Arengupank tooks kokku ametniku ja ettevõtja

 Eesti majanduselu edendamiseks on otstarbekas luua tugev Eesti Arengupank, millel on investori, visionääri, ettevõtete ja ametnike koostöö korraldaja ning kreeditori roll.

Kui ühendada tugevaks Eesti Arengupangaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kredex, Eesti Arengufond, Maaelu Edendamise Sihtasutus, KIK, ja maakondlikud Arenduskeskused,  saaksime tugeva organisatsiooni, mis aitaks Eesti ettevõtjatel teha kasvuks ja uute töökohtade loomiseks tarvilikke investeeringuid ning ehitada „sild“ ametnike ja ettevõtja huvide vahel. Tugev Arengupank suudaks senisest märksa pädevamalt esitada riigile süstemaatilisi soovitusi  Eesti majanduse- ja  innovatsioonipoliitika kohta, luues Eestis  tervikliku nägemuse Eesti majanduse (ja majandus- ning innovatsioonipoliitika)  arengu võimalustest ja kitsaskohtadest.

Eesti majanduse suurim probleem on ettevõtete madal tootlikkus ning paraku pole seni õnnestunud üles ehitada majanduspoliitika, mis kasvataks Eesti ettevõtetes olulisel määral  inseneride ja teiste kõrgepalgaliste hõivet. Eesti ettevõtetes töötab ligi 3000 inseneri ja 2/3 neist IT ettevõtetest. Lähenemaks Soome majanduse konkurentsivõimele vajaksime aga umbes 30 tuhandet kõrgepalgalist inseneri- ja arendustööga seotud töökohta.

Seda pole aga juhtunud ning seetõttu oleme olukorras kus vaatamata suurepärasele (kahekordsele) tootlikuse kasvule viimasel kümnendil on Eesti tootmisettevõtete tootlikkus töötaja kohta siiski jätkuvalt neli korda madalam  EL keskmisest (vt joonis lõpus). Tootmisettevõtete tootlikkuse arengust omakorda sõltub aga ettevõtete võime: maksta inimestele väärikamat palka, arendada uudseid tooteid (küsida turul suuremat hinda) ning luua  uusi töökohti. Tootvas sektoris rakendatud kõrgepalgaliste töötajate  sisemajanduslik tarbimine käivitab omakorda teenussektori (finants, kinnisvara, side, loomemajandus) arengu.  Tekib reaalsele lisandväärtuse kasvule tuginev majandusliku arengu ring. Kuivõrd Eesti riigi tulu tekib hetkel, mil ettevõtja väljastab kliendile arve, siis sõltub tootlikkuse kasvust otseselt ka Eesti riigi maksutulu (õpetajate palgatase, sotsiaalsed garantiid, pensionid, tervis jms), elu jätkumine Eesti ääremaadel ning kokkuvõttes Eesti  rahva heaolu ja konkurentsivõimelisus maailmas tervikuna.

Millest sõltub aga tootlikkuse kasv? Eesti ettevõtete tootlikkuse kasv sõltub laias laastus neljast tegurist. Neist ükski pole vähem tähtis, vajades pidevat ning terviklikku käsitlemist. Esiteks, tehnoloogiline võimekus. See tähendab ettevõtetes pidevat uudsete tehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõtmist, paremate materjalide ja töövõtete rakendamist nii tootmises kui toodete müümisel. Teiseks, ressursside kättesaadavus; tootmiseks vajalike ressursside põhiprobleem seisneb Eestis  (ettevõtjate poolt küsitlustes väljendatuna) oskustega tööjõu vähesele kättesaadavuses Eesti tööjõu turult. Lihtsamini tagatav kuid tööjõuga samavõrd oluline ressurss on tootmiseks tarviliku infra olemasolu. Lisaks taristule on Eesti majanduse ressursi-probleemiks ka lühi- ning pikaajaline kapital, sest universaalpankade keskne finantssüsteem on olemuselt konservatiivne ning ei toeta ettevõtete liikumist majanduse sturktuuris suurema lisandväärtuse poole (näiteks ei saa ettevõte universaalpangast laenu kui kavandab liikumist põllumajanudslikust tootmisest toiduainetetööstusesse). Kolmandaks, ettevõtete äriline võimekus (tootmise, arendustegevuse ja müügi juhtimine ning äri kasvatamise oskus välisturgudel, ärimudelid). Ning neljandaks inimeste ettevõtlikkus riigis tervikuna.

