Rohkem tasakaalus Eestit

Allikas: funnyclips.net

Viimased aastakümned on Eestis domineerivaks poliitiliseks ideoloogiaks liberalism. Liikumine suurema avatuse ja globaalse konkurentsivõime suunas on Eesti viinud tasakaalust välja, sest unarusse on jäämas iseendaks jäämine. Tahan viia Eesti rohkem tasakaalu konservatiivsuse ja liberaalse maailmavaate vahel (avatus maailmale, je suis parisien  jms). Leian, et ka traditsioonidel ja absoluutsetel väärtustel (nt traditsiooniline perekond, katoliiklus jms) peaks uuendusmeele kõrval olema oma koht.
Me ei saa ehitada lõputult avarduvat vaimset kodutust. See on minu meelest kõle tee. Vaime kodunemine eeldab alati mingeid valikuid. Nihilism ja anarhia on kõlavad ideed aga ei too võrdust, vaid tugevamate vägivalla nõrgemate üle; domineerima hakkab loomne alge jne. Asi on selles, et inimesel on vaba tahe, aga sellega kaasneb ka vastutus; (nt õpetaja mahalaskmist koolis ei saa lõpuni vabandada nende tõsiasjadega, et ühiskonnas on liiga vähe armastust, empaatiat ja elu on vägivaldne. Kui nii edasi minna, ei vastuta enam keegi millegi eest); pealegi, leian, et kõike ei saa ka progressi nimel reformida muudkui; täiesti absoluutset humanistlikku võrdsust (kõigivajaduste täielikku rahuldamist ja sotsiaalse staatuse võrdsele pulgale tõstmist) pole ühiskonnas kunagi võimalik kehtestada, meil tuleb teha valikuid.
Teiseks, näen Eestis suurt probleemi ka selles, et on kadumas lugupidamine sellise kultuurilise ime vastu nagu isiksuse unikaalsus ning tema mõttekäigud. Selle asemel fileeritakse mõnuga tihtipeale inimese jutust välja mõne abstraktsema/objektiivsema mõttekäigu tunnused ning kritiseeritakse või halvemal juhul "nätsutatakse" neid (nt Varro Vooglaidu on minu meelst selles suhtes palju kahjustatud). Kolmas murekoht on minu jaoks see, et on kadunud usk rahva (kui ajalooliselt kujuneva vaimsuse järjepidevuse) hoidmise vajalikkusesse.

Vastus delfile: Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

Tahan, et nii fundamentaalseid asju hääletaks rahvas. Milleks mind niimoodi rünnata? Jah, minu sotsiaalmeedia klipi keskmes on isa suhe oma lapsega (traditsiooniline perekond). See on kujund, mis kannab endas sügavat sotsiaalset sõnumit.
Kooseluseadus on rahvale selge signaal, näitamaks neoliberaalset ja eestlase vaatepunkti ning elutunnet hävitavat suunda, mille meie valitsejad on valinud. Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundamentaalset alust.

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus.
Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu.
Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalset ümbermääratlemist.
Kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et seista ühiskonna arengu eest ning kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Valimiskampaania eetikast. Väidate, et olles sotsiaalmeedia klipis oma lapsega koos, rikun ma valimiseetikat. Ma ei nõustu sellega. Valimiskampaania eetiliste normide piirid on võimuerakondade kampaaniatega juba ammu märksa kaugemale nihutatud. Olen leebe loomuga inimene ja valmis kristlasena teise põse keerama kui müksatakse või tegemist on kerge kõrvakiiluga. Aga Reformierakonna valimiskampaania psühho-manipulatsioonid (NATO hävitajate kasutamine teleklipis, maksumaksja raha eest kogu maa üleuputamine gigantse plakatitega, ) oli minu jaoks nagu hoop jalaga kõhtu. Olen võitleja; kui minuga nii käitutakse siis vastan sama "väärikalt".

Kooseluseadus rahvahääletusele - tikkudega ei mängita!

Kandideerin Riigikogu valimistel Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena. Kooseluseadus rahvahääletusele! 

Allikas: https://www.youtube.com/watch?v=8mulWp5ohU4

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundementaalset alust. 

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus. 

Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu. 

Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalse ümbermääratlemist. 

