Põlisrahva õigus vaimsele kodunemisele pole rassism

Eesti meedia põhiühikud (Delfi, Reporter jt) on asunud konservatiivsema maailmavaatega eestlasi süüdistama võõraviha ja vihakõne õhutamises, rassismis jne. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav, sest eestlane kaitseb kodutunnet ehk oma õigusi põlisrahvana. Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi. Mõeldes järele, mis on inimeste hirmude ja meeleheite taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. See on ellujäämise küsimus rahvana.

Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.

Tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina.

Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta. Seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte.

Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopaliku ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik. Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Kas me  aga võime seejuures rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, kuigi meie ise oleme nad määranud teenima meie endi huve? Nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse uuele elule puhuks. Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

Uus Tartu vaim on ärivaim

Saabuv kevad tervitab Tartus mööda Ülikooli tänavat Toomemäele jalutavaid linnakodanikke järjekordse uusehitisega. Tähetorniga ehitud vana piiskopilinnuse nõlvalt turritab vastu ilma kandva arhitektuurilise ideeta kamakas, mille peategelaseks on optimaalselt seinteks vormitud betoon, mis omakorda hotelliäri vankri ette rakendatud.

Mööngem, et Ülikooli 14 hoone pole stiilne.
Pigem kumab sellest läbi ärimehe himu iga hinna eest võimalikke ruutmeetreid juurde võita. Ehkki rajatud juriidiliselt korrektselt ning detailplaneeringu tingimustele vastates, tunneb Tartu vanalinna ajaloolisust tunnetav vaatleja selles eelkõige ära säästuehitise, mis pole rajatud arvestades vanalinna  stiili ega ilumeelt vaid eelkõige kui äripind; kapitali intressi truualandlik teener. Ajalooliselt stiilne ja kaunis Tartu kesklinn on pidanud järjekordselt järgi andma ärihuvidele ning oma kooseisu vastu võtma uue funktsionaalse kuubiku.
Juriidiliselt on muidugi kõik korrektne. Ülemöödunud aasta augustis Tartu linnas kehtestatud detailplaneeringus nõutud 3-korruseline hoone, millel nõutav neljanda ja viienda korruse tagasiaste (1,5 meetri ulatuses) rajatigi 3-e korruselisena nii nagu ette nähtud ning 4. ja 5. korrus lahendati akendega kaldkatusega.

Kunagisest sõjamasinast räsitud Tartu kesklinn võtab vaikselt aga järjekindlalt aina uut ilmet ning seejuures iseloomustab kesklinna uusehitusi kaks olulist tunnust: esiteks, nad kõik on ehitatud lähtuvalt ärilistest huvidest ning on endid säärastena ka õigustanud, olles majanduslikult kasumlikud. Teiseks, samal ajal on  nad stiilitud, mõjudes ülejäänud vanalinna suhtes pigem tummade kamakatena.

Tartu kesklinna säärane areng tekitab linna ajaloole mõeldes nukraid meeleolusid. See paneb mõtlema, et midagi on selle linna vaimsusega korrast ära. Paistab, et Ülikooli 14 säästuehitise kerkimine kesklinna (nii nagu ka tema eelkäija Ülikooli tn 2 hoone)  on millegi suurema tagajärg kui vaid  ühe ettevõtja ambitsioon.

Uuestisünd

Samas, kas me ei peaks kurvastamise asemel hoopis rahutuks muutuma? Mõeldes sellele, et ehk ongi  Tartu vaim uuesti sündinud ning erksam ja tarmukam kui kunagi varem. Kuid nüüd juba mitte enam sellisena, mis ja kuidas ta oli J. V. Jannseni, J. Tõnissoni või V. Reimanni ajal vaid uue, moodsa ja progressimeelse ajastu vaimuna. Vaimsusena, mis minevikku oluliseks ei pea ning lähtub mõtteviisist, et linnakodanike ilumeel ning stiilitunne pole isegi vanalinna rajatava ehitise juures oluline argument.

