Rail Balticust võib saada Läänemere regiooni majandusvedur

Arvata, et Rail Baltic tasuks ehitada reisijate veoks Eestist Euroopasse, on sama naiivne nagu loota, et keegi hakkaks Saaremaalt jalgrattaga Tallinnasse kohvikusse ja loomaaeda käima.

Majandusliku mõtlemise seisukohast on püha lihtsameelsuse kõrgeim tase nõuda Eesti riigilt Rail Balticu (RB) ehitamist Tartu kaudu. Eesti riigi esmaseid kohustusi ja tulubaasi vaadates on väga raske leida raha isegi selleks, et teha korda juba olemasolev vene rööpmelaiusega, Tallinna–Tartu–Koidula suunaline ja Eesti transiidi jaoks ülioluline raudtee (idatransiit annab Eesti Panga hinnangul ligi 4% SKPst).

Vaid püstihull ehitaks selle kõrvale paralleelselt euroopaliku rööpmelaiusega Rail Balticu. Tartlased saaksid läbi linna kulgeva 200meetrise tarastatud tsooni, linnavalitsus kohustuse ehitada kallid Näituse, Aardla ja Betooni ülesõidud ja Ida-Ringtee ümberehituse ning peale  selle peaks Eesti riik Rail Balticu projekti jaoks leidma veel pool miljardit eurot lisaks.

RB mängib ümber transiidi Läänemerel

Õnnestumise korral võib Rail Baltic tulevikus anda tugeva tõuke Läänemere regiooni majandusliku integratsiooni edasi arenemisele. Tekib uus kaubakoridor, mille kaudu hakkab Rootsi ja Soome ettevõtete lõpptoodang Muuga konteinerterminali kaudu liikuma suure tarbimise kasvupotentsiaaliga Ukraina, Valgevene ja Poola turgudele. Lisades skeemile tõsiasja, et Rootsi ja Soome tööstused kasutavad omakorda palju Saksamaalt imporditud masinaid ja seadmeid, ongi Rail Balticu majandusliku tasuvuse „ring" Euroopa mastaabis olemas.

Paradoksaalsel moel on RB projekti suurimaks riskikohaks mitte leedukate lahja huvi, vaid hoopis Euroopa bürokraatide musklijõud CO2 emissiooni maksumäära kasvatamisel veokitele ja merevedudele. Et raudtee on keskkonnasäästlikum kui mere-, maantee või lennutransport, siis teatud CO2 maksu piirmäärast alates teeks see Läänemere regioonis raudteeveo praegusest meritsi veost (näiteks suunal Hanko–Gdansk) odavamaks. RB projekt osutuks vaatamata oma kõrgele ehitushinnale tasuvaks investeeringuks niipea, kui Euroopa Komisjon tõstab CO2 tasu merevedudele. Muutuste tõttu kaubavedude hinnas hakkaksid ka Leedu ning Poola RB projektile hoopis teise pilguga vaatama.

Euroopa otsib uusi turge

RB olulisus on märkimisväärne eelkõige Euroopa ühendamist ja majanduslikku integreerumist silmas pidades. See ühendaks vaesema, kuid tarbimisjanulise Ida-Euroopa turu ja väga tugeva tehnoloogilise võimekusega tootjad Läänemere regioonis. Euroopat ei murenda mitte ainult Põhja ja Lõuna eri arusaamad fiskaalpoliitikast, vaid juba mitmendat aastat paigal tammuv sisetarbimine. Ilma investeeringuteta käib aga majandus vähikäiku, sest kapital hakkab liikuma Euroopast mujale.

