Mis ajahetkest algab inimelu?

Olen seisukohal, et lapse saatuse otsustamine on tema ema isiklik asi hetkeni, mil laps pole enam nabanööriga oma ema küljes. Ühiskond ei peaks sekkuma, enne kui lapse ilmaletulek on vältimatu.Sootsiumi asjaks saab inimene, kui ta sootsiumi jaoks ilmale tuleb. Enne seda on lapse kandmine ema isiklik asi. Olen sellel seisukohal lähtudes loomulikkuse printsiibist. Teaduslik-tehniline ajastu on juba ammu ületanud piiri, kus elu üle otsustatakse mitte tema loomulikkusest lähtudes, vaid teaduslikes terminites.
Ma ei pea õigeks, et teaduse saavutusi rakendatakse, otsustamaks inimese sünni või surmamomendi üle. Nihutades seda ajas pikemaks, kui on ilmaletulek ja siit ilmsusest lahkumine. Minu meelest oleks see ebaloomulik.
Me oleme oma mõtlemise abstraktsuses läinud niikaugele, et ei suuda enam eristada, kus algab meeleline maailm ja lõpeb sümboliline maailm. INIMENE tajub maailma ja konstrueerib seda samaaegselt. Meelelise tegelikkuse osatähtsus meie elus on järjest väiksem, tehes ruumi loogiliselt konstrueeritud maailmale, mõttemudelitele. Oluline pole mitte nähtus ise, vaid selle määratlemine, juriidiliselt õiglane käsitlus, suhestamine ümbritseva maailmaga.
Põhiline abordi pooldajate argument on väide, et me ei tea, kuna täpselt, mis hetkest algab inimese elu. Teaduse eelsel ajal oli inimese algus seotud tema emaüsast väljumisega. Sellest ka sündimise nimetamine ilmaletulekuks. Mõningates kultuurides, näiteks Spartas, loeti imiku elu alguseks hetke, mil teda isale näidati ja isa teda tunnistas.
Võib öelda, et see, mis ajahetkest algab inimene, on alati olnud pigem ajastu mõtteviisist lähtuv kokkuleppeline otsus (soft-law). See on nii ka tänapäeval.
Tänapäeva teadus on inimese maailma avardanud, võimaldades vaadata sinna, kuhu palja silmaga ei näe. Samas tundub see konstrueeritud teaduslik maailm nii ehtne. Vahest tõelisem ja ehtsamgi kui meeleline, mõistuse poolt kujundamata tegelikkus. Inimene ilmub meie vaatevälja, nõndasamuti nagu saab astronoomias välja arvutada tähe olemasolu, mida selle kauguse tõttu näha pole.
Me saame jälgida rakkude pooldumist, kasvu, projitseerides deduktiivselt sellele fenomenile kõik inimlikkuse tunnused. Sellest ka loomulik võrdsete õiguste nõue lapsele, kes veel ilmale tulemata.
Niipea kui nihutatakse inimeseks olemise algus eostumise hetkesse ja see kokkulepe saab legitiimsuse, tuleb sellele järele ka seadusandlus (hard-law). See loob inimesele, kes on veel ilmale tulemata, samad inimõigused ja seadusandliku kaitse, kui on kõigil teistel.
Ma ei pea mõistlikuks ema ja tema veel ilmale tulemata lapse juriidiliselt võrdõiguslikeks subjektideks määratlemist.
Olen seisukohal, et iga lapse saatus on tema ema kätes kuni tema ilmale toomiseni.
See on ema isiklik asi ja ühiskond ei peaks sinna sekkuma, vähemalt enne kui laps on ilmale tulnud või see tulemine vältimatu.
Ema käitumisele hinnangu andmine on juba moraali küsimus ja siinkohal tuleb silmas pidada, et see on inimese enda eetikast lähtuva mõtlemise, käitumise tagajärg. Inimese eetikat saab aga kujundada ühiskonnas valitsev mõtteviis.

Eetikast, moraalist ja südametunnistusest.

Kunagi, olles filosoofiatudengina ajakirjandusosakonna loengus, pidin häbi pärast maa alla vajuma kui õppejõu küsimusele, mis vahe on eetika ja moraalil, kõlas naer ja vastus, see on ju üks ja see sama. Olin ju mina värskelt õppinud hoopis muud. Mind ei hämmastanud mitte inimeste teadmatus vaid see kuidas ei tajuta meie elus niivõrd tähtsat asja nagu eetika ja ei eristata moraali asendit eetika suhtes.