Toetan nende eestlaste vaatepunkti, kes tahavad, et perekond ühiskonna alusena oleks Eestis tunnustatud vaid mehe ja naise liiduna. Sestap kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Saades valimistel rahvalt mandaadi luban, et teen kõik selleks, et viia kooselu seadus rahvahääletusele või muuta kooseluseaduse § 1.  Riigikogus vastuvõetud Kooseluseaduse § 1 ütleb, et kooselulepingu võivad sõlmida kaks füüsilist isikut. See tähendab, et traditsioonilise peremudeli «isa ja ema ja lapsed» asemel on riik asunud kehtestama uut perekonna mudelit - see on « N täiskasvanut ja lapsed»

Põhiseadus ütleb, et perekond rahva püsimise, kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

Olen veendunud, riigi üks põhilisi funktsioone on ühiskonna arengu tagamise kõrval tranditsioonilise perekonna kaitsmine. Seega riik peab tegema kõik selleks, et perekonna institutsioon oleks hoitud. 

Perekond, mis on mehe ja naise vaheline liit, tagab meie rahva ja kultuuri järjepidevuse.

Kaasamise lõhkise küna ees

Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas.
Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen». Samuti jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel. Poliitika – isegi kohalikus omavalitsuses – ei ole ju pelgalt elu edasi viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm. Kuid kaasamise suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja vastutamine peavad käima käsikäes. Muidugi on täiesti omaette teema, kas poliitiline vastutus hiljem ka võetakse. Kuid võimalus osutada konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel. Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui tervikut. Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis. Paraku just selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused seisavad kitsalt oma huvide eest. Kuid nende vajaduste suurem sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus. Samal ajal ei saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide vahel. Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahepeal.

Ilmunud Tartu PM
http://pluss.postimees.ee/3021915/imre-murk-kaasamise-lohkise-kuna-ees

Eesti vajab juurtega maavanemaid

Väinamöinen kandlega, youtube

Eesti muistsete ülikute järeltulijad olid kohalike inimeste seas vaimsed liidrid. Ka vabariigi taastamise algusajal valiti vanemad kohalike inimeste seast. Maavanematel oli isegi õigus võtta osa vabariigi valitsuse laiendatud kooseisuga istungitest. Tegemist oli väärika „maa soolaga“, kellele inimesed võisid keskvalitsuses kohalike huvide eest seismisel loota.

Praeguseks on maavanemast saanud siseministri alluvuses töötav, poliitiliselt määratud ametnik, kelle ülesanne on esindada ministeeriumi huve ja olla „riigi valvas silm“. Maavanema roll on taandunud järelvalve teostamisele ning maakonna rahvas on tegelikult läbirääkimistel riigiga ilma esindajata.

Lisaks on meie maaomavalitsuste ühendus taandatud MTÜks. Ning kuna tegemist pole avalik-õigusliku üksusega, ei pea keskvalitsus omavalitsustega läbirääkimistel otsima kompromisse. Piisab kui kirjutada omavalitsuste ettepanekute lahtrisse lakooniline „arvesse võetud“ ja nende ettepanekutest teerulliga üle sõita, nagu ka enamasti tehakse. Soomes näiteks ei võeta vastu ühtki omavalitsusi mõjutavad seadust, ilma et selleks poleks olemas kohalike maaomavalitsuste liidu jah-sõna.

Enne Euroopa Liiduga liitumist oli omavalitsustel maakonna tasandil investeeringute üle otsustamiseks baasraha, mille ühine majandamine edendas kohalike omavalitsuste vahelise koostöö kultuuri. Nüüd on omavalitsused sunnitud eurorahade pärast pidevalt konkureerima ning see süvendab niigi puudulikku koostööd.

Paraku oleme regionaalpoliitikaga olukorras, kus Eesti riik ei investeeri enam ise väikelinnade ja maapiirkondade arengusse, eraldades vaid eurorahasid, mis lõppevad juba kuue aasta pärast. Kuid kuna riigiveski jahvatab aeglaselt, tuleb juba täna langetada otsuseid, et seda probleemi ennetada. Investeeringud väikelinnadesse ja maapiirkondadesse on hädavajalikud, et tõmmata käima kohalikku ettevõtlust ja luua töökohti.

Kasvõi riigi raha toel ja omavalitsuse eestvedamisel rajatud kohalik sooja-elektri koostootmisjaam annaks suurepärase võimaluse pakkuda ettevõtetele soodsamat energia hinda, looks lisaraha teenimise võimaluse kohalikule metsaomanikule, saaks käivitada kohaliku graanulite või mööbli tootmise jne. Sellega seoses oleks näiteks tarvilik seadustada energiaühistud, kuid hetkel pole omavalitsustel oma „häält“ riigiga suhtlemisel.

