Hiina avang

Uus aasta on maailma majanduse jaoks tervikuna alanud üsnagi jahedalt. Majanduskasv on pidurdunud nii vanas maailmas (USA, Euroopa) kui arenevates riikides. Brasiilia ja Venemaa majandused on suisa languses. Ka börsid teevad hetkel vähikäiku ning nafta hind on madalseisus.
Samal ajal prognoosib Investeerimispank Goldman Sachs, et Hiina majandus jätkab kasvulainel. Hiinale ennustatakse vähemalt 6,9% SKP kasvu.

Vaadates Hiina arengut ja majanduspoliitilisi otsuseid viimastel aastatel, tuleb tõdeda, et maailmamajanduse jõujooned liiguvad tõesti suunas, mida Groningeni Ülikooli professor Angus Maddison ennustas juba 1990. aastate lõpus.

Maddison jõudis oma mõttekäikude tulemusena nimelt juba siis järeldusele, et 1970. aastatel vaid 5% maailma majandusmasinast moodustanud Hiina, jõuab aastaks 2030 ligi neljandikuni maailmas aasta jooksul loodavast rikkusest.

Kuidas Hiina seda teeb?

Kui Hiina viimaste aastate majanduspoliitilisi samme võrrelda malemänguga, on Hiina välja mänginud suurepärase avangu ning omab hetkel kõiki võimalusi edukaks mänguks keskväljal (loe: majanduslikuks ekspansiooniks Aasias ja Aafrikas). Tooksin siinkohale esile kaks nn Hiina avangu olulisemat sammu.

Siiditee 2.0

Võib öelda, et alates president Xi Jinpingi võimuletulekust (2013. aastal) on Hiina oma majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamisel mänginud täiesti lahtiste kaartidega. Kui varem tehti seda veidi varjatumalt siis alates president Xi ametisse asumisest on Hiina majandusliku ekspansiooni plaani “Üks vöö, üks siiditee” nime all ka ka ametlikult maailmale välja kuulutatud.

“Üks vöö, üks siiditee” on Hiina majandusruumi avardamise ja arenevate turgude integreerimise plaan, mis haarab enda alla põhimõtteliselt kogu areneva maailma Aasiast Aafrikani, ulatudes osalt ka Ida-Euroopasse (praeguseks on Ida-Euroopas Hiina käsutuses näiteks 3 miljonit hektarit ehk 5% Ukraina põllumaadest).

Asi on selles, et kiiresti kasvavale Hiina majandusele on eluliselt vajalik leida uusi välispartnereid. Mitte ainult selleks, et vähenda Hiina sõltuvust USA-st vaid eelkõige selleks, et murda välja allhanke-maa seisusest ning leida sobilikke turgusid kiiresti arenevate Hiina ettevõtete (näiteks Huawei, Lenovo jt) lõpptoodetele.

Plaan on iseenesest lihtne. (Allhanke-) tööga teenitud ja riigikassasse säästudena kogutud triljonid ekspordidollarid suunatakse laenudena edasi vähem arenenud riikidesse. Avati väga soodsad krediidikraanid paremate mere-, õhu- ja maismaaühenduste loomiseks Hiinaga ning muu vajaliku infrastruktuuri arendamiseks kohapeal. Muidugi klausliga, et objekte ehitavad Hiina ettevõtted ning hiina ehitustöölised.

Et arengumaadel on vaba raha vähe, siis on Hiinal tihtipeale vastukaubana õnnestunud saada ka ligipääs kohalikele loodusvaradele. Kuid, mis kõige tähtsam, uue siididee oluliseks ülesandeks on lõpptulemusena tagada Hiina ettevõtetele võimlaused edukaks sisenemiseks uutele turgudele oma lõpptoodetega.

Edu korral annab selline majanduslik “avanemine” Hiinale suurepärase võimaluse pääseda nn “keskmise sissetuleku lõksust” ja liikuda koduturul edasi kõrgemate palkade ning ühtlasi suurema sisetarbimise suunas. Hiinas teatakse, et devalveerimine on vaid lühiajaline lahendus ning pikas plaanis on ainus võimalus elatustaseme kasvatamiseks, teha keerukamat tööd ja valmistada atraktiivseid lõpptooteid.

See tähendab, et ühtlasi tuleb madalapalgalised ning lihtsakoelisemad töökohad omakorda viia allhangetena mujale, odavama tööjõuga riikidesse.

Arengufond Hiina moodi

Hiigelsuured investeeringud sadamatesse ja lennuväljadesse nõuavad aga palju raha. Sestap oli siidise nimega, kuid sisult väga jõulisele Hiina majandusdoktriini väljakuulutamisele järgnev loogiline samm sobiva (loe USAst sõltumatu) finantsinstitutsiooni loomine.

