Kandideerin europarlamenti, et toetada koduselt armsate rahvusriikide Euroopat!

Kokkuvõte minu valimisplatvormist

Olles Tartu Valimisliidu europarlamendi kandidaat, on mul kindel visioon, milline Euroopa Liit on Eesti huvides. Minu arvates on oluline, et EL ei muutuks föderaalriigiks vaid toimiks ka edaspidi rahvusriikide ühendusena ning keskenduks põhilisele - ühtse siseturu edendamine, ühtlasem majandusareng, tugev euro ja energiajulgeolek.

Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt tähtis. Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele. Pean tähtsaks suurendada investeeringuid maapiirkondadesse, et tekiks juurde uusi ja tasuvaid töökohti.

Rahvusriikide Euroopas on inimestel mõnusam. Kandideerin, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest.
Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks. Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.

Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid. Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes. Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud  avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik  EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania  põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike  huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Poliitilised otsused tuleb tuua võimalikult kodaniku lähedale. Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. Otsustamine peab toimuma võimalikult kohalikul tasandil. EL-s tuleb hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada  ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.

Toon parlamendisaadiku büroo Tartusse. Luban, et valituks osutumisel teen europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja ja loon Tartusse kaks uut töökohta!

Energiajulgeolek. Tahan, et EL toetaks Läänemere riikide investeeringuid ühtse energiaringi tekkimisse Läänemere regioonis, sest see võimaldaks Eestil tulevikus tagada parem energiajulgeolek ja haakida end lahti Venemaa elektrivõrgust.

Imre Mürk

Kandidaat 173

Tartu valimisliidu juht, volikogu liige

Kandideerin üksikkandidaadina europarlamenti, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest. Tahan esindada eestlase vaatepunkti ja olla europarlamendis rahvusriikide
koostööl põhineva EL idee eest seisja.

Mind ja ilmselt paljusid eestlasi häirib, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad  tugevama föderatiivsuse suunas (rahvusriikide suhtes ülimuslikku) arenevat  Euroopa Liitu. Oleme olukorras, kus Eestil pole europarlamendis ühtki esindajat, kes võtaks sõna näiteks põgenikelaagrite hajutamise vastu liikmesriikide vahel.

Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (5,9 miljardit eurot) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgnevateks aastateks võtab ning milline saab olema uus versioon Euroopa Liidu koostöö aluseks olevast Lissaboni leppest.

Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu– kes on tähtsam – kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament? Euroopa Liidus eksisteerib täna kaks paralleelset legitiimsust – hetkel veel nõrgemas positisoonis olev Euroopa Parlamendi legitiimsus, ja praegu Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel).

On oht, et senine rahvusriikide valitsuste põhine juhtimine ei pruugi jääda.

Praegu on Euroopa Parlamendis selgelt esile kerkinud mõjukas rühm (sotsid, Euroopa Rahvapartei, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu. Selle sõnakaks kokkuvõtteks on sotside Euroopa Komisjoni presindendi kandidaadi, Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest.
Tsiteerin siinkohal vaid ühe lõigu belglasest euroliberaali Verfofstadti sulest ilmunud manifestist:

„Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku.Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti  maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda.. kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas“.

Ühesõnaga, tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid – parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda – on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes. Tehakse kihutustööd, veenmaks inimesi, et liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu ei suuda tagada Euroopa arengut, olles miskipärast veendunud, et samas suudaks seda Euroopa Parlament, kui talle rohkem võimu anda.

Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.

Minu jaoks on nende europarlamendi valimiste põhiküsimus, kas Euroopa valib tsentraalsema föderaalriigi suuna või rahvusriikide Euroopa. On aeg tugevdada liikmesriikide sõltumatust siseriiklike otsuste vastuvõtmisel.

Ma ei ole Euroopa Liidu vastu. Ma arvan, et EL pädevusi ei tuleks ohjeldamatult laiendada, sest see süvendab veelgi vastutustundetust, bürokraatiat ja „juurteta“ elustiili.

Kui mõni idee on hea ja arusaadav (näiteks raudtee tehniliste standardite ühtlustamine, terviseteenuse kättesaadavus teistes EL riikides) siis viiakse see ellu ka Euroopa Nõukogus asju kokku leppides (rahvusriikide ministrid).

Föderaalsem euroopa suurendab "ühe vitsaga löömise" mentaliteeti

Euroopa Liidu poliitikate eesmärgid  on tihti väga  ambitsioonikad (vähendame vaesust ja tööpuudust) ja samal ajal üldised - edendame, arendame, parandame  (Lissaboni lepe, majanduse kasvupakt). Samas on EL enda  rahakott selle jaoks liiga väike (1% liikmesriikide SKPst) ja liikmesriikide probleemid (tehnoloogiliselt tugevad ja jõukamad tuumikriigid vs ääremaad) on erinevad.