Lähtudes eelnevast mõttekäigust (majanduse tootlikuse edutegurid)  oleks Eesti majanduselu edendamiseks otstarbekas luua tugev Eesti Arengupank, millel võiks olla visionääri, investeerija, ettevõtete ja amentike vahelise kööstöö korraldaja ning kreeditori roll.

Visionääri roll tähendaks Eesti innovatsiooni-  ja majanduspoliitika kui terviku mõtestamist koos ettevõtete ja riigiga.

Kui ühendada tugevaks Eesti Arengupangaks: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kredex, Eesti Arengufond, Maaelu Edendamise Sihtasutus, KIK, ja maakondlikud Arenduskeskused,  saaksime tugeva organisatsiooni, mis aitaks Eesti ettevõtjatel teha kasvuks ja uute töökohtade loomiseks tarvilikke investeeringuid ning ehitada „sild“ ametnike ja ettevõtja huvide vahel. Tugev Arengupank suudaks senisest märksa pädevamalt esitada riigile süstemaatilisi soovitusi  Eesti majanduse- ja  innovatsioonipoliitika kohta, luues Eestis  tervikliku nägemuse Eesti majanduse (ja majandus- ning innovatsioonipoliitika)  arengu võimalustest ja kitsaskohtadest.

Selleks tuleks kindlasti luua tuggevamad koostöösidemed Eesti Arengupanga ja akadeemilise maailmaga (TÜ, TTÜ).  Vaatamata sellele, et innovatsioon on Eesti majanduspoliitikas prioriteetne (nt valitsuse tegevuskava Eesti 2020), puudub Eesti innovatsioonipoliitikal siiani ühtne selgelt mõistetav alus. Selle asemel on palju killustatud tegevusi (ettevõtlus-, teaduspoliitika jms). Tugev Eesti Arengupank saaks Riigikogule (majanduskomisjon, saadikurühmad) anda pikaajalise vaatega poliitika kujundamiseks vajalikke tausta-analüüse.

Kodumaine kapital kodumaiste äriideede vankri ette

Arengupanga roll võiks olla ka investeerimine ja iduettevõtete initsieerimine avaliku sektori ettevõtlusega alustamiseks ja kasvuks vajaliku kapitali fondina: Võrreldes laenukapitaliga on Eestis omakapitali pakkumine  väga väike, seega on selge vajadus avaliku sektori fondi järele. Ehkki erasektori fondid kurdavad sobilike projektide puuduse. Samas,  kui era riskifondid teevad oma otsuseid eelkõige fondi majanduslikku kasu silmas pidades, siis riigi omanduses investoril on võimalus siduda ja/või mõjutada Eesti majanduses innovatsiooni ka investeerimis-strateegiaga  (Soome arengufond Sitra teeb seda hoolega, ehitades Helsingis nt „targa maja“ linnakut).

Teadus ettevõtluse kasvuks.

Lisaks start-up ettevõtete toetamisele oleks otstarbekas perioodiliselt korraldada nn tehnoloogia-ümarlaudasid teadlaste ja ettevõtjate vahel, et otsida (koostöös erasektori ja liitudega) pidevalt võimalusi Eesti teadussüsteemi  (teadlased, ülikoolid, nende intellektuaalane omand, arendusel olevad tehnoloogiad arenduskeskustes jms) paremaks rakendamiseks start-up ettevõtluse vankri ette.  Teadupärast on Eesti innovatsioonisüsteemi suurimaks puuduseks seoste puudumine väga tugeva teadusliku tipptasemega teadusvaldkondade ja tehnoloogia-ettevõtluse vahel.

Poliitkakujundamiseks tarvilike teadmiste tooja „väljas-sisse“ - poliitikate labor.

