muusika ei tohi vaikida – riigieelarve peabki minema defitsiiti

Majandustsükli vahetuse ja kasvufaasi lõppemise tõttu on Eesti üle minemas loomulikku majanduse kokkutõmbumise faasi. Seda protsessi kontrolli all hoides pole selles meie riigile midagi ohtlikku. Küll on aga ohtlik viimasel ajal mitmete avalikkuse ees jutukate Eesti ettevõtjate seas levima hakanud tendents, kus propageeritakse tasakaalustatud eelarvepoliitika säilitamist.

Tasakaalustatud eelarve pole kunagi olnud ega saagi olla jätkusuutliku riigi poliitiline eesmärk. Riigieelarve on üks instrumentidest, vahend millega reguleerida riigi pidevat arengut ja selle hulgas ka üleminekut ühest majandustsüklist teise. See pole poliitikute ega rahva süü, et on ettevõtjaid, kes sellest «läbi ei hammusta». Senine tasakaalustatud eelarvepoliitika oli majandustsükli kasvu faasis vägagi asjakohane, nõnda talitades suutsime endale koguda reserve. Oleks võinud säästa rohkemgi. Lätlased näiteks sellega nii hästi hakkama ei saanud.

Loomulikult oli maksude tõstmine ka sellisel määral, nagu seda praegu tehti, suur viga. Samas on tore nentida, et mitmed mõistlikud ministrid nagu näiteks Juhan Parts, julgesid valitsuskabinetis ja ka osa «krokodillidega» piike ragistada, et maksud ei tõuseks veelgi. Nüüd on aga mitmed seni edukad ja avalikkuse eest tuntud ettevõtjad hakanud rahvast üles kütma mõtteavaldustega, et riik käitub eelarvet defitsiiti lastes ebaadekvaatselt. Selle mõtteavaldusega on hakanud kaasa minema lisaks ettevõtjatele ka mitmed Eesti poliitikud. Probleem on siin selles, et sellised «jutukad» ettevõtjad survestavad tegelikult lähenevate valimiste valguses omakorda ka teatud pehmemaid poliitikuid.

Mis siin muud soovitada, kui et on aeg Milton Friedmani raamatud öökapi pealt mõneks ajaks voodi alla tõsta ja vana hea John Maynard Keynesi majandusteooria tõed endale meelde tuletada. Ajal, mil majandus kokku tõmbub ja ettevõtjad hakkavad säästma ehk töökohti kaotama, tuleb riigil «veenda» ettevõtjaid, et nemad seda ei teeks. See tähendab, et lisaks eurorahade süstimisele majandusse tuleb riigil paisutada oma kulutused laekumistest suuremaks ja lasta eelarve defitsiiti. Loomulikult tuleb seda teha vaid seni, kuni selle positsiooni võtavad üle jälle ettevõtted, alustades ise rohkem kulutamist ja investeerimist ehk töökohtade loomist. Siis peab riik jälle eelarvepoliitika kujundama säästvaks.

Hoides kinni tasakaalustatud eelarvest, riskime järgnevatel aastatel tööpuuduse kiire kasvuga ja see oleks praeguste riigi võimaluste juures rumalus. Riigil (loe rahval) on küllalt reserve ja võimalusi ennast raskel ajal tööga varustada seni, kuni toimub väljasurevates majandussektorites töötavate inimeste ümberõpe. Kodus istuv töötu on riigi jaoks mitu korda kulukam, kui talle palga maksmine riigi poolt ükskõik millise sotsiaalse hüve loomisel. Ilmselt ei lõppe see tants riigieelarve ümber seni, kuni Eesti riik lõpetab riigi eelarvepoliitika tegemise ühe aasta kaupa ja läheb üle majandustsüklitele põhinevale eelarvepoliitikale. Mis puudutab inflatsiooni, siis selle probleemi lahendab teatud määral meie eest pöördeid koguv ja nafta hinnast õhku välja laskev finantskriis. Teadupärast koosnes ju meile muret tekitanud inflatsioon ühe kolmandiku osas nafta hinna tõusust ja ehk paneb õla alla ka keskmisest soojem talv ning sellest tulenev madalam küttekulu.

