Saabuv kevad tervitab Tartus mööda Ülikooli tänavat Toomemäele jalutavaid linnakodanikke järjekordse uusehitisega. Tähetorniga ehitud vana piiskopilinnuse nõlvalt turritab vastu ilma kandva arhitektuurilise ideeta kamakas, mille peategelaseks on optimaalselt seinteks vormitud betoon, mis omakorda hotelliäri vankri ette rakendatud.
Mööngem, et Ülikooli 14 hoone pole stiilne.
Pigem kumab sellest läbi ärimehe himu iga hinna eest võimalikke ruutmeetreid juurde võita. Ehkki rajatud juriidiliselt korrektselt ning detailplaneeringu tingimustele vastates, tunneb Tartu vanalinna ajaloolisust tunnetav vaatleja selles eelkõige ära säästuehitise, mis pole rajatud arvestades vanalinna stiili ega ilumeelt vaid eelkõige kui äripind; kapitali intressi truualandlik teener. Ajalooliselt stiilne ja kaunis Tartu kesklinn on pidanud järjekordselt järgi andma ärihuvidele ning oma kooseisu vastu võtma uue funktsionaalse kuubiku.
Juriidiliselt on muidugi kõik korrektne. Ülemöödunud aasta augustis Tartu linnas kehtestatud detailplaneeringus nõutud 3-korruseline hoone, millel nõutav neljanda ja viienda korruse tagasiaste (1,5 meetri ulatuses) rajatigi 3-e korruselisena nii nagu ette nähtud ning 4. ja 5. korrus lahendati akendega kaldkatusega.
Kunagisest sõjamasinast räsitud Tartu kesklinn võtab vaikselt aga järjekindlalt aina uut ilmet ning seejuures iseloomustab kesklinna uusehitusi kaks olulist tunnust: esiteks, nad kõik on ehitatud lähtuvalt ärilistest huvidest ning on endid säärastena ka õigustanud, olles majanduslikult kasumlikud. Teiseks, samal ajal on nad stiilitud, mõjudes ülejäänud vanalinna suhtes pigem tummade kamakatena.
Tartu kesklinna säärane areng tekitab linna ajaloole mõeldes nukraid meeleolusid. See paneb mõtlema, et midagi on selle linna vaimsusega korrast ära. Paistab, et Ülikooli 14 säästuehitise kerkimine kesklinna (nii nagu ka tema eelkäija Ülikooli tn 2 hoone) on millegi suurema tagajärg kui vaid ühe ettevõtja ambitsioon.
Uuestisünd
Samas, kas me ei peaks kurvastamise asemel hoopis rahutuks muutuma? Mõeldes sellele, et ehk ongi Tartu vaim uuesti sündinud ning erksam ja tarmukam kui kunagi varem. Kuid nüüd juba mitte enam sellisena, mis ja kuidas ta oli J. V. Jannseni, J. Tõnissoni või V. Reimanni ajal vaid uue, moodsa ja progressimeelse ajastu vaimuna. Vaimsusena, mis minevikku oluliseks ei pea ning lähtub mõtteviisist, et linnakodanike ilumeel ning stiilitunne pole isegi vanalinna rajatava ehitise juures oluline argument.
Mis muud kui saame järeldada vaid seda, et Tartu vaim on muutunud rahavaimuks ning lähtub uue aja kandvast reeglist - kõik, mis pole keelatud on lubatud. Nii nagu Kolumbus näitas, kuidas muna laual seisab, lüües keedetud muna lömastatult lauale, nii ehitati Ülikooli 14 3-korruselisena mõeldud hotellihoone osavasti katusekaldeid ära kasutades 5-korruseliseks kuubikuks. Et jumala pärast mõni ruutmeeter kaduma ei läheks, sest äri poleks siis nii kiirelt ära tasuv. Kas tõesti elame ajastul mis, on meid teinud täiesti võimetuks looma Tartu linnaruumi midagi kaunist? Kas oleme unustanud, mida tähendab hoone stiil? Kas linlasted tõesti on leppinud mõtteviisiga - kui raha nõuab siis pole ilmselgelt ükski lahendus piinlik. Kuivõrd juriidiliselt on kõik JOKK, mis jääb siis ka linnakodanikul muud üle kui kiita ärimehe piiritut leidlikkust ja ärivaimu.