Seda Hiina (vaatamata Obama administratsiooni hoiatavale kriitikale) ka tegi. Juba aasta peale President Xi ametisse nimetamist käivitas Hiina 100 miljardi USA dollarilise algkapitaliga Aasia Infrastruktuuri Investeerimispanga (AIIB) ning selle järjena ka 40 miljardi USA dollarise mahuga Siiditee Arengufondi (Silk Road Fund). Põhimõtteliselt on tegu samalaadse arengufondiga nagu Singapuri Demasec või väiksemas formaadis Eesti Arengufondi esialgne (2006 a.) mudel.

Kui AIIB sihtotstarve on krediteerida suuri infrastruktuuri projekte siis Siiditee Arengufond rajati ülesandega võimendada kapitaliga konkreetseid äriettevõtteid, kellel on suur potensiaal “integreeritud” turgudel positisoone võtta.

Suurimad riskid

Ehkki USA mõju Hiina uuele “siiditeele” karisid veeretada ei maksa alahinnata, peituvad suurimad takistused Hiina teel maailmamajanduse supervõimu pjedestaalile siiski Hiinas endas. Esimene murekoht on korruptsioon. Vaatamata valitsuse käivitatud mastaapsele korruptsiooni-amnetsia programmile (ametnikke, kes ise vabatahtlikult riikliku kampaania ajal raha tagasi riigikassasse tagasi kandsid, ei karistatud) on Hiina korruptsiooniindeksis jätkuvalt paraku samas liigas Alzeeri, Nigeeriaga.

Korruptsiooni mastaapsusest annab aimu kas või uudis 22 000 Hiina ametnike omanduses olevast offshore firmast. Arvatakse, et Hiina avaliku sektori parteisõdurid on nende kaudu viimase kümnendiga vasakule pannud vähemalt triljon dollarit.

Jätkuvalt on haldusaparaadil puudu läbipaistvusest ning kestab parteiliini sekkumine kohtuotsustesse jms. Jätkuvalt on (Euroopa standardite kohaselt) liiga leebed ka korruptsiooni piiravad seadused. Näiteks, alla 32 tuhade USA dollari suuruseid altkäemaksujuhtumeid ei loeta Hiinas äriühingute puhul seaduserikkumiseks.

Kuid korruptsioon pole Hiinale ilmselt niivõrd määrav takistus kui ühiskonna kiire vananemine ning majanduspoliitiline väljakutse - kuidas hüpata investeerimispõhisest majandusmudelist innovatsioonipõhisele. Siinkohal võib paraleeli tõmmata ka Eesti majanduse väljakutsega - kuidas kasvada superriigiks insenerinduse, teaduse- ning arendustegevuse mõttes.

Igal juhul on Hiina avang olnud edukas ning “Keskriigil” on hetkel kõik võimalused edukaks keskmänguks teel maailmamajanduse supervõimu auväärsele koha poole. Elame, näeme.

http://uudised.err.ee/v/majandus/314dbdba-4cfb-4959-ad39-ac6452280b77/imre-murk-hiina-avang-ja-tee-supervoimu-poole

Nihilismi 3 paradoksi

Nihilismi kolm paradoksi  seisnevad minu meelest selles, et samal ajal kui nihilism pakub näiliselt võimalust süümepiinadeta totaalseks väljendusvabaduseks, ei suuda ta inimesele suuremat väljendusvabadust tegelikult tagada. Haakides inimest lahti ühiskonnast kui moraalsest kogukonnast, hääbuvad paljud inimestevahelised moraalil põhinevad suhted ehk vabaduse realiseerimise mingid võimalused  (näiteks austus, usaldus) , sest kollektiivsusele tema mitmekesisuses jääb nihilistlikumas maailmas lihtsalt vähem ruumi. MInu meelest on nihilismi lubadus tuua endaga kaasa suurem vabadus illusoorne, sest inimene on loomu poolest ühiskondlik ning seega ei saa tema vabadus olla kunagi täielikum vaid selle pärast, et ta loobub kollektiivsusega kaasnevatest võimalustest ning keskendub indiviidi tahtele.

Teine  nihilismi paradoks seisneb tema püüdes vabastada inimene ideoloogiate võimu alt, tehes inimese samal ajal uute ideoloogiate suhtes hoopis haavatavamaks ja vähem kriitiliseks. Nihilism annab õigustuste mängida senine väärtustehierarhia ümber ja asendada  vanad ideoloogiad uutega. Tulemuseks on see, et traditsiooniliselt hüvelise elu poole pürgiv ehk moraalil põhinev suhe inimese ja ühiskonna kui terviku vahel kitseneb ja asendub mõne lihtsakoelisema, tehnilisema suhtega (inimese ja ühiskonna suhte mõistmine kapitali, raha, sotsiaalmeedia, tööjaotuse jms kaudu).

