Rahvus, kuidas seda mõista

Maailm on mõtleva pea produkt, mis realiseerub konkreetses indiviidis. Oma arenguks vajab indiviid kultuuri ehk ühiskondlikku mälu. Seega inimene on oma arengus nn kultuurist sõltuvuse lõksus. Kuid kultuur vajab arenemiseks hoopis enamat kui vaid Marxilikku tootlike jõudude/töö praktilist korraldamist. Ei piisa ka vaid kultuuri tundma õppivatest nn haritud inimeste olemasolust (civitas). Kultuuri edenemiseks on tarvilik:
a) end ajalooliselt määratlevate,
b) tuleviku suhtes vaimseid sihte seadvate/tõe poole püüdlevate ning
c) maailmas kodust elutunnet otsivate indiviidide ning neist moodustunud kogukonna vahelist tervislikku p i n g e t ; täpsemalt, kultuur areneb kogukonna-isiksuse vahelistest pingetest sündivate loominguliste saavutuste tulemusena.

Aeg on näidanud, et selline, kõrgemale vaimsele kultuurile püüdlev ühiskond võib ajaloolises praktikas oma emakeelt järjekindlalt edasi arendades ja mingil maa-alal end sisse seades/üles töötades, koduneda ja formeeruda teistest kogukondadest erineval viisil, saavutades oma vaatepunkti maailmale; oma elutunde. Seda ühiskondade erinevust märgates tekib võimalus nimetada erinevaid inimkooslusi ka rahvuseks. Minu meelest sellel oma vaatepunkti omaval kogukonnal võib, aga ei pruugi veel olla oma riiklikku elukorraldust.

Seega rahvus on kolme osapoole - konkreetse indiviidi, kogukonna ja emakeele vaheline kokkulepe, mille kaudu a) emakeel endale igavikku, b) kogukond õiglast elukorraldust ja c) inimene oma õnne ja edenemist otsib.

