Purjelauaga Pirital

Viimase aja ärevam sündmus minu elus on kindlasti purjelaua ost. Olen sellest juba päris pikalt unistanud ja kuna magistritöö sai ka valmis, oli põhjust endale väike kingitus teha. Üldiselt on sellega kaasnenud päris palju muudki uut kui ainult lauaga merel tuule püüdmine. Näiteks on viimasel ajal minu jaoks väga populaarseks saanud pidev tuuleinfo jälgimine veebis. Selle koha pealt on võimalusi palju. Mina kasutan enamasti www.surf.ee linki windguru. Peale paljude vidinate, mida sõiduks vaja, näitkes kasvõi trapets, on muidugi oluline ka, kuskohas sõita? Peale tööd enam eriti kaugele minna ei jõua, nii olengi enamasti merele läinud Pirital. Sealne Hawaii surfiklubi pakub selleks vägagi mõnusat võimalust. Ega Tallinnas kusagil mujal võimalust merele minna ja sealsamas ka oma surfivarustust ning muid aju hoida polegi. Nüüd on aga Pirita linnaosa valitsus järjekordselt oma parkimise teemaga kaikaid kodarasse toppimas. Kuna elan merelinnas on minu meeles loomulik, et oma vaba aja tahaks veeta merel või mere ääres. Tallinna keskerakondlik Pirita linnaosa valitsus on aga otsustanud selle pealt koorida nii, mis jaksab. Esiteks kui kesklinnas on võimalik tasuta parkida laupäeva õhtul või pühapäeval, siis sellist võimalust Pirital pole. Maksma peab ka oma vabal ajal sinna mere äärde minnes. Hea küll, see pole nüüd niiväga kallis. Läheb aga järjest hullemaks. Nüüd on ainukesel teel, mis surfiklubi juurde viis, ette pandud punane tellis ja sealt läbi sõita ei või. Huvitav, kuidas ma siis nüüd oma laua ja varustuse mereäärde saan? Tassin seljas 1 km? Kurvaks teeb selline asi. Muidu on suvi ja meri väga mõnus.
p.s.
Paistab, et asjad liiguvad paremuse suunas ja "punane tellis" on surfarite rõõmuks Piritalt kadunud, tore.

Kuidas teadmised rahaks vahetada?