Kui uskuda maailma kaubavahetuse arvnäitajaid, siis Euroopa ülemaailmne majanduslik ja poliitiline mõju kahaneb pidevalt ning tööjõu ja kaupade vaba liikumise fanfaarihelide saatel otsivad Euroopa suurmajandused üha agaramalt uusi turge ja tarbimist mujalt. Võlakriisi kogemuste najal suunab Saksamaa kui Euroopa suurim majandus oma jõupingutusi tugeva ELi ehitamiselt hoopis väliskaubanduse tugevdamise suunas kasvava tarbimisega BRIC (Brazil, Russia, India and China) riikides. Eestile on oluline, et Saksamaa jaoks on selle akronüümi võtmetegijaks meie idanaaber. Suure tõenäosusega jääb Venemaa siiski stabiilseks ning ületab järgneva kümnendi jooksul oma põhiprobleemid, jõudes majandusliku õitsenguni reformimeelse, kuigi jätkuvalt autoritaarse võimu all. Küllap teeb Venemaa ka edaspidi jõupingutusi ühiste infrastruktuuride arendamiseks ning uuenduslike koostööprojektide elluviimiseks Saksamaa ning Läänemere regiooniga ning liitub lõpuks ilmselt ka Euroopa ühtse majandusruumiga.

Saksamaa on Rootsi ja Soome tööstusettevõtete jaoks kõige olulisem kaubanduspartner. Rootsi pankadest tulevate krediidiliinide ja Balti riikidest soodsama hinnaga allhanketööd otsivate tööstusettevõtete tegevus vormib omakorda Eesti majandust. Soomlaste välisturgudelt teenitud valuutast elab omakorda see ligi 10% Eesti töövõimelisest elanikkonnast, kes pakub Soomes ehitus- ja olmeteenuseid.

Vajame aktiivsemat transiidipoliitikat

Kokkuvõttes, RB võib küll kaasa tuua majanduslikult veelgi tugevamini integreerunud Euroopa ja Läänemere regiooni, kuid see rööpapaar ei too veel iseenesest Eestile kaasa majanduslikku edasi liikumist. Pigem avardab see Eesti võimalusi, kui õpime tulevikus suuremas mahus tootma selliseid asju, mida mujal Euroopas meilt hea raha eest osta tahetakse, näiteks nagu uuenduslikud puitehitised.

See eeldab aga valitsuselt senisest visioonikamat ja aktiivsemat majandus-, eelkõige transiidipoliitikat. Paraku kaotati kriisi ajal majandusministeeriumis transiidiosakond üldse ja Eesti valitsusel puudub siiani huvi luua kujutluspilt, kuhu me tahaksime oma transiidiga jõuda järgmise 7–8 aastaga.

Kas sihiks on koostöös Soome ja Rootsiga üleminek kogu Läänemere tervikliku logistikasüsteemi tasandile, mis võtab arvesse globaalsete tarneahelate juhtimise põhimõtteid? Kui jah, siis tuleks RB kindlasti valmis ehitada ja avada liikluseks, kuid peale selle peaks arendada ka Eesti lipu all olevat kaubalaevastikku, mis tuleks kaasata transiiti. Valitsus peaks seadma prioriteediks arendada konteinervedude mahtu Eesti sadamate kaudu. Avada tuleks regulaarsed rongipraamiliinid Eestist Soome (RB pikendus) ja Rootsi. Idapiiri läbilaskevõimet tuleb mitmekordistada, selleks avada uued piiripunktid üle Narva jõe (koos uue sillaga) ja Luhamaal (konteinervedudele suunatud nn Luhamaa 2), viia sisse üle piiri liikuvate veoste elektroonne eeldeklareerimine.

eestlaste iive paraneb kui vaene ja naiivne (irratsionaalne) olla muutub kultuuris normiks

Paradoksaalselt, eestlaste iive paraneb ainult  siis kui v a e n e  ja samal ajal heas mõttes naiivne (irratsionaalne) olla muutub kultuuris normiks, populaarseks ja/või kasulikuks.

Lihtsustatult dikteerib eestlaste iivet kohanemine r a t s i o n a a l s e,   tehnoloogia- ja kapitalipõhise tootmise ja tarbimiskultuuriga. Oleme eemaldunud looduslikust ehk loomulikust „naiivsusest“ ja vorminud mõistusliku, ratsionaalse maailma. Teatavasti loodulähedasema eluoluga Sudaanis iibeprobleeme pole.

Oleme kujundanud maailma, milles mitte loodus ei dikteeri, mida inimene end looduses eest leides (ja sellega „vahekorras“ olles, süüa ja sooja otsides)  tööna teeb  vaid kapitali "valvas sõel" ütleb, milline töökoht  t a s u b  luua. See saab olla vaid see töökoht, mis efektiivsust veelgi tõstab. Me oleme sellega kohanenud.