Kolmanda olulise Arengupanga rollina näen ma tõhusamat koostööd ministeeriumide ja rakendusüksustega (MKM, EAS, RM) pakkudes (või vahendades mujalt maailmast)  know-what- when- and - howd Eesti majanduspoliitiliste sammude kavandamisel; selleks, et saavutada Eesti ettevõtete tootlikkuse (ja sellega kaasneva ekspordivõimekuse) ning uuenduslikkuse (innovaatika) kasv. Majandusministeeriumi praegune probleem on selles, et ostes ise eraturult sisse analüüse, saavad nad enamasti lõpptulemuse, ja harvem uusi ja terviklikke „tööriistu“ poliitika-kujundamiseks. Eesti Arengupank võiks seda teadmist välisriikidest Eestisse vahenada ning olla ühtlasi ka puhvriks, kuhu see teadmine võiks akumuleerida.

Era-ja avaliku sektori koostöö vahendaja.

Neljandaks, Eesti Arengupangal võiks olla senisest aktiivsem vahendaja  roll era- ja avaliku sektori koostöö edendamisel, käivitades 1 kord aastas toimuva Eesti Arengufoorumi, kus kohtuks poliitikakujundajad ning ettevõtjad. Selle Foorumi eesmärgiks võiks olla: Rahvuslik kokkulepe tööstuspoliitikas. Võiks kaaluda ideed koostada Eesti Arengupanga eestvedamisel:  a) rahvusliku kokkuleppena Eesti töötleva tööstuse tehnoloogia-teekaardid (mis tehnoloogiad aitaks ettevõtjate meelest kaasa nende äri kasvule, tööstusharude lõikes) ning b) käivitada ettevõtjate ja ametnike vahelise regulaarselt koos käiva  tehnoloogia-ümarlaua, mille eesmärgiks oleks siduda senisest sujuvamalt: Eesti ettevõtete tehnoloogilised vajadused oma äri ja tootlikkuse edasiseks kasvuks (ühisosa); Kõrgkoolide tegevus teaduse-, arendustegvuse-  ning õppetöö alal (teaduse võimalused) Majandus- ja haridusministeeriumi võimalused seda innovatsiooni-, ettevõtlus ja hariduspoliitikatega toetada. 

Regionaalarengu stimuleeria.

Kuivõrd Eesti majandusliku arengu omapäraks on ettevõtluse suur kontsentreeritus pealinna piirkonnas siis tasuks tõsiselt kaaluda Eesti Arengupanga tegevusse regionaalarengu vaate sissetoomist. Võiks kaaluda mõtet, kavandada  koostööd Siseministeeriumi ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega rahastamisel käivitatud piirkondlike kompetentsikeskustega (Paadiehituse keskus Saaremaal, taastusravi-editsiini arenduskeskus Läänemaal jt). Eesti Arengupank saaks maakondlikele kompetentsikeskustele pakkuda oma kogemustest tulenevalt tuge start-up ettevõtluse alal (aidates kohalikel ettevõtetel disainida rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemaid ärimudeleid). 

Nutikas spetsialiseerumine ehk teadus- ja arendustegevuse nõudluse/pakkumise koordineerimine.

Kuivõrd Eesti Arengupank võiks võtta Euroopa Liidu ja Eesti vahel sõlmitud partnerlusleppe tingimusena rakendatud Nutika Spetsialiseerumise (innovatsioonipoliitika kontseptsioon, et võimendada uuendusmeelsete ettevõtjate äri, selleks äriks tarvilike tehnoloogiatega) kordinaatori rolli siis selleks kontekstis näen ma kõige olulisema rollina  Eesti Arengupangal kõrgkoolide ja ettevõtjate (kaasates MKM, HTM-i) vahelise tugevama koostöö- ja koordinatsiooni mehhanismide ülesehitamist (tehnoloogia- ,  nutika spetsialiseerumise vms nimega ümarlaua eestvedamine).

Strateegliline arenguseire (strategic foresight).

Last but not least. Eesti Arengupank võiks tegeleda strateegilise arenguseirega, mille  klassikaline funktsioon on pakkuda innovatsioonipõhises majandusüsteemis ettevõtetele  (ja vajadusel ka avalikule sektorile) pikaajaliste strateegiate kujundamisel tuge. Seda saab teha, kirjeldades võimalikke tulevikustsenaariume olemasolevate teadmiste ja muutujate põhjal (analüüsides näiteks lähiajal teaduselaboritest kommerts-kasutusse tulevaid tehnoloogiaid, demograafilisi muutusi, turgusid, poliitilisi muutusi, mis loovad uusi turge jms).

Eesti Arengupank aitaks teha ettevõtjatel arenguks tarvilikke investeeringuid, kojundada majanduspoliitikat ning ehitada silda ettevõtjate, erialaliitude, avaliku sektori ning poliitikakujundajate vahel; sidudes nõnda Eesti majanduselu edendamine

paremaks tervikuks.

Joonis: Töötleva tööstuse lisandväärtus töötaja kohta KEUR, 2011 (Eurostat 2014)

Mehe ja naise rollidest: Kas looduslikkus meis on ikka vaid värviline pudelikild?

Mehe-naise vastandumise alge on minu meelest sügavamalt inimlik kui paistab; see kõik kuulub inimesse lahutamatult kokku - tunnetada endas inimest üldse tema eksistentsiaalsuses ja samas lasta loodusel ennast meis täide viia nii nagu kulgeme - mehe või naisena. Mõlemal juhul (nii mehe kui naisena) on kannatused vastandumisest ja hävitamisest mõlemale kokkuvõttes muidugi üsna talumatud nagu ka nende paratamatu lahutamatus inimeseks olemisest üldse; muu hulgas ka selle helgemast poolest- püüdlusest loomingule, et olla lähemal armastusele. Meie inimlikkuse taandamises "humanistlikkusele" ehk vaid mõistlikkusele, armastusele ja hoolivusele, on paraku oht, et pühime oma loodusliku toetuspunkti endis lõplikult "vaiba alla", jättes endale meeldiva illusiooni, et suudame olla vaid puhas armastus ja ise seista jumaliku asemel

Eesti hariduspoliitika 3 võtmeküsimust

Esiteks, õppiv ühiskond

Eesti hariduse prioriteediks on minu jaoks õppiv ühiskond, eelkõige noored. Inimese loomulikust huvist tulenev uudishimu ja õppimisvajadus peaks saama riikliku haridussüsteemi poolt tervikliku lahenduse ja need lahendused ka ellu viidud. Kuivõrd noorte arv on ühiskonnas langustrendis ning vanemaealiste osakaal kasvab, siis on mõneti loomulik, et elukestva õppe roll ühiskonnas kasvab.
Samal ajal ei saa unustada kurvaks tegevat fakti, et ligi 14% Eesti noorest põlvkonnast ei jõua põhiharidusest kaugemale (või ei ole ka seda omandanud), saamata on ka ettevalmistus tööturul toimetulekuks. Tagajärjeks on nn alaharitute ühiskonnakiht, kes ei suuda leida korralikku tööd.

Eesti ei saa endale sellist kaotust lubada. Leian, et ühiskonnale laiemalt kutse- ja kõrghariduse omandamise võimaldamine eeldab haridussüteemi suuremat paindlikkust ja kvaliteedi kasvu. Tähtis on ka õpetajatele väärika palga tagamine; kõrg- ja kutsehariduses õiglast juurdepääsu kindlustava ning õppekvaliteeti toetava rahastamise mudeli juurutamine ning tööandjate tunduvalt laiem kaasamine õppekavaarendusse nii kutse- kui ka kõrghariduses.

Teiseks, üleriigiline koolivõrk peab toimima ühtselt

Koolivõrgu ühtse toimimise alused on ühtse õppekavaga kehtestatud. Lühidalt öeldes, põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjapandu tuleb ka tegelikult ellu viia. Minu hinnangul peitub lahendus Haridusministeeriumi ametnike aga ka kohalike omavalitsuste haridusosakondade võimekuses tagada koolides pädev juhtimis- ja töökultuur.

Parem õpetamise kvaliteet ja tugi õpetajale

Leian, et kõigepealt mõjuks õpetajale motiveerivalt, kui ta tunneb, et teda usaldataks. Tuleb vähendada kontrolli ja bürokraatiat (sise- ja välishindamise jms seonduv).
Tähtis on ka õpetajale enese arenguga tegelemise võimaldamine. Õpetajale tuleb anda võimalus (palka säilitades) kasutada iga 5-e tööaasta kestel ühte
õppetööst vaba poolaastat enesetäienduseks.

Veelkord kooseluseadusest

Postimees küsis minu seisukohti kooseluseaduse suhtes ning kommentaare seoses skandaalse videoklipiga, milles astub üles ka minu tütar. Minu mõttekäik sai selline:

Minu meelest ei märka Eesti poliitiline eliit suures liberalismi ja vabaduste kehtestamise tuhinas, et võitluses inimõiguste eest ja sallimatuse vastu on nad ühiskonnas asutanud lahustama ka neid igavikulisi väärtusi, mis hoiavad meie inimlikkust - meie kultuuri. Mul ei ole tõe monopoli ja ma pole uuenduste vastu aga ma usun, et eesti rahval on õigus oodata oma riigilt kaitset eesti rahva ajaloolise kujunemise alusväärtustele - traditsioonilisele perekonnale, mille keskmes on ema isa ja lapsed. Avatus maailmale ning uuendustele on edasiviiv jõud kuid ei saa unustada igavikulisi väärtusi.

Pealegi, ma usun demokraatiaasse ehk vabade kodanike ühiskonda, kus valitsev (poliitilisi valikuid tegev) eliit tugineks oma valikutes rahva enamuse  eluviisile, traditsioonidele, püüdlustele ning tahtele. Vesteldes valimiskamaania käigus väga paljude  inimestega, näen selgesti, et  kooseluseadusega ühiskonnas normeeritud samasooliste kooselu pole rahva enamuse tahe ega püüdlus, vaid on teostatud puhtalt seadusandja survel ning usus liberalismi ideaalidesse. Sestap tahan, et nii fundamentaalne valik (nagu seda on  kooseluseadus) pandaks rahva hääletusele.

Minu videoklipi keskmes on isa ja lapse suhe; see on kujund, mis sümboliseerib asjaolu, et laps avastab ja õpib maailma tundma ning hindama eelkõige oma vanemate kaudu ning kultuuri edasikandumine toimub eelkõige traditsioonidele tuginedes. Perekond, sellisena nagu see on meil ajalooliselt kujunenud, on väga sügav traditsioon, mille olemusse ja eetikasse ei tohiks riiklikud regulatsioonid tungida.

Ma ei mõista hukka samasoolisi kooselupaare kuid leian, et see peaks jääma nende intiimsfääri ning ei tohiks kuidagi saada normeeritud seadusandluses. Kui me nüüd aga normeerime juriidiliselt ühiskonnas mehe ja mehe kooselu, tekib automaatselt samasoolistel kooselupaaridel juriidiliselt õigustatud ootus normeerida seadusega ka lapsendamise õigus; äärmiselt lühinägelik on arvata, et see ühiskonda laiemalt ei puuduta, sest hetkest, mil samasooliste perekonna laps läheb lasteaeda, on temal ja tema perekonnal õigustatud ootus nende kui vähemuse diskrimineerimise vältimiseks uudse, samasooliste kooselu normeeriva peremudeli sisseviimisele: pildimaterjalidesse, meediasse, lastekirjandusse ja lasteaedades kasutatavasse õppematerjalidesse. Seega oleme käivitamas protsessi mille tulemuseks on perekonna mudeli totaalne reform. Oleme me selleks ka tegelikult ühiskonnana valmis? Veelgi olulisem on küsida; kas meie ühiskond ka tegelikult tahab seda?

Kokkuvõttes, leian, et uuenduste ja traditsioonide vahel peab valitsema tasakaal.

Loodan, et eesti rahvast aidanud ettenägelikkuse geen paneb meid pidevas liberaliseerimise tuhinas märkama ka ohtu, et traditsiooniliste väärtuste ümberlükkamine ja lahustamine vormib meie koduse maailma järjest kõledamaks ning ei lase kokkuvõttes  kujuneda inimlikult elurõõmul; vaimse kodunemise asemel saame vaimse kodutuse.

Mis aga puutub sotsiaalmeedias levinud videoklipi kasutamise eetilisusesse poliitilises võitluses siis leian, et see on meie ühiskonnas kehtestatud eetilistele piiridele vastav ning ei riiva kedagi, sest lapsed on meie tulevik. Poliitiliste konkurentide kommentaarides häirib mind pigem asjaolu, et erakond, kes on piltlikult öeldes valimisvõitluseks haaranud vahemalt kahe miljoni eurose PR rapiiri soovitab minul poliitilises võitluses kasutada hambaorki.

7+6 sammu Eesti eduks

Regionaalselt tasakaalus Eesti

Leian, et Eesti vajab regionaalselt tasakaalu. Täna lahkutakse väikelinnadest ja maapiirkondadest, sest taristu käib alla  ja kohapealsel arengul  ei nähta perspektiivi. Esitan siinkohal 7 sammu, et viia Eesti regionaalareng tasakaalu:

1. Kohalike omavalitsuste tulubaas tuleb viia seniselt üksikisiku tulumaksupõhiselt laekumiselt stabiilsemaks ja ühtlustada summad.
2. Ettevõtete tulumaks tuleb suunata kohalike omavalitsuste eelarvesse, et parandada nende investeerimisvõimet (v.a. Tallinn).
3. Anname kohalikele maaomavalitsuste liitudele avalik-õigusliku staatuse ja õigused maakonna piires ühiste teenuste korraldamiseks (tekib alt üles toimiv regionaalne omavalitsus).
4. Tuleb taastada riiklikud pikaajalised ja stabiilsed investeerimisprogrammid maakondadesse; investeerimisobjektid määratlevad maakonna omavalitsuste juhid.
5. 10% II samba pensionifondidest tuleb suunata investeeringuteks regionaalarengusse.
6. Tasuta ühistransport maakonna siseliinidel. Ettevõtjatele, kes loovad uusi töökohti, tuleb vajadusel pakkuda maakonnasiseselt paindlikku töötajate tasuta transporti. Muudame reaktiivse transpordikorralduse proaktiivseks. Loome transpordiühendused, mida pole harjutud kasutama aga mis looks uusi võimalusi. Näiteks sage bussiliiklus Võru ja Põlva linnade vahel, mis ühendaks sealsed tööjõuareaalid (toimepiirkonnad).
7. Vabastame maamaksust väikelinnade ettevõtetes aktiivses kasutuses oleva maa (tootmine ja teenused).

Kust võtta raha? Näen vajadust investeeringuteks lisaraha juurde tuua. Näiteks, tasuta, paindlike liinidega, ühistranspordi juurutamise maakonna siseliinidel (Maanteameti hinnangul maksaks see ca 30 meur aastas) kataksin riigi II pensionifondi sissemaksetest (300 meur) ca 10% suunamisega regionaalarengusse. Suuremate investeeringute (RIP regionaalse investeerimisprogrammi maht võiks esimeses etapis olla ca 170 miljonit) emiteeriksin riigivõlakirju. Need läheks turul nagu soojad saiad. Nii odavat raha pikaajalisteks investeeringteks ei pruugi tulevikus saada. Saksamaa investeeris Ida-Saksa regionaalarengusse kokku 1,2 triljonit ehk oluliselt rohkem kui kogu EL 7 aasta eelarve kokku. Meie aga ei lisa regionaalarengusse minevatele eurorahadele omast rahakotist oluliselt ise midagi.

Tugevam majandus: 6 sammu

1. Majanduspoliitikas tuleb minu hinnangul kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete fookuse asemel keskenduda rohkem tavapärastele tootvatele ettevõtetele. Neile tuleb luua parem pinnas edasiseks kasvuks.
2. Praeguste tublide eksportijate kõrvale on oluline kasvatada ja arendada kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti.
3. Riikliku teaduspoliitikaga tuleb soodustada heal tasemel rakendusuuringute tegemist, mis aitaksid ettevõtteid toote-arenduses.
4. Eesti juhtivatele tööstusettevõtetele tuleb luua paremad võimalused suuremaks koostööks kohalike ülikoolidega.
5. Kutseharidus-süsteem vajab muutusi, et tagada tööstus-ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus.
6. Tööta jäänud inimesed tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-) haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale.