Ühel hiljutisel ettevõtluskonverentsil tunnistas kaubandus- ja tööstuskoja esimees Toomas Luman, et tema ei saa aru, mida tähendab teadmistel põhinev ettevõtlus.
Võib julgesti eeldada, et ega keskmine, praktilise meelega ettevõtja pole Eestis praegu palju eredam kui kriit karbis. Järeldus on lihtne tulema. Ajal, mil riigi innovatsioonikatlad keedavad täie rauaga parimat innovatsioonisuppi eesmärgiga arendada teadmistepõhist Eestit, keeb kateldes tegelikult üsna mage vesi. Eesti ettevõtjatel pole aimugi, kuidas käib mingi kindla valdkonna ettevõtluses tegelikult inimkapitali abiga teadmiste rahaks vahetamine.
Riigil on aga majanduse arendamisega kiire, sest Eesti ettevõtjad kaotavad praegu maailmaturul oma niigi nõrka konkurentsivõimet. Samamoodi jätkates pole meie ettevõtted tulevikus enam suutelised pakkuma tööd, millest saadud palk teeks eestlase jõukaks. Piltlikult öeldes on eestlane dieedile pandud ja peab ootama, kuni riik, teadlased ja ettevõtjad maitsva suppi valmis keedavad. Riik on aga koka rolliga hädas, sest endiselt keeb potis ainult vesi.
Raha tule tegemiseks esialgu jätkub. Näiteks uuendusmeelset ettevõtlust toetab Eesti riik järgmisel seitsmel aastal kokku rohkem kui seitsme miljardi krooniga.
Kui tahame, et sellisel keetmisel oleks jumet, peab ettevõtjate tegevus muutuma. Ettevõtjad peavad sihtima suuremat tootlikkust, kas tootmises või teenustes. Kinnisvaraäri rahvusvahelisel areenil eriti ei toida, maailma mastaabis on see 3% lisandväärtusega lootusetu valdkond. Sama problemaatiline on ka puidutööstus. Kindlasti on suurema tootlikkuse saavutamine võimalik näiteks teadmistemahukate teenuste puhul, mida toetatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga. Ehk on neid võimalik, kuigi ilmselt väga keeruline, pakkuda ka piiri taha, mitte ainult siseturule? E-tervise valdkonda kuuluv äri on kindlasti tulevikuteema ja Eesti jaoks potentsiaalne ekspordivärav, millega tasub tegeleda.
Mis puutub riigi tegevusse, siis tuleb tähelepanu juhtida ka asjaolule, et sõltumata sellest, kui väärt kraam podiseb ettevõtluse arendamise potis, läheb tule pliidi all hoidmine meile ikka sama palju maksma. Seega tuleb hoolt kanda selle eest, et ettevõtja tegevuses toimuksid riigi toel sisulised muutused.
Koolitusel kohvitamine ei aita
Kuidas seda teha? Eestlastele meeldib ikka tuua näiteid “Tõest ja õigusest”, mis sobib nii pulma- ja matusekõne ilustamiseks kui ka innovatsioonist rääkimiseks. Nii nagu vanal Andresel oli vaja poeg Indrek linna saata, et jõgi saaks lõpuks süvendatud ning Vargamäe sood põllumaaks muudetud, nõnda on lugu ka meie ettevõtlusega. Selleks et Eesti rahval oleksid ka kümne aasta pärast head töökohad ja magusamat leiba, peame praegu hakkama inimesi õpetama, kuidas toimib teadmistel põhinev ettevõtlus. Kuidas teha äri intellektuaalsel omandil põhinevate teenustega. See on ainuke võimalus üleilmastuvas maailmas ellu jääda.
Meie ettevõtlust toetavad meetmed on vaja seada nõnda, et need muudaksid ettevõtjate käitumist. Vaid käitumise muutmine võib arendada uutmoodi mõtlemist. Vastupidine tegevus – üritada mõtlemist muuta ning loota, et see mõjutab käitumist –, pole õnnestunud. Koolitustel kohvitamisest ei ole abi.
Ettevõtlust toetavate meetmete raames tuleb võimalikult palju soosida meie ettevõtjate ja teadlaste saatmist sinna, kus tegelikult toimib avatud innovatsioon. Mitte Soome ega mujale Euroopasse, vaid Jaapanisse, Singapuri, USA-sse jm. Tuleb toetada nende “inkubatsiooni” tõelistes maailma innovatsioonikeskustes ja nõuda, et nad oma kogemusi pärast kodus ka teistega jagaksid.

Võibolla teeme me selle sambaga ajalugu

Mõtteid võidusambast

Ilmselt on sammas millegi pühitsemiseks. Olgu selleks siis võit või vabadus. Kreeklased pühitsesid templitega oma jumalaid. Kreeklastel olid templid määratud jumala eluasemeks. Venelastele on tähtsad võidu sambad, Alexandri sammas, Tallinna Volodja. Sakslastel on Brandenburgi väravad. Keiser Friedrich W. II pühitses sellega rahu. Sammas on kena asi, eriti veel klaasist aga kas Eestlased on samba rahvas? Kas Eesti kultuuris on kohta sambal? Kas on mõni sammas, mille juures Eestlane käib? Väga raske on selle kohta midagi arvata. Eestis on populaarsed pigem skulptuurid. Suudlevad tudengid, K.E. von Baer Tartus, Koorti metskits Tallinnas, Tarvas Rakveres, Koidula Pärnus jne. Eesti rahvas on saanud maitsta võitu ja ka vabadust. Rahva võidetud vabadus on tema enda oma ja seda tasub pühitseda, millegagi , mis on meie endi oma, meie enda kultuuripärandist, mitte võõrast kultuurist. Mis on eestlaste pühad kohad? Hirvepark on Eestlastele ilmselt midagi olulist, kuid selle tähendus seisab inimeste meeltes ka ilma 100 000 000 EEK maksva sambata. Üle 500 hiiekoha on laiali üle Eestimaa. Olgu nendeks siis metsatukad, põlispuud, kivid või allikad. Läbi aegade on hiites kõik hoolsa kaitse all olnud, hiitest millegi murdmine või raiumine on tabu. Ajalooliselt on hiis pühapaik. Kuid lisaks sellele on ta alati kultuurimälestis ning paik, mis on kuidagi seotud meie identiteediga.
Võibolla teeme me selle sambaga ajalugu ja loome ühe tähendusliku samba Eesti rahva jaoks? Elame-näeme.
Sellised mõtted.