Ilmunud: Delfis 18.03 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/imre-murk-uus-tartu-vaim-on-arivaim?id=71044927
Mööngem, et Ülikooli 14 hoone pole stiilne.
Pigem kumab sellest läbi ärimehe himu iga hinna eest võimalikke ruutmeetreid juurde võita. Ehkki rajatud juriidiliselt korrektselt ning detailplaneeringu tingimustele vastates, tunneb Tartu vanalinna ajaloolisust tunnetav vaatleja selles eelkõige ära säästuehitise, mis pole rajatud arvestades vanalinna stiili ega ilumeelt vaid eelkõige kui äripind; kapitali intressi truualandlik teener. Ajalooliselt stiilne ja kaunis Tartu kesklinn on pidanud järjekordselt järgi andma ärihuvidele ning oma kooseisu vastu võtma uue funktsionaalse kuubiku.
Juriidiliselt on muidugi kõik korrektne. Ülemöödunud aasta augustis Tartu linnas kehtestatud detailplaneeringus nõutud 3-korruseline hoone, millel nõutav neljanda ja viienda korruse tagasiaste (1,5 meetri ulatuses) rajatigi 3-e korruselisena nii nagu ette nähtud ning 4. ja 5. korrus lahendati akendega kaldkatusega.
Kunagisest sõjamasinast räsitud Tartu kesklinn võtab vaikselt aga järjekindlalt aina uut ilmet ning seejuures iseloomustab kesklinna uusehitusi kaks olulist tunnust: esiteks, nad kõik on ehitatud lähtuvalt ärilistest huvidest ning on endid säärastena ka õigustanud, olles majanduslikult kasumlikud. Teiseks, samal ajal on nad stiilitud, mõjudes ülejäänud vanalinna suhtes pigem tummade kamakatena.
Tartu kesklinna säärane areng tekitab linna ajaloole mõeldes nukraid meeleolusid. See paneb mõtlema, et midagi on selle linna vaimsusega korrast ära. Paistab, et Ülikooli 14 säästuehitise kerkimine kesklinna (nii nagu ka tema eelkäija Ülikooli tn 2 hoone) on millegi suurema tagajärg kui vaid ühe ettevõtja ambitsioon.
Uuestisünd
Samas, kas me ei peaks kurvastamise asemel hoopis rahutuks muutuma? Mõeldes sellele, et ehk ongi Tartu vaim uuesti sündinud ning erksam ja tarmukam kui kunagi varem. Kuid nüüd juba mitte enam sellisena, mis ja kuidas ta oli J. V. Jannseni, J. Tõnissoni või V. Reimanni ajal vaid uue, moodsa ja progressimeelse ajastu vaimuna. Vaimsusena, mis minevikku oluliseks ei pea ning lähtub mõtteviisist, et linnakodanike ilumeel ning stiilitunne pole isegi vanalinna rajatava ehitise juures oluline argument.
Mis muud kui saame järeldada vaid seda, et Tartu vaim on muutunud rahavaimuks ning lähtub uue aja kandvast reeglist - kõik, mis pole keelatud on lubatud. Nii nagu Kolumbus näitas, kuidas muna laual seisab, lüües keedetud muna lömastatult lauale, nii ehitati Ülikooli 14 3-korruselisena mõeldud hotellihoone osavasti katusekaldeid ära kasutades 5-korruseliseks kuubikuks. Et jumala pärast mõni ruutmeeter kaduma ei läheks, sest äri poleks siis nii kiirelt ära tasuv. Kas tõesti elame ajastul mis, on meid teinud täiesti võimetuks looma Tartu linnaruumi midagi kaunist? Kas oleme unustanud, mida tähendab hoone stiil? Kas linlasted tõesti on leppinud mõtteviisiga - kui raha nõuab siis pole ilmselgelt ükski lahendus piinlik. Kuivõrd juriidiliselt on kõik JOKK, mis jääb siis ka linnakodanikul muud üle kui kiita ärimehe piiritut leidlikkust ja ärivaimu.
Ilmunud: Delfis 18.03 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/imre-murk-uus-tartu-vaim-on-arivaim?id=71044927
No comments:
Post a Comment