Eetika on inimeseks olemise koht. Koda milles inimvaim tegutseb. See on ruum ja seetõttu on täielik eksitus otsida eetikat kui manifesti või tarkust. Eetika sõnagi tuleb ju teatavasti kreeka keelest /ETHOS/ ja tähistab ruumi, kohta. Ei saa otsida ruumi, mille sees sa juba oled. Ei saa otsida ega nõuda teistelt paremat eetikat. Inimese eetika kujuneb ajalooliselt ja enamasti tema emakeeles. Keel kannab seda edasi, läbi inimeste vaimse tegevuse. Seetõttu on eetika ruum ka kindlasti inimese vaimse tegevusega sisustatud. Inimesed märkavad seda, mida teised teevad, ütlevad. Veelgi keerulisemaks läheb asi siis kui keegi rääkides eetika kriisist üritab eetikast teha objekti, nimetades seda inimese südametunnistuseks ja siis veel seda iseloomustab. Inimene on kogu aeg eetiline. Nii nagu tema maailm on alati vaimselt tähelepandud. Kui te koristate oma tuba on see ju väga füüsiline tegevus, mõtelda pole vaja. Kuid ometi see märkamine end tuba koristamas on vaime.

Moraal on see, mida me nimetame südametunnistuseks. See on väga täpselt määratud mõiste ja selle kujunemine on ajalooliselt kristliku taustaga. See on kristliku maailmakäsitluse komponent. AGA. Tänapäevas, milles me elame, pole enam ammu seda kristlikku maailmapilti. See on asendunud teaduslik-tehnilise maailmakäsitlusega ja seetõttu ei saagi inimene, juhul kui ta pole sügavalt usklik, kunagi tunnetada moraali kui midagi, mis on talle loomulikult omane, ehk millesse ta kriitikata usub. Aga kindlasti tajub iga inimene seda eetikat, ruumi milles ta igapäev mõtleva inimesena tegutseb. Eetikat tulebki otsida sealt. Te olete Eetiline, kui te olete üksi, mõteldes maailma asjadest. Olla moraalne tähendab panna tähele teiste inimest eetilist ruumi. Tuleb lihtsalt mõista, et moraal ei saagi kuidagi olla inimesele omane ega kuuluda inimese juurde. Küll aga võib moraal olla inimesele mõistetav. Täheldatav. Kui me mõtleme- minu südametunnistus siis tähendab see tegelikult küsimist kas ühiskonnas moodustunud moraal vastab minu arusaamadega või mitte.

Lennart Meri on hea näide sellest, mida vabadus võib inimesega teha.

29. märtsil, Lennart Meri sünnipäeva puhul, sai Okupatsioonimuuseumis vaadatud Lennart Meri filmi “Linnutee tuuled“. Okupatsioonimuuseumis sellepärast, et president Meri oli selle muuseumi patrooniks ja toetajaks. „Linnutee tuuled“ valisin ma välja, sest see dokumentaalfilm on minu meelest tema loomingu üks tippsaavutusi. Film "Linnutee tuuled" räägib soome-ugri väikerahvaste raskest saatusest ja eluoludest endise NSVL aladel 70-ndate lõpus.
Meri kõnedest kumas ikka läbi tema mõtlemise horisont ja minu meelest oli sellel horisondil tema jaoks alati koht meie sugulasrahvastel, eriti väiksematel hõimuvendadel ida pool. Muide, see film sai oma valmimise aastal (1977) ka rahvusvahelise tunnustuse New Yorgi filmifestivalil, mis oli ilmselt oma aja kohta Eestis päris suur skandaal.
Filmi vaatamise järgselt rääkis põnevaid lugusid seoses Lennartiga tema kauaaegne sõber Ülo Tuulik. Mõnus oli kuulata kirjaniku ladusat juttu hästi valitud humoorikatest ja markantsetest juhtumistest seoses Lennart Meriga Kirjanike Liidu ja presidendiks olemise päevilt.
Minu peas jäi sellest õhtust kõlama Ülo Tuuliku mõte.
Lennart Meri on hea näide sellest, mida vabadus võib inimesega teha.
Kui Eesti poleks uuesti vabanenud, ei tunneks me Lennart Meri sellisena, nagu me teda praegu teame. Tema suurepärased poliitiku ja riigimehe võimed said alles siis tuule tiibadesse.

Olulisemaid mõtteid raamatust "Kunstiteose algupära"

Kunstiteos on tõe vormi esiletoomine läbi ainese, materjali. Kunstnik peab suutma selle juures ise võimalikult isetuks ja nähtamatuks jääma. Kunstiteos peab laskma nähtavale, mis asja juures on ehk viibib. See, mis on asja juures, see tõde, varjamatus.

Van Goghi maal "Paar talunaisesaapaid" - seal viibib see, mis on tõesti. Maal pole mitte abinõu, kirjeldamaks saabaste kui jalavarjude väljanägemist, vaid jutustab meile nendest väljateedest, mis nii pikalt ja rahustavalt õhtuhämaruses tare kõrvalt mööda metsa poole looklevad. Nende kuivanud kortsus pealsed on vormunud, saades märjaks hommikukastesesest rohust ja kuivades hiljem keskpäeva päikesest heinateol.

Tõe kirjeldamiseks pole vaja abstraktsioone. Nagu see tänapäeva kunstis otsitud on.

