitisi, mis seostuksid ühe konkreetse rahvusega, vaid eurodel on kujutatud fiktiivseid kombinatsioone sääraste ehitiste elementidest.
Teiseks: euro kui ühisnimetaja „ristiisaks“ peetakse endist Saksamaa rahandusministrit Theo Waigeli, kelle kodupartei CSU on Saksamaal tuntud kui häälekas Kreeka eurotsoonis hoidmise eestkõneleja.
Kuidas nime-ikoon töötab? Selle loogika on lihtne. Raha on kaasaegse poliitika vaieldamatu võtme-institutsioon. Isegi rahaühiku nimi on palju tugevam ja mõjukam kui mingi muu riiklik atribuutika. Me teame Rootsi krooni aga mitte riigi vappi, hümni ega iseseisvuspäeva. Kui meil on Euroopas juba kehtiv ja rahvusriikide tasandil omaks võetud ühine raha, pealegi ühise nimega euro, siis miks mitte teha ära ka kosmeetiline nimemuutus? Näiteks Euroopa Liidust ühendriikideks või föderatsiooniks? Massidel on nagunii ükskõik.
Demokraatlikus riigis peaksid poliitilised ikoonid väljendama rahva kui kõrgema võimu kandja üldist tahet. Kui Eesti rahvas usub veel rahvusriigi mõttekusse ning näeb Euroopa Liitu pigem ühise turuga rahvusriikide ühendusena, üteldes selge „ei“ pan-euroopalikule ühepajatoidule nagu föderatsioon või ühendriigid, siis oleks Eesti inimeste suhtes ausam võtta Eestis kasutusele ka vastava poliitikonograafiaga eurod. Ei tohiks mõjutada inimeste mõtlemist Euroopa Ühendriike väärtustava kujundusega. Seda enam, et Eesti Pangal oleks täielik õigus viia Keskpanga lauale ka Eesti krooni kujunduse elementidega 5-500 euroste trükkimise idee.

Artikkel ilmus Delfis: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eesti-pank-voiks-trukkida-krooni-kujundusega-eurosid.d?id=66468498

Eestlaste võõrahirm ja immigrandid

Viimasel ajal kostab, et eestlased on täis võõraviha. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav.

Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi.

Paljude välismaist päritolu Eestis elavate inimeste suust võib kuulda pigem vastupidist. Ollakse üllatunud, kui heatahtlik ja siiras on siinsete suhtumine. Muidugi, enamasti on need välismaalased ise haritud ja sõbralikud inimesed. Kuid see ongi põhjus, miks on nende kogemus Eestis positiivne. Neile peegeldatakse vastu seda inimlikku, mis neis endis on. Järeldus on väga lihtne: küsimus on sisserändajate inimlikus kvaliteedis.

Eestlane kaitseb kodutunnet

Mõeldes järele, mis on vihapursete “kui must, näita ust” taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. See on ka rahvuslik-kultuuriline hirm.

Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.

Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

Võõrapelg on üldinimlik

Lõpuks – tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina.

Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta.

Euroopa ja Bütsantsi vahel

Kuid seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte.

Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopa ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik.

Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Me võime rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, sest me oleme nad määranud teenima meie endi huve. Seda enam, et praegu istuva kabineti ja riigiametnike rahvuslikku hoiakut on nad ju korduvalt ka tegudes tõestanud. Mõelgem kas või senini üsna hästi korraldatud, selektiivse migratsioonipoliitika peale, mis soosib pigem vajalike uute teadmiste ja oskuste riiki toomist kui harimatute sisserännet. Kuid samavõrra nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse tulevikuvisioone ja uusi sihte rahvale avaks.

Artikkel on ilmunud 29.juunil 2013 ajalehes Õhtuleht

Tartu arengu eeldus on uued töökohad

Tartu linna majanduslik areng on viimasel viiel aastal hangunud. On küll ridamisi tekkinud mõnusaid kohvikuid, ülikoolid arendavad teadust ja kinnisvara, kuid inimestele jõukust toova reaalmajanduse kasv on kriisi järel seiskunud.