Rohkem lapsi on kapitali kasvatamise suunaga tootmis-tarbimis kultuuris  lihtsalt ebaefektiivne.

Efektiivne oleks see vaid siis kui juurdesündivad lapsed tulevikus süsteemi veelgi efektiivsemaks suudavad  täiustada.Me elame  mõtlemises, kus avalikkus  "ootab" vaid selliseid lapsi, kes "töötavad paremini" ehk suudavad viia kapitali uuele intressi ringile.

Paraku, selliste laste nõuetekohane ettevalmistus (teaduriks, ettevõtjateks, inseneriks)  treenimine on aga väga kulukas ja konkurentsitihe. Sellest sõelast lähevad läbi vähesed.

Vaid riigiaparaadi abil suudame kapitali tulude ümberjagamisega seda kulu kuidagi katta. Ehk siis maksta kinni lapse haridustee 30nda eluaastani;  sealt edasi  tulevikus veel suurele osale ka otse või kaude  toimetulekutoetusi maksta)

Ka eesti rahvus võib end unustada

Põhimõtteliselt on tõesti võimalik, et eestlased unustavad iseennast ära. Kuid  tõenäoliselt juhtuks see pigem vaikselt nagu preislastega juhtus  ja eestlase keel ning vaatepunkt vajub ajalukku. Võib-olla.

Aga rahvus on kultuuriline figuratsioon ehk vorm; seega alati on küsimus, millise sisuga see on täidetud.
Ehk siis, kui intensiivselt ja millise sisuga kõrgkultuuri inimene ühel maalapil ringi tatsates oma eneseteadvuses kannab?

Omariiklusena korraldav poliitika on rahvusliku eneseteadvuse oluline osa kuid nagu valitsemine ikka, see pigem neelab rahva energiat (toitudes üldisest  õiglustundest ja vabaduse ihast) kui loob uut.
Märksa olulisem on see, mis toimub igapäeva majandamise,  religiooni, mõtlemise,  kunsti  vallas,  sest sealt võiks tulla uut elujõudu ja ärksust. Kui kunstis, religioonis, mõtemises ei luua midagi, siis ainult poliitikast
toituv kultuur tüdineb kultuur kiiresti iseendast ära.

Praeguse eestlase igapäeva  majandamine ehk töö on ( võrreldes omaaegse, maaga tegelikult seotud, talutööga) juba muutunud niivõrd abstraktseks turu-kaubaks, et sealt tuleb küll elatusvahendeid kuid
ei tule rahvale mingit uut elujõudu. Kas me suudame oma rahva igapäevase majandamise viia sellisele tasemele, et töö hakkab inimesele taas rõõmu pakkuma? Kui jah, siis oleks see suur asi.

Kui rahvas tüdineb oma kultuurist siis pikka pidu pole. Meenutagem kasvõi Kaur Kenderi ütlemist : „ vahel on mul tunne, et sündides eestikeelsena olen justkui karistuseks saanud eluaegse vangla“.

Heade mõtete linna mitte nii head mõtted

Kuidas kulutaksid sina 140 000 eurot? Umbes sama küsis linnavõim ka tartlastelt, et teada saada, kus soovivad linnaelanikud näha uut pargipinki või mänguväljakut. 

Paraku polnud linnavõimul ideed, kuidas „kaasav eelarve" ka päriselt kaasavaks teha. Et tegu on Eestis suhteliselt uue asjaga, tuleb näidete otsimiseks pöörata pilgud välismaale, täpsemalt New Yorki.

New Yorgis algas asi sellest, et linnavolikogu liikmete initsiatiivil asutati linnaosades piirkondlikud koostöökogud. Põhimõtteliselt tähendas see ridamisi avalikke koosolekud, kus volikogu liikmed kohtusid linnaosa elanikega ja jagasid informatsiooni võimaluse kohta linna eelarve raames teha konkreetne väikeinvesteering. Elanikud valisid endi seast delegaadid, kes neid selles protsessis edaspidi esindasid ja kooskäimist korraldasid.