Muidugi võime me valida ka eelarve tasakaalus hoidmise tee. Seda võiks nimetada "vaikseks suremiseks". See on klassikaline lugu, mis juhtus Argentiinaga, üks esimesi Ladina-Ameerika kriise. Peale kiire kapitali sissevoolu kohalikku tööstusesse ja siis välisturgude ära kukkumise hakkas raskustesse sattunud Argentiina ennast kaitsma sisetarbimise arvelt aga iga järgmine tasakaalu planeeritud eelarve jooksis suurelt miinusesse.
Eesti põhilised ekspordi sihtriigid teatavad juba praegu tarbimise pidurdumisest.

Samas peaks Eesti eksport järgmisel aastal suurenema umbes kaks korda, et me saaksime oma elatustaset hoida vähemalt samal tasemel.
Kuidas seda saavutada kui enamuse meie ekspordist moodustab madala lisandväärtusega tööstuslik allhange? Muutusteks aga ettevõtjatel pole ei uusi targemaid inimesi ega raha. On teada, et ettevõtjatele laenu ei anta, kui siis ülikõrge intressiga. Seega ei suuda nad investeerida ja paljud firmad panevad "pillid kotti". On põhjust arvata, et Eesti eksport hoopis kukub.
Kas Eesti inimesed on valmis Euro võimaliku tuleku nimel mitu aastat järjest neelama alla palkade kokku kuivamise umbkaudu 1/3 ja tööpuuduse vähemalt 10 %? Mille eest maksavad noored pered elamuaseme laene?

Suure riski võtame ka meie venekeelse elanikkonna peale, nende seas on juba praegu tööpuudus tunduvalt kõrgem kui eesti keelt kõneleva elanikkonna seas.

Isegi Eesti Pank pole veel julgenud avalikkusele välja öelda palju vähem peavad Eesti inimesed edaspidi palka saama kui me euro eest võitlema hakkame ja eelarve tasakaalus püüame hoida.
Vanemad inimesed võib-olla on nõus väiksema pensioniga aga kardan, et enamus noori väiksema palgaga mitte. me riskime sellega, et tööturult lahkub meie kõige kallima vara, noored, energilised ja teotahtelised inimesed, nad lähevad ja müüvad oma tööjõu maha mujal samal ajal kui riik on nende üles kasvatamiseks teinud tohutuid kulutusi.
Tööjõu väljamüük, see on kõige mannetum eksport, mida üks riik teha saab.
Näiteks turism annab hetkel tööd 45 000 in ja on puhas eksport (muidugi siseturism välja arvata). Mida teeme aga meie, tõstame turismi käibemaksu ja siis ütleme ettevõtjatele, et raha ka ei saa aga hakake nüüd kasvama?

Ettevõtjad surugu disainiga gaas põhja

Disain on suurte võimalustega valdkond. Riigi seisukohast on disainil kanda kolm olulist rolli. Esiteks, olla ettevõtluse arengumootoriks ning teiseks kujundada avalik ruum inimeste kultuurilisi väärtushinnanguid ning funktsionaalseid erivajadusi silmas pidades. Kolmandaks disaini rakendamise valdkonnaks on parema sotsiaalse keskkonna loomine.

Siinkohal võiks ju mõelda disaini abil suurte kombinaathaiglate depressiivse mõju vähendamisele patsientide jaoks või näiteks rakendada disaini kuritegevuse piiramiseks. Viimast teemat on päris edukalt rakendanud britid (design against crime), luues uuringukeskuse, mille töö tulemusena on disainitud näiteks vargakindel jalgratas.

Eesti majanduse arenguks on oluline eelkõige seisukoht, mille järgi disain lisab innovatsiooni kõrval ettevõtluse arengumootorile nii mõnedki väärtuslikud hobujõud.