Kunagise 41 903 (2007. aastal) asemel on Tartus praegu vaid 35 960 (2011. aastal) palgasaajat.
Tartust on saanud provintslik teenusmajanduse linn, kus domineerivad ehitus, kinnisvaraarendus ja kaubandus.

Nende majandusharude kaudu saab aga ümber jagada vaid olemasolevat raha, see ei too tartlastele jõukust juurde. Teenusettevõtete arengus on positiivseks näiteks olnud IT-ettevõtete kasv, sest enamik neist müüb oma lahendusi välisriikidesse, kuid nende nõudmised töötajate ettevalmistusele on nii kõrged, et sellesse sektorisse on asja vähestel.

Vähe välisinvesteeringuid

Korraliku palgaga töökohti suudaks Tartusse suuremal hulgal luua arenev tööstus. Kuid tootmisettevõtteid on Tartusse jäänud vaid käputäis. Need vähesedki ei investeeri enam siia ning meile ei jõua ka uued välisinvesteeringud.

Eestisse saabuvast poolesajast välisinvesteeringust jõuab Tartusse aasta jooksul vaid mõni üksik. Uusi töökohti juurde ei teki, tartlaste sissetulekud jäävad Tallinnas teenitust maha ja elukvaliteet aegamööda halveneb, sest hinnad tõusevad kiiremini kui palgad.

Viimasel viiel aastal on Tartust kadunud üle 3000 töökoha. See sööb omakorda linna eelarvet, mille tõttu kannatab avalike teenuste kvaliteet, see paneb aga inimesed linnast lahkuma.

Miks ettevõtted ei investeeri? Kui uskuda uuringuid ja küsitlusi, siis peamiselt seepärast, et ettevõtjatele pole Tartu investeerimiskeskkonnana lihtsalt enam atraktiivne. Kohalik omavalitsus pole selles mõttes aastaid mingit aktiivsust üles näidanud.

Peamine probleem on, et pole kohalike tööstusettevõtjate vajadusele vastava ettevalmistusega tööjõudu. Tartu kutsehariduskeskuses õpetatavad erialad ja Tartus suurema arengupotentsiaaliga tööstusettevõtete tegelik vajadus erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Aastal 2012 oli Tartu kutsehariduskeskuses 1002 lõpetajat. Enim lõpetas majutusteeninduse ning ehitus- ja puiduerialade õpilasi, kellest vaid veidi üle poole on praeguseks tööturul rakendust leidnud. Tööstuserialadel on lõpetajaid tunduvalt vähem. Samas vilistlasküsitluse põhjal on enamik neist leidnud endale sobiva töö.

Seega on kutsehariduses tööturu nõudlusega paraku veel kohanemisruumi. Kiiremas korras tuleks Tartu kutseharidussüsteemi reformida kohaliku majandusarengu huvides ning suurendada märgatavalt õppemahte ja parandada kvaliteeti tööstuse valdkonnas.

Palju rohkem tuleks Tartus pingutada selle nimel, et tutvustada Tartut nii Eestist huvituvatele kui ka siin juba tegutsevatele välisinvestoritele.

Tartu vajab järgneva nelja aasta jooksul kümnete miljonite eurode väärtuses uusi investeeringuid, mis looks tartlastele uusi töökohti, kuid need ei tule Tartusse iseenesest nähtamatu käe juhtimisel.

Teaduspargi roll

Tartu atraktiivsust investoritele saab suurendada, arendades ettevõtlust soosivat taristut, nagu Ravila ja Ropka tööstuspark ja Tartu sadam.

Rahvusvahelise haardega majanduse arenguks vajab Tartu hädasti otselennuühendust ülikoolilinnadega Läänemere piirkonnas.

Seda võiks püüda saavutada kas või alustades aktiivset koostööd Tartu ja Tallinna lennujaama vahel. Tuleks pidada läbirääkimisi, et siduda Tartu lennujaama turundustegevus Tallinna lennujaama omaga ning teha konverentsiturismi strateegia, millele võiks õla alla panna riiklik turismiarenduskeskus.