Mitmed EL ülesed eesmärgid on püstitatud arvestamata EL liikmesriikide äärmiselt erinevat konkurentsivõimet. Eestile on surutud peale 3% teaduskulude eesmärk SKP-st vaatamata sellele, et Eestil puudub oma kõrgtehnoloogiline teadust tegev erasektor ning tööd ja leiba pakuvad traditsioonilisemad tööstused uuendavad pigem endid olemasolevaid tehnoloogiaid importides jne.

Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks.

Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.

Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid

Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes.
 Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud  avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik  EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania  põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike  huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Kohalike valimisliitude hääl Euroopasse!

Kandideerin, et tuua tasakaalu liiga Tallinnakeskseks  ja IRL, RE mängumaaks muutunud Eesti ja Euroopa Liidu suhetetesse. Leian, et praguses Eestis on  võimuerakonnad Euroopa Liidus üleesindatud ja sisuliselt ühiskonnalt kaaperadanud kogu EL teemaga seonduva. Tartu valimisliidu eestvedaja ja linna volikogu liikmena näen selgesti, kuidas EL mõjutab Eesti regioonide olukorda ja inimeste igapäevaelu kuid inimesed ei tunne kuidagi euroopa liidu kui juriidilise isiku suhtes peremehetunnet. Valituks osutudes teen antud küsimuses kindlasti tihedalt  koostööd Eesti Valimisliitude Vabakonnaga (www.valimisliidud.blogspot.com), mille asutamisel on ka Tartu valimisliit kaasa löönud.

Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt  tähtis!
Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia Europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele.

Parlament vajab rohkem kohaliku valitsemistasandi ja kodanikuühiskonna hääl.
Ma tahan Euroopa Liidu teemad tartlastele, maapiirkondadele ja väikelinnadele lähemale tuua. Praeguses Eestis praktiliselt puudub kodanikühiskonna ja kohalike piirkondade poliitiline esindatus Euroopa Liidus. See muudab EL Eesti inimeste jaoks aina  kaugemaks ja võõramaks kehandiks.

Küsitlused näitavad, et ligi 50% EL liikmesriikide kodanikest eelistaks, et nende nimel kõneleks Euroopa Parlamendis kohaliku tasandi esindaja. Paraku ei ole Eesti kohalikel valimisliitudel  EL ja Eesti vahelise dialoogi pidamiseks piisavat esindatust. EL temaatikas domineerivad Eestis suured erakonnad.

Valitsuse ministrid esindavad parteisid Euroopa Nõukogudes ja Ülemnõukogus, regionaalminister määrab esindajad regioonide komiteesse, IRL ja RE parteijuhid lepivad omavahel kokku, kes läheb EL volinikuks jne.

Lisaks sellele on kujunenud Eesti demokraatiat pigistav olukord, kus vaid valitsuserakondadel on ministeerimide kaudu parim ligipääs vajalikule kompetentsile, osalemaks sisulistes debattides eurorahade teemal. Väiksemad ja kohalikud poliitilised ühendused, piirkondlikud omavalitsused ja kohalikke inimesi esindavad valimisliidud  on EL temaatikas debatist välja lülitatud, sest neil pole lihtsalt võimekust oma organisatsioone oluliste teemadega kursis hoida. Eelkõige puudutab see EL tõukefondide rahade liikumise  mõjutamist. Vaid eurorahasid jagavaid ministeeriume ja riiklike agentuure kontrollides on võimalik Eestis poliitiliselt mõjutada nende rahade suunamist. Ülejäänud ühiskond, eelkõige kohalikud valimisliidud, on selles suhtes jäetud pealtvaatajaks.
Samal ajal  kandideerivad  suurte erakondade tipptegijad ka europarlamenti. Kuhu jääb kodanikuühiskonna ja regioonide esindatus?

Poliitilised otsused võimalikult kodanikule lähemale

Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. EL-s tuleb vastupidi hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.  Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada  ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.

Parlamendisaadiku büroo Tartusse

Last but not least, osutudes valituks luban, et viin europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja, Tartusse.