Rohkem tasakaalus Eestit

Allikas: funnyclips.net

Viimased aastakümned on Eestis domineerivaks poliitiliseks ideoloogiaks liberalism. Liikumine suurema avatuse ja globaalse konkurentsivõime suunas on Eesti viinud tasakaalust välja, sest unarusse on jäämas iseendaks jäämine. Tahan viia Eesti rohkem tasakaalu konservatiivsuse ja liberaalse maailmavaate vahel (avatus maailmale, je suis parisien  jms). Leian, et ka traditsioonidel ja absoluutsetel väärtustel (nt traditsiooniline perekond, katoliiklus jms) peaks uuendusmeele kõrval olema oma koht.
Me ei saa ehitada lõputult avarduvat vaimset kodutust. See on minu meelest kõle tee. Vaime kodunemine eeldab alati mingeid valikuid. Nihilism ja anarhia on kõlavad ideed aga ei too võrdust, vaid tugevamate vägivalla nõrgemate üle; domineerima hakkab loomne alge jne. Asi on selles, et inimesel on vaba tahe, aga sellega kaasneb ka vastutus; (nt õpetaja mahalaskmist koolis ei saa lõpuni vabandada nende tõsiasjadega, et ühiskonnas on liiga vähe armastust, empaatiat ja elu on vägivaldne. Kui nii edasi minna, ei vastuta enam keegi millegi eest); pealegi, leian, et kõike ei saa ka progressi nimel reformida muudkui; täiesti absoluutset humanistlikku võrdsust (kõigivajaduste täielikku rahuldamist ja sotsiaalse staatuse võrdsele pulgale tõstmist) pole ühiskonnas kunagi võimalik kehtestada, meil tuleb teha valikuid.
Teiseks, näen Eestis suurt probleemi ka selles, et on kadumas lugupidamine sellise kultuurilise ime vastu nagu isiksuse unikaalsus ning tema mõttekäigud. Selle asemel fileeritakse mõnuga tihtipeale inimese jutust välja mõne abstraktsema/objektiivsema mõttekäigu tunnused ning kritiseeritakse või halvemal juhul "nätsutatakse" neid (nt Varro Vooglaidu on minu meelst selles suhtes palju kahjustatud). Kolmas murekoht on minu jaoks see, et on kadunud usk rahva (kui ajalooliselt kujuneva vaimsuse järjepidevuse) hoidmise vajalikkusesse.

Vastus delfile: Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

Tahan, et nii fundamentaalseid asju hääletaks rahvas. Milleks mind niimoodi rünnata? Jah, minu sotsiaalmeedia klipi keskmes on isa suhe oma lapsega (traditsiooniline perekond). See on kujund, mis kannab endas sügavat sotsiaalset sõnumit.
Kooseluseadus on rahvale selge signaal, näitamaks neoliberaalset ja eestlase vaatepunkti ning elutunnet hävitavat suunda, mille meie valitsejad on valinud. Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundamentaalset alust.

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus.
Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu.
Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalset ümbermääratlemist.
Kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et seista ühiskonna arengu eest ning kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Valimiskampaania eetikast. Väidate, et olles sotsiaalmeedia klipis oma lapsega koos, rikun ma valimiseetikat. Ma ei nõustu sellega. Valimiskampaania eetiliste normide piirid on võimuerakondade kampaaniatega juba ammu märksa kaugemale nihutatud. Olen leebe loomuga inimene ja valmis kristlasena teise põse keerama kui müksatakse või tegemist on kerge kõrvakiiluga. Aga Reformierakonna valimiskampaania psühho-manipulatsioonid (NATO hävitajate kasutamine teleklipis, maksumaksja raha eest kogu maa üleuputamine gigantse plakatitega, ) oli minu jaoks nagu hoop jalaga kõhtu. Olen võitleja; kui minuga nii käitutakse siis vastan sama "väärikalt".