Mehe ja naise rollidest: Kas looduslikkus meis on ikka vaid värviline pudelikild?

Mehe-naise vastandumise alge on minu meelest sügavamalt inimlik kui paistab; see kõik kuulub inimesse lahutamatult kokku - tunnetada endas inimest üldse tema eksistentsiaalsuses ja samas lasta loodusel ennast meis täide viia nii nagu kulgeme - mehe või naisena. Mõlemal juhul (nii mehe kui naisena) on kannatused vastandumisest ja hävitamisest mõlemale kokkuvõttes muidugi üsna talumatud nagu ka nende paratamatu lahutamatus inimeseks olemisest üldse; muu hulgas ka selle helgemast poolest- püüdlusest loomingule, et olla lähemal armastusele. Meie inimlikkuse taandamises "humanistlikkusele" ehk vaid mõistlikkusele, armastusele ja hoolivusele, on paraku oht, et pühime oma loodusliku toetuspunkti endis lõplikult "vaiba alla", jättes endale meeldiva illusiooni, et suudame olla vaid puhas armastus ja ise seista jumaliku asemel

Eesti hariduspoliitika 3 võtmeküsimust

Esiteks, õppiv ühiskond

Eesti hariduse prioriteediks on minu jaoks õppiv ühiskond, eelkõige noored. Inimese loomulikust huvist tulenev uudishimu ja õppimisvajadus peaks saama riikliku haridussüsteemi poolt tervikliku lahenduse ja need lahendused ka ellu viidud. Kuivõrd noorte arv on ühiskonnas langustrendis ning vanemaealiste osakaal kasvab, siis on mõneti loomulik, et elukestva õppe roll ühiskonnas kasvab.
Samal ajal ei saa unustada kurvaks tegevat fakti, et ligi 14% Eesti noorest põlvkonnast ei jõua põhiharidusest kaugemale (või ei ole ka seda omandanud), saamata on ka ettevalmistus tööturul toimetulekuks. Tagajärjeks on nn alaharitute ühiskonnakiht, kes ei suuda leida korralikku tööd.

Eesti ei saa endale sellist kaotust lubada. Leian, et ühiskonnale laiemalt kutse- ja kõrghariduse omandamise võimaldamine eeldab haridussüteemi suuremat paindlikkust ja kvaliteedi kasvu. Tähtis on ka õpetajatele väärika palga tagamine; kõrg- ja kutsehariduses õiglast juurdepääsu kindlustava ning õppekvaliteeti toetava rahastamise mudeli juurutamine ning tööandjate tunduvalt laiem kaasamine õppekavaarendusse nii kutse- kui ka kõrghariduses.

Teiseks, üleriigiline koolivõrk peab toimima ühtselt

Koolivõrgu ühtse toimimise alused on ühtse õppekavaga kehtestatud. Lühidalt öeldes, põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjapandu tuleb ka tegelikult ellu viia. Minu hinnangul peitub lahendus Haridusministeeriumi ametnike aga ka kohalike omavalitsuste haridusosakondade võimekuses tagada koolides pädev juhtimis- ja töökultuur.

Parem õpetamise kvaliteet ja tugi õpetajale

Leian, et kõigepealt mõjuks õpetajale motiveerivalt, kui ta tunneb, et teda usaldataks. Tuleb vähendada kontrolli ja bürokraatiat (sise- ja välishindamise jms seonduv).
Tähtis on ka õpetajale enese arenguga tegelemise võimaldamine. Õpetajale tuleb anda võimalus (palka säilitades) kasutada iga 5-e tööaasta kestel ühte
õppetööst vaba poolaastat enesetäienduseks.

Veelkord kooseluseadusest

Postimees küsis minu seisukohti kooseluseaduse suhtes ning kommentaare seoses skandaalse videoklipiga, milles astub üles ka minu tütar. Minu mõttekäik sai selline:

Minu meelest ei märka Eesti poliitiline eliit suures liberalismi ja vabaduste kehtestamise tuhinas, et võitluses inimõiguste eest ja sallimatuse vastu on nad ühiskonnas asutanud lahustama ka neid igavikulisi väärtusi, mis hoiavad meie inimlikkust - meie kultuuri. Mul ei ole tõe monopoli ja ma pole uuenduste vastu aga ma usun, et eesti rahval on õigus oodata oma riigilt kaitset eesti rahva ajaloolise kujunemise alusväärtustele - traditsioonilisele perekonnale, mille keskmes on ema isa ja lapsed. Avatus maailmale ning uuendustele on edasiviiv jõud kuid ei saa unustada igavikulisi väärtusi.