Mis muud kui saame järeldada vaid seda, et Tartu vaim on muutunud rahavaimuks ning lähtub uue aja kandvast reeglist - kõik, mis pole keelatud on lubatud. Nii nagu Kolumbus näitas, kuidas muna laual seisab, lüües keedetud muna lömastatult lauale, nii ehitati Ülikooli 14  3-korruselisena mõeldud hotellihoone osavasti katusekaldeid ära kasutades 5-korruseliseks kuubikuks. Et jumala pärast mõni ruutmeeter kaduma ei läheks, sest äri poleks siis nii kiirelt ära tasuv. Kas tõesti elame ajastul mis, on meid teinud täiesti võimetuks looma Tartu linnaruumi midagi kaunist? Kas oleme unustanud, mida tähendab hoone stiil? Kas linlasted tõesti on leppinud mõtteviisiga - kui raha nõuab siis pole ilmselgelt ükski lahendus piinlik. Kuivõrd juriidiliselt on kõik JOKK, mis jääb siis  ka linnakodanikul  muud üle kui kiita ärimehe piiritut leidlikkust ja ärivaimu.



Ilmunud: Delfis 18.03 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/imre-murk-uus-tartu-vaim-on-arivaim?id=71044927

Arengupank tooks kokku ametniku ja ettevõtja

 Eesti majanduselu edendamiseks on otstarbekas luua tugev Eesti Arengupank, millel on investori, visionääri, ettevõtete ja ametnike koostöö korraldaja ning kreeditori roll.

Kui ühendada tugevaks Eesti Arengupangaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kredex, Eesti Arengufond, Maaelu Edendamise Sihtasutus, KIK, ja maakondlikud Arenduskeskused,  saaksime tugeva organisatsiooni, mis aitaks Eesti ettevõtjatel teha kasvuks ja uute töökohtade loomiseks tarvilikke investeeringuid ning ehitada „sild“ ametnike ja ettevõtja huvide vahel. Tugev Arengupank suudaks senisest märksa pädevamalt esitada riigile süstemaatilisi soovitusi  Eesti majanduse- ja  innovatsioonipoliitika kohta, luues Eestis  tervikliku nägemuse Eesti majanduse (ja majandus- ning innovatsioonipoliitika)  arengu võimalustest ja kitsaskohtadest.

Eesti majanduse suurim probleem on ettevõtete madal tootlikkus ning paraku pole seni õnnestunud üles ehitada majanduspoliitika, mis kasvataks Eesti ettevõtetes olulisel määral  inseneride ja teiste kõrgepalgaliste hõivet. Eesti ettevõtetes töötab ligi 3000 inseneri ja 2/3 neist IT ettevõtetest. Lähenemaks Soome majanduse konkurentsivõimele vajaksime aga umbes 30 tuhandet kõrgepalgalist inseneri- ja arendustööga seotud töökohta.

Seda pole aga juhtunud ning seetõttu oleme olukorras kus vaatamata suurepärasele (kahekordsele) tootlikuse kasvule viimasel kümnendil on Eesti tootmisettevõtete tootlikkus töötaja kohta siiski jätkuvalt neli korda madalam  EL keskmisest (vt joonis lõpus). Tootmisettevõtete tootlikkuse arengust omakorda sõltub aga ettevõtete võime: maksta inimestele väärikamat palka, arendada uudseid tooteid (küsida turul suuremat hinda) ning luua  uusi töökohti. Tootvas sektoris rakendatud kõrgepalgaliste töötajate  sisemajanduslik tarbimine käivitab omakorda teenussektori (finants, kinnisvara, side, loomemajandus) arengu.  Tekib reaalsele lisandväärtuse kasvule tuginev majandusliku arengu ring. Kuivõrd Eesti riigi tulu tekib hetkel, mil ettevõtja väljastab kliendile arve, siis sõltub tootlikkuse kasvust otseselt ka Eesti riigi maksutulu (õpetajate palgatase, sotsiaalsed garantiid, pensionid, tervis jms), elu jätkumine Eesti ääremaadel ning kokkuvõttes Eesti  rahva heaolu ja konkurentsivõimelisus maailmas tervikuna.