Kolmandaks, nihilism väidab, et väärtused on suhtelised ning justkui tegeleb väärtustega hierarhiavabalt,  kuid samal ajal on nihilistliku mõtteviisi objektiks just nimelt uue väärtuste hierarhia konstrueerimine (nt ropendamine ja muu vaba kõnepuuk avalikus ruumis on väljendusvabadusena olulisem kui seda taunivatest tabudest kinni pidamine  jms). Nihilism tegeleb nn traditsiooniliselt väärtushierarhias kõrgemal positsioonil olnud absoluutsete väärtuste taandamisega, luues samal ajal uusi, lihtsamaid hierarhiaid. Nihilism püüab lihtsustada ühiskonna toimemehhanisme. Seejuures on nihilismil väga tugev uue väärtushierarhia tekitamise jõud, kui kõne all on inimeste  ühendamine mõne konkreetse lihtsakoelisema idee alla (nt kanepi legaliseerimine).

Kivisilla taastamise teemal

Seoses Holmi piirkonna hoonestamise kavaga Tartu kesklinnas oleks minu meelest asjakohane arutleda ka Kivisilla võimaliku taastamise üle. Lisan siinkohal oma sõnavõtu Tartu linna Volikogu istungil oktoobrikuus 2015.

Kivisilla taastamise eeluuringu tellimine - ettekandja linnavolikogu liige Imre Mürk:

Hea juhataja, head kolleegid. Palun teie toetust otsuse eelnõule, mis paneks linnavalitsusele ülesandeks tellida eeluuring, mis näitaks ära legendaarse Tartu Kivisilla võimaliku ehituse maksumuse, juhul kui Kivisild taastataks, ning hindaks ära ka võimaliku mõju Emajõe laevaliiklusele. Ilmselt ei ole olnud Tartus volikogu, kus poleks olnud Kivisilla teema arutusel. Alates 90-ndatest on Kivisild olnud ka Tartu linna arengukavas, selle taastamist on omal moel kõik linnavalitsused seni toetanud klausliga, et see tehakse ära paremate aegade saabudes. Kindlasti on üsna raske hinnata, kas nüüd on siis paremad ajad. Kui vaadata numbreid, siis tõesti, jah, viimase 23 aastaga võrreldes on keskmine palk näiteks tõusnud 24 korda Eestis, linnaeelarve on paisunud, võimalused on kasvanud, kasutatakse eurovahendeid ja nii edasi. Ehk siis päeva lõpus küsimus on meie enda tahtes, kas me tahame Kivisilda taastada või mitte. Kuid tagasi tulles selle eelnõu juurde, rõhutaksin eelkõige seda, et niivõrd olulise küsimuse puhul nagu Kivisild ei tasuks otsuseid langetada kõhutunde pealt või vaadates lakke, vaid tasuks teha selgeks, mis tähendab selle silla taastamine esialgsel kujul rahaliselt ja milline see mõju liiklusele Emajõel võiks olla ehk siis igasugusele tõsisele otsustamisele peab eelnema valikusituatsioon, kus meil on selgeks tehtud eelnevalt objektiivsed arvud, mida see silla taastamine tähendaks. Teiseks, kindlasti see on teema arutlust väärt ka lähtuvalt uuest kesklinna üldplaneeringust. Teadupärast tähendab uus üldplaneering seda, et Holmi piirkond läheb hoonestamisele ja see on tegelikult väga tõsine küsimus, väga oluline küsimus, millise arhitektuurilise stiiliga saab olema Tartu kesklinnas Holmi saar. Juhin tähelepanu, et küsimus ei ole ainult selle saare või selle endise saare praeguse piirkonna hoonestamises, vaid ka selles, et sinna laieneks nii öelda avatud ruum, et inimesed sinna liiguks, see ruum muutuks avatud käidavaks ruumiks, mitte lihtsalt korterite või büroode pinnaks. See tähendab ka seda, et me kindlasti peame selle praeguse situatsiooni kuidagi lahendama, tuleb tagada see, et oleks võimalikult mugav avatud jalakäijaliiklus, kergliiklus Holmi piirkonda kesklinnast. Vaadates ajalooliste linnade arenguid ja avaliku ruumi loogikat Euroopas, on selgesti näha, et sillad on need piirkonnad, kus armastavad noored koguneda, kus on elu, seal on aktiivne avalik ruum ja selle eelduseks on see, et see sild on lai. Kivisild oli lai ja loomulikult oli ta ka kaunis ja suurepärane ajalooline mälestis, mis viib mind kolmanda argumendi juurde, mis on see, et turism on väga oluline majandusharu Tartu jaoks. Väga palju töökohti, toidab ära palju peresid ja me peame arvestama sellega, et üks unikaalne monument Tartul on - Tartu vanalinn, see tervikansambel, millist on Euroopas väga vähe ja Kivisild kindlasti kuulub sellesse ansamblisse. Kui te seda projekti vaatate, seda esialgset projekti ja vanu pilte, fotosid, siis te saate aru, et see on väga loomulik osa Tartu kesklinnast. Loomulikult need inimesed, kes pidid nägema 1941. aastal silla õhkamist ja 1944. aastal lõplikku õhkamist, pidasid seda loomulikuks osaks Tartu linnaruumist. Neil see võimalus silda taastada puudus. Praegu me oleme olukorras, kus tegelikult reaalne ajalooline mälu enam ei kanna, me peame tegema otsuse, mille puhul me peame arvestama ka teisi asjaolusid. Me ei saa tugineda konkreetselt linnaruumi taastamisele lähtuvalt sellest, et see hävitati ja peaks lihtsalt taastama, vaid mõtlema seda asja laiemalt ja terviklikumalt ja sellepärast ma teengi ettepaneku võtta vastu volikogu otsus, mis annaks linnavalitsusele ülesandeks välja selgitada, mida tähendab Kivisilla taastamine esialgsel kujul rahaliselt, palju see ehituslik maksumus oleks. Selleks tuleks uurida analoogseid projekte Euroopas, kõige rohkem on näiteid Ida-Euroopas Poolast, kus on väga palju analoogseid objekte taastatud. Tuleks uurida veeteede ameti seisukohta, suhelda huvipooltega laevaliikluses. Nimelt see 5,6 meetrine laius, mis omal ajal siis ehitati, lähtuvalt Jõmmu-tüüpi lotjadest, et kas see tegelikult siis takistaks liiklust või mitte. Tuleb selgitada välja, mida tähendaks Kaarsilla utiliseerimine, kas seda on võimalik teisaldada, mida temaga sellisel juhul teha, kasutada nii öelda vana Holmi saare koha peal. Kui ei ole võimalik, siis palju selle utiliseerimine maksaks. Lisaks tuleks teha jõepõhja uuring, sest teadupärast graniitplokid, millest see sild oli, millega see sild oli vooderdatud, veeti allavoolu, need kohad on ka volikogu liikmetele osadele teada, väidetavalt ehk siis need 2000 graniitplokki oleks mõistlik kokku korjata ja kas siis taastada see Kivisild või kui ei soovita taastada, siis eksponeerida. Igal juhul see on oluline osa Tartu kultuuriloost ja järelikult tuleks midagi teha. Seitsmendaks, mis puudutab seda uuringut, siis tuleks välja selgitada nende veealuste vundamentide praegune hetkeseis, mis seisus nad on, et kui sild taastada, kas neid saaks kasutada, see kindlasti mõjutab oluliselt Kivisilla hinda. Ehk siis kutsun üles mitte subjektiivselt panema diagnoosi Kivisillale stiilis, mida ma komisjonides pidin nägema, et see on liiga kallis, või et see peatab Emajõe veeliikluse, vaid siiski kõigepealt tellima mingi adekvaatse hinnangu, kui kallis see siis oleks ja kuidas see liiklust mõjutaks ehk siis seejärel volikogus võtta üles debatt, kas taastada Kivisild või mitte. Selle silla maksumust on omal ajal uuritud ja kui me nüüd võtame siis selle kümnekordse hindade kasvu alates 1990-ndatest keskeltläbi, siis selle silla maksumus tolleaegsete arvutuste kohaselt tuleks 20 miljonit eurot. Aga me ei tea seda, tegelikult tuleks seda analüüsida ja seda saab linnavalitsus edukalt teha ja selle sammuga ta tegelikult näitaks ka, et on valmis midagi aktiivselt ette võtma lisaks sellele, et läbi aastate ja aastate on lihtsalt antud lubadusi selle teemaga tegeleda, kui saabuvad paremad ajad. Nii et kallid kolleegid, kutsun teid üles seda eelnõu toetama, andma linnavalitsusele ülesanne selgitada välja need asjaolud, et siis saaks juba asjalikumalt numbrite baasil teha siin otsuseid niivõrd tähtsa küsimuse kohta nagu Kivisilla võimalik taastamine. Aitäh.