Pealegi, ma usun demokraatiaasse ehk vabade kodanike ühiskonda, kus valitsev (poliitilisi valikuid tegev) eliit tugineks oma valikutes rahva enamuse  eluviisile, traditsioonidele, püüdlustele ning tahtele. Vesteldes valimiskamaania käigus väga paljude  inimestega, näen selgesti, et  kooseluseadusega ühiskonnas normeeritud samasooliste kooselu pole rahva enamuse tahe ega püüdlus, vaid on teostatud puhtalt seadusandja survel ning usus liberalismi ideaalidesse. Sestap tahan, et nii fundamentaalne valik (nagu seda on  kooseluseadus) pandaks rahva hääletusele.

Minu videoklipi keskmes on isa ja lapse suhe; see on kujund, mis sümboliseerib asjaolu, et laps avastab ja õpib maailma tundma ning hindama eelkõige oma vanemate kaudu ning kultuuri edasikandumine toimub eelkõige traditsioonidele tuginedes. Perekond, sellisena nagu see on meil ajalooliselt kujunenud, on väga sügav traditsioon, mille olemusse ja eetikasse ei tohiks riiklikud regulatsioonid tungida.

Ma ei mõista hukka samasoolisi kooselupaare kuid leian, et see peaks jääma nende intiimsfääri ning ei tohiks kuidagi saada normeeritud seadusandluses. Kui me nüüd aga normeerime juriidiliselt ühiskonnas mehe ja mehe kooselu, tekib automaatselt samasoolistel kooselupaaridel juriidiliselt õigustatud ootus normeerida seadusega ka lapsendamise õigus; äärmiselt lühinägelik on arvata, et see ühiskonda laiemalt ei puuduta, sest hetkest, mil samasooliste perekonna laps läheb lasteaeda, on temal ja tema perekonnal õigustatud ootus nende kui vähemuse diskrimineerimise vältimiseks uudse, samasooliste kooselu normeeriva peremudeli sisseviimisele: pildimaterjalidesse, meediasse, lastekirjandusse ja lasteaedades kasutatavasse õppematerjalidesse. Seega oleme käivitamas protsessi mille tulemuseks on perekonna mudeli totaalne reform. Oleme me selleks ka tegelikult ühiskonnana valmis? Veelgi olulisem on küsida; kas meie ühiskond ka tegelikult tahab seda?

Kokkuvõttes, leian, et uuenduste ja traditsioonide vahel peab valitsema tasakaal.

Loodan, et eesti rahvast aidanud ettenägelikkuse geen paneb meid pidevas liberaliseerimise tuhinas märkama ka ohtu, et traditsiooniliste väärtuste ümberlükkamine ja lahustamine vormib meie koduse maailma järjest kõledamaks ning ei lase kokkuvõttes  kujuneda inimlikult elurõõmul; vaimse kodunemise asemel saame vaimse kodutuse.

Mis aga puutub sotsiaalmeedias levinud videoklipi kasutamise eetilisusesse poliitilises võitluses siis leian, et see on meie ühiskonnas kehtestatud eetilistele piiridele vastav ning ei riiva kedagi, sest lapsed on meie tulevik. Poliitiliste konkurentide kommentaarides häirib mind pigem asjaolu, et erakond, kes on piltlikult öeldes valimisvõitluseks haaranud vahemalt kahe miljoni eurose PR rapiiri soovitab minul poliitilises võitluses kasutada hambaorki.

7+6 sammu Eesti eduks

Regionaalselt tasakaalus Eesti

Leian, et Eesti vajab regionaalselt tasakaalu. Täna lahkutakse väikelinnadest ja maapiirkondadest, sest taristu käib alla  ja kohapealsel arengul  ei nähta perspektiivi. Esitan siinkohal 7 sammu, et viia Eesti regionaalareng tasakaalu:

1. Kohalike omavalitsuste tulubaas tuleb viia seniselt üksikisiku tulumaksupõhiselt laekumiselt stabiilsemaks ja ühtlustada summad.
2. Ettevõtete tulumaks tuleb suunata kohalike omavalitsuste eelarvesse, et parandada nende investeerimisvõimet (v.a. Tallinn).
3. Anname kohalikele maaomavalitsuste liitudele avalik-õigusliku staatuse ja õigused maakonna piires ühiste teenuste korraldamiseks (tekib alt üles toimiv regionaalne omavalitsus).
4. Tuleb taastada riiklikud pikaajalised ja stabiilsed investeerimisprogrammid maakondadesse; investeerimisobjektid määratlevad maakonna omavalitsuste juhid.
5. 10% II samba pensionifondidest tuleb suunata investeeringuteks regionaalarengusse.
6. Tasuta ühistransport maakonna siseliinidel. Ettevõtjatele, kes loovad uusi töökohti, tuleb vajadusel pakkuda maakonnasiseselt paindlikku töötajate tasuta transporti. Muudame reaktiivse transpordikorralduse proaktiivseks. Loome transpordiühendused, mida pole harjutud kasutama aga mis looks uusi võimalusi. Näiteks sage bussiliiklus Võru ja Põlva linnade vahel, mis ühendaks sealsed tööjõuareaalid (toimepiirkonnad).
7. Vabastame maamaksust väikelinnade ettevõtetes aktiivses kasutuses oleva maa (tootmine ja teenused).

Kust võtta raha? Näen vajadust investeeringuteks lisaraha juurde tuua. Näiteks, tasuta, paindlike liinidega, ühistranspordi juurutamise maakonna siseliinidel (Maanteameti hinnangul maksaks see ca 30 meur aastas) kataksin riigi II pensionifondi sissemaksetest (300 meur) ca 10% suunamisega regionaalarengusse. Suuremate investeeringute (RIP regionaalse investeerimisprogrammi maht võiks esimeses etapis olla ca 170 miljonit) emiteeriksin riigivõlakirju. Need läheks turul nagu soojad saiad. Nii odavat raha pikaajalisteks investeeringteks ei pruugi tulevikus saada. Saksamaa investeeris Ida-Saksa regionaalarengusse kokku 1,2 triljonit ehk oluliselt rohkem kui kogu EL 7 aasta eelarve kokku. Meie aga ei lisa regionaalarengusse minevatele eurorahadele omast rahakotist oluliselt ise midagi.

Tugevam majandus: 6 sammu

1. Majanduspoliitikas tuleb minu hinnangul kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete fookuse asemel keskenduda rohkem tavapärastele tootvatele ettevõtetele. Neile tuleb luua parem pinnas edasiseks kasvuks.
2. Praeguste tublide eksportijate kõrvale on oluline kasvatada ja arendada kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti.
3. Riikliku teaduspoliitikaga tuleb soodustada heal tasemel rakendusuuringute tegemist, mis aitaksid ettevõtteid toote-arenduses.
4. Eesti juhtivatele tööstusettevõtetele tuleb luua paremad võimalused suuremaks koostööks kohalike ülikoolidega.
5. Kutseharidus-süsteem vajab muutusi, et tagada tööstus-ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus.
6. Tööta jäänud inimesed tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-) haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale.