LINK: Intervjuu ERR-s

Lisamärkusi  EL toimimistest

Euroopa siseturu reeglid on ühtlustumas osades valdkondades kuid see pole kindlasti ühtne ja vaba.
Praegune otsetoetuste loogika põllumajanduses seab Eesti põllumehed küll ebavõrdsesse kuid mitte lootusetusse olukorda. Tuleb arvestada, et kogu EL eelarve, millest põllumajandustoetused on 40% on alla 5% Saksamaa riigi eelarvest. Paraku enamuse Eesti ajakirjanike EL-teemaliste küsimuste taga peitub tihti ekslik eeldus, justkui saaks Euroopa Parlamendi otsusega muuta/vastu võtta  EL direktiive, muuta Lissaboni leppe punkte, EU2020 strateegiat vms. Ei midagi sellist. Euroopa Liidu praegune ülesehitus on  (peale Euroopa põhiseaduse tagasilükkamist 2005 a. referendumitel) rahvusriikide valitsuste keskne. See tähendab, et sisulisi kokkuleppeid ja otsuseid teevad liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogus ning Valitsuste määratud esindajad Euroopa Komisjonis.

Euroopa Parlament on end komisjonides realiseeriv jututuba, kelle põhiülesanne on oma rahvale selgitada, mis tegelikult EL-s toimub, olla Euroopa Komisjonile ja EN-le dialoogi partneriks, mõtestada EL tuleviku sihte; leida omavahelistes aruteludes ühisosa erinevates poliitika valdkondades ning neid mõtteid EL struktuurides ja meedias inimestele tutvustada. Tunne Kelami või E.N. Krossi jutud sellest, et nad lähevad EP-sse  liikmesriikidest korruptsiooni välja juurima on pehmelt öeldes Eesti rahva tillitamine. Selliste kõrgendatud ootuste üleskütmine tekitab inimestes illusiooni, et Euroopa Parlamendis saab vormida rahvusriikide poliitikaid. Selline retoorika tumestab inimeste arusaama, sellest mis tööriist on EL
ja mida sellega teha saab, mida mitte.

 Mitmed euroga ja EL siseturuga kaasnevad otsused sõidavad ka tulevikus Eesti huvidest jõhkralt üle.
Kuid me peame aru saama, see on hind, mis meil tuleb oma suurema töökuse, kokkuhoiu ja vaevaga kinni maksta, et meil oleks see poliitiline vihmavari,kaitsmaks meid apla idanaabri eest.

Eesti võiks püüda 2018 a. EL eesistuja maana võtta põhiteemaks EL ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandustoetuste reformid nõnda, et need töötaks senisest toekamalt Ida-Euroopa kasuks.

Restart Eesti piirkondlikule arengule

Elame ajal, kui suur osa Eesti väikelinnades ja maal elavast nn maarahvast on kaotamas toimivat sidet riigimasina ja selle poliitilise juhtimisega.

Eesti avalikus ruumis ja poliitilisel maastikul pole nende huve koondavat ja riigivalitsemise tasandil kaitsvat poliitilist jõudu. Tegutseb küll terve hulk liitusid ja MTÜsid, kuid neil pole poliitilises võitluses enese kehtestamiseks poliitilist legitiimsust. Reaalsuses pole valitsus oma  koalitsioonilepingus püstitatud regionaalpoliitika eesmärkidele – maale kõrge elukvaliteet ning hästi tasustatud töökohtade juurdekasv – grammigi lähemale nihkunud (vt joonis).

Regionaalministri lühikesed käed

Ometi on elu edenemine maakondades Eesti elu tasakaaluka arengu põhiaktsiaks. Pealegi, looduslähedane eluviis, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu, on paljude inimeste unistus tuleviku Eestist.

Paraku viitavad faktid juba pikemat aega pigem elu kidumisele väljaspool keskusi. Kõige suurem mure maal on töökohtade puudumine erasektoris. Ettevõtlus ja uued töökohad on juba aastaid edenenud vaid Harjumaal. Sissetulekute erinevus Tallinn vs. Valga on juba kahekordne. Kui Tallinnas on keskmine palk 1100, siis Valgas 600 eurot. Maal suureneb hoogsalt ka heitunute ning sotsiaalabist elavate inimeste hulk. Ääremaadel on vaesusriski piiril olevaid inimesi kohati 40%.

Samal ajal on valitsuses regionaalminister, kes vähendab küll omavalitsuste arvu, kuid kes tegelikult ei saa regionaalpoliitikat ellu viia. Tal on küll oma eelarverida ja osakond siseministeeriumis, kuid pole ligipääsu regionaalarengut mõjutavatele otsustele. Kuni näiteks haridusministril pole vajadust saata oma gümnaasiumide reformi otsust kooskõlastuseks regionaalministri lauale, saabki regionaalpoliitika koosneda vaid meetmetepaketikestest kohaliku elu turgutamiseks ning see ei omanda vajalikku jõudu.