Paraku läks hääletusel nii nagu ka PM seda kommenteeris. 

Tartu Kivisild: PM: Imre Mürki alagatatud Kivisilla taastamise eelnou ei leidnud toetust

Põlisrahva õigus vaimsele kodunemisele pole rassism

Eesti meedia põhiühikud (Delfi, Reporter jt) on asunud konservatiivsema maailmavaatega eestlasi süüdistama võõraviha ja vihakõne õhutamises, rassismis jne. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav, sest eestlane kaitseb kodutunnet ehk oma õigusi põlisrahvana. Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi. Mõeldes järele, mis on inimeste hirmude ja meeleheite taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. See on ellujäämise küsimus rahvana.

Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.

Tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina.

Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta. Seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte.

Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopaliku ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik. Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Kas me  aga võime seejuures rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, kuigi meie ise oleme nad määranud teenima meie endi huve? Nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse uuele elule puhuks. Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

Uus Tartu vaim on ärivaim

Saabuv kevad tervitab Tartus mööda Ülikooli tänavat Toomemäele jalutavaid linnakodanikke järjekordse uusehitisega. Tähetorniga ehitud vana piiskopilinnuse nõlvalt turritab vastu ilma kandva arhitektuurilise ideeta kamakas, mille peategelaseks on optimaalselt seinteks vormitud betoon, mis omakorda hotelliäri vankri ette rakendatud.