Tõnissonide puudus poliitikas

Ajalugu ei kordu, kuid ta teeb spiraale, lausus kunagi kirjamees Mark Twain talle omase irooniaga. Spiraalina paistab liikuvat ka Eesti ajalugu.
Kui meie poliitilist elu 1930ndate aastatega võrrelda, siis kõige rohkem paistab nüüdisaegses Eestis puudu olevat isamaaliste aadetega Jaan Tõnissoni tüüpi riigimeestest, kes riigimajandust reformiksid ja samas rahvast üksmeelele kutsuksid.
Oleme kosumas viis aastat tagasi maailma rabanud majanduskriisist, mille tagajärjed olid Eestile mõjukad: täna töötab statistikameti andmetel Eesti tööturul ligikaudu 40 000 inimest vähem kui viis aastat tagasi, paljud noored on tööle siirdunud välismaale.
Ka kevad 80 aastat tagasi oli Eesti rahva jaoks raske kriisi aeg. Poliitiliselt oli olukord muidugi kordades teravam kui praegu. 1934 sai valusalt lüüa Eesti demokraatia, sest Päts võttis võimu, kehtestas riigis kaitseseisukorra ja keelas kõik poliitilised liikumised. Samal ajal kidus Eesti majanduslik käekäik. Tuhanded eestlased kaotasid töö, sest rahval polnud sisemaist ostujõudu ja raske oli kaupu müüa ka madalseisus Euroopa turgudele.
Toona, 1933. a kevadel valitsusjuhiks saanud Jaan Tõnisson astus lõpuks ebapopulaarse, ent Eesti majandusele hädavajaliku sammu – ta devalveeris suvel Eesti krooni. Majanduse arengut takistanud madal sisetarbimine hakkas Eestis taastuma ja tõi töökohad tagasi.
Tõnissoni tabas küll ettevõtjate ja meedia kriitikatuli, kuid majandus hakkas samm-sammult ülesmäge minema. Jaan Tõnisson oli tollal Eesti riigimajanduse tarvilikke reforme tehes rahva pahameelele vaatamata tõeline riigimees, kes rahva jaoks „kastanid tulest“ tõi.
Paralleel nüüdisajaga on ilmne, sest Eesti ja tegelikult kogu Euroopa majandus vajab hetkel uute töökohtade loomiseks uut hingamist. Osa tänasest lahendusest on olnud samuti eurode „juurdetrükkimine“ ning valitsuste võlakirjade ostmine Euroopa keskpanga ja Euroopa Stabiilsuse Mehhanismi poolt.
Kergeid kokkupuuteid tänasega leiab toonase Eesti poliitilisest elust veelgi. Riigikantselei poolt 2011. a majandusarengu ja koostöö organisatsioonilt (OECD) tellitud riigivalitsemise raportis juhtis OECD tähelepanu Eesti haldussüsteemi liigsele tsentraliseeritusele. Leiti, et Eesti riigiaparaadis tuleb üles ehitada senisest märksa enam detsentraliseeritud ja kõiki valitsemise tasandeid hõlmavat horisontaalset koostööd.
Võimu keskendumine keskvõimu kätte ja parlamendi sumbumine toimus ka 1930ndatel, muidugi tunduvalt radikaalsemalt. Kui peale 1934. aastat asuti Eestis autoritaarsuse vaimus kohalike omavalitsuste liikmeid Tallinnast ametisse nimetama, asus selle vastu kõige elavamalt sõna võtma Jaan Tõnisson, sest rahva iseteadvuse ja demokraatliku vaimu kasvatamine ning samal ajal koostööle kutsumine olid Tõnissoni poliitika läbivad jooned. Eesti edenemine sõltus tema meelest eelkõige rahva üksmeelest ja samal ajal vaimselt tugevast kodanikkonnast.
Tagasivaade ajaloole on tänuväärt tegevus kas või juba sellepärast, et see annab meile võimaluse teha järeldusi. Kahtlemata on meie tänase Eesti kordaminekud kaasaegsete saavutus, kuid need saavutused seisavad siiski mineviku suurkujude laiadel õlgadel. Sestap tasub ka au sees hoida ning aeg-ajalt jälle meenutada Eesti ajalugu oma mõtete ja tegudega vorminud suurmehi.
Jaan Tõnisson oli Tartus populaarne ja hästi tuntud. Arvatavasti oleks talle suurt rõõmu teinud teadmine, et tema rahvas ehitab kunagi Eesti Rahva Muuseumile uue koduse maja. Aatemehena oleks ta selle üle kindlasti uhke olnud ja astuks rõõmsalt ja rahuliku sammuga üliõpilaste ja linnarahva rongkäigus läbi linna muuseumi uue hoone nurgakivi panekule Raadile. Meil on see võimalus juba sel kevadel ja Tõnissoni kodulinn ja isamaa võivad selle üle üksnes rõõmustada.

Ilmunud Tartu Ekspressis, 08/03/2013 01:35:14

Vaimne siht on unarusse jäetud

Rahvuslik omakultuur on see vorm, mis meil siin maailmas eestlastena koduneda laseb. Kodunemise piiri hoiab emakeel. See on koda, milles igaviku poole toimetame. Seejuures on iga inimese sisemine hõõgumine see, mis selleks energia loob. Murekoht on poliitika, mis tegeleb vaid normatiivide loomisega ja selle energia ümberjagamisega või halvimal juhul lämmatamisega. Siht on igaühe eneseteostus ja vaimne areng kuid seda isiksuste tulevärki saab kodusena hoida vaid rahvuskultuuri siduv joon. Nagu kirjutab I. Tõnisson Akadeemias (2013). "Iga üksiku töö siduda ühtsete kultuurimõistete ja sihtidega, see ongi rahvusluse eesmärk." Tõnisson viitab, et rahvuslikkuse loomine ja leek on nooruse kätes. Ise ütleks laiemalt, et haritlaste kätes.

Eesti on maailmamajanduses kohandumise teel ellujäämise taktikat harrastav väike rahvusriik.

Eesti riigi poliitikat on kujundanud ühiskondliku arvamuse kaks põhivoolu. Esiteks, Eesti on rahvusriik, meie riikluse korraldamise aluspõhjaks ja siduvaks jõuks on rahvus etnilise kultuuri kandjana. Teiseks, ühiskonna pealisülesanne on majanduskasv. See viimane arusaam on hakanud pöörduma, kuid poliitiline raskekahurvägi seda ei tunneta.