Poliitilise väljundi puudumine maainimestele ja samal ajal regionaalministri positsiooni jõuetus valitsuses suurendavad harukondlike ministeeriumide diktaati ja  süvendavad ääremaastumist. Oleme olukorras, kus riigiasutuste ja agentuuride ametnikud otsustavad pigem oma valdkonna huvidest lähtuvalt, mida ja kui palju maal edendada, tehes tihtipeale seda omavahel või kohalikega nõu pidamata.

On selge, et riigi investeeringuid tuleb võrreldes praegusega oluliselt suurendada,  et võimaldada tulevikus töökohtade teket ka Eesti äärealadel.

Korraga tuleb väikelinnades ja neid ümbritsevates regioonides turgutada nelja valdkonda: stimuleerida omavalituste ettevõtlikkust võitlemaks oma vallas ettevõtete arengu ja uute töökohtade eest; premeerida ettevõtteid, kes õpetavad uusi töötajaid ja otsivad koostöövõimalusi kutseõppekeskuste/ülikoolidega; investeerida ettevõtete arenguks vajalikku taristusse; teha väikeettevõtetele tootmiseks sobilikud tehnoloogiad kättesaadavamaks (ehitades ühiskasutatavaid, tööstus- ja tehnoloogiakeskusi) ja –  last but not least – tugevdada inimeste seltsimist ja kogukondlikku läbikäimist ning teha korda regioonides väiksemaid keskusi ühendavad sõiduteed.

Tsentraalsem süsteem kui Nõukogude ajal

Tasub kaaluda maavanemate positsiooni lahtihaakimist siseministri otsesest poliitilisest alluvusest ning maakondliku valimissüsteemi juurutamist maavanema ametisse määramisel. Maavanemast on saanud lihtsalt lindilõikaja ning seda institutsiooni kontrollib ja mehitab poliitiliselt siseminister.

Kui võrrelda praegust maakonna tasandit nõukogudeaegsega, siis praegune süsteem on mitu korda tsentraalsem. 2009 a. reformiga liideti maakondlikud keskkonnakaitse teenistused, looduskaitsealadel tegutsenud riiklikud looduskaitsekeskused ja kiirguskeskus ühtse keskkonnaameti alla ja ametikohad koondati Tallinnasse. Varem igas Eesti maakonnas toiminud keskkonnakaitse teenistused suleti ja jäeti alles kuus regiooni keskust. Riigi seisukohast hoiti raha kokku, kuid reaalsuses mõjutas selline otsus lumepalliefektina kogu piirkondlikku teenussektorit.

Kohalike kogukondade eluolu ja ökosusteemid on muutunud niivõrd õhukeseks, et paari olulise töökoha ladumine võib viia kohaliku kaupluse või hambaarsti kabineti sulgemiseni.
Näiteid leiab veelgi. Rahvas saab omanikuna rõõmu tunda Riigimetsa Majandamiskeskuse kõrgete tootlikkusenäitajate üle, kuid keegi pole arvutanud palju oleme kaotanud sellega, et tuhanded metskondade töötajad on piirkondades kaotanud oma töö ning RMK suurenenud kasumid voolavad piirkondade asemel otse riigikassasse. Ehk siis raha voolab küll ühest taskust teise, kuid pidevalt regioonide arvelt. Näiteks möödunud suvel liitis keskkonnaministeerium keskkonnateabe keskuse ja Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi keskkonnaagentuuriks,
mille tulemusena kaotasid mitmed inimesed töö.

Maakonna tasandil on piirkonna juhtimiseks vajalikud eeldused nagu inimesed, eelarve ja juhtimispädevus ära nuditud. Jah, kohaliku võimu teostamine on küll veel valdade käes, ent neil pole enam võimekust.

Selge on ka see, et neid probleeme ei saa lahendada pelgalt omavalitsuste mehaanilise liitmisega. Võimekus osutada teenuseid ja edendada kohalikku elu on oluline, aga teisalt tähendab ka võimu lähedus kohalikele midagi ja liitumisel jääb kannatajaks pooleks tihti just maapiirkond. Vaadakem kas või Antsla valla ja linna vahelist ressursside jaotust pärast ühinemist: 100% investeeringute raha läheb linna ja 0% maale.

Valimisliitude vabakond

Tervikliku regionaalpoliitika saab luua, ühendades Eesti maapiirkondade ja väikelinnade valimisliidud võrgustikuna toimivaks vabakonnaks.

Regionaalpoliitika väljatöötamine ja selgete suundade kaudu piirkondade arendamine suudaks vast veidikenegi olukorda ääremaastumise ja väljarände osas muuta. Pelgalt piiride joonistamine ei aita. Küsimus on, kes seda teeb, kui valitsusel selle vastu huvi leige?