Mööngem, et Ülikooli 14 hoone pole stiilne.
Pigem kumab sellest läbi ärimehe himu iga hinna eest võimalikke ruutmeetreid juurde võita. Ehkki rajatud juriidiliselt korrektselt ning detailplaneeringu tingimustele vastates, tunneb Tartu vanalinna ajaloolisust tunnetav vaatleja selles eelkõige ära säästuehitise, mis pole rajatud arvestades vanalinna  stiili ega ilumeelt vaid eelkõige kui äripind; kapitali intressi truualandlik teener. Ajalooliselt stiilne ja kaunis Tartu kesklinn on pidanud järjekordselt järgi andma ärihuvidele ning oma kooseisu vastu võtma uue funktsionaalse kuubiku.
Juriidiliselt on muidugi kõik korrektne. Ülemöödunud aasta augustis Tartu linnas kehtestatud detailplaneeringus nõutud 3-korruseline hoone, millel nõutav neljanda ja viienda korruse tagasiaste (1,5 meetri ulatuses) rajatigi 3-e korruselisena nii nagu ette nähtud ning 4. ja 5. korrus lahendati akendega kaldkatusega.

Kunagisest sõjamasinast räsitud Tartu kesklinn võtab vaikselt aga järjekindlalt aina uut ilmet ning seejuures iseloomustab kesklinna uusehitusi kaks olulist tunnust: esiteks, nad kõik on ehitatud lähtuvalt ärilistest huvidest ning on endid säärastena ka õigustanud, olles majanduslikult kasumlikud. Teiseks, samal ajal on  nad stiilitud, mõjudes ülejäänud vanalinna suhtes pigem tummade kamakatena.

Tartu kesklinna säärane areng tekitab linna ajaloole mõeldes nukraid meeleolusid. See paneb mõtlema, et midagi on selle linna vaimsusega korrast ära. Paistab, et Ülikooli 14 säästuehitise kerkimine kesklinna (nii nagu ka tema eelkäija Ülikooli tn 2 hoone)  on millegi suurema tagajärg kui vaid  ühe ettevõtja ambitsioon.

Uuestisünd

Samas, kas me ei peaks kurvastamise asemel hoopis rahutuks muutuma? Mõeldes sellele, et ehk ongi  Tartu vaim uuesti sündinud ning erksam ja tarmukam kui kunagi varem. Kuid nüüd juba mitte enam sellisena, mis ja kuidas ta oli J. V. Jannseni, J. Tõnissoni või V. Reimanni ajal vaid uue, moodsa ja progressimeelse ajastu vaimuna. Vaimsusena, mis minevikku oluliseks ei pea ning lähtub mõtteviisist, et linnakodanike ilumeel ning stiilitunne pole isegi vanalinna rajatava ehitise juures oluline argument.

Mis muud kui saame järeldada vaid seda, et Tartu vaim on muutunud rahavaimuks ning lähtub uue aja kandvast reeglist - kõik, mis pole keelatud on lubatud. Nii nagu Kolumbus näitas, kuidas muna laual seisab, lüües keedetud muna lömastatult lauale, nii ehitati Ülikooli 14  3-korruselisena mõeldud hotellihoone osavasti katusekaldeid ära kasutades 5-korruseliseks kuubikuks. Et jumala pärast mõni ruutmeeter kaduma ei läheks, sest äri poleks siis nii kiirelt ära tasuv. Kas tõesti elame ajastul mis, on meid teinud täiesti võimetuks looma Tartu linnaruumi midagi kaunist? Kas oleme unustanud, mida tähendab hoone stiil? Kas linlasted tõesti on leppinud mõtteviisiga - kui raha nõuab siis pole ilmselgelt ükski lahendus piinlik. Kuivõrd juriidiliselt on kõik JOKK, mis jääb siis  ka linnakodanikul  muud üle kui kiita ärimehe piiritut leidlikkust ja ärivaimu.



Ilmunud: Delfis 18.03 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/imre-murk-uus-tartu-vaim-on-arivaim?id=71044927

Arengupank tooks kokku ametniku ja ettevõtja

 Eesti majanduselu edendamiseks on otstarbekas luua tugev Eesti Arengupank, millel on investori, visionääri, ettevõtete ja ametnike koostöö korraldaja ning kreeditori roll.

Kui ühendada tugevaks Eesti Arengupangaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kredex, Eesti Arengufond, Maaelu Edendamise Sihtasutus, KIK, ja maakondlikud Arenduskeskused,  saaksime tugeva organisatsiooni, mis aitaks Eesti ettevõtjatel teha kasvuks ja uute töökohtade loomiseks tarvilikke investeeringuid ning ehitada „sild“ ametnike ja ettevõtja huvide vahel. Tugev Arengupank suudaks senisest märksa pädevamalt esitada riigile süstemaatilisi soovitusi  Eesti majanduse- ja  innovatsioonipoliitika kohta, luues Eestis  tervikliku nägemuse Eesti majanduse (ja majandus- ning innovatsioonipoliitika)  arengu võimalustest ja kitsaskohtadest.