Arengufondi tellitud uuring 2008. aastal «Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated» näitas selgesti, et püsimaks konkurentsis, peavad ettevõtted suutma liikuda väärtusahelas ülesse, kliendile lähemale ning tõstma loodavat lisandväärtust ning tootlikkust. Sellisel ohtlikul rallil kulub võimsam mootor vägagi marjaks ära. Siinkohal on disain tõesti abiks, sest disain on väga hea vahend suurendamaks toote või teenuse väärtust kliendi jaoks.

Kui veel mõned disaini väärt omadused esile tõsta, siis tooks ära järgmise loetelu:

disain on ettevõtja tööriist oma konkurentsieeliste suurendamiseks;
disain viib ettevõtja toote või teenuse lähemale kliendi vajadustele.
disain on ekspordi mootor;
disain loob meile selgema, funktsionaalsema ja kaunima tehiskeskkonna;
disain tõstab elukvaliteeti aidates muuta elukeskkonda ja avalike teenuseid kättesaadavamaks erivajadustega inimestele.

Mul on hea meel, et siinkohal on riigile tekkinud hea partner Eesti Kunstiakadeemia ruumides tegutseva Disaini Keskuse näol, kelle pingutused tõstmaks disaini teadlikkust läbi ABCDisaini ja Futuresense seminaride on olnud vägagi edukad. Pikemalt sai selles kirjutatud PM-s.

Innovatsiooniaasta 2009

Eesti majandus on oma arengus suure pöörde lävel. Siirdemajandusest on meie tublimad
ettevõtjad juba võtmas suunda laienevatele turgudele. See on ka ainuvõimalik tee, parandamaks pikemas perspektiivis eestlaste elujärge. Olles üks töökamaid rahvaid Euroopas, pole me seniajani suutnud luua majandust, mis pakuks Eesti inimestele Euroopa mõistes tulusaid töökohti.
Selle eelduseks on meie ettevõtete maailmamajanduses konkurentsi jõudmine – ja see väljakutse
on hiiglaslik. Mida tähendab rahvusvaheline konkurents, näitab ilmekalt kas või Eesti ettevõtete hetkeseis börsil. Kui pole olulist konkurentsieelist, head toodet, suuri varasid ega õnne, siis on konkurentsis püsimine väga raske. Seega tuleb ettevõtjatel õppida paremini tundma uusi turge ning tegema oma äri nutikamalt kui seni. Siinkohal muutub oluliseks ka ettevõtjate tahe ning motiveeritus selles suunas liikuda. Riik tahab sellele omalt poolt kaasa aidata, tehes 2009. aasta innovatsiooniaastaks. Innovatsiooniaasta toob innovatsiooni ja uuendusliku äriga seonduvad olulised sõnumid Eesti avalikkuse ette. Innovatsiooniaasta aitab kaasa nii positiivse hoiaku kujunemisele uuenduslikkusest äris kui ka teadmiste ning kogemuste vahetamisele innovatsiooni teemadel ühiskonnas laiemalt. Ettevõtlus on äärmiselt tihedalt seotud kultuuriruumiga, milles ta paikneb. Positiivne hoiak ja parem mõistmine, mida tähendab uuendusmeelne äri ning teadmised, milliseid uuendusi rakendada – see kõik vajab laiemat toetust ning ühiskonna poolt omaks võtmist, nö kultuuritekstina lahtikirjutamist. Uued, meie keelde juurduvad mõttemudelid nutikast ärist ning innovatsioonist on meie ettevõtjate ees seisvate väljakutsete ületamise oluline osa.
Nendest mõtetest kannustatud sõnumeid soovibki innovatsiooniaasta nii Eesti ettevõtjatele
kui ka avalikkusele edastada.

Abort käib poliitikutele üle jõu

Avaldan oma isiklikud seisukohad seoses abordi teemaga.
Leian, et adekvaatse poliitika kujundamine abordi küsimuses käib hetkel poliitikutele kahjuks üle jõu, liiga palju on selleks takistusi ning seetõttu ei suudeta leida adekvaatselt põhjendatud ja oma mõju poolest efektiivset poliitilist meedet.
Selleks, et poliitikud saaksid tööle hakata tuleks filosoofidel lahendada 4 küsimust.