Asjakohase regionaalpoliitika väljatöötamine saab toimuda vaid seal, kus on probleemidest kõige parem ülevaade ehk rohujuure tasandil. Selleks võrgustikuks, kus uued regionaal-poliitilised sihid paika panna, sobib suurepäraselt parteidest sõltumatu ja kohalikke huve esindav Eesti Valimisliitude Vabakond, kes loodi seltsinguna veebruari algul ja ootab endaga liituma sõltumatuid valimisliite terves Eestis. Juba on sõnastatud ka ühisdeklaratsioon, mille leiab lehelt http://valimisliidud.blogspot.com/.

Peale tosinkonna asutajaliikme peavad praegu listi vahendusel mõttevahetust inimesed ligi viiekümnest valimisliidust. Kes teab, ehk sünnib sest miskit, mis Eesti regionaalpoliitikale uue elu sisse puhub.

Ilmunud Õhtulehes
http://www.ohtuleht.ee/565433/kommentaar-restart-eesti-piirkondlikule-arengule

Rail Balticust võib saada Läänemere regiooni majandusvedur

Arvata, et Rail Baltic tasuks ehitada reisijate veoks Eestist Euroopasse, on sama naiivne nagu loota, et keegi hakkaks Saaremaalt jalgrattaga Tallinnasse kohvikusse ja loomaaeda käima.

Majandusliku mõtlemise seisukohast on püha lihtsameelsuse kõrgeim tase nõuda Eesti riigilt Rail Balticu (RB) ehitamist Tartu kaudu. Eesti riigi esmaseid kohustusi ja tulubaasi vaadates on väga raske leida raha isegi selleks, et teha korda juba olemasolev vene rööpmelaiusega, Tallinna–Tartu–Koidula suunaline ja Eesti transiidi jaoks ülioluline raudtee (idatransiit annab Eesti Panga hinnangul ligi 4% SKPst).

Vaid püstihull ehitaks selle kõrvale paralleelselt euroopaliku rööpmelaiusega Rail Balticu. Tartlased saaksid läbi linna kulgeva 200meetrise tarastatud tsooni, linnavalitsus kohustuse ehitada kallid Näituse, Aardla ja Betooni ülesõidud ja Ida-Ringtee ümberehituse ning peale  selle peaks Eesti riik Rail Balticu projekti jaoks leidma veel pool miljardit eurot lisaks.

RB mängib ümber transiidi Läänemerel

Õnnestumise korral võib Rail Baltic tulevikus anda tugeva tõuke Läänemere regiooni majandusliku integratsiooni edasi arenemisele. Tekib uus kaubakoridor, mille kaudu hakkab Rootsi ja Soome ettevõtete lõpptoodang Muuga konteinerterminali kaudu liikuma suure tarbimise kasvupotentsiaaliga Ukraina, Valgevene ja Poola turgudele. Lisades skeemile tõsiasja, et Rootsi ja Soome tööstused kasutavad omakorda palju Saksamaalt imporditud masinaid ja seadmeid, ongi Rail Balticu majandusliku tasuvuse „ring" Euroopa mastaabis olemas.

Paradoksaalsel moel on RB projekti suurimaks riskikohaks mitte leedukate lahja huvi, vaid hoopis Euroopa bürokraatide musklijõud CO2 emissiooni maksumäära kasvatamisel veokitele ja merevedudele. Et raudtee on keskkonnasäästlikum kui mere-, maantee või lennutransport, siis teatud CO2 maksu piirmäärast alates teeks see Läänemere regioonis raudteeveo praegusest meritsi veost (näiteks suunal Hanko–Gdansk) odavamaks. RB projekt osutuks vaatamata oma kõrgele ehitushinnale tasuvaks investeeringuks niipea, kui Euroopa Komisjon tõstab CO2 tasu merevedudele. Muutuste tõttu kaubavedude hinnas hakkaksid ka Leedu ning Poola RB projektile hoopis teise pilguga vaatama.

Euroopa otsib uusi turge

RB olulisus on märkimisväärne eelkõige Euroopa ühendamist ja majanduslikku integreerumist silmas pidades. See ühendaks vaesema, kuid tarbimisjanulise Ida-Euroopa turu ja väga tugeva tehnoloogilise võimekusega tootjad Läänemere regioonis. Euroopat ei murenda mitte ainult Põhja ja Lõuna eri arusaamad fiskaalpoliitikast, vaid juba mitmendat aastat paigal tammuv sisetarbimine. Ilma investeeringuteta käib aga majandus vähikäiku, sest kapital hakkab liikuma Euroopast mujale.

