Veelkord kooseluseadusest

Postimees küsis minu seisukohti kooseluseaduse suhtes ning kommentaare seoses skandaalse videoklipiga, milles astub üles ka minu tütar. Minu mõttekäik sai selline:

Minu meelest ei märka Eesti poliitiline eliit suures liberalismi ja vabaduste kehtestamise tuhinas, et võitluses inimõiguste eest ja sallimatuse vastu on nad ühiskonnas asutanud lahustama ka neid igavikulisi väärtusi, mis hoiavad meie inimlikkust - meie kultuuri. Mul ei ole tõe monopoli ja ma pole uuenduste vastu aga ma usun, et eesti rahval on õigus oodata oma riigilt kaitset eesti rahva ajaloolise kujunemise alusväärtustele - traditsioonilisele perekonnale, mille keskmes on ema isa ja lapsed. Avatus maailmale ning uuendustele on edasiviiv jõud kuid ei saa unustada igavikulisi väärtusi.

Pealegi, ma usun demokraatiaasse ehk vabade kodanike ühiskonda, kus valitsev (poliitilisi valikuid tegev) eliit tugineks oma valikutes rahva enamuse  eluviisile, traditsioonidele, püüdlustele ning tahtele. Vesteldes valimiskamaania käigus väga paljude  inimestega, näen selgesti, et  kooseluseadusega ühiskonnas normeeritud samasooliste kooselu pole rahva enamuse tahe ega püüdlus, vaid on teostatud puhtalt seadusandja survel ning usus liberalismi ideaalidesse. Sestap tahan, et nii fundamentaalne valik (nagu seda on  kooseluseadus) pandaks rahva hääletusele.

Minu videoklipi keskmes on isa ja lapse suhe; see on kujund, mis sümboliseerib asjaolu, et laps avastab ja õpib maailma tundma ning hindama eelkõige oma vanemate kaudu ning kultuuri edasikandumine toimub eelkõige traditsioonidele tuginedes. Perekond, sellisena nagu see on meil ajalooliselt kujunenud, on väga sügav traditsioon, mille olemusse ja eetikasse ei tohiks riiklikud regulatsioonid tungida.

Ma ei mõista hukka samasoolisi kooselupaare kuid leian, et see peaks jääma nende intiimsfääri ning ei tohiks kuidagi saada normeeritud seadusandluses. Kui me nüüd aga normeerime juriidiliselt ühiskonnas mehe ja mehe kooselu, tekib automaatselt samasoolistel kooselupaaridel juriidiliselt õigustatud ootus normeerida seadusega ka lapsendamise õigus; äärmiselt lühinägelik on arvata, et see ühiskonda laiemalt ei puuduta, sest hetkest, mil samasooliste perekonna laps läheb lasteaeda, on temal ja tema perekonnal õigustatud ootus nende kui vähemuse diskrimineerimise vältimiseks uudse, samasooliste kooselu normeeriva peremudeli sisseviimisele: pildimaterjalidesse, meediasse, lastekirjandusse ja lasteaedades kasutatavasse õppematerjalidesse. Seega oleme käivitamas protsessi mille tulemuseks on perekonna mudeli totaalne reform. Oleme me selleks ka tegelikult ühiskonnana valmis? Veelgi olulisem on küsida; kas meie ühiskond ka tegelikult tahab seda?

Kokkuvõttes, leian, et uuenduste ja traditsioonide vahel peab valitsema tasakaal.

Loodan, et eesti rahvast aidanud ettenägelikkuse geen paneb meid pidevas liberaliseerimise tuhinas märkama ka ohtu, et traditsiooniliste väärtuste ümberlükkamine ja lahustamine vormib meie koduse maailma järjest kõledamaks ning ei lase kokkuvõttes  kujuneda inimlikult elurõõmul; vaimse kodunemise asemel saame vaimse kodutuse.