Tartus aga kuulutati suvel pressiteatega, et linnavalitsus ootab linnaelanikelt ideid, kuidas kasutada 2014. aasta eelarvesse kavandatud 140 000 eurot ja et ideid oodatakse 10. septembrini veebilehele. Järgnes null koosviibimist volikoguliikmete ja linlaste vahel linnaosades.

Teiseks, USAs algas kodanike seast koostöökogudes valitud delegaatide instrueerimine ja koolitus. Valitud delegaadid õppisid projektijuhtimist ja eelarvestamist. Seejärel moodustati neist komiteed.

Lõik nende koolituskalendrist: „koordinaatorite väljaõpe", „arutelugruppide juhtide koolitused", „koolitus linnaosa koostööfoorumi läbiviimiseks". Lisaks koolitused veebis: „koostööfoorumite töö koordineerimine" ja seda kõike nii inglise kui ka hispaania keeles.

Tartlasi ei instrueerinud ega koolitanud keegi. E-kirja teel said kodanikud suuniseid stiilis: raha on investeeringuteks ehk käega katsutavaks, silmaga nähtavaks asjaks. Näiteks laste mänguväljak, lemmiklooma jootmiskoht, suurt kell kuskil, avalik näitusepind, vajalik trepiaste linnakeskkonnas, käsipuu, purskkaev - midagi sellist, mis linnaelanikele korda läheb ja mis linnavõimule endale pähe pole tulnud.

Kolmandaks, New Yorgis toimusid nelja kuu jooksul delegaatide koosolekud, seejuures lähtuti DELPHI meetodist, mis tähendab, et kodanike omavaheliste arutluste käigus genereeritud esialgsed ideed said mitu korda ekspertidelt tagasisidet. Delegaatide koosolekutel muudeti ja parandati kogukonna pakutud projektide ideid selleks, et nendest saaks korralikud ettepanekud. Protsessis andsid nõu kogemustega volikogu liikmed ning teised eksperdid.

Tartus võis igaüks ise omast tarkusest midagi välja mõelda ja e-kirja teele saata.

Neljandaks (ikka vaid New Yorgis ) kogunesid pärast delegaatide ja ekspertide vahelist mõttevahetust linnosades uuesti piirkondlikud arutelu foorumid. Delegaadid kandsid ette, millised ettepanekute projektid on laual, elanikud andsid tagasisidet.

Tartus midagi sellist ei korraldatud. 158 vaprat saatsid oma e-mailid ideedega linnavalitsuse avalike suhete osakonda teele.

Viiendaks, alles seejärel korraldati New Yorgis hääletus. Linnaelanikud said hääletada pärast projektide kohta tehtud esitluste vaatamist. Hääletada sai volikogu liikme kontoris, mis tähendas, et volikogu liikmel ja tema meekonnal oli võimlaus kodanikega vahetult suhelda.

Tartlased ei saa hääletamiseks kordagi kokku, ei volikogu liikmete ega ka mõttekaaslastega. Selle asemel nauditakse kõledat ja inimesi isoleerivat e-riiki, mis võimaldab end uhkes üksinduses arvutiekraani ees kogukonna kaasatud liikmena tunda.

Kirss kaasamise mõrul tordil on see, et linnapea moodustas ideede välja valimiseks ametnikest ja mõnest linnale lähemal seisvast eksperdist koosneva komitee, mida põhimõtteliselt juhib abilinnapea kaudu linnapea ise. Teisisõnu - rahvas ei saa tegelikult valida, sest eelvaliku tegid ametnikud, linnapea ja abilinnapea.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Tartu ja New Yorgi puhul oli ainsaks kokkupuutepunktiks soov kaasata kodanikke. Millega aga Tartus hakkama saadi? Kas kodaniku- ja kaasamistunde tekitamise või rahva-demokraatia naeruvääristamisega?

New Yorgis peeti kaasava eelarve projekti puhul kõige olulisemaks seda, et inimesed kohtusid, pidasid koosolekuid ja diskussioone. Ehk suudeti nii demokraatlikus otsustusprotsessis pettunud inimesi demokraat jälle usaldama panna.

Muide, projekti usaldusvääruse nimel kaasati New Yorgis üle 30 mõttekoja ja kodanikuliikumise, kes kontrollisid protsessi selleks eraldi moodustatud järelevalvekomitees.