Kunst viibib teosena justkui maa ja taeva vahel. Maa toetab teda, olles andja ja hoidja pidevalt varjates ja jõudumööda jagades. Taevas on üle maa olev maailm, mis püüdleb tundmatusse, otsides kõrgemalt ja sealt kuhu ei ulatu. Maa ja maailm on teineteise embuses ja praegusel ajal maa on kannataja, kunas on liialt allutatud ja seatud ebaloomulikku asendisse. Maa on seatud tootma, mitte kandma. Jõgi ei voola niisama, vaid on potensiaalne veeelektrijaam. Sild ei ole üle vee, vaid juhib liiklusvoogu. Liikumine on motoriseeritult inimese liigutamine punktist A punkti B.

Ka kunst on seatud kogutuna hoidlatesse nagu moosid keldrisse. Kunstiteosel pole enam eriti kohta viibimiseks. Inimene aga vajab kunstiteose äratundmiseks seda, et ta viibiks. Nagu kirik muistse hiiu kohal ümbritsetuna vanadest kiviaedadest ja kandes oma ajaloolist tähendust koos rohelusega enese ümber ja siis enese sees. Lausudes ikka ja jälle oma päritolu ja väljanägemise kaudu meile, mis ta on. Kandes endas seda igavikulist, mis tõesti on. Selle kiriku juures viibib midagi. Seal on kohal see, mis see kirik tõesti on.

Pronkssõdur kui kahe kultuuridraama märgutuli

Ma julgen arvata, et pronkssõduri teema ainult paistab pseudo-teemana. Pigem on minu meelest pseudo-poliitiline teatud inimeste käitumine selle teema suhtes avalikkuse ees. Pronkssõduri teema on oluline, sest avab minu meelest hoopis laiema, sotsiaalse probleemistiku, mis meie ühiskonnas valitseb, kuid millest vaikitakse.
Esiteks puudutab see teema sõja ning sõjajärgse okupatsiooni all kannatanud eestlaste kultuuri- ja hingetraumasid, millele uus iseseisvuse aeg pole suutnud leevendust pakkuda. Pean siinkohal silmas nii kodumaale jäänuid kui ka välis-eestlasi. Soov näha pronkssõduris okupatsiooni sümbolit, tuleneb muuhulgas kindlasti üksikindiviidi soovist saada avalikkuse käest moraalset rehabilitatsiooni kõigi kannatuste eest, mida tõi talle või tema perekonnale endaga kaasa nõukogude võim. Isiklik õiglusetunne ütleb neile, et neil on täielik moraalne õigus seda ühiskonnalt nõuda. Näitena elust, võin tuua kasvõi peaministri avaldused pronkssõduri suhtes. Ansip on neid avaldusi tehes korduvalt viidanud oma seisukoha motiividele. Selleks on lähedase perekonnaliikme kaotus. Subjektiivselt moraalselt täiesti õigustatud nõudmine. Kuid siinkohal tekib kohe küsimus, kas on õigustatud subjektiivse moraalinõude ülekanne poliitiliseks nõudeks, seda poliitiliselt põhjendamata?
Teiseks puudutab see teema ka taasiseseisvumise järel sotsiaalse surve alla sattunud muulaste kannatusi. Ka nemad on subjektid, kelle moraalsed tõekspidamised lähtuvad nende subjektiivsetest uskumustest. Üks nende paljudest uskumustest on kindlasti, et õiglane on austada neid, kes võitlesid II maailmasõjas sakslaste vastu.
Eesti riikluse ning eestluse ajaloost tulenevad õiguslikud ja moraaliküsimused huvitavad neid kahtlemata vähem ja seetõttu ei kuulu nende eesmärkide ringi empaatiline mõistmine selle teise, eelpool mainitud kultuuritrauma suhtes.
Seega võime teha siit järelduse, et pronkssõduri probleem on oma olemuselt mitte poliitiline, vaid eelkõige sotsiaalne, täpsemalt öeldes, moraali ja õiglustunde valdkonnast. Selle tegelikuks sisuks on kahe kultuuritrauma rehabiliteerimisnõue ühiskonna erinevate gruppide poolt.
Me võime ju seda probleemi lahata moraaliprobleemina, rääkides lahti kaks meie ühiskonnas eksisteerivat tõsist kultuuritraumat, mida ma eelpool mainisin.

Kui me teeme üldistuse ja eeldame, et sellel moraaliprobleemil on ühiskonnas laiemat kandepinda, siis on meil põhjust käsitleda seda ka sotsiaal-poliitilise probleemina.
Seejärel võib sealt minna edasi ja formuleerida pronkssõduri probleem poliitiliseks ehk riigi, riikluse asjaks. Igal juhul eeldab see minu meelest kõigepealt teema lahtirääkimist moraali seisukohast lähtuvalt. Vastasel korral puudub sellel küsimusel minu meelest igasugune poliitiline sisu ja mõttekus.