Eesti vajab juurtega maavanemaid

Väinamöinen kandlega, youtube

Eesti muistsete ülikute järeltulijad olid kohalike inimeste seas vaimsed liidrid. Ka vabariigi taastamise algusajal valiti vanemad kohalike inimeste seast. Maavanematel oli isegi õigus võtta osa vabariigi valitsuse laiendatud kooseisuga istungitest. Tegemist oli väärika „maa soolaga“, kellele inimesed võisid keskvalitsuses kohalike huvide eest seismisel loota.

Praeguseks on maavanemast saanud siseministri alluvuses töötav, poliitiliselt määratud ametnik, kelle ülesanne on esindada ministeeriumi huve ja olla „riigi valvas silm“. Maavanema roll on taandunud järelvalve teostamisele ning maakonna rahvas on tegelikult läbirääkimistel riigiga ilma esindajata.

Lisaks on meie maaomavalitsuste ühendus taandatud MTÜks. Ning kuna tegemist pole avalik-õigusliku üksusega, ei pea keskvalitsus omavalitsustega läbirääkimistel otsima kompromisse. Piisab kui kirjutada omavalitsuste ettepanekute lahtrisse lakooniline „arvesse võetud“ ja nende ettepanekutest teerulliga üle sõita, nagu ka enamasti tehakse. Soomes näiteks ei võeta vastu ühtki omavalitsusi mõjutavad seadust, ilma et selleks poleks olemas kohalike maaomavalitsuste liidu jah-sõna.

Enne Euroopa Liiduga liitumist oli omavalitsustel maakonna tasandil investeeringute üle otsustamiseks baasraha, mille ühine majandamine edendas kohalike omavalitsuste vahelise koostöö kultuuri. Nüüd on omavalitsused sunnitud eurorahade pärast pidevalt konkureerima ning see süvendab niigi puudulikku koostööd.

Paraku oleme regionaalpoliitikaga olukorras, kus Eesti riik ei investeeri enam ise väikelinnade ja maapiirkondade arengusse, eraldades vaid eurorahasid, mis lõppevad juba kuue aasta pärast. Kuid kuna riigiveski jahvatab aeglaselt, tuleb juba täna langetada otsuseid, et seda probleemi ennetada. Investeeringud väikelinnadesse ja maapiirkondadesse on hädavajalikud, et tõmmata käima kohalikku ettevõtlust ja luua töökohti.

Kasvõi riigi raha toel ja omavalitsuse eestvedamisel rajatud kohalik sooja-elektri koostootmisjaam annaks suurepärase võimaluse pakkuda ettevõtetele soodsamat energia hinda, looks lisaraha teenimise võimaluse kohalikule metsaomanikule, saaks käivitada kohaliku graanulite või mööbli tootmise jne. Sellega seoses oleks näiteks tarvilik seadustada energiaühistud, kuid hetkel pole omavalitsustel oma „häält“ riigiga suhtlemisel.

Investeering kolhoosi ajal ehitatud majade soojustamisse annaks tööd ja leiba kohalikele ehitajatele. Väikekooli juurde rajatud õpetaja-abi või koolipsühholoogi töökoht parandaks kohalike teenuste tarbimist. Spordi- ja kultuurirajatistega käiksid kaasas töökohad, mis aitavad hoida elu maal, kuid kui aeg neid eurorahade abil rajada ja renoveerida on läbi saamas. Võimalusi kohalikeks investeeringuteks on palju.

Praegu ei eralda riik maakondadele investeeringuteks raha, mille kasutuse üle nad saaksid ise otsustada. Raha eraldatakse ettevõtjate „tagant lükkamise“ põhimõttel arendustegevuseks, kuid kohalik ettevõtlus vajab hoopis „eest vedamise“ raha ehk riigihankeid ja suurenevat kohalikku nõudlust.

Elu edendamine väikelinnades ja maapiirkondades on komplekt erinevaid teemasid, mida tuleb käsitleda koos. Selle pärast peavad omavalitsused saama endi seast määrata maavanema. Kohalik vanem aitaks omade seas leida ühisosa ning suudaks ametnikele, kes asuvad erinevates ja tihti teineteisega mitte suhtlevates asutustes, selgeks teha, kuidas edendada elu äärealadel.

Võiks ju näiteks unistada, et kui mõni ettevõtja rajab väikelinna tootmise, mis annab tööd 50-le inimesele, siis võiks kohalikul omavalitsusel olla võimalus saada transporditoetust näoga tema poole olevast maakonna valitsusest. Seeläbi saaks tagada sobiva graafikuga bussitranspordi, et töötajad kaugemalt maakonna nurkades igapäevaselt liikuma panna. Praegu käivad bussid nii harva, et inimesed nendega enam ei arvesta.

Teine oluline võtmeküsimus on investeeringud haridusse ja töökohad kohalikes koolides. Et kohalik elu oleks üldse võimalik, tuleks põhikoole alles hoida ja riiklike toetustega aidata omavalitsustel sinna luua lisatöökohti. Aga kuivõrd regionaalpoliitika pole haridusministri asi, siis sellist vaadet asjadele sealt ei tule. Vaja on omade seast pärit maavanemat, kes näeb kohalikku tervikpilti.

Imre Mürk