Investeering kolhoosi ajal ehitatud majade soojustamisse annaks tööd ja leiba kohalikele ehitajatele. Väikekooli juurde rajatud õpetaja-abi või koolipsühholoogi töökoht parandaks kohalike teenuste tarbimist. Spordi- ja kultuurirajatistega käiksid kaasas töökohad, mis aitavad hoida elu maal, kuid kui aeg neid eurorahade abil rajada ja renoveerida on läbi saamas. Võimalusi kohalikeks investeeringuteks on palju.

Praegu ei eralda riik maakondadele investeeringuteks raha, mille kasutuse üle nad saaksid ise otsustada. Raha eraldatakse ettevõtjate „tagant lükkamise“ põhimõttel arendustegevuseks, kuid kohalik ettevõtlus vajab hoopis „eest vedamise“ raha ehk riigihankeid ja suurenevat kohalikku nõudlust.

Elu edendamine väikelinnades ja maapiirkondades on komplekt erinevaid teemasid, mida tuleb käsitleda koos. Selle pärast peavad omavalitsused saama endi seast määrata maavanema. Kohalik vanem aitaks omade seas leida ühisosa ning suudaks ametnikele, kes asuvad erinevates ja tihti teineteisega mitte suhtlevates asutustes, selgeks teha, kuidas edendada elu äärealadel.

Võiks ju näiteks unistada, et kui mõni ettevõtja rajab väikelinna tootmise, mis annab tööd 50-le inimesele, siis võiks kohalikul omavalitsusel olla võimalus saada transporditoetust näoga tema poole olevast maakonna valitsusest. Seeläbi saaks tagada sobiva graafikuga bussitranspordi, et töötajad kaugemalt maakonna nurkades igapäevaselt liikuma panna. Praegu käivad bussid nii harva, et inimesed nendega enam ei arvesta.

Teine oluline võtmeküsimus on investeeringud haridusse ja töökohad kohalikes koolides. Et kohalik elu oleks üldse võimalik, tuleks põhikoole alles hoida ja riiklike toetustega aidata omavalitsustel sinna luua lisatöökohti. Aga kuivõrd regionaalpoliitika pole haridusministri asi, siis sellist vaadet asjadele sealt ei tule. Vaja on omade seast pärit maavanemat, kes näeb kohalikku tervikpilti.

Imre Mürk

Väikelinnad vajavad investeeringuid: kolm ettepanekut

Viimased kümme aastat on turu „nähtamatu käsi“ üsna järjekindlalt suunanud Eesti ettevõtete majanduslikku aktiivsust Tallinnasse ja Harjumaale. Kui veel 2002. aastal olid umbes pooled Eesti ettevõtetest väljaspool Harjumaad, siis praeguseks on üle 80% ettevõtetest koondunud pealinna piirkonda. Oleme muutumas väga kontsentreeritud majandusega riigiks, sest üle 2/3 Eesti ekspordist ning majanduse toodangust luuakse Harjumaal. See, et uusi ettevõtteid ja töökohti luuakse pigem pealinna regioonis, süvendab aga maapiirkondade ja väikelinnade tühjenemist töökätest.

Probleemi süvendab asjaolu, et Eesti ühiskonna vananemise raske koormus on jäetud rahapuuduses ääremaade omavalitsuste kanda, kes ei suuda seetõttu kohaliku elu edendamiseks ise investeerida. Viimase viie aasta jooksul on pensionisaajate hulk Eestis suurenenud 8%. ning piirkonniti on pensionäride osakaal ületanud 40% piiri Ida-Viru, Jõgeva ja Põlva maakonnas.

Sellises olukorras Eestimaa väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Kuna erasektor ei ole huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks riik väikelinnadele õla alla panna, muutes pensionifondide seadust nii, et kümnendik Eesti palgasaajate säästudest suunataks pikaajalistesse investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad. Näiteks kasvõi teede ja tänavate korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks.

Võimalikuks lahenduseks oleks poliitiline otsus suunata 10% pensionifondidesset majanduse elavdamiseks väikelinnades.

Selle protsessi paremaks suunamiseks on riigil kolm võimalust. Näiteks võib Siseministeerium asutada sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast, mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba juurdemaksuna.

Teine võimalus on nõudlusepõhisem lähenemine. See tähendab, et Eesti riik koostaks koostöös maakondadega pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteeriks selle katteks vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele investoritele väga atraktiivseks tooteks.