2018 on meil rohkem ka mittetehnoloogilisi uudsed teenused pakkuvad ettevõtteid

2018 on meil rohkem ka mittetehnoloogilisi uudsed teenused pakkuvad ettevõtteid

Arvan, et Eesti majanduses on aastal 2018 küll tegijaid tehnoloogilisi lahendusi rakendavate ettevõtete näol kuid üllatavad just mittetehnoloogilisi uudsed teenused pakkuvad ettevõtted.

Mittetehnoloogiliste teenuste valdkonnas muutume oma regioonis arvestatavalt konkurentsivõimelisemaks eelkõige kvaliteetse logistika vallas ja seda nii maal kui merel.

Finantsteenused nagu kindlustus ja kommertspangandus on jätkuvalt olulised aga kiiremini arenevad eelkõige online finantsteenused sulades kokku võidukäiku tegeva online kaubandusega.

Hoogsalt on suurenenud meditsiini ning tervishoiu teenuste osakaal meie majanduses ja ekspordis.

„Vanad kännud ” tööstuses annavad teed noorematele ja Eesti tööstus (ka toiduainete tööstus) areneb rohkem juhtimise-põhiseks. Eesti ettevõtjad on õppinud rohkem ise musta tööd sisse ostma ja uue brandi või teenuse näol uut lisaväärtust looma.

Turismil on ka aasta 2018 öelda oluline sõna meie ekspordis. Vigadest õpitakse ja Eesti on õppinud maailmale edukalt kommunikeerima „oma lugu”. Rakendust leiavad paljud nutikad mittetehnoloogilised lahendused, kuidas näiteks siduda turismi ja meditsiinialaseid teenuseid, koolitusi jne.

Tööstuses tekkib rohkem väikesed kuid konkurentsivõimelised kõrgtehnoloogilisi niššilahendusi pakkuvad ettevõtted, mis ei saavuta küll rahvusvahelist haaret kuid võimaldavad luua vähesel määral kuid hästi tasuvaid töökohti spetsialistidele.

Olulisel kohal on ka uusi tehnoloogiaid rakendavad teenused nagu praegu edukas mobiiliga parkimise teenus.

Enamus eksporti läheb ikka EL-i ja loodetavasti kasvab teenuste osakaal ekspordis. Praegu on kaupade ja teenuste liikumine EL sees ülekaalukalt kaupade kasuks ja kuna võib arvata, et EL sisene teenuste liikumine suureneb siis ehk on ka Eestil võimalus sealt oma noos saada.

Loodan, et eestlased on meie piirkonnas tugevad ka teistes teadmistepõhistes teenustes nagu uuringud, konsultatsioonid, koolitus ning kinnisvaraarendus. Siin tagab edu eelkõige koostöö teiste põhjala riikidega.

Uuendusmeelne ja uudsete lahenduste rakendamisele suunatud praktiline mõtteviis ettevõtluses ja ühiskonnas laiemalt on leidnud oma loomuliku koha ja meedias väheneb abstraktne ning inimesi väsitav kõnepruuk innovatsioonist kui millestki üldisest.

Loodan, et innovatsioonipoliitika on selleks ajaks integreeritud praktilise tegevusena kõikidesse olulisematesse riigi valitsemisaladesse nii nagu praegu on toimunud kvaliteetjuhtimise printsiipide rakendamisega avalikus sektoris.

Maailma riikide majanduse koguproduktist 7- 8% moodustava (Eestis u. 3% SKP-st) ja jätkuvalt kasvutrendi näitava loomemajanduse lipulaevaks on Eestis ka siis kuldne kolmik-

kirjastamine, reklaam ning arhitektuur.

Loomemajanduse ülejäänud valdkonnad saavad Eestis lõpuks ehk jalad alla ja meie oma unikaalne pärimuskultuur, eriti muusika, leiab siinkohal olulist rakendamist.

Loodetavasti võime aastal 2018 uhkust tunda ka mõne Eestis disainitud, loodud ja maailmas tuntud mänguasja või hariva-meelelahutusliku arvutimängu üle.

Südameheadusest

Muidugi on tähtis aidata neid, kes abi vajavad.

Aga mitte ainult sellepärast, et neil on raske muidu hakkama saada.

Seda on vaja ka meie endi jaoks.

Aidates teisi õpime me ka ise olema paremad inimesed.

Oma lähedaste, töökaaslaste ning üldse teise inimeste vastu.

Kuid südameheadus on selline asi, mida tuleb endas kasvatada ja arendada.

Niisamuti nagu me õpime elus oma ametit või võõraid keeli.

Nii, et kui me teeme head teistele, saame me ka ise paremaks.

luuletus

Millegipärast on osade luuletustega nii, et alates hetkest, mil ma neid esmakordselt loen, saavad nad mulle eriliselt olulisteks. Nad saadavad mind läbi elu, tuledades ennast aegajalt ikka meelde.

Palju võimsat on looduses,
midagi pole ent võimsamat
Inimesest, temast, kes
Üle merede tumeda tee
Lõunapuhangu tormavas hoos
Kihutab paisuva lainiturja
Mühavat randa.
Ta väsitab kõrge jumalanna,
Igavese voodava Maa,
Ringleva sahaga aast-aastasse
Muhendades ta pinda
Hobueeslite usinal jõul
...
Nõnda on tema ka keelt,
Õhulist mõtete lendu
Ja elukorraldamistarkusi õppinud
Ning kuidas pageda öö
Halla ning vihmanoolt
Rikas nõust, ja nõutamalt kunagi
Tulevikku ei kohta ta
Ainult surma käest pole tal pääsu,
Ent tõvede vitsast ja väest
Toibub ta jälle

Kukenoosi "Proffet"

On pühapäeva õhtu ja ma sõidan mööda Piibe maantee musta asfalti, mis õhkab veel sooja suvepäeva järele. Ilus maa see hilissuvine Järvamaa. Uduloor katab põldudel kuldseid viljapäid ja niisked rohetavad heinamaad sulavad taamal ühte süngelt musta metsaviiruga. Minu sõidusuund on Albu valda. Kukenoosi viljakuivatis mängitakse pikantset teatrimontaazi. E.Vildest ja V.Pelevinist inspireeritud lavastut "Proffvet". Etendamise koht on vägagi tähenduslik kuna seal samas viljakuivatis peksti 1861. aastal prohvet Maltsvedile järgnenud talupoegi verilihale.

Viljakuivatis on kuum ja see on rahvast tulvil täist. Meeleolu on elev ja lava varjav pappkastide hunnik mõjub intrigeerivalt. Tegemist on lavastaja Mart Kolditsi magistritööga teemal mitte-narratiivne teater.

Väga fantaasiarikaste allegooriliste etüüdidena rullitakse vaataja ette lahti tänapäeva inimese lahmiva käitumise iseärasused igapäeva elu keerises. Selle tühisus paistab teinekord eriti hästi silma igavikuliste asjade valguses. Igavikulisemate mõtete tööriistaks on Kolditsil kapuutsidega vihased teisitimõtlejad, kelle monolooge näidatakse video vahendusel irooniliste vahepaladena pappkastidele. Monoloogide tuumaks on väide, et kaasaegses maailmas toimub midagi väga kummalist. Ise mõtleva inimese isiskuse kadumine ja abstraktse identity tekkimine selle asemele. Etendus mõjub väga võimsalt. Jõulised ja emotsionaalsed stseenid vahetuvad kiirelt ja kogu aeg on huvitav. Koldits on väga hea lavastaja ja tulemus mõjub värskelt.

Prohvetitega on tihtilugu nii, et nad lõpetavad halvasti. Millepärast see on nii?

Võibolla inimesed ei talu seda kui neile näidatakse midagi, mida nad ei näe aga mille olemasolu nad siiski tajuvad, tundes, et see miski on neile pelutav.

Igal juhul soovitan etendust soojalt.