Olulisemaid mõtteid raamatust "Kunstiteose algupära"

Kunstiteos on tõe vormi esiletoomine läbi ainese, materjali. Kunstnik peab suutma selle juures ise võimalikult isetuks ja nähtamatuks jääma. Kunstiteos peab laskma nähtavale, mis asja juures on ehk viibib. See, mis on asja juures, see tõde, varjamatus.

Van Goghi maal "Paar talunaisesaapaid" - seal viibib see, mis on tõesti. Maal pole mitte abinõu, kirjeldamaks saabaste kui jalavarjude väljanägemist, vaid jutustab meile nendest väljateedest, mis nii pikalt ja rahustavalt õhtuhämaruses tare kõrvalt mööda metsa poole looklevad. Nende kuivanud kortsus pealsed on vormunud, saades märjaks hommikukastesesest rohust ja kuivades hiljem keskpäeva päikesest heinateol.

Tõe kirjeldamiseks pole vaja abstraktsioone. Nagu see tänapäeva kunstis otsitud on.

Kunst viibib teosena justkui maa ja taeva vahel. Maa toetab teda, olles andja ja hoidja pidevalt varjates ja jõudumööda jagades. Taevas on üle maa olev maailm, mis püüdleb tundmatusse, otsides kõrgemalt ja sealt kuhu ei ulatu. Maa ja maailm on teineteise embuses ja praegusel ajal maa on kannataja, kunas on liialt allutatud ja seatud ebaloomulikku asendisse. Maa on seatud tootma, mitte kandma. Jõgi ei voola niisama, vaid on potensiaalne veeelektrijaam. Sild ei ole üle vee, vaid juhib liiklusvoogu. Liikumine on motoriseeritult inimese liigutamine punktist A punkti B.

Ka kunst on seatud kogutuna hoidlatesse nagu moosid keldrisse. Kunstiteosel pole enam eriti kohta viibimiseks. Inimene aga vajab kunstiteose äratundmiseks seda, et ta viibiks. Nagu kirik muistse hiiu kohal ümbritsetuna vanadest kiviaedadest ja kandes oma ajaloolist tähendust koos rohelusega enese ümber ja siis enese sees. Lausudes ikka ja jälle oma päritolu ja väljanägemise kaudu meile, mis ta on. Kandes endas seda igavikulist, mis tõesti on. Selle kiriku juures viibib midagi. Seal on kohal see, mis see kirik tõesti on.