Rohkem tasakaalus Eestit

Allikas: funnyclips.net

Viimased aastakümned on Eestis domineerivaks poliitiliseks ideoloogiaks liberalism. Liikumine suurema avatuse ja globaalse konkurentsivõime suunas on Eesti viinud tasakaalust välja, sest unarusse on jäämas iseendaks jäämine. Tahan viia Eesti rohkem tasakaalu konservatiivsuse ja liberaalse maailmavaate vahel (avatus maailmale, je suis parisien  jms). Leian, et ka traditsioonidel ja absoluutsetel väärtustel (nt traditsiooniline perekond, katoliiklus jms) peaks uuendusmeele kõrval olema oma koht.
Me ei saa ehitada lõputult avarduvat vaimset kodutust. See on minu meelest kõle tee. Vaime kodunemine eeldab alati mingeid valikuid. Nihilism ja anarhia on kõlavad ideed aga ei too võrdust, vaid tugevamate vägivalla nõrgemate üle; domineerima hakkab loomne alge jne. Asi on selles, et inimesel on vaba tahe, aga sellega kaasneb ka vastutus; (nt õpetaja mahalaskmist koolis ei saa lõpuni vabandada nende tõsiasjadega, et ühiskonnas on liiga vähe armastust, empaatiat ja elu on vägivaldne. Kui nii edasi minna, ei vastuta enam keegi millegi eest); pealegi, leian, et kõike ei saa ka progressi nimel reformida muudkui; täiesti absoluutset humanistlikku võrdsust (kõigivajaduste täielikku rahuldamist ja sotsiaalse staatuse võrdsele pulgale tõstmist) pole ühiskonnas kunagi võimalik kehtestada, meil tuleb teha valikuid.
Teiseks, näen Eestis suurt probleemi ka selles, et on kadumas lugupidamine sellise kultuurilise ime vastu nagu isiksuse unikaalsus ning tema mõttekäigud. Selle asemel fileeritakse mõnuga tihtipeale inimese jutust välja mõne abstraktsema/objektiivsema mõttekäigu tunnused ning kritiseeritakse või halvemal juhul "nätsutatakse" neid (nt Varro Vooglaidu on minu meelst selles suhtes palju kahjustatud). Kolmas murekoht on minu jaoks see, et on kadunud usk rahva (kui ajalooliselt kujuneva vaimsuse järjepidevuse) hoidmise vajalikkusesse.

Vastus delfile: Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

Tahan, et nii fundamentaalseid asju hääletaks rahvas. Milleks mind niimoodi rünnata? Jah, minu sotsiaalmeedia klipi keskmes on isa suhe oma lapsega (traditsiooniline perekond). See on kujund, mis kannab endas sügavat sotsiaalset sõnumit.
Kooseluseadus on rahvale selge signaal, näitamaks neoliberaalset ja eestlase vaatepunkti ning elutunnet hävitavat suunda, mille meie valitsejad on valinud. Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundamentaalset alust.

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus.
Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu.
Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalset ümbermääratlemist.
Kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et seista ühiskonna arengu eest ning kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Valimiskampaania eetikast. Väidate, et olles sotsiaalmeedia klipis oma lapsega koos, rikun ma valimiseetikat. Ma ei nõustu sellega. Valimiskampaania eetiliste normide piirid on võimuerakondade kampaaniatega juba ammu märksa kaugemale nihutatud. Olen leebe loomuga inimene ja valmis kristlasena teise põse keerama kui müksatakse või tegemist on kerge kõrvakiiluga. Aga Reformierakonna valimiskampaania psühho-manipulatsioonid (NATO hävitajate kasutamine teleklipis, maksumaksja raha eest kogu maa üleuputamine gigantse plakatitega, ) oli minu jaoks nagu hoop jalaga kõhtu. Olen võitleja; kui minuga nii käitutakse siis vastan sama "väärikalt".

Kooseluseadus rahvahääletusele - tikkudega ei mängita!

Kandideerin Riigikogu valimistel Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena. Kooseluseadus rahvahääletusele! 

Allikas: https://www.youtube.com/watch?v=8mulWp5ohU4

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundementaalset alust. 

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus. 

Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu. 

Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalse ümbermääratlemist. 

Toetan nende eestlaste vaatepunkti, kes tahavad, et perekond ühiskonna alusena oleks Eestis tunnustatud vaid mehe ja naise liiduna. Sestap kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Saades valimistel rahvalt mandaadi luban, et teen kõik selleks, et viia kooselu seadus rahvahääletusele või muuta kooseluseaduse § 1.  Riigikogus vastuvõetud Kooseluseaduse § 1 ütleb, et kooselulepingu võivad sõlmida kaks füüsilist isikut. See tähendab, et traditsioonilise peremudeli «isa ja ema ja lapsed» asemel on riik asunud kehtestama uut perekonna mudelit - see on « N täiskasvanut ja lapsed»

Põhiseadus ütleb, et perekond rahva püsimise, kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

Olen veendunud, riigi üks põhilisi funktsioone on ühiskonna arengu tagamise kõrval tranditsioonilise perekonna kaitsmine. Seega riik peab tegema kõik selleks, et perekonna institutsioon oleks hoitud. 

Perekond, mis on mehe ja naise vaheline liit, tagab meie rahva ja kultuuri järjepidevuse.