Eesti majanduse suurim probleem on ettevõtete madal tootlikkus ning paraku pole seni õnnestunud üles ehitada majanduspoliitika, mis kasvataks Eesti ettevõtetes olulisel määral  inseneride ja teiste kõrgepalgaliste hõivet. Eesti ettevõtetes töötab ligi 3000 inseneri ja 2/3 neist IT ettevõtetest. Lähenemaks Soome majanduse konkurentsivõimele vajaksime aga umbes 30 tuhandet kõrgepalgalist inseneri- ja arendustööga seotud töökohta.

Seda pole aga juhtunud ning seetõttu oleme olukorras kus vaatamata suurepärasele (kahekordsele) tootlikuse kasvule viimasel kümnendil on Eesti tootmisettevõtete tootlikkus töötaja kohta siiski jätkuvalt neli korda madalam  EL keskmisest (vt joonis lõpus). Tootmisettevõtete tootlikkuse arengust omakorda sõltub aga ettevõtete võime: maksta inimestele väärikamat palka, arendada uudseid tooteid (küsida turul suuremat hinda) ning luua  uusi töökohti. Tootvas sektoris rakendatud kõrgepalgaliste töötajate  sisemajanduslik tarbimine käivitab omakorda teenussektori (finants, kinnisvara, side, loomemajandus) arengu.  Tekib reaalsele lisandväärtuse kasvule tuginev majandusliku arengu ring. Kuivõrd Eesti riigi tulu tekib hetkel, mil ettevõtja väljastab kliendile arve, siis sõltub tootlikkuse kasvust otseselt ka Eesti riigi maksutulu (õpetajate palgatase, sotsiaalsed garantiid, pensionid, tervis jms), elu jätkumine Eesti ääremaadel ning kokkuvõttes Eesti  rahva heaolu ja konkurentsivõimelisus maailmas tervikuna.

Millest sõltub aga tootlikkuse kasv? Eesti ettevõtete tootlikkuse kasv sõltub laias laastus neljast tegurist. Neist ükski pole vähem tähtis, vajades pidevat ning terviklikku käsitlemist. Esiteks, tehnoloogiline võimekus. See tähendab ettevõtetes pidevat uudsete tehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõtmist, paremate materjalide ja töövõtete rakendamist nii tootmises kui toodete müümisel. Teiseks, ressursside kättesaadavus; tootmiseks vajalike ressursside põhiprobleem seisneb Eestis  (ettevõtjate poolt küsitlustes väljendatuna) oskustega tööjõu vähesele kättesaadavuses Eesti tööjõu turult. Lihtsamini tagatav kuid tööjõuga samavõrd oluline ressurss on tootmiseks tarviliku infra olemasolu. Lisaks taristule on Eesti majanduse ressursi-probleemiks ka lühi- ning pikaajaline kapital, sest universaalpankade keskne finantssüsteem on olemuselt konservatiivne ning ei toeta ettevõtete liikumist majanduse sturktuuris suurema lisandväärtuse poole (näiteks ei saa ettevõte universaalpangast laenu kui kavandab liikumist põllumajanudslikust tootmisest toiduainetetööstusesse). Kolmandaks, ettevõtete äriline võimekus (tootmise, arendustegevuse ja müügi juhtimine ning äri kasvatamise oskus välisturgudel, ärimudelid). Ning neljandaks inimeste ettevõtlikkus riigis tervikuna.

Lähtudes eelnevast mõttekäigust (majanduse tootlikuse edutegurid)  oleks Eesti majanduselu edendamiseks otstarbekas luua tugev Eesti Arengupank, millel võiks olla visionääri, investeerija, ettevõtete ja amentike vahelise kööstöö korraldaja ning kreeditori roll.

Visionääri roll tähendaks Eesti innovatsiooni-  ja majanduspoliitika kui terviku mõtestamist koos ettevõtete ja riigiga.

Kui ühendada tugevaks Eesti Arengupangaks: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kredex, Eesti Arengufond, Maaelu Edendamise Sihtasutus, KIK, ja maakondlikud Arenduskeskused,  saaksime tugeva organisatsiooni, mis aitaks Eesti ettevõtjatel teha kasvuks ja uute töökohtade loomiseks tarvilikke investeeringuid ning ehitada „sild“ ametnike ja ettevõtja huvide vahel. Tugev Arengupank suudaks senisest märksa pädevamalt esitada riigile süstemaatilisi soovitusi  Eesti majanduse- ja  innovatsioonipoliitika kohta, luues Eestis  tervikliku nägemuse Eesti majanduse (ja majandus- ning innovatsioonipoliitika)  arengu võimalustest ja kitsaskohtadest.

Selleks tuleks kindlasti luua tuggevamad koostöösidemed Eesti Arengupanga ja akadeemilise maailmaga (TÜ, TTÜ).  Vaatamata sellele, et innovatsioon on Eesti majanduspoliitikas prioriteetne (nt valitsuse tegevuskava Eesti 2020), puudub Eesti innovatsioonipoliitikal siiani ühtne selgelt mõistetav alus. Selle asemel on palju killustatud tegevusi (ettevõtlus-, teaduspoliitika jms). Tugev Eesti Arengupank saaks Riigikogule (majanduskomisjon, saadikurühmad) anda pikaajalise vaatega poliitika kujundamiseks vajalikke tausta-analüüse.