Meie senised poliitilised püüded

Viimased kaks aastakümmet on möödunud oma jõukuse kasvatamise soovi all. Vaikimisi on juba aastaid Eestis kehtinud nn ühiskondlik kokkulepe, et peame midagi ette võtma oma majandusliku mahajäämuse leevendamiseks. Selliselt on häälestatud enamus avalikust haldusaparaadist ja meie poliitilised jõud. Sellest tulenevalt on rahvas määranud ka eliidi – need on ettevõtjad ja neid toetavad poliitikud.

Majanduslik areng eeldab omakorda vastavat poliitilist häälestust ning see on aastaid andnud ühiskonna toetuse liberaalsematele paremerakondadele.

Selline asjade areng on toonud Eestile ka jõukuse kasvu. Kombinatsioon “nähtamatust käest”, riigi passiivsest rollist majanduslike jõudude kujunemisel koos Euroopa toetustega, mis moodustavad juba viiendiku Eesti riigi eelarvest, on loonud ettevõtjasõbraliku kasvukeskkonna ja seni edugi toonud. Kas ka edaspidi?

Eesti probleem on selles, et samal ajal pole selgelt välja arenenud rahvuslikku omakultuuri, vabasid kunste ja vaimuelu huve mõistvat ning püüdlusi edendavat poliitikat. Pigem vastupidi, poliitiline kultuur võtab malli Brüsselist, ärikultuur joondub riigihangete, eurotoetuste ja Skandinaavia majanduse tellimuste järgi.

Selle tõttu iseloomustab tänapäeval Eestist välja rändava noore eestlase vaatepunkti maailmale tihtipeale nõrk rahvuslik eneseteadvus ja ajalooline mälu, oma kultuuriloo pinnapealne tundmine ning samal ajal maailma vaatamine läbi liberaalsete väärtuste: edukultus, enesekesksus, omand, jõukus, ühiskondlik tunnustus, kõrge lend karjääriredelil. Euroopa kultuurist on üle võetud pigem värviline moodne kest kui vaimne sisemine hõõgumine. Selle tagajärjel eestluse ja tema kultuurilise identiteedi piirjooned hägus­tuvad kiiresti, see toimub juba.

Samal ajal kui Eesti riik ja majandus kiirelt globaliseerub, puudub ühiskonnas selge arusaam, millise arengutee me väikerahvana oleme valinud. Kas oleme seda ikka teinud sama targalt nagu näiteks jaapanlased, kes lääne tsivilisatsiooni omaks võttes valisid teadlikult selle, mis neile sobiv, ja hoidsid alal selle, mis kodune ja väärtuslik.

Haritlased kõrvale tõugatud

Enamik haritlasi on poliitikutes pettunud ja hoiab omaette.

Samas laiem vaade ühiskonna arengu sõlmküsimustele käib igapäevapoliitika tegijaile selgelt üle jõu. Küsimustele vastamiseks vajab poliitiline ladvik hädasti haritlaste ja kirjanike tuge, kuid paistab, et need sillad on jäädavalt põletatud.

Eesti vaimu üle okupatsiooniaastate kandnud kirjameeste ja haritlaskonna vanem põlvkond tunneb, et nad on ukse taha tõstetud. Valitsemise ja võimu küsimustega tegelevatel erakondadel pole aega, et süveneda eestluse vaimse pärandi ja kultuurielu põhiküsimustesse ning nad ei paku haritlaskonnale dialoogivõimalust. Sestap on kirjameeste rusikasse tõmbunud käsi poliitikutele terekäe ulatamiseks hetkel liialt sügavale tasku põhja surutud.

Ilmunud Maalehes 4.03.2013

Seega, minu jaoks on rahvuslikkus (õigluse ja õiguskorra kõrval) väga praktiline ühiskonna ja inimese edenemise eeldus ja sestap leian, et rahvuslik omakultuur peaks olema kõikide Eesti poliitiliste liikumiste ühine asi. Rahvuslik omakultuur on vorm, mis meil siin maailmas eestlastena koduneda laseb. Leian, et rahvuskultuurilise kodunemiseta pole inimesel maailmas pikalt asu, pärast seda läheb kõik juba kiirelt allavett maailmatsivilisatsiooni supiks.