Kolmas on turupõhine lähenemine. Selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas. Igal juhul on praegu õige aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt ette võtta.

Kuivõrd vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013)  aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse. Seda tuleb teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige arvukam rahvastiku kohort ehk „ärkamisaja lapsed“, kes on praegu aktiivses pereloomise eas (25-30 aastased inimesed).

Riiki sunnib aktiivsemalt tegutsema ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam nii häid võimalusi ei ole.

„Kooseluseaduse pimedate leegion“

Kooseluseadusega perekonna mõistet ümber defineerides näitab riik minu meelest loobumist Eesti rahva traditsiooniliste kultuuriliste aluste (perekond) kaitsmisest. Ainus narratiiv, mida tunnistatakse on maailmale avatud olemine. Praegune Eesti poliit-aadel, osa seda toetavast ärieliidist ning osad intellektuaalid püüavad riigiaparaadi kaudu seadistada ning vägivaldselt häälestada rahva loomulikku eetost ehk elutunnet. /Me sammume nimeks meil leegion / Me juhiks on peata kana/...nii ründas poeet Andres Ehin omal ajal Nõukogude Eestis lokanud vaimset kanapimedust. Ajastut, mil marxistlik- teaduslik materialism oli ainuke ametlikult lubatud maailmavaateline alus. Tehti mõttetuid viisaastaku plaane ning kunstlikult kehtestatud võõras ideoloogia oli muutunud olulisemaks kui aasta sadade jooksul kujunenud rahvuse elutunne, kodurahu reeglid, elukorraldus ja vaimsus.

Ajalugu paistab korduvat spiraali mööda. Kooseluseadusega perekonna mõistet poliitiliselt korrigeerides teeb Eesti järjekordse suure sööstu eemale oma rahva ajaloolisest eneseteadvusest teaduslik-modernse maailma suunas ilma omaniku käest selleks luba küsimata.

Põhiseadus kehtib poliitikutele siiski piiratud volikirjana selles mõttes, et eesti rahva vaimsuse ja ajalooline kujunemislugu ning arusaam kuidas elatakse perekonnana on rahva kui riigi peremehe asi kujundada. Riigikogu saab mandaadi valitseda eeldusel, et ta rahvast teenib mitte ei töötle. Kas te kujutate ette olukorda kui ettevõtte omanik tuleb kontorisse ja ütleb müügijuhile: "tead, ma ei taha, et te selle e-projektiga edasi lähete“.
Müügimees aga ütleb selle peale: "misasja? Mind ei huvita, et sa oled omanik. Ma ei küsinud nõu sinu käest. Sa oled lihtsalt liiga loll ja tagurlik selleks. Sa ei oska oma positsiooni isegi ideoloogiliselt, maailmavaateliselt, juriidiliselt ega teaduslikult põhjendada. Mis sa ei  taha. See on ju ratsionaalne idee. Lase meie otsustame." Minu meelest on kooseluseadusega sama asi. See, et gei-kogukond on teema hästi valitsuses läbi lobistanud ja Eesti  intellektuaalid on selle igati mõistlikuks kuulutanud ei loe kui omanik (rahvas) tunneb, et see tema vaatepunktiga ei sobi.

Kokkuvõttes on usk teaduse kõikvägevusse ja liberalism täpselt samamoodi ideloogia nagu rahvuslikkus.

PS see ei tähenda, et mul midagi geide vastu oleks, Lihtsalt ma austan rahvuslikkust kui siin maailmas stabiilse kodunemise viisi ja perekonda kui institutsiooni, mis algab emast ja isast.

Ehk siis kui kaugele oleme me nõus edu ja teistele meeldimise eesmärgi nimel oma rahvuslikust vaimusest minema?
/oma rähmaste silmade taga just, kanapimedust tahame kanda /sestap õpetust sellest, et valge on must / siis märksa lihtsam on edasi anda/, lõpetas Ehin.
Tekib küsimus, kuidas lõpetab Eesti kui me nõnda oma rahvuslikku vaimsust killustame ja mujalt sisse toodud kontseptsioonidega pidevalt  oma elutunnet lõhume?

Kuidas on võimalik sellises riigis lõpuks luua kodune rahunemine ja taastada rahva elurõõm, millest nii paljud puudu tunnevad kui me püüame riigiaparaadiga nätsutada aastasadadega kujunenud perekonna olemust, sellisena nagu eestlane oma vaatepunktist näeb; perekond on ema ja isa. Miks me lõhume  selliste ideedega oma ühiskonda. Mille nimel?