Tartus juhiti kogu protsessi linnavalitsuse juhtimiskeskusest. See tähendab, et kaasava eelarve tuumikidee - käivitada kodanike vahelist dialoogi - jäi saavutamata.

Selle asemel võis üksildane kodanik oma arvuti tagant saata linnavõimule oma ettepaneku, lootes, et äkki ta idee ikkagi meeldib linnapeale.

Poliitiline loom ja tema maalähedus

See ongi paradoks. Maalähedus on laias laastus inimese respekt looduse ja elu ees, mille teadvusel osana on inimesel võimalus hea tervise korral ca 33 000 päeva veeta; et seejärel oleva pideva muutumise ringluses jätkata -  märksa vaiksemalt. Poliitika on inimese vägivaldne pool, millega loodus nupuvõttesse võetakse. Tulemuseks on  riik ja kultuur. Seega, need kaks (poliitiline inimene ja maa) omavahelises pidavas riius.

Panus teadusse laskub liialdusse

Eesti ei peaks majanduse arendamisel teisi riike pimedalt kopeerima, sest mujal sobivad poliitikameetmed ei pruugi sobida Eestile. Biotehnoloogia toob sisse USAs, kuid Eestis on sinna riigi raha kulunud rohkem, kui ettevõtted suudavad ekspordiga teenida, leiab Vaba Isamaaline Kodanik Imre Mürk.

USAs on välja arvutatud, et iga inimgenoomi projekti investeeritud dollar on riiki tagasi teeninud 140 dollarit. Eesti proovib sama trikki korrata toetades teadusel põhinevaid biotehnoloogiat arendavaid väikeettevõtteid. Paraku pole saavutatud loodetud mõju: väikeettevõtete uudsed tehnoloogiad pole leidnud majanduses väljundit ning nende äritulud on kahvatud, võrreldes neisse investeeritud toetustega.

Riik on viimasel seitsmel aastal rahastanud biotehnoloogia arenduskeskuseid kümnete miljonite eurodega, kuid valdkonna ekspordi maht küündib vaevu 6 miljoni euroni aastas. Pealegi pole siiani tekkinud sünergiat kohaliku tööstusega. Samas ei tegele riik näiteks kümme korda suuremat eksporditulu teenivate meditsiiniseadmete tootjate, meditsiiniturismi ettevõtete või siis ravimi­uuringute tegijate probleemidega.

Kuna Eesti majanduspoliitiline eesmärk on kasvatada teadus- ja arenduskulutusi 3 protsendini, siis pole need ettevõtted, millel pole teadus- ja arendustegevust, riigi jaoks lihtsalt huvitavad, vaatamata sellele, et nende eksporditulu  ning loodud töökohtade arvnäitajad ületavad  tehnoloogiaarendajaid kordades.

Ilmunud Ajalehes: Äripäev
http://www.ap3.ee/blog/2013/8/16/panus-teadusse-laskub-liialdusse

https://www.facebook.com/IsamaalineTartuKodanik

Eesti Pank võiks trükkida krooni kujundusega eurosid

Selgub, et Eesti rahvas hindab Eesti kroonil kujutatud rahvuslikke ikoone emotsionaalselt väga kõrgelt. Kuidas muidu mõista fakti, et kuigi euro kasutuselevõtmisest on möödunud juba kaks ja pool aastat, ei raatsi inimesed kroonidest loobuda ning Eesti Pangal on ringlusest veel kätte saamata 50 miljonit krooni?