Teadusega rohkem koostööd tegeva ettevõtluse tarvis on Tartusse riigi toel rajatud suure potentsiaaliga Tartu Teaduspark, mis vajab praegusest hoopis tugevamat ja rahvusvahelisema haardega juhtimist.

Esimese sammuna võiks teaduspargi meeskonda kaasata rohkem rahvusvahelise kogemusega projektijuhte, kes suudaksid tuua Tartusse senisest aktiivsemalt Euroopa Liidu raamprogrammi raha ning looksid koostöö sillad mitmete ettevõtlusega aktiivselt koostöösuhteid arendavate instituutide ja ülikoolidega Põhjamaades.

Nurgakivi on haridus

Kaugemas perspektiivis on Tartu majanduselu edendamise võtmeküsimus linna ja ülikoolide koostöö. Ühiselt läbi arutatud tegevusplaanid loovad eelduse, et Tartusse tekiks rohkem teadusmahukaid tehnoloogiaettevõtteid ja areneks teadusturism. Linnal tasuks koostöös ülikooliga kindlasti panustada rohkem Ravila tänava piirkonda, sest seal on suur potentsiaal uute kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks.

Suurtele universaalpankadele pole Tartu kohalikud väikeettevõtted ja ühistud kuigi atraktiivsed kliendid, sestap jäävad kohalikud väikefirmad oma projektidega tihti suurpankadele joonealuseks ettevõtmiseks.

Et Tartus on suuresti väikeettevõtted, on otstarbekas toetada kohalike hoiu-laenuühistute teket. See parandab kapitali kättesaadavust kohalikele väikeettevõtetele ja korteriühistutele.

Lõpuks on ju Tartu majandusarengu nurgakivi tulevikuplaane kujundada oskav ja haritud noor tartlane.

Seepärast on tähtis, et nii üldhariduskoolid kui ka huviharidussüsteem pakuks noortele õpet, kuidas oma tulevikku planeerida ja huvialade järgi eesmärke seada.

Nii aitame kaasa Tartu majanduslikule heaolule kaugemas tulevikus

https://www.facebook.com/IsamaalineTartuKodanik Isamaaline Tartu Kodanik - valimisliit

Rahvus, kuidas seda mõista

Maailm on mõtleva pea produkt, mis realiseerub konkreetses indiviidis. Oma arenguks vajab indiviid kultuuri ehk ühiskondlikku mälu. Seega inimene on oma arengus nn kultuurist sõltuvuse lõksus. Kuid kultuur vajab arenemiseks hoopis enamat kui vaid Marxilikku tootlike jõudude/töö praktilist korraldamist. Ei piisa ka vaid kultuuri tundma õppivatest nn haritud inimeste olemasolust (civitas). Kultuuri edenemiseks on tarvilik:
a) end ajalooliselt määratlevate,
b) tuleviku suhtes vaimseid sihte seadvate/tõe poole püüdlevate ning
c) maailmas kodust elutunnet otsivate indiviidide ning neist moodustunud kogukonna vahelist tervislikku p i n g e t ; täpsemalt, kultuur areneb kogukonna-isiksuse vahelistest pingetest sündivate loominguliste saavutuste tulemusena.

Aeg on näidanud, et selline, kõrgemale vaimsele kultuurile püüdlev ühiskond võib ajaloolises praktikas oma emakeelt järjekindlalt edasi arendades ja mingil maa-alal end sisse seades/üles töötades, koduneda ja formeeruda teistest kogukondadest erineval viisil, saavutades oma vaatepunkti maailmale; oma elutunde. Seda ühiskondade erinevust märgates tekib võimalus nimetada erinevaid inimkooslusi ka rahvuseks. Minu meelest sellel oma vaatepunkti omaval kogukonnal võib, aga ei pruugi veel olla oma riiklikku elukorraldust.

Seega rahvus on kolme osapoole - konkreetse indiviidi, kogukonna ja emakeele vaheline kokkulepe, mille kaudu a) emakeel endale igavikku, b) kogukond õiglast elukorraldust ja c) inimene oma õnne ja edenemist otsib.