Kodumaine kapital kodumaiste äriideede vankri ette

Arengupanga roll võiks olla ka investeerimine ja iduettevõtete initsieerimine avaliku sektori ettevõtlusega alustamiseks ja kasvuks vajaliku kapitali fondina: Võrreldes laenukapitaliga on Eestis omakapitali pakkumine  väga väike, seega on selge vajadus avaliku sektori fondi järele. Ehkki erasektori fondid kurdavad sobilike projektide puuduse. Samas,  kui era riskifondid teevad oma otsuseid eelkõige fondi majanduslikku kasu silmas pidades, siis riigi omanduses investoril on võimalus siduda ja/või mõjutada Eesti majanduses innovatsiooni ka investeerimis-strateegiaga  (Soome arengufond Sitra teeb seda hoolega, ehitades Helsingis nt „targa maja“ linnakut).

Teadus ettevõtluse kasvuks.

Lisaks start-up ettevõtete toetamisele oleks otstarbekas perioodiliselt korraldada nn tehnoloogia-ümarlaudasid teadlaste ja ettevõtjate vahel, et otsida (koostöös erasektori ja liitudega) pidevalt võimalusi Eesti teadussüsteemi  (teadlased, ülikoolid, nende intellektuaalane omand, arendusel olevad tehnoloogiad arenduskeskustes jms) paremaks rakendamiseks start-up ettevõtluse vankri ette.  Teadupärast on Eesti innovatsioonisüsteemi suurimaks puuduseks seoste puudumine väga tugeva teadusliku tipptasemega teadusvaldkondade ja tehnoloogia-ettevõtluse vahel.

Poliitkakujundamiseks tarvilike teadmiste tooja „väljas-sisse“ - poliitikate labor.

Kolmanda olulise Arengupanga rollina näen ma tõhusamat koostööd ministeeriumide ja rakendusüksustega (MKM, EAS, RM) pakkudes (või vahendades mujalt maailmast)  know-what- when- and - howd Eesti majanduspoliitiliste sammude kavandamisel; selleks, et saavutada Eesti ettevõtete tootlikkuse (ja sellega kaasneva ekspordivõimekuse) ning uuenduslikkuse (innovaatika) kasv. Majandusministeeriumi praegune probleem on selles, et ostes ise eraturult sisse analüüse, saavad nad enamasti lõpptulemuse, ja harvem uusi ja terviklikke „tööriistu“ poliitika-kujundamiseks. Eesti Arengupank võiks seda teadmist välisriikidest Eestisse vahenada ning olla ühtlasi ka puhvriks, kuhu see teadmine võiks akumuleerida.

Era-ja avaliku sektori koostöö vahendaja.

Neljandaks, Eesti Arengupangal võiks olla senisest aktiivsem vahendaja  roll era- ja avaliku sektori koostöö edendamisel, käivitades 1 kord aastas toimuva Eesti Arengufoorumi, kus kohtuks poliitikakujundajad ning ettevõtjad. Selle Foorumi eesmärgiks võiks olla: Rahvuslik kokkulepe tööstuspoliitikas. Võiks kaaluda ideed koostada Eesti Arengupanga eestvedamisel:  a) rahvusliku kokkuleppena Eesti töötleva tööstuse tehnoloogia-teekaardid (mis tehnoloogiad aitaks ettevõtjate meelest kaasa nende äri kasvule, tööstusharude lõikes) ning b) käivitada ettevõtjate ja ametnike vahelise regulaarselt koos käiva  tehnoloogia-ümarlaua, mille eesmärgiks oleks siduda senisest sujuvamalt: Eesti ettevõtete tehnoloogilised vajadused oma äri ja tootlikkuse edasiseks kasvuks (ühisosa); Kõrgkoolide tegevus teaduse-, arendustegvuse-  ning õppetöö alal (teaduse võimalused) Majandus- ja haridusministeeriumi võimalused seda innovatsiooni-, ettevõtlus ja hariduspoliitikatega toetada. 

Regionaalarengu stimuleeria.

Kuivõrd Eesti majandusliku arengu omapäraks on ettevõtluse suur kontsentreeritus pealinna piirkonnas siis tasuks tõsiselt kaaluda Eesti Arengupanga tegevusse regionaalarengu vaate sissetoomist. Võiks kaaluda mõtet, kavandada  koostööd Siseministeeriumi ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega rahastamisel käivitatud piirkondlike kompetentsikeskustega (Paadiehituse keskus Saaremaal, taastusravi-editsiini arenduskeskus Läänemaal jt). Eesti Arengupank saaks maakondlikele kompetentsikeskustele pakkuda oma kogemustest tulenevalt tuge start-up ettevõtluse alal (aidates kohalikel ettevõtetel disainida rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemaid ärimudeleid). 

Nutikas spetsialiseerumine ehk teadus- ja arendustegevuse nõudluse/pakkumise koordineerimine.