Mis aga puutub sotsiaalmeedias levinud videoklipi kasutamise eetilisusesse poliitilises võitluses siis leian, et see on meie ühiskonnas kehtestatud eetilistele piiridele vastav ning ei riiva kedagi, sest lapsed on meie tulevik. Poliitiliste konkurentide kommentaarides häirib mind pigem asjaolu, et erakond, kes on piltlikult öeldes valimisvõitluseks haaranud vahemalt kahe miljoni eurose PR rapiiri soovitab minul poliitilises võitluses kasutada hambaorki.

7+6 sammu Eesti eduks

Regionaalselt tasakaalus Eesti

Leian, et Eesti vajab regionaalselt tasakaalu. Täna lahkutakse väikelinnadest ja maapiirkondadest, sest taristu käib alla  ja kohapealsel arengul  ei nähta perspektiivi. Esitan siinkohal 7 sammu, et viia Eesti regionaalareng tasakaalu:

1. Kohalike omavalitsuste tulubaas tuleb viia seniselt üksikisiku tulumaksupõhiselt laekumiselt stabiilsemaks ja ühtlustada summad.
2. Ettevõtete tulumaks tuleb suunata kohalike omavalitsuste eelarvesse, et parandada nende investeerimisvõimet (v.a. Tallinn).
3. Anname kohalikele maaomavalitsuste liitudele avalik-õigusliku staatuse ja õigused maakonna piires ühiste teenuste korraldamiseks (tekib alt üles toimiv regionaalne omavalitsus).
4. Tuleb taastada riiklikud pikaajalised ja stabiilsed investeerimisprogrammid maakondadesse; investeerimisobjektid määratlevad maakonna omavalitsuste juhid.
5. 10% II samba pensionifondidest tuleb suunata investeeringuteks regionaalarengusse.
6. Tasuta ühistransport maakonna siseliinidel. Ettevõtjatele, kes loovad uusi töökohti, tuleb vajadusel pakkuda maakonnasiseselt paindlikku töötajate tasuta transporti. Muudame reaktiivse transpordikorralduse proaktiivseks. Loome transpordiühendused, mida pole harjutud kasutama aga mis looks uusi võimalusi. Näiteks sage bussiliiklus Võru ja Põlva linnade vahel, mis ühendaks sealsed tööjõuareaalid (toimepiirkonnad).
7. Vabastame maamaksust väikelinnade ettevõtetes aktiivses kasutuses oleva maa (tootmine ja teenused).

Kust võtta raha? Näen vajadust investeeringuteks lisaraha juurde tuua. Näiteks, tasuta, paindlike liinidega, ühistranspordi juurutamise maakonna siseliinidel (Maanteameti hinnangul maksaks see ca 30 meur aastas) kataksin riigi II pensionifondi sissemaksetest (300 meur) ca 10% suunamisega regionaalarengusse. Suuremate investeeringute (RIP regionaalse investeerimisprogrammi maht võiks esimeses etapis olla ca 170 miljonit) emiteeriksin riigivõlakirju. Need läheks turul nagu soojad saiad. Nii odavat raha pikaajalisteks investeeringteks ei pruugi tulevikus saada. Saksamaa investeeris Ida-Saksa regionaalarengusse kokku 1,2 triljonit ehk oluliselt rohkem kui kogu EL 7 aasta eelarve kokku. Meie aga ei lisa regionaalarengusse minevatele eurorahadele omast rahakotist oluliselt ise midagi.

Tugevam majandus: 6 sammu

1. Majanduspoliitikas tuleb minu hinnangul kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete fookuse asemel keskenduda rohkem tavapärastele tootvatele ettevõtetele. Neile tuleb luua parem pinnas edasiseks kasvuks.
2. Praeguste tublide eksportijate kõrvale on oluline kasvatada ja arendada kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti.
3. Riikliku teaduspoliitikaga tuleb soodustada heal tasemel rakendusuuringute tegemist, mis aitaksid ettevõtteid toote-arenduses.
4. Eesti juhtivatele tööstusettevõtetele tuleb luua paremad võimalused suuremaks koostööks kohalike ülikoolidega.
5. Kutseharidus-süsteem vajab muutusi, et tagada tööstus-ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus.
6. Tööta jäänud inimesed tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-) haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale.