Selgub, et rahal on lisaks majanduslikule funktsioonile ka emotsionaalne ning esteetiline tähendus. Raha kujundusega kaasaskäiv visuaalne emotsioon ja poliitilised ikoonid toetavad usku seda raha emiteeriva riigi kui poliitilise idee tugevusse ja usaldusväärsusesse. Järele mõteldes töötab sedalaadi poliitikoonide abil emotsioonidega mängimine ka tagurpidi. Kujutades rahal sobivaid poliitikoone, saab mitte ainult toita olemasolevaid väärtushoiakuid, vaid luua ka uusi.
On ju nii, et tänapäeval saab istutada inimeste pähe ideid ehk juhtida inimeste mõtlemist tellijale vajalikus suunas. Selleks on olemas terve rida neuropsühholoogial põhinevaid võtteid. Uute ideede istutamisest inimeste pähe on saanud ju lausa suurtööstus – reklaami- ja kommunikatsioonitööstus, mille harud ulatuvad tippspordist poliitikani. Reklaami puhul domineerib visuaalne külg, kommunikatsiooni võtetega rõhutakse verbaalsele, sõnalisele küljele. Poliitika huvides tarvitatakse massiturunduse võtteid juba aastakümneid. Seejuures visuaalse keelega manipuleerimist nimetatakse poliitikonograafiaks. Tegemist on spetsiaalsete võtetega kujundatud ikoonide ja sümbolite esitamisega, mis peavad tugevdama inimeste usku antud poliitilisse võimu või poliitilisse ideesse.
Võtkem näiteks poliitiline idee Pan-Euroopa Ühendriikidest (vaata Euroopa Parlamendi saadiku Guy Verhofstadti manifesti „The United States of Europe“). Ühe toetava poliitikoonina Euroopa Ühendriikide ideoloogia ülesehitamisel saab käsitleda ka Euroopa Liidu ühisraha eurot. Toimijaks on seejuures mõlemad: nimi ja välisilme. Vaatamata sellele, et euro on Eestis nüüdseks käibel juba kaks ja pool aastat, pole enamik eestlasi ilmselt mõelnud sellele, et Euroopa tasandil rahvuslike valuutade nimetuste (mark, kroon, frank jne) loobumisel ühisraha ühise nimetaja kasuks võis olla ka poliitikooniline mõte: Euroopa rahvusriikidest ühepajatoidu keetmise idee, mille sihiks on Euroopa Ühendriigid.
Massidel on nagunii ükskõik
Selle kasuks räägib mitu asjaolu. Esiteks, eurode kujundamise printsiibiks võeti rahvuskultuuriline neutraalsus ning eesmärgiks oli peita rahvuskultuurilisi erisusi, üritades jätta nõnda muljet ühtsest Euroopa kultuurist. Sellepärast ei kujutatudki eurodel reaalseid ajaloolisi ehitisi, mis seostuksid ühe konkreetse rahvusega, vaid eurodel on kujutatud fiktiivseid kombinatsioone sääraste ehitiste elementidest.
Teiseks: euro kui ühisnimetaja „ristiisaks“ peetakse endist Saksamaa rahandusministrit Theo Waigeli, kelle kodupartei CSU on Saksamaal tuntud kui häälekas Kreeka eurotsoonis hoidmise eestkõneleja.
Kuidas nime-ikoon töötab? Selle loogika on lihtne. Raha on kaasaegse poliitika vaieldamatu võtme-institutsioon. Isegi rahaühiku nimi on palju tugevam ja mõjukam kui mingi muu riiklik atribuutika. Me teame Rootsi krooni aga mitte riigi vappi, hümni ega iseseisvuspäeva. Kui meil on Euroopas juba kehtiv ja rahvusriikide tasandil omaks võetud ühine raha, pealegi ühise nimega euro, siis miks mitte teha ära ka kosmeetiline nimemuutus? Näiteks Euroopa Liidust ühendriikideks või föderatsiooniks? Massidel on nagunii ükskõik.
Demokraatlikus riigis peaksid poliitilised ikoonid väljendama rahva kui kõrgema võimu kandja üldist tahet. Kui Eesti rahvas usub veel rahvusriigi mõttekusse ning näeb Euroopa Liitu pigem ühise turuga rahvusriikide ühendusena, üteldes selge „ei“ pan-euroopalikule ühepajatoidule nagu föderatsioon või ühendriigid, siis oleks Eesti inimeste suhtes ausam võtta Eestis kasutusele ka vastava poliitikonograafiaga eurod. Ei tohiks mõjutada inimeste mõtlemist Euroopa Ühendriike väärtustava kujundusega. Seda enam, et Eesti Pangal oleks täielik õigus viia Keskpanga lauale ka Eesti krooni kujunduse elementidega 5-500 euroste trükkimise idee.

Artikkel ilmus Delfis: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eesti-pank-voiks-trukkida-krooni-kujundusega-eurosid.d?id=66468498