Millest sõltub aga tootlikkuse kasv? Eesti ettevõtete tootlikkuse kasv sõltub laias laastus neljast tegurist. Neist ükski pole vähem tähtis, vajades pidevat ning terviklikku käsitlemist. Esiteks, tehnoloogiline võimekus. See tähendab ettevõtetes pidevat uudsete tehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõtmist, paremate materjalide ja töövõtete rakendamist nii tootmises kui toodete müümisel. Teiseks, ressursside kättesaadavus; tootmiseks vajalike ressursside põhiprobleem seisneb Eestis  (ettevõtjate poolt küsitlustes väljendatuna) oskustega tööjõu vähesele kättesaadavuses Eesti tööjõu turult. Lihtsamini tagatav kuid tööjõuga samavõrd oluline ressurss on tootmiseks tarviliku infra olemasolu. Lisaks taristule on Eesti majanduse ressursi-probleemiks ka lühi- ning pikaajaline kapital, sest universaalpankade keskne finantssüsteem on olemuselt konservatiivne ning ei toeta ettevõtete liikumist majanduse sturktuuris suurema lisandväärtuse poole (näiteks ei saa ettevõte universaalpangast laenu kui kavandab liikumist põllumajanudslikust tootmisest toiduainetetööstusesse). Kolmandaks, ettevõtete äriline võimekus (tootmise, arendustegevuse ja müügi juhtimine ning äri kasvatamise oskus välisturgudel, ärimudelid). Ning neljandaks inimeste ettevõtlikkus riigis tervikuna.

Lähtudes eelnevast mõttekäigust (majanduse tootlikuse edutegurid)  oleks Eesti majanduselu edendamiseks otstarbekas luua tugev Eesti Arengupank, millel võiks olla visionääri, investeerija, ettevõtete ja amentike vahelise kööstöö korraldaja ning kreeditori roll.

Visionääri roll tähendaks Eesti innovatsiooni-  ja majanduspoliitika kui terviku mõtestamist koos ettevõtete ja riigiga.

Kui ühendada tugevaks Eesti Arengupangaks: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kredex, Eesti Arengufond, Maaelu Edendamise Sihtasutus, KIK, ja maakondlikud Arenduskeskused,  saaksime tugeva organisatsiooni, mis aitaks Eesti ettevõtjatel teha kasvuks ja uute töökohtade loomiseks tarvilikke investeeringuid ning ehitada „sild“ ametnike ja ettevõtja huvide vahel. Tugev Arengupank suudaks senisest märksa pädevamalt esitada riigile süstemaatilisi soovitusi  Eesti majanduse- ja  innovatsioonipoliitika kohta, luues Eestis  tervikliku nägemuse Eesti majanduse (ja majandus- ning innovatsioonipoliitika)  arengu võimalustest ja kitsaskohtadest.

Selleks tuleks kindlasti luua tuggevamad koostöösidemed Eesti Arengupanga ja akadeemilise maailmaga (TÜ, TTÜ).  Vaatamata sellele, et innovatsioon on Eesti majanduspoliitikas prioriteetne (nt valitsuse tegevuskava Eesti 2020), puudub Eesti innovatsioonipoliitikal siiani ühtne selgelt mõistetav alus. Selle asemel on palju killustatud tegevusi (ettevõtlus-, teaduspoliitika jms). Tugev Eesti Arengupank saaks Riigikogule (majanduskomisjon, saadikurühmad) anda pikaajalise vaatega poliitika kujundamiseks vajalikke tausta-analüüse.

Kodumaine kapital kodumaiste äriideede vankri ette

Arengupanga roll võiks olla ka investeerimine ja iduettevõtete initsieerimine avaliku sektori ettevõtlusega alustamiseks ja kasvuks vajaliku kapitali fondina: Võrreldes laenukapitaliga on Eestis omakapitali pakkumine  väga väike, seega on selge vajadus avaliku sektori fondi järele. Ehkki erasektori fondid kurdavad sobilike projektide puuduse. Samas,  kui era riskifondid teevad oma otsuseid eelkõige fondi majanduslikku kasu silmas pidades, siis riigi omanduses investoril on võimalus siduda ja/või mõjutada Eesti majanduses innovatsiooni ka investeerimis-strateegiaga  (Soome arengufond Sitra teeb seda hoolega, ehitades Helsingis nt „targa maja“ linnakut).

Teadus ettevõtluse kasvuks.

Lisaks start-up ettevõtete toetamisele oleks otstarbekas perioodiliselt korraldada nn tehnoloogia-ümarlaudasid teadlaste ja ettevõtjate vahel, et otsida (koostöös erasektori ja liitudega) pidevalt võimalusi Eesti teadussüsteemi  (teadlased, ülikoolid, nende intellektuaalane omand, arendusel olevad tehnoloogiad arenduskeskustes jms) paremaks rakendamiseks start-up ettevõtluse vankri ette.  Teadupärast on Eesti innovatsioonisüsteemi suurimaks puuduseks seoste puudumine väga tugeva teadusliku tipptasemega teadusvaldkondade ja tehnoloogia-ettevõtluse vahel.