• isikuks olemine ja selle algushetk
• eluõiguse ulatus, näiteks raske puude või haiguse puhul
• elu pühadus versus elu kvaliteet
• vastandlike õiguste ja huvide käsitlemine
• otsustusõiguse jagunemine moraali ja seadusandluse üle

Seni pole aga nendele probleemidele ammendavalt vastata õnnestunud.
Aborti kui moraali ja bioeetilist küsimust ei ole kindlasti otstarbekas lahendada, tehes selle soovijatele kallimaks, sest sellisel meetmel poleks soovitud laiemat mõju, see ei muudaks midagi, pigem kahjustaks see vaesemat elanikkonda.
Haigekassa rahast osaliselt abordi toetamine on aga tarvilik, kasvõi selleks, et vältida illegaalse abordi tegemise ohtu. Sellisele keerulisele probleemile poliitilise lahenduse leidmiseks tuleks muidugi pingutada ning teema avalikuks aruteluks huvigruppe senisest laiaulatuslikumat kaasata.
Probleemiks on ka see, et senini on ühiskonnas järjekindlalt oma sõnavõttudega domineerinud pigem katoliku koguduse liikmed, meditsiini inimesed ja avalikult pole sõna võtnud aborti õigustavad, sotsiaalseid aspekte adekvaatselt selgitavad inimesed.
Aborditeema rakendamine rahavastiku vähenemise vastu võitlemise vankri ette oleks samuti minu hinnangul ebaeetiline (kui pole tugevalt argumenteeritud põhendust), sest seda saaks tõlgendada indiviidi huvide liigse ja põhjendamatu allasurumisena ühiskonna huvide ees ning see ei sobiks ka konservatiivse maailmavaatega. Juhin ka tähelepanu, et Eesti, olles koos Rootsiga üks Euroopa kõige ateistlikuma ühiskonnaga riike, olles ajalooliselt lutherlik maa, ei saa poliitika kujundamisel abordi teemal kindlasti lähtuda katoliiklikest seisukohtadest, millele toetuvad näiteks Iirimaa ja Poola.
Loodan siiski, et tulevikus leitakse Eesti poliitikas ka abordi teemale adekvaatne poliitiline sisu, praeguseni seda minu hinnangul Eestis pole.
Inspireeritud innojairja blogist,

Konservatiivsus on lihtne

Äsja lõppenud Noorte Konservatiivide kuumadel suvepäevadel küsiti minult vestluste käigus päris mitu korda, mida tähendab konservatiivsus ja ma lubasin sellest oma blogis võimalikult lihtsalt mõned read kirjutada. On asjad, mis konservatiivsuse juures on lihtsad.

Iga inimene on “võitja”. See tähendab inimesele peab võimaldama elada oma
elu tema enda soovitud teed minnes ja iseenese tõekspidamisi järgides. Siinkohal on muidugi
oluline, et see ei tohi kahjustada tema kaasaegseid, kes sama soovivad. Riik peab inimeste ellu
sekkuma nii vähe kui võimalik, tagades oma kodanikele lihtsalt võrdseid võimalusi ja kaitstes
järjekindlalt põhiseaduses kodanikele antud õigusi ja vabadusi. Oma riik, sõnavabadus, keel, kodu, eraomand, turvalisus jne..

Konservatiivsus tähendab hoida riigi elanike maksukoormust nii madalal kui võimalik ja mitte lasta tekkida “paksul” riigil, pigem soodustada eraomandust.

Tähtis on väga põhjalikult läbikaalutud riigi eelarvepoliitika ehk fiskaalvastutus. Lihtsustatult tähendab see seda, et riik ei tohi kulutada rohkem raha kui tema “rahakotti” on laekunud.

Konservatiivsuse oluline prioriteet on ka hoolitsemine elanike pideva turvalisuse eest. Seda nii
oma kodus, tänaval kui ka laiemalt selles keerulises maailmas, milles me praegu elame.

Konservatiivsus tähendab, et igavikulised väärtused on tähtamad kui raha. Neid tuleb säilitada ja pidevalt kaitsta muutuva maailma tõmbetuulte eest.

Elus on kindel vaid üks- kõik muutub ja selles muutuvad maailmas saame õnnelikud olla vaid
koostöös. Koostööks on vaja väärtusi , mida üksmeelselt hinnatakse. Need on läbi aegade inimestel olemas olnud, kuid nende eest tuleb ka alati seista.
sõprus, sallivus ja hoolimine
töökus ja tarkus
tõde, tagasihoidlikkus ja heatahtlikkus jne..

Ja lõpuks on konservatiivsuse kandev idee ka uskumus, et meie järeletulevate põlvede peab jääma maha parem Eestimaa kui see mille meie eest leidsime :)

Elav muusika on omal kohal igas meelelahutusasutustes.

Nagu enamuste kaunite kunstivormidega, on ka muusikal inimeste elus oma koht nii suure kunstina kui meelelahutusena. Inimeste lõbustamiseks on muusikal alati olnud oma paigad, kus teda kuulajatele esitletakse. On ka asju, mida inimesed armastavad aga mida ilma muusikata teha ei saa, näiteks tantsimine. Öeldakse, et elava muusika väärtus on selle kordumatuses. Täpselt samal viisil nagu ta kord on kõlanud, ei saa ta enam kunagi olla. Elava muusika puhul lastakse muusikal tekkida vahetult esitamisel. Iga järgmine esitamine on alati veidi teisiti. Selline olukord muutub väärtuslikuks aga alles siis kui kuulajad neid erinevusi märkavad ning neid erinevusi väärtuslikuks peavad. See eeldab keskmisest suuremat teadlikkust muusikast, ning ka esitatava muusika ja sellega seotud kultuurikonteksti tundmist.

Veel võib ealva muusika puhul tuua välja, et lisaks muusikale meeldib kuulajatele nautida muusikut kui inimest, kes on esitatava muusikaga ise vahetus kontaktis. Selle nägemine võib mõjuda vägagi sütitavalt ning kaasahaaravalt, tekitades toredaid elamusi ning sedalaadi fenomen paneb tihi inimesi elava muusika järele ka tantsima.

Tallinna ööelu elavat muusikat pakkuvates kohtades on kirev. Eelkõige naudivad seda Tallinna noored ning arvukad välisturistid. Vanemaid tallinnlasi kesklinnas valjult mürtsuva muusika keskel just väga palju ei kohta. Tallinnas on päris palju klubisid, pubisd, kohvikud ja restorane, kus võib tihti kuulda meelelahutuslikku muusikat elavas esituses. Kõlab nii disko, folk, jazz kui rock. Näiteks teada tuntud Viru hotelli all asuv ööklubi Cafe Amigo on aastaid pakkunud külalistele võimalusi nautida elavat muusikat ning seda lausa mitmel õhtul nädala jooksul. Enamasti kõlavad seal Eesti muusikute esituses tuntud lood rockmuusika varasalvest ning selle järgi tantsitakse Amigos meeleldi. Üheks elava muusika edu põhjuseks Amigos võib olla ka hotelli külalistena domineerivate soome turistide kohalikest suurem armastus elava muusika järele. Kuna turistidel on Tallinna ööelus suur osa mängida, siis on mitmed kohad seda üritanud ka arvestada. Näiteks Raekoja platsi servas asuvas väliskülalistele orienteeritud iiripärane pubi Molly Malone`s pubis mööduvad nädalavahetused just Iiri rahvamuusika saatel, meenutades väga Dublini pubides toimuvat. Swingiliku elavat muusikakultuuri pakuvad tihipeale kohvikud Moskva ja Pegasus ning uue tulijana, kohvik Clazz. Esinejateks enamasti õdusad jazzi triod või kvartetid ning ellkõige võluvad nais hääled. Mehi näeb Tallinnas jazzi laulmas üpris harva.

Olulisena võib elava muusika puhul välja tuua veel asjaolu, et ta vajab alati lisaks esitajale ka suhestumist kuulajaga. Tähtis on see side, mis on esineja ning kuulaja vahel. Selle tekkimine ning ühiselt jagamine on kontserdi õnnestumiseks väga oluline. Kuulajate kohta võib öelda, et tihti on nende tähelepanu köitmisel esinejale, abiks ka äratundmisrõõm. Inimestele lihtsalt meeldib kuulata lugusid, mida nad on raadiost kuulnud, ning, mis juba korra on nende tuju tõstnud. Seda teavad ka esitajad ning esitavadki tihtipeale seetõttu publikuga parema kontakti loomiseks hea meelega, kas enda või teiste esitajate poolt kuulsaks mängitud palasid.

Ilmselt ei tee elav muusika ise veel mõnda kohta Tallinnas veel populaarseks, kuid võib palju kaasa aidata hea koha maine tõstmisele ja jätkuvalt kasvavas konkurentsis püsimisele. Uusi kohti, kus oma vaba õhtut muusika saatel veeta, tuleb tallinnasse aina juurde. Uued kohad on inimeste jaoks tihtipeale atraktiivsemad .Andes uudishimule järgi, ollakse tihti altid külastama mõnda kohvikut, kus varem pole käidud. See teeb aga teada-tuntud kohtate jaoks elu keerulisemaks, ning sunnib otsime võimalusi, kuidas oma kliente hoida. Kokkuvõttes võib öelda, et elav muusika on omal kohal igas meelelahutusasutustes, kus suudetakse seda nauditavalt kuulajatele serveerida ning, kus on stiilipuhtalt kombineeritud nii koha interjöör, ühiseid väärtusi jagav publik ning õnnestunult on valitud ka ruumis viibivate inimeste jaoks tähenduslik muusikastiil. Sellisel juhul omab elav muusika kuulajatele suurt mõju ning tagab külastajate jaoks elamusterikka õhtu, kindlustades niiviisi ka meelelahutuskohtade omanikele kopsakama sissetuleku.

Purjelauaga Pirital

Viimase aja ärevam sündmus minu elus on kindlasti purjelaua ost. Olen sellest juba päris pikalt unistanud ja kuna magistritöö sai ka valmis, oli põhjust endale väike kingitus teha. Üldiselt on sellega kaasnenud päris palju muudki uut kui ainult lauaga merel tuule püüdmine. Näiteks on viimasel ajal minu jaoks väga populaarseks saanud pidev tuuleinfo jälgimine veebis. Selle koha pealt on võimalusi palju. Mina kasutan enamasti www.surf.ee linki windguru. Peale paljude vidinate, mida sõiduks vaja, näitkes kasvõi trapets, on muidugi oluline ka, kuskohas sõita? Peale tööd enam eriti kaugele minna ei jõua, nii olengi enamasti merele läinud Pirital. Sealne Hawaii surfiklubi pakub selleks vägagi mõnusat võimalust. Ega Tallinnas kusagil mujal võimalust merele minna ja sealsamas ka oma surfivarustust ning muid aju hoida polegi. Nüüd on aga Pirita linnaosa valitsus järjekordselt oma parkimise teemaga kaikaid kodarasse toppimas. Kuna elan merelinnas on minu meeles loomulik, et oma vaba aja tahaks veeta merel või mere ääres. Tallinna keskerakondlik Pirita linnaosa valitsus on aga otsustanud selle pealt koorida nii, mis jaksab. Esiteks kui kesklinnas on võimalik tasuta parkida laupäeva õhtul või pühapäeval, siis sellist võimalust Pirital pole. Maksma peab ka oma vabal ajal sinna mere äärde minnes. Hea küll, see pole nüüd niiväga kallis. Läheb aga järjest hullemaks. Nüüd on ainukesel teel, mis surfiklubi juurde viis, ette pandud punane tellis ja sealt läbi sõita ei või. Huvitav, kuidas ma siis nüüd oma laua ja varustuse mereäärde saan? Tassin seljas 1 km? Kurvaks teeb selline asi. Muidu on suvi ja meri väga mõnus.
p.s.
Paistab, et asjad liiguvad paremuse suunas ja "punane tellis" on surfarite rõõmuks Piritalt kadunud, tore.