Me oleme ohtlikul piiril, kus modernistlik (moodsa tehnika ja teadusepõhine) kultuur on juba iseendast tüdinemas, sest läikivad asjad kaotavad aga aja jooksul inimeste jaoks tähenduse. Samas valatakse õli tulle arvates, et olukorda leevendavad veel uuemad asjad; tarvis on üha uusi asju ning seda tehakse loodust üha agaramalt käideldes.Samas tühjuse ja tüdimuse tunne süveneb.

Rahvusküsimus ja erinevate rahvuskultuuride kooseksisteerimine võib osutuda pääseteeks, sest erinevate rahvuskultuuride kokkupuutekohad võimaldavad uusi kultuurilisi plahvatusi ja arengut- seal sünnib uut ja värsket. Erinevate rahvuskultuuride kodunemise piiri hoiab aga emakeel; koda, milles iga üksik ja kaduv isiksus saab olla osa tervikust- rahvusest, millega igaviku poole toimetame (muu hulgas ka riiki luues).

Seejuures on iga inimese sisemine hõõgumine see, mis selleks energia ja elurõõmu loob. Poliitika on siinkohal paraku veidi jõuetu- uut elujõudu sellega ei loo. Küll aga saab neid jõudusid toetada ja veidi ümber jagada (toetades näiteks vabasid kunste, pärimuskultuuri,  noorte- ja tudengiorganisatsioone, haritlasi, rahvusülikooli nende vaimsetes püüdlustes).

Soovime taastada riigi ja rahva usalduse

Poliitiliste skandaalidega võitlevas Eestis ragiseb kodanike ja parteide vaheline usaldus igast õmblusest. Mida sellises olukorras ette võtta? (ilmunud PM Tartu. 7.02.2013)

Mõnedki Eesti ühiskonnas hõõguvad protsessid (parteide liistule tõmbamine varjatud rahastamise skeemide eest, rahvakogu algatus jms) viitavad, et Eesti inimestes on tugevamalt tärganud ühiskondlik eneseteadvus. Inimesed tunnevad, et peavooluparteid on rahvast eemaldunud ja ajavad oma asja.

Meedia vahendusel avalikuks saanud skandaalid vajavad poliitilisi vastuseid, aga neid ei tule. Võib muidugi loota, et osalt peituvad lahendused praeguste korporatiivsete massiparteide «sisemises puhastumises», kuid rahva ja riigi usalduse taastamiseks on võimalik pakkuda massiparteidele ka alternatiivi –kodanikuühendused ja kohalikud valimisliidud.

Oleme viimase aasta jooksul ühingus Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) mõttekaaslaste seltsis jõudnud arusaamisele, et hea alternatiiv parteidele on kohalikud valimisliidud. Õnneks on tänu õiguskantsleri pingutusele valimisliitude moodustamine Eestis veel võimalik ja Pärnu linna näitel teame, et valimisliidud tulevad edukalt toime ka linnavalitsuse juhtimisega. Vaadates Pärnut, võib julgelt öelda, et valimisliidud on võimalus usaldusliku õhkkonna taastamiseks kodanike ja valitsejate vahel.

Mille eest me seisame? Vaba Isamaaline Kodanik soovib, et ühiskonnas valitseks usaldus. Me tahame luua ja ellu viia poliitikat, mis toetab eestlase vaatepunktist maailmale vaatava inimese arengut. Meie visiooniks on globaliseeruva maailma tõmbetuultes ennast Eestimaal koduselt ja kindlalt tundev Eesti inimene.
Vaba Isamaaline Kodanik ei ole ühekordne projekt, vaid koostööl ja usaldusel põhinev mõttekaaslaste võrgustik. Oleme kindlalt seda meelt, et kohaliku elu korraldamisel peab olema võimalus kaasa rääkida ka neil kodanikel, kes ei ole mitmesugustel põhjustel nõus ennast siduma erakonnapoliitikaga.

Ühiskonna poliitilise näo kujundab inimeste tihe suhtlus ja selle kvaliteet.

Meie eesmärk on: rohkem tasakaalus arengut. Praegused parempoolsed erakonnad pakuvad liialt majanduskeskset «ratsa rikkaks» arengumudelit, varjutades nii ühiskonna vaimset ja kultuurilist eneseteadvust. Majanduse arengu kõrval tuleb rohkem hinnata tasakaalus töö-, vaimu- ja seltsielu.

Väärtustame haritust (sealhulgas õpetajaid, teadlasi, haritlasi) ja vaimsust ning humanitaariat (vabad kunstid) laiemalt. Teadvustame ühiskonnale, et Eesti tulevikule võib majandusliku kidumise kõrval saatuslikuks saada hoopis elumõnude ülehindamine. Taotleme senisest avatumat poliitilist kultuuri. Tahame luua detsentraliseeritumat ja ideoloogiliste valimisloosungite asemel sisuloomele ja dialoogile keskenduvat poliitilist kultuuri.Püüame muuta Eesti praegust massiparteide mudelit, mille tuumaks on staarpoliitikud ja management ning neilt meedia vahendusel massidele suunatud ühepoolne kommunikatsioon.
Meie alternatiiv on kaasata lai ring aktiivseid inimesi ja ehitada üles tagasisidestatud suhtlus võimalikult paljude ühiskonnarühmadega, näiteks vabasektori ühendused ja erialaliidud.

Tartus on palju tublisid sobiva kogemustepagasiga kodanikke, kellest oleks suurt abi linna ja tema sihtasutuste juhtimisel, kuid need inimesed ei soovi olla praeguste parteide liikmed.
Nad ei soovi lugeda lehest, kuidas mõni tema võitluskaaslane äritses elamislubadega või kuidas arrogantne parteikaaslasest minister paugutab riigikogu kõnepuldist rahvasaadikute suunas. Nad ei soovi minna partei kongressi nime kandvale etendusele, kus valida saab ainult ühte parteijuhti ja saalist vaatavad vastu täiesti tundmatud näod. Nad ei taha olla osake skandaalidest, mida erakonnad rohkesti toodavad.

Me oleme avatud kõigile ärksamatele Tartu käekäigust hoolivatele linnakodanikele. Kelles on tahet oma mõtted välja öelda, see löögu kampa. Usume, et Tartule loovad parima programmi tartlased ise, mitte parteid. Kindlasti ei kasuta Vaba Isamaaline Kodanik kohalikel valimistel ministreid ja riigikogu liikmeid peibutuspartidena, sest me teame: tartlased pole nii rumalad.

Teeme poliitikat, mis toetab tartlaste püüdlusi: kuuluda usalduslikku ja sõbralikku kogukonda, teha tööd, elada tervelt, liikuda mõnusas linnaruumis ja tunda rõõmu oma rahvuskultuurist!

Euroopa suurlinnad kõrbestuvad

Iseäralik aeg ja elukäik on mulle võimaldanud lühikese aja jooksul väistata ning tundma õppida suurlinnasid kümnetes Euroopa riikides. Seda on olnud piisavalt märkamaks, et neis toimub masendav sarnastumine ehk kõrbestumine ning inimesed on kõikjal haaratud selle kõrbe põhikoosseisu; nad seisavad ummikus, liiklevad kiirteel, turistlevad vaatamisväärsuste ümber, maksavad krediitkaardiga, näpivad ühistranspordis tülpinult oma nutitelefone– ning kõik see on iiveldamaajavalt ühtemoodi. Suurlinnad on muutunud ühetaoliseks, järjest igavamaks, stiilitumaks  ja tähelepandamatumaks - kõrbe sarnaseks.
Kuid asi pole ainult viaduktides, lennujaamades, supermarketites ja neid läbivas uute tarbeasjade jägi kisendavas inimvoolus. Linnaruumi ühenäolisus, kogu see tühikohtade tühermaa on ju inimese enese vaimse muutumise tagajärg. Inimesed on vaimses vabalangemises tarbeasjade maailma ning veel kuhugi; teatud üheplaanilisse mõtlemisse, mis seda kõike põhjustab. Supermarket ja lennujaam on ju sellised just sellepärast, et ratsionaalselt kalkuleeriv intellekt nad just sellistena on tellinud ja toimima seadnud; linnad on kujundatud ja sisustatud nii, et kõik on millegi optimaalne vahelüli, sest see on nõnda otstarbekas.
Suurlinnades askeldavad inimesed paistavad selle kõige keskel olevat massina haaratud mingist iseseisvusetust ning osavõtmatult nürist mõistlikkuse fluidumist. Huvitav on jälgida kuidas suurlinlaste ratsionaalselt kaalutlev, kaine mõistus pannakse viimsele proovile moodsamates ostukeskustes, mis on neurolingvistiliselt külluslikult disainitud. Kõik selleks, et võimendada ja värskendada tarbekaupade ja inimeste lõputut „vahekorda“.
Inimesed paistavad ka oma käitumiselt ja eneseväljenduselt üha sarnasemaks muutuvat; linnadesse koondunud inimestes on kadumas seda linna ümbritseva maa omapära ja stiil. Kultuuridevaheline erinevus, eluhoiak ja kohalik keelerütm on uppumas ratsionaalse intellekti ainuõigesse ning ühetaolisse, kõike õgvendavasse  adekvaatsesse käitumisse.
Üllatav, et mujalt naastes paistab Eesti euroopalike suurlinnade taustal siiski veel koduselt omanäolisena. Ei teagi, kas see tuleneb meie asukohast Euroopa äärealal, meie kodusest väiksusest, vaesusest või on selle taga hoopis igi-eestlaslik tahe ise oma saatust määrata ja omamoodi rahvana oma keeles kõnelda ja mõtelda, et  ise omale tulevikku meisterdades oma igavikku otsida.

Moodne ühiskond ja mängu lõpp

Vaata kui julge, vaba ja loov on mängiv inimene. Ühelt poolt täielikus unustuses, teisalt eneseküllane substants. Eelkõige on ta mänguline lapseeas. Hilisemas elus tuleb seda järjest harvem ette. Tänapäevasesse, valdavalt teadusepõhisesse kultuuri sisse elav inimene on sunnitud oma vaimus järjest vähem ruumi jätma mängule. Lõpuks suretab vaimne ratsionalism ka lapsepõlves omandatud kehalise mängulisuse. Kunagisest pallimängust saab sport. Ja sport on juba eesmärgistatud ning  ratsionaalne töö ehk kehakultuur. Oma tavalises rutiinis toimetava inimese puhul jäävad lapsepõlves omandatud voorustest (julgus, vabameelsus, loovus jms) tihtipeale järele vaid riismed. Loovus kaob, et teha ruumi etteaimatavatele komformsetele käitumismustritele. Vabadus asendub normatiivide laviiniga. Julguse rebib rinnust kartus ja murelikkus teadmatuse ning hoomamatu homse ees.
Inimeste elust kaob märkamatult mängulisus ja see on kurb, sest inimene vajab mängu nagu hapnikku, et olla värske. Et olla inimene oma võimaluste paljususes.
Mänguks jääb aga meie ajal järjest vähem ruumi. Miks on see nii?
Esiteks sellepärast, et vaikimisi on saanud ühiskondlikku elu korraldavaks imperatiiviks kunagine roomlaste mõttetera mõistuse valitsemisest - domina omnium et regina ratio. Selle kulminatsiooniks kujunes valgustusaegse humanismi  idee vabastada inimvaim patuse ja meelelise keha küüsist ning joonduda mõistuse valguse järgi. See on nüüd käes. Mõistuse valgus on ennast inimeste üle kehtestanud. Kreekas kunagi käärima pandud "filosoofia vein" on lõpuni käinud.
Teiseks mängu väljatõrjujaks inimeste elust on moodne tehnoloogia. Teaduslike saavutuste abil  emakest loodust enese vajadustele kohandav ja ümber töötlev inimene on jõudnud oma toimetamistega selliste piirideni, et mäng ja kergemeelsus ühiskondlikul ning poliitilisel tasandil võiks ohtu seada terve inimkonna püsimise ja edasise saatuse.
Kolmandaks mängu kustutajaks on kapitalismi vaim, mis asetab ärilise edukuse ja majandustegevuse inimühiskonna arengu keskmesse, seadistades innovaatika (pidevad, teadlikult juhitud muutused) selle arengu kütuseks. See on tekitanud inimese maailmapildis pideva turbulentsi. Vanad traditsioonid lõhutakse ja stabiilsust pole. Pidevalt muutuvad olud, mis võimendavad omakorda inimeste hirmusid. Noorukieas koolis õpitud oskused vananevad kiiresti. Vaevaga omandatud ametid asendatakse uute tehnoloogiatega, samal ajal kui  inimese võime omandada uut elukaare jooksul pidevalt kahaneb.