Poliitkakujundamiseks tarvilike teadmiste tooja „väljas-sisse“ - poliitikate labor.

Kolmanda olulise Arengupanga rollina näen ma tõhusamat koostööd ministeeriumide ja rakendusüksustega (MKM, EAS, RM) pakkudes (või vahendades mujalt maailmast)  know-what- when- and - howd Eesti majanduspoliitiliste sammude kavandamisel; selleks, et saavutada Eesti ettevõtete tootlikkuse (ja sellega kaasneva ekspordivõimekuse) ning uuenduslikkuse (innovaatika) kasv. Majandusministeeriumi praegune probleem on selles, et ostes ise eraturult sisse analüüse, saavad nad enamasti lõpptulemuse, ja harvem uusi ja terviklikke „tööriistu“ poliitika-kujundamiseks. Eesti Arengupank võiks seda teadmist välisriikidest Eestisse vahenada ning olla ühtlasi ka puhvriks, kuhu see teadmine võiks akumuleerida.

Era-ja avaliku sektori koostöö vahendaja.

Neljandaks, Eesti Arengupangal võiks olla senisest aktiivsem vahendaja  roll era- ja avaliku sektori koostöö edendamisel, käivitades 1 kord aastas toimuva Eesti Arengufoorumi, kus kohtuks poliitikakujundajad ning ettevõtjad. Selle Foorumi eesmärgiks võiks olla: Rahvuslik kokkulepe tööstuspoliitikas. Võiks kaaluda ideed koostada Eesti Arengupanga eestvedamisel:  a) rahvusliku kokkuleppena Eesti töötleva tööstuse tehnoloogia-teekaardid (mis tehnoloogiad aitaks ettevõtjate meelest kaasa nende äri kasvule, tööstusharude lõikes) ning b) käivitada ettevõtjate ja ametnike vahelise regulaarselt koos käiva  tehnoloogia-ümarlaua, mille eesmärgiks oleks siduda senisest sujuvamalt: Eesti ettevõtete tehnoloogilised vajadused oma äri ja tootlikkuse edasiseks kasvuks (ühisosa); Kõrgkoolide tegevus teaduse-, arendustegvuse-  ning õppetöö alal (teaduse võimalused) Majandus- ja haridusministeeriumi võimalused seda innovatsiooni-, ettevõtlus ja hariduspoliitikatega toetada. 

Regionaalarengu stimuleeria.

Kuivõrd Eesti majandusliku arengu omapäraks on ettevõtluse suur kontsentreeritus pealinna piirkonnas siis tasuks tõsiselt kaaluda Eesti Arengupanga tegevusse regionaalarengu vaate sissetoomist. Võiks kaaluda mõtet, kavandada  koostööd Siseministeeriumi ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega rahastamisel käivitatud piirkondlike kompetentsikeskustega (Paadiehituse keskus Saaremaal, taastusravi-editsiini arenduskeskus Läänemaal jt). Eesti Arengupank saaks maakondlikele kompetentsikeskustele pakkuda oma kogemustest tulenevalt tuge start-up ettevõtluse alal (aidates kohalikel ettevõtetel disainida rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemaid ärimudeleid). 

Nutikas spetsialiseerumine ehk teadus- ja arendustegevuse nõudluse/pakkumise koordineerimine.

Kuivõrd Eesti Arengupank võiks võtta Euroopa Liidu ja Eesti vahel sõlmitud partnerlusleppe tingimusena rakendatud Nutika Spetsialiseerumise (innovatsioonipoliitika kontseptsioon, et võimendada uuendusmeelsete ettevõtjate äri, selleks äriks tarvilike tehnoloogiatega) kordinaatori rolli siis selleks kontekstis näen ma kõige olulisema rollina  Eesti Arengupangal kõrgkoolide ja ettevõtjate (kaasates MKM, HTM-i) vahelise tugevama koostöö- ja koordinatsiooni mehhanismide ülesehitamist (tehnoloogia- ,  nutika spetsialiseerumise vms nimega ümarlaua eestvedamine).