Rohkem tasakaalus Eestit

Allikas: funnyclips.net

Viimased aastakümned on Eestis domineerivaks poliitiliseks ideoloogiaks liberalism. Liikumine suurema avatuse ja globaalse konkurentsivõime suunas on Eesti viinud tasakaalust välja, sest unarusse on jäämas iseendaks jäämine. Tahan viia Eesti rohkem tasakaalu konservatiivsuse ja liberaalse maailmavaate vahel (avatus maailmale, je suis parisien  jms). Leian, et ka traditsioonidel ja absoluutsetel väärtustel (nt traditsiooniline perekond, katoliiklus jms) peaks uuendusmeele kõrval olema oma koht.
Me ei saa ehitada lõputult avarduvat vaimset kodutust. See on minu meelest kõle tee. Vaime kodunemine eeldab alati mingeid valikuid. Nihilism ja anarhia on kõlavad ideed aga ei too võrdust, vaid tugevamate vägivalla nõrgemate üle; domineerima hakkab loomne alge jne. Asi on selles, et inimesel on vaba tahe, aga sellega kaasneb ka vastutus; (nt õpetaja mahalaskmist koolis ei saa lõpuni vabandada nende tõsiasjadega, et ühiskonnas on liiga vähe armastust, empaatiat ja elu on vägivaldne. Kui nii edasi minna, ei vastuta enam keegi millegi eest); pealegi, leian, et kõike ei saa ka progressi nimel reformida muudkui; täiesti absoluutset humanistlikku võrdsust (kõigivajaduste täielikku rahuldamist ja sotsiaalse staatuse võrdsele pulgale tõstmist) pole ühiskonnas kunagi võimalik kehtestada, meil tuleb teha valikuid.
Teiseks, näen Eestis suurt probleemi ka selles, et on kadumas lugupidamine sellise kultuurilise ime vastu nagu isiksuse unikaalsus ning tema mõttekäigud. Selle asemel fileeritakse mõnuga tihtipeale inimese jutust välja mõne abstraktsema/objektiivsema mõttekäigu tunnused ning kritiseeritakse või halvemal juhul "nätsutatakse" neid (nt Varro Vooglaidu on minu meelst selles suhtes palju kahjustatud). Kolmas murekoht on minu jaoks see, et on kadunud usk rahva (kui ajalooliselt kujuneva vaimsuse järjepidevuse) hoidmise vajalikkusesse.

Vastus delfile: Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

Tahan, et nii fundamentaalseid asju hääletaks rahvas. Milleks mind niimoodi rünnata? Jah, minu sotsiaalmeedia klipi keskmes on isa suhe oma lapsega (traditsiooniline perekond). See on kujund, mis kannab endas sügavat sotsiaalset sõnumit.
Kooseluseadus on rahvale selge signaal, näitamaks neoliberaalset ja eestlase vaatepunkti ning elutunnet hävitavat suunda, mille meie valitsejad on valinud. Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundamentaalset alust.

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus.
Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu.
Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalset ümbermääratlemist.
Kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et seista ühiskonna arengu eest ning kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Valimiskampaania eetikast. Väidate, et olles sotsiaalmeedia klipis oma lapsega koos, rikun ma valimiseetikat. Ma ei nõustu sellega. Valimiskampaania eetiliste normide piirid on võimuerakondade kampaaniatega juba ammu märksa kaugemale nihutatud. Olen leebe loomuga inimene ja valmis kristlasena teise põse keerama kui müksatakse või tegemist on kerge kõrvakiiluga. Aga Reformierakonna valimiskampaania psühho-manipulatsioonid (NATO hävitajate kasutamine teleklipis, maksumaksja raha eest kogu maa üleuputamine gigantse plakatitega, ) oli minu jaoks nagu hoop jalaga kõhtu. Olen võitleja; kui minuga nii käitutakse siis vastan sama "väärikalt".

Kooseluseadus rahvahääletusele - tikkudega ei mängita!

Kandideerin Riigikogu valimistel Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena. Kooseluseadus rahvahääletusele! 

Allikas: https://www.youtube.com/watch?v=8mulWp5ohU4

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundementaalset alust. 

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus. 

Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu. 

Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalse ümbermääratlemist. 

Toetan nende eestlaste vaatepunkti, kes tahavad, et perekond ühiskonna alusena oleks Eestis tunnustatud vaid mehe ja naise liiduna. Sestap kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Saades valimistel rahvalt mandaadi luban, et teen kõik selleks, et viia kooselu seadus rahvahääletusele või muuta kooseluseaduse § 1.  Riigikogus vastuvõetud Kooseluseaduse § 1 ütleb, et kooselulepingu võivad sõlmida kaks füüsilist isikut. See tähendab, et traditsioonilise peremudeli «isa ja ema ja lapsed» asemel on riik asunud kehtestama uut perekonna mudelit - see on « N täiskasvanut ja lapsed»

Põhiseadus ütleb, et perekond rahva püsimise, kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

Olen veendunud, riigi üks põhilisi funktsioone on ühiskonna arengu tagamise kõrval tranditsioonilise perekonna kaitsmine. Seega riik peab tegema kõik selleks, et perekonna institutsioon oleks hoitud. 

Perekond, mis on mehe ja naise vaheline liit, tagab meie rahva ja kultuuri järjepidevuse.

Kaasamise lõhkise küna ees

Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas.
Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen». Samuti jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel. Poliitika – isegi kohalikus omavalitsuses – ei ole ju pelgalt elu edasi viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm. Kuid kaasamise suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja vastutamine peavad käima käsikäes. Muidugi on täiesti omaette teema, kas poliitiline vastutus hiljem ka võetakse. Kuid võimalus osutada konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel. Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui tervikut. Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis. Paraku just selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused seisavad kitsalt oma huvide eest. Kuid nende vajaduste suurem sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus. Samal ajal ei saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide vahel. Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahepeal.

Ilmunud Tartu PM
http://pluss.postimees.ee/3021915/imre-murk-kaasamise-lohkise-kuna-ees

Eesti vajab juurtega maavanemaid

Väinamöinen kandlega, youtube

Eesti muistsete ülikute järeltulijad olid kohalike inimeste seas vaimsed liidrid. Ka vabariigi taastamise algusajal valiti vanemad kohalike inimeste seast. Maavanematel oli isegi õigus võtta osa vabariigi valitsuse laiendatud kooseisuga istungitest. Tegemist oli väärika „maa soolaga“, kellele inimesed võisid keskvalitsuses kohalike huvide eest seismisel loota.

Praeguseks on maavanemast saanud siseministri alluvuses töötav, poliitiliselt määratud ametnik, kelle ülesanne on esindada ministeeriumi huve ja olla „riigi valvas silm“. Maavanema roll on taandunud järelvalve teostamisele ning maakonna rahvas on tegelikult läbirääkimistel riigiga ilma esindajata.

Lisaks on meie maaomavalitsuste ühendus taandatud MTÜks. Ning kuna tegemist pole avalik-õigusliku üksusega, ei pea keskvalitsus omavalitsustega läbirääkimistel otsima kompromisse. Piisab kui kirjutada omavalitsuste ettepanekute lahtrisse lakooniline „arvesse võetud“ ja nende ettepanekutest teerulliga üle sõita, nagu ka enamasti tehakse. Soomes näiteks ei võeta vastu ühtki omavalitsusi mõjutavad seadust, ilma et selleks poleks olemas kohalike maaomavalitsuste liidu jah-sõna.

Enne Euroopa Liiduga liitumist oli omavalitsustel maakonna tasandil investeeringute üle otsustamiseks baasraha, mille ühine majandamine edendas kohalike omavalitsuste vahelise koostöö kultuuri. Nüüd on omavalitsused sunnitud eurorahade pärast pidevalt konkureerima ning see süvendab niigi puudulikku koostööd.

Paraku oleme regionaalpoliitikaga olukorras, kus Eesti riik ei investeeri enam ise väikelinnade ja maapiirkondade arengusse, eraldades vaid eurorahasid, mis lõppevad juba kuue aasta pärast. Kuid kuna riigiveski jahvatab aeglaselt, tuleb juba täna langetada otsuseid, et seda probleemi ennetada. Investeeringud väikelinnadesse ja maapiirkondadesse on hädavajalikud, et tõmmata käima kohalikku ettevõtlust ja luua töökohti.

Kasvõi riigi raha toel ja omavalitsuse eestvedamisel rajatud kohalik sooja-elektri koostootmisjaam annaks suurepärase võimaluse pakkuda ettevõtetele soodsamat energia hinda, looks lisaraha teenimise võimaluse kohalikule metsaomanikule, saaks käivitada kohaliku graanulite või mööbli tootmise jne. Sellega seoses oleks näiteks tarvilik seadustada energiaühistud, kuid hetkel pole omavalitsustel oma „häält“ riigiga suhtlemisel.

Investeering kolhoosi ajal ehitatud majade soojustamisse annaks tööd ja leiba kohalikele ehitajatele. Väikekooli juurde rajatud õpetaja-abi või koolipsühholoogi töökoht parandaks kohalike teenuste tarbimist. Spordi- ja kultuurirajatistega käiksid kaasas töökohad, mis aitavad hoida elu maal, kuid kui aeg neid eurorahade abil rajada ja renoveerida on läbi saamas. Võimalusi kohalikeks investeeringuteks on palju.

Praegu ei eralda riik maakondadele investeeringuteks raha, mille kasutuse üle nad saaksid ise otsustada. Raha eraldatakse ettevõtjate „tagant lükkamise“ põhimõttel arendustegevuseks, kuid kohalik ettevõtlus vajab hoopis „eest vedamise“ raha ehk riigihankeid ja suurenevat kohalikku nõudlust.

Elu edendamine väikelinnades ja maapiirkondades on komplekt erinevaid teemasid, mida tuleb käsitleda koos. Selle pärast peavad omavalitsused saama endi seast määrata maavanema. Kohalik vanem aitaks omade seas leida ühisosa ning suudaks ametnikele, kes asuvad erinevates ja tihti teineteisega mitte suhtlevates asutustes, selgeks teha, kuidas edendada elu äärealadel.

Võiks ju näiteks unistada, et kui mõni ettevõtja rajab väikelinna tootmise, mis annab tööd 50-le inimesele, siis võiks kohalikul omavalitsusel olla võimalus saada transporditoetust näoga tema poole olevast maakonna valitsusest. Seeläbi saaks tagada sobiva graafikuga bussitranspordi, et töötajad kaugemalt maakonna nurkades igapäevaselt liikuma panna. Praegu käivad bussid nii harva, et inimesed nendega enam ei arvesta.

Teine oluline võtmeküsimus on investeeringud haridusse ja töökohad kohalikes koolides. Et kohalik elu oleks üldse võimalik, tuleks põhikoole alles hoida ja riiklike toetustega aidata omavalitsustel sinna luua lisatöökohti. Aga kuivõrd regionaalpoliitika pole haridusministri asi, siis sellist vaadet asjadele sealt ei tule. Vaja on omade seast pärit maavanemat, kes näeb kohalikku tervikpilti.

Imre Mürk