Kuivõrd Eesti Arengupank võiks võtta Euroopa Liidu ja Eesti vahel sõlmitud partnerlusleppe tingimusena rakendatud Nutika Spetsialiseerumise (innovatsioonipoliitika kontseptsioon, et võimendada uuendusmeelsete ettevõtjate äri, selleks äriks tarvilike tehnoloogiatega) kordinaatori rolli siis selleks kontekstis näen ma kõige olulisema rollina  Eesti Arengupangal kõrgkoolide ja ettevõtjate (kaasates MKM, HTM-i) vahelise tugevama koostöö- ja koordinatsiooni mehhanismide ülesehitamist (tehnoloogia- ,  nutika spetsialiseerumise vms nimega ümarlaua eestvedamine).

Strateegliline arenguseire (strategic foresight).

Last but not least. Eesti Arengupank võiks tegeleda strateegilise arenguseirega, mille  klassikaline funktsioon on pakkuda innovatsioonipõhises majandusüsteemis ettevõtetele  (ja vajadusel ka avalikule sektorile) pikaajaliste strateegiate kujundamisel tuge. Seda saab teha, kirjeldades võimalikke tulevikustsenaariume olemasolevate teadmiste ja muutujate põhjal (analüüsides näiteks lähiajal teaduselaboritest kommerts-kasutusse tulevaid tehnoloogiaid, demograafilisi muutusi, turgusid, poliitilisi muutusi, mis loovad uusi turge jms).

Eesti Arengupank aitaks teha ettevõtjatel arenguks tarvilikke investeeringuid, kojundada majanduspoliitikat ning ehitada silda ettevõtjate, erialaliitude, avaliku sektori ning poliitikakujundajate vahel; sidudes nõnda Eesti majanduselu edendamine

paremaks tervikuks.

Joonis: Töötleva tööstuse lisandväärtus töötaja kohta KEUR, 2011 (Eurostat 2014)

Mehe ja naise rollidest: Kas looduslikkus meis on ikka vaid värviline pudelikild?

Mehe-naise vastandumise alge on minu meelest sügavamalt inimlik kui paistab; see kõik kuulub inimesse lahutamatult kokku - tunnetada endas inimest üldse tema eksistentsiaalsuses ja samas lasta loodusel ennast meis täide viia nii nagu kulgeme - mehe või naisena. Mõlemal juhul (nii mehe kui naisena) on kannatused vastandumisest ja hävitamisest mõlemale kokkuvõttes muidugi üsna talumatud nagu ka nende paratamatu lahutamatus inimeseks olemisest üldse; muu hulgas ka selle helgemast poolest- püüdlusest loomingule, et olla lähemal armastusele. Meie inimlikkuse taandamises "humanistlikkusele" ehk vaid mõistlikkusele, armastusele ja hoolivusele, on paraku oht, et pühime oma loodusliku toetuspunkti endis lõplikult "vaiba alla", jättes endale meeldiva illusiooni, et suudame olla vaid puhas armastus ja ise seista jumaliku asemel

Eesti hariduspoliitika 3 võtmeküsimust

Esiteks, õppiv ühiskond

Eesti hariduse prioriteediks on minu jaoks õppiv ühiskond, eelkõige noored. Inimese loomulikust huvist tulenev uudishimu ja õppimisvajadus peaks saama riikliku haridussüsteemi poolt tervikliku lahenduse ja need lahendused ka ellu viidud. Kuivõrd noorte arv on ühiskonnas langustrendis ning vanemaealiste osakaal kasvab, siis on mõneti loomulik, et elukestva õppe roll ühiskonnas kasvab.
Samal ajal ei saa unustada kurvaks tegevat fakti, et ligi 14% Eesti noorest põlvkonnast ei jõua põhiharidusest kaugemale (või ei ole ka seda omandanud), saamata on ka ettevalmistus tööturul toimetulekuks. Tagajärjeks on nn alaharitute ühiskonnakiht, kes ei suuda leida korralikku tööd.

Eesti ei saa endale sellist kaotust lubada. Leian, et ühiskonnale laiemalt kutse- ja kõrghariduse omandamise võimaldamine eeldab haridussüteemi suuremat paindlikkust ja kvaliteedi kasvu. Tähtis on ka õpetajatele väärika palga tagamine; kõrg- ja kutsehariduses õiglast juurdepääsu kindlustava ning õppekvaliteeti toetava rahastamise mudeli juurutamine ning tööandjate tunduvalt laiem kaasamine õppekavaarendusse nii kutse- kui ka kõrghariduses.

Teiseks, üleriigiline koolivõrk peab toimima ühtselt

Koolivõrgu ühtse toimimise alused on ühtse õppekavaga kehtestatud. Lühidalt öeldes, põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjapandu tuleb ka tegelikult ellu viia. Minu hinnangul peitub lahendus Haridusministeeriumi ametnike aga ka kohalike omavalitsuste haridusosakondade võimekuses tagada koolides pädev juhtimis