Strateegliline arenguseire (strategic foresight).

Last but not least. Eesti Arengupank võiks tegeleda strateegilise arenguseirega, mille  klassikaline funktsioon on pakkuda innovatsioonipõhises majandusüsteemis ettevõtetele  (ja vajadusel ka avalikule sektorile) pikaajaliste strateegiate kujundamisel tuge. Seda saab teha, kirjeldades võimalikke tulevikustsenaariume olemasolevate teadmiste ja muutujate põhjal (analüüsides näiteks lähiajal teaduselaboritest kommerts-kasutusse tulevaid tehnoloogiaid, demograafilisi muutusi, turgusid, poliitilisi muutusi, mis loovad uusi turge jms).

Eesti Arengupank aitaks teha ettevõtjatel arenguks tarvilikke investeeringuid, kojundada majanduspoliitikat ning ehitada silda ettevõtjate, erialaliitude, avaliku sektori ning poliitikakujundajate vahel; sidudes nõnda Eesti majanduselu edendamine

paremaks tervikuks.

Joonis: Töötleva tööstuse lisandväärtus töötaja kohta KEUR, 2011 (Eurostat 2014)

Mehe ja naise rollidest: Kas looduslikkus meis on ikka vaid värviline pudelikild?

Mehe-naise vastandumise alge on minu meelest sügavamalt inimlik kui paistab; see kõik kuulub inimesse lahutamatult kokku - tunnetada endas inimest üldse tema eksistentsiaalsuses ja samas lasta loodusel ennast meis täide viia nii nagu kulgeme - mehe või naisena. Mõlemal juhul (nii mehe kui naisena) on kannatused vastandumisest ja hävitamisest mõlemale kokkuvõttes muidugi üsna talumatud nagu ka nende paratamatu lahutamatus inimeseks olemisest üldse; muu hulgas ka selle helgemast poolest- püüdlusest loomingule, et olla lähemal armastusele. Meie inimlikkuse taandamises "humanistlikkusele" ehk vaid mõistlikkusele, armastusele ja hoolivusele, on paraku oht, et pühime oma loodusliku toetuspunkti endis lõplikult "vaiba alla", jättes endale meeldiva illusiooni, et suudame olla vaid puhas armastus ja ise seista jumaliku asemel

Eesti hariduspoliitika 3 võtmeküsimust

Esiteks, õppiv ühiskond

Eesti hariduse prioriteediks on minu jaoks õppiv ühiskond, eelkõige noored. Inimese loomulikust huvist tulenev uudishimu ja õppimisvajadus peaks saama riikliku haridussüsteemi poolt tervikliku lahenduse ja need lahendused ka ellu viidud. Kuivõrd noorte arv on ühiskonnas langustrendis ning vanemaealiste osakaal kasvab, siis on mõneti loomulik, et elukestva õppe roll ühiskonnas kasvab.
Samal ajal ei saa unustada kurvaks tegevat fakti, et ligi 14% Eesti noorest põlvkonnast ei jõua põhiharidusest kaugemale (või ei ole ka seda omandanud), saamata on ka ettevalmistus tööturul toimetulekuks. Tagajärjeks on nn alaharitute ühiskonnakiht, kes ei suuda leida korralikku tööd.

Eesti ei saa endale sellist kaotust lubada. Leian, et ühiskonnale laiemalt kutse- ja kõrghariduse omandamise võimaldamine eeldab haridussüteemi suuremat paindlikkust ja kvaliteedi kasvu. Tähtis on ka õpetajatele väärika palga tagamine; kõrg- ja kutsehariduses õiglast juurdepääsu kindlustava ning õppekvaliteeti toetava rahastamise mudeli juurutamine ning tööandjate tunduvalt laiem kaasamine õppekavaarendusse nii kutse- kui ka kõrghariduses.

Teiseks, üleriigiline koolivõrk peab toimima ühtselt

Koolivõrgu ühtse toimimise alused on ühtse õppekavaga kehtestatud. Lühidalt öeldes, põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjapandu tuleb ka tegelikult ellu viia. Minu hinnangul peitub lahendus Haridusministeeriumi ametnike aga ka kohalike omavalitsuste haridusosakondade võimekuses tagada koolides pädev juhtimis- ja töökultuur.