Päästvana mõjub selle kõige juures vaid teadmine, et alati on olnud ja saab olema luuletajaid ning nende teoste esitajaid, kes jäävad inimesi ka vaimuruumis keeleliselt mängu juurde tooma.

Eesti rahvusküsimus poliitikas ja kultuuris

Eesti majanduselu tark liitumine maailmamajanduse tegelikkusega on paratamatu, kui me tahame tulevikus Eestis komforti ehk mugavamat elu. See aga ei vähenda rahvusküsimuse olulisust. Rahvusküsimuse oht varitseb meid selles, et rahvuslik vaimsus võib kultuurilise taandarengu korral saada poliitilise ideoloogia manipulatsiooni instrumendiks.

Rahvusliku vaimsuse kõige olulisem roll on olla inspireeriv keskkond inimese vaimseks arenguks. Meenutagem kasvõi semiootiku Juri Lotmani tõdemust - rahvuslikkus ja isamaalisus on inimkultuuri arengu üks jätkusuutlikumaid vorme.

Rahvuse üheks iseloomulikuks tunnusjooneks peetakse meietunnet. Sotsioloogid nimetavad seda kollektiivseks identiteediks ja kultuurilise taandarengu tingimustes saab seda ka poliit-tehnoloogiliselt ära kasutada. Ükskõik millises inimkoosluses teistele vastanduva eneseteadvuse tekitamise ja selle võimendamise kaudu saab näiteks esile kutsuda konflikte, sest „meietunde“ ja kollektiivse tahte võimendamise tulemusena võib lisaks enesemääramisele inimestes kasvatada ka „nende“ ehk teiste inimkoosluste vaenamist. Ajaloos ja ka tänapäeval on selle kohta palju ilmekat materjali.

Kuid rahvuse käsitlemine poliit-tehnoloogiliselt ja manipuleerimise objektina on vaid rahvusküsimuse poliitiline pool. Rahvusküsimusel on olemas ka vähem käsitletud, kultuurilise arengu aspekt. Rahvust kui fenomeni ei maksa alahinnata rahva elujõu allikana ning kõrgkultuuri katalüsaatorina. Seda enam, et poliitilised saavutused rahvusena on pigem rahva kultuurilise eneseteostuse tagajärjeks.

Kirjandus- ja kunstiajalugu näitab, et rahvuslikust vaimsusest ja isamaalisusest kantud kultuuris on peidus elujõudu, mis võib põhjustada kultuurilisi plahvatusi ja kanda rahva vaimsust ka üle pikkade „tumedate“ aastakümnete. Seega rahvust tasub vaadelda kui kõrgemale kultuurile püüdlevat kogukonda, mis on võimeline looma inspireerivat ja teistest rahvastest erinevat, omakeelset ja omanäolist vaimset keskkonda inimese eneseteostuseks ning arenguks.

Lisaks sellele kannab erinevate rahvuskultuuride poolest rikas maailm endas kaugelt suuremat inimkonna kultuurilise loomingu potentsiaali ja kultuurilise õitsengu võimalust kui selle oletatav vastand – üks ja terviklik uniformeerunud maailmakultuur. Seda enam, et paljude kultuuride arenguteed osutuvad nii või teisti tupikteedeks ja hääbuvad, on kasulik hoida võimalusi uute ja paremate puhkemiseks.

Seega rahvuskultuuride pinnalt on kogu inimkonna kultuurilised arenguvõimalused mitmekesisemad ja seetõttu kõrgemale arengutasemele jõudmise tõenäosus suurem. Kuigi eesti rahvuslik vaatepunkt ja sellelt pinnalt tekkinud looming on maailma mastaabis väga pisike, on ta siiski vaimselt jätkuvalt piisavalt elujõuline ja viljakas pinnas, võimaldades ka eestikeelses kultuuriruumis tegeleda majandusküsimuste kõrval kogu inimkonda puudutavate inimliku hingeelu põhiküsimustega: küsida tõe ja õiguse, kaunima maailma järele, seda küsimist teostesse valada ning otsida oma hingesoppides inimlikke kannatusi leevendavat õnne valemit.