Kui uskuda maailma kaubavahetuse arvnäitajaid, siis Euroopa ülemaailmne majanduslik ja poliitiline mõju kahaneb pidevalt ning tööjõu ja kaupade vaba liikumise fanfaarihelide saatel otsivad Euroopa suurmajandused üha agaramalt uusi turge ja tarbimist mujalt. Võlakriisi kogemuste najal suunab Saksamaa kui Euroopa suurim majandus oma jõupingutusi tugeva ELi ehitamiselt hoopis väliskaubanduse tugevdamise suunas kasvava tarbimisega BRIC (Brazil, Russia, India and China) riikides. Eestile on oluline, et Saksamaa jaoks on selle akronüümi võtmetegijaks meie idanaaber. Suure tõenäosusega jääb Venemaa siiski stabiilseks ning ületab järgneva kümnendi jooksul oma põhiprobleemid, jõudes majandusliku õitsenguni reformimeelse, kuigi jätkuvalt autoritaarse võimu all. Küllap teeb Venemaa ka edaspidi jõupingutusi ühiste infrastruktuuride arendamiseks ning uuenduslike koostööprojektide elluviimiseks Saksamaa ning Läänemere regiooniga ning liitub lõpuks ilmselt ka Euroopa ühtse majandusruumiga.

Saksamaa on Rootsi ja Soome tööstusettevõtete jaoks kõige olulisem kaubanduspartner. Rootsi pankadest tulevate krediidiliinide ja Balti riikidest soodsama hinnaga allhanketööd otsivate tööstusettevõtete tegevus vormib omakorda Eesti majandust. Soomlaste välisturgudelt teenitud valuutast elab omakorda see ligi 10% Eesti töövõimelisest elanikkonnast, kes pakub Soomes ehitus- ja olmeteenuseid.

Vajame aktiivsemat transiidipoliitikat

Kokkuvõttes, RB võib küll kaasa tuua majanduslikult veelgi tugevamini integreerunud Euroopa ja Läänemere regiooni, kuid see rööpapaar ei too veel iseenesest Eestile kaasa majanduslikku edasi liikumist. Pigem avardab see Eesti võimalusi, kui õpime tulevikus suuremas mahus tootma selliseid asju, mida mujal Euroopas meilt hea raha eest osta tahetakse, näiteks nagu uuenduslikud puitehitised.

See eeldab aga valitsuselt senisest visioonikamat ja aktiivsemat majandus-, eelkõige transiidipoliitikat. Paraku kaotati kriisi ajal majandusministeeriumis transiidiosakond üldse ja Eesti valitsusel puudub siiani huvi luua kujutluspilt, kuhu me tahaksime oma transiidiga jõuda järgmise 7–8 aastaga.

Kas sihiks on koostöös Soome ja Rootsiga üleminek kogu Läänemere tervikliku logistikasüsteemi tasandile, mis võtab arvesse globaalsete tarneahelate juhtimise põhimõtteid? Kui jah, siis tuleks RB kindlasti valmis ehitada ja avada liikluseks, kuid peale selle peaks arendada ka Eesti lipu all olevat kaubalaevastikku, mis tuleks kaasata transiiti. Valitsus peaks seadma prioriteediks arendada konteinervedude mahtu Eesti sadamate kaudu. Avada tuleks regulaarsed rongipraamiliinid Eestist Soome (RB pikendus) ja Rootsi. Idapiiri läbilaskevõimet tuleb mitmekordistada, selleks avada uued piiripunktid üle Narva jõe (koos uue sillaga) ja Luhamaal (konteinervedudele suunatud nn Luhamaa 2), viia sisse üle piiri liikuvate veoste elektroonne eeldeklareerimine.

eestlaste iive paraneb kui vaene ja naiivne (irratsionaalne) olla muutub kultuuris normiks

Paradoksaalselt, eestlaste iive paraneb ainult  siis kui v a e n e  ja samal ajal heas mõttes naiivne (irratsionaalne) olla muutub kultuuris normiks, populaarseks ja/või kasulikuks.

Lihtsustatult dikteerib eestlaste iivet kohanemine r a t s i o n a a l s e,   tehnoloogia- ja kapitalipõhise tootmise ja tarbimiskultuuriga. Oleme eemaldunud looduslikust ehk loomulikust „naiivsusest“ ja vorminud mõistusliku, ratsionaalse maailma. Teatavasti loodulähedasema eluoluga Sudaanis iibeprobleeme pole.

Oleme kujundanud maailma, milles mitte loodus ei dikteeri, mida inimene end looduses eest leides (ja sellega „vahekorras“ olles, süüa ja sooja otsides)  tööna teeb  vaid kapitali "valvas sõel" ütleb, milline töökoht  t a s u b  luua. See saab olla vaid see töökoht, mis efektiivsust veelgi tõstab. Me oleme sellega kohanenud.

Rohkem lapsi on kapitali kasvatamise suunaga tootmis-tarbimis kultuuris  lihtsalt ebaefektiivne.

Efektiivne oleks see vaid siis kui juurdesündivad lapsed tulevikus süsteemi veelgi efektiivsemaks suudavad  täiustada.Me elame  mõtlemises, kus avalikkus  "ootab" vaid selliseid lapsi, kes "töötavad paremini" ehk suudavad viia kapitali uuele intressi ringile.

Paraku, selliste laste nõuetekohane ettevalmistus (teaduriks, ettevõtjateks, inseneriks)  treenimine on aga väga kulukas ja konkurentsitihe. Sellest sõelast lähevad läbi vähesed.

Vaid riigiaparaadi abil suudame kapitali tulude ümberjagamisega seda kulu kuidagi katta. Ehk siis maksta kinni lapse haridustee 30nda eluaastani;  sealt edasi  tulevikus veel suurele osale ka otse või kaude  toimetulekutoetusi maksta)

Ka eesti rahvus võib end unustada

Põhimõtteliselt on tõesti võimalik, et eestlased unustavad iseennast ära. Kuid  tõenäoliselt juhtuks see pigem vaikselt nagu preislastega juhtus  ja eestlase keel ning vaatepunkt vajub ajalukku. Võib-olla.

Aga rahvus on kultuuriline figuratsioon ehk vorm; seega alati on küsimus, millise sisuga see on täidetud.
Ehk siis, kui intensiivselt ja millise sisuga kõrgkultuuri inimene ühel maalapil ringi tatsates oma eneseteadvuses kannab?

Omariiklusena korraldav poliitika on rahvusliku eneseteadvuse oluline osa kuid nagu valitsemine ikka, see pigem neelab rahva energiat (toitudes üldisest  õiglustundest ja vabaduse ihast) kui loob uut.
Märksa olulisem on see, mis toimub igapäeva majandamise,  religiooni, mõtlemise,  kunsti  vallas,  sest sealt võiks tulla uut elujõudu ja ärksust. Kui kunstis, religioonis, mõtemises ei luua midagi, siis ainult poliitikast
toituv kultuur tüdineb kultuur kiiresti iseendast ära.

Praeguse eestlase igapäeva  majandamine ehk töö on ( võrreldes omaaegse, maaga tegelikult seotud, talutööga) juba muutunud niivõrd abstraktseks turu-kaubaks, et sealt tuleb küll elatusvahendeid kuid
ei tule rahvale mingit uut elujõudu. Kas me suudame oma rahva igapäevase majandamise viia sellisele tasemele, et töö hakkab inimesele taas rõõmu pakkuma? Kui jah, siis oleks see suur asi.

Kui rahvas tüdineb oma kultuurist siis pikka pidu pole. Meenutagem kasvõi Kaur Kenderi ütlemist : „ vahel on mul tunne, et sündides eestikeelsena olen justkui karistuseks saanud eluaegse vangla“.

Heade mõtete linna mitte nii head mõtted

Kuidas kulutaksid sina 140 000 eurot? Umbes sama küsis linnavõim ka tartlastelt, et teada saada, kus soovivad linnaelanikud näha uut pargipinki või mänguväljakut. 

Paraku polnud linnavõimul ideed, kuidas „kaasav eelarve" ka päriselt kaasavaks teha. Et tegu on Eestis suhteliselt uue asjaga, tuleb näidete otsimiseks pöörata pilgud välismaale, täpsemalt New Yorki.

New Yorgis algas asi sellest, et linnavolikogu liikmete initsiatiivil asutati linnaosades piirkondlikud koostöökogud. Põhimõtteliselt tähendas see ridamisi avalikke koosolekud, kus volikogu liikmed kohtusid linnaosa elanikega ja jagasid informatsiooni võimaluse kohta linna eelarve raames teha konkreetne väikeinvesteering. Elanikud valisid endi seast delegaadid, kes neid selles protsessis edaspidi esindasid ja kooskäimist korraldasid.

Tartus aga kuulutati suvel pressiteatega, et linnavalitsus ootab linnaelanikelt ideid, kuidas kasutada 2014. aasta eelarvesse kavandatud 140 000 eurot ja et ideid oodatakse 10. septembrini veebilehele. Järgnes null koosviibimist volikoguliikmete ja linlaste vahel linnaosades.

Teiseks, USAs algas kodanike seast koostöökogudes valitud delegaatide instrueerimine ja koolitus. Valitud delegaadid õppisid projektijuhtimist ja eelarvestamist. Seejärel moodustati neist komiteed.

Lõik nende koolituskalendrist: „koordinaatorite väljaõpe", „arutelugruppide juhtide koolitused", „koolitus linnaosa koostööfoorumi läbiviimiseks". Lisaks koolitused veebis: „koostööfoorumite töö koordineerimine" ja seda kõike nii inglise kui ka hispaania keeles.

Tartlasi ei instrueerinud ega koolitanud keegi. E-kirja teel said kodanikud suuniseid stiilis: raha on investeeringuteks ehk käega katsutavaks, silmaga nähtavaks asjaks. Näiteks laste mänguväljak, lemmiklooma jootmiskoht, suurt kell kuskil, avalik näitusepind, vajalik trepiaste linnakeskkonnas, käsipuu, purskkaev - midagi sellist, mis linnaelanikele korda läheb ja mis linnavõimule endale pähe pole tulnud.

Kolmandaks, New Yorgis toimusid nelja kuu jooksul delegaatide koosolekud, seejuures lähtuti DELPHI meetodist, mis tähendab, et kodanike omavaheliste arutluste käigus genereeritud esialgsed ideed said mitu korda ekspertidelt tagasisidet. Delegaatide koosolekutel muudeti ja parandati kogukonna pakutud projektide ideid selleks, et nendest saaks korralikud ettepanekud. Protsessis andsid nõu kogemustega volikogu liikmed ning teised eksperdid.

Tartus võis igaüks ise omast tarkusest midagi välja mõelda ja e-kirja teele saata.

Neljandaks (ikka vaid New Yorgis ) kogunesid pärast delegaatide ja ekspertide vahelist mõttevahetust linnosades uuesti piirkondlikud arutelu foorumid. Delegaadid kandsid ette, millised ettepanekute projektid on laual, elanikud andsid tagasisidet.

Tartus midagi sellist ei korraldatud. 158 vaprat saatsid oma e-mailid ideedega linnavalitsuse avalike suhete osakonda teele.

Viiendaks, alles seejärel korraldati New Yorgis hääletus. Linnaelanikud said hääletada pärast projektide kohta tehtud esitluste vaatamist. Hääletada sai volikogu liikme kontoris, mis tähendas, et volikogu liikmel ja tema meekonnal oli võimlaus kodanikega vahetult suhelda.

Tartlased ei saa hääletamiseks kordagi kokku, ei volikogu liikmete ega ka mõttekaaslastega. Selle asemel nauditakse kõledat ja inimesi isoleerivat e-riiki, mis võimaldab end uhkes üksinduses arvutiekraani ees kogukonna kaasatud liikmena tunda.

Kirss kaasamise mõrul tordil on see, et linnapea moodustas ideede välja valimiseks ametnikest ja mõnest linnale lähemal seisvast eksperdist koosneva komitee, mida põhimõtteliselt juhib abilinnapea kaudu linnapea ise. Teisisõnu - rahvas ei saa tegelikult valida, sest eelvaliku tegid ametnikud, linnapea ja abilinnapea.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Tartu ja New Yorgi puhul oli ainsaks kokkupuutepunktiks soov kaasata kodanikke. Millega aga Tartus hakkama saadi? Kas kodaniku- ja kaasamistunde tekitamise või rahva-demokraatia naeruvääristamisega?

New Yorgis peeti kaasava eelarve projekti puhul kõige olulisemaks seda, et inimesed kohtusid, pidasid koosolekuid ja diskussioone. Ehk suudeti nii demokraatlikus otsustusprotsessis pettunud inimesi demokraat jälle usaldama panna.

Muide, projekti usaldusvääruse nimel kaasati New Yorgis üle 30 mõttekoja ja kodanikuliikumise, kes kontrollisid protsessi selleks eraldi moodustatud järelevalvekomitees.

Tartus juhiti kogu protsessi linnavalitsuse juhtimiskeskusest. See tähendab, et kaasava eelarve tuumikidee - käivitada kodanike vahelist dialoogi - jäi saavutamata.

Selle asemel võis üksildane kodanik oma arvuti tagant saata linnavõimule oma ettepaneku, lootes, et äkki ta idee ikkagi meeldib linnapeale.

Poliitiline loom ja tema maalähedus

See ongi paradoks. Maalähedus on laias laastus inimese respekt looduse ja elu ees, mille teadvusel osana on inimesel võimalus hea tervise korral ca 33 000 päeva veeta; et seejärel oleva pideva muutumise ringluses jätkata -  märksa vaiksemalt. Poliitika on inimese vägivaldne pool, millega loodus nupuvõttesse võetakse. Tulemuseks on  riik ja kultuur. Seega, need kaks (poliitiline inimene ja maa) omavahelises pidavas riius.