Parem õpetamise kvaliteet ja tugi õpetajale

Leian, et kõigepealt mõjuks õpetajale motiveerivalt, kui ta tunneb, et teda usaldataks. Tuleb vähendada kontrolli ja bürokraatiat (sise- ja välishindamise jms seonduv).
Tähtis on ka õpetajale enese arenguga tegelemise võimaldamine. Õpetajale tuleb anda võimalus (palka säilitades) kasutada iga 5-e tööaasta kestel ühte
õppetööst vaba poolaastat enesetäienduseks.

Veelkord kooseluseadusest

Postimees küsis minu seisukohti kooseluseaduse suhtes ning kommentaare seoses skandaalse videoklipiga, milles astub üles ka minu tütar. Minu mõttekäik sai selline:

Minu meelest ei märka Eesti poliitiline eliit suures liberalismi ja vabaduste kehtestamise tuhinas, et võitluses inimõiguste eest ja sallimatuse vastu on nad ühiskonnas asutanud lahustama ka neid igavikulisi väärtusi, mis hoiavad meie inimlikkust - meie kultuuri. Mul ei ole tõe monopoli ja ma pole uuenduste vastu aga ma usun, et eesti rahval on õigus oodata oma riigilt kaitset eesti rahva ajaloolise kujunemise alusväärtustele - traditsioonilisele perekonnale, mille keskmes on ema isa ja lapsed. Avatus maailmale ning uuendustele on edasiviiv jõud kuid ei saa unustada igavikulisi väärtusi.

Pealegi, ma usun demokraatiaasse ehk vabade kodanike ühiskonda, kus valitsev (poliitilisi valikuid tegev) eliit tugineks oma valikutes rahva enamuse  eluviisile, traditsioonidele, püüdlustele ning tahtele. Vesteldes valimiskamaania käigus väga paljude  inimestega, näen selgesti, et  kooseluseadusega ühiskonnas normeeritud samasooliste kooselu pole rahva enamuse tahe ega püüdlus, vaid on teostatud puhtalt seadusandja survel ning usus liberalismi ideaalidesse. Sestap tahan, et nii fundamentaalne valik (nagu seda on  kooseluseadus) pandaks rahva hääletusele.

Minu videoklipi keskmes on isa ja lapse suhe; see on kujund, mis sümboliseerib asjaolu, et laps avastab ja õpib maailma tundma ning hindama eelkõige oma vanemate kaudu ning kultuuri edasikandumine toimub eelkõige traditsioonidele tuginedes. Perekond, sellisena nagu see on meil ajalooliselt kujunenud, on väga sügav traditsioon, mille olemusse ja eetikasse ei tohiks riiklikud regulatsioonid tungida.

Ma ei mõista hukka samasoolisi kooselupaare kuid leian, et see peaks jääma nende intiimsfääri ning ei tohiks kuidagi saada normeeritud seadusandluses. Kui me nüüd aga normeerime juriidiliselt ühiskonnas mehe ja mehe kooselu, tekib automaatselt samasoolistel kooselupaaridel juriidiliselt õigustatud ootus normeerida seadusega ka lapsendamise õigus; äärmiselt lühinägelik on arvata, et see ühiskonda laiemalt ei puuduta, sest hetkest, mil samasooliste perekonna laps läheb lasteaeda, on temal ja tema perekonnal õigustatud ootus nende kui vähemuse diskrimineerimise vältimiseks uudse, samasooliste kooselu normeeriva peremudeli sisseviimisele: pildimaterjalidesse, meediasse, lastekirjandusse ja lasteaedades kasutatavasse õppematerjalidesse. Seega oleme käivitamas protsessi mille tulemuseks on perekonna mudeli totaalne reform. Oleme me selleks ka tegelikult ühiskonnana valmis? Veelgi olulisem on küsida; kas meie ühiskond ka tegelikult tahab seda?

Kokkuvõttes, leian, et uuenduste ja traditsioonide vahel peab valitsema tasakaal.

Loodan, et eesti rahvast aidanud ettenägelikkuse geen paneb meid pidevas liberaliseerimise tuhinas märkama ka ohtu, et traditsiooniliste väärtuste ümberlükkamine ja lahustamine vormib meie koduse maailma järjest kõledamaks ning ei lase kokkuvõttes  kujuneda inimlikult elurõõmul; vaimse kodunemise asemel saame vaimse kodutuse.

Mis aga puutub sotsiaalmeedias levinud videoklipi kasutamise eetilisusesse poliitilises võitluses siis leian, et see on meie ühiskonnas kehtestatud eetilistele piiridele vastav ning ei riiva kedagi, sest lapsed on meie tulevik. Poliitiliste konkurentide kommentaarides häirib mind pigem asjaolu, et erakond, kes on piltlikult öeldes valimisvõitluseks haaranud vahemalt kahe miljoni eurose PR rapiiri soovitab minul poliitilises võitluses kasutada hambaorki.

7+6 sammu Eesti eduks

Regionaalselt tasakaalus Eesti

Leian, et Eesti vajab regionaalselt tasakaalu. Täna lahkutakse väikelinnadest ja maapiirkondadest, sest taristu käib alla  ja kohapealsel arengul  ei nähta perspektiivi. Esitan siinkohal 7 sammu, et viia Eesti regionaalareng tasakaalu:

1. Kohalike omavalitsuste tulubaas tuleb viia seniselt üksikisiku tulumaksupõhiselt laekumiselt stabiilsemaks ja ühtlustada summad.
2. Ettevõtete tulumaks tuleb suunata kohalike omavalitsuste eelarvesse, et parandada nende investeerimisvõimet (v.a. Tallinn).
3. Anname kohalikele maaomavalitsuste liitudele avalik-õigusliku staatuse ja õigused maakonna piires ühiste teenuste korraldamiseks (tekib alt üles toimiv regionaalne omavalitsus).
4. Tuleb taastada riiklikud pikaajalised ja stabiilsed investeerimisprogrammid maakondadesse; investeerimisobjektid määratlevad maakonna omavalitsuste juhid.
5. 10% II samba pensionifondidest tuleb suunata investeeringuteks regionaalarengusse.
6. Tasuta ühistransport maakonna siseliinidel. Ettevõtjatele, kes loovad uusi töökohti, tuleb vajadusel pakkuda maakonnasiseselt paindlikku töötajate tasuta transporti. Muudame reaktiivse transpordikorralduse proaktiivseks. Loome transpordiühendused, mida pole harjutud kasutama aga mis looks uusi võimalusi. Näiteks sage bussiliiklus Võru ja Põlva linnade vahel, mis ühendaks sealsed tööjõuareaalid (toimepiirkonnad).
7. Vabastame maamaksust väikelinnade ettevõtetes aktiivses kasutuses oleva maa (tootmine ja teenused).

Kust võtta raha? Näen vajadust investeeringuteks lisaraha juurde tuua. Näiteks, tasuta, paindlike liinidega, ühistranspordi juurutamise maakonna siseliinidel (Maanteameti hinnangul maksaks see ca 30 meur aastas) kataksin riigi II pensionifondi sissemaksetest (300 meur) ca 10% suunamisega regionaalarengusse. Suuremate investeeringute (RIP regionaalse investeerimisprogrammi maht võiks esimeses etapis olla ca 170 miljonit) emiteeriksin riigivõlakirju. Need läheks turul nagu soojad saiad. Nii odavat raha pikaajalisteks investeeringteks ei pruugi tulevikus saada. Saksamaa investeeris Ida-Saksa regionaalarengusse kokku 1,2 triljonit ehk oluliselt rohkem kui kogu EL 7 aasta eelarve kokku. Meie aga ei lisa regionaalarengusse minevatele eurorahadele omast rahakotist oluliselt ise midagi.

Tugevam majandus: 6 sammu

1. Majanduspoliitikas tuleb minu hinnangul kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete fookuse asemel keskenduda rohkem tavapärastele tootvatele ettevõtetele. Neile tuleb luua parem pinnas edasiseks kasvuks.
2. Praeguste tublide eksportijate kõrvale on oluline kasvatada ja arendada kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti.
3. Riikliku teaduspoliitikaga tuleb soodustada heal tasemel rakendusuuringute tegemist, mis aitaksid ettevõtteid toote-arenduses.
4. Eesti juhtivatele tööstusettevõtetele tuleb luua paremad võimalused suuremaks koostööks kohalike ülikoolidega.
5. Kutseharidus-süsteem vajab muutusi, et tagada tööstus-ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus.
6. Tööta jäänud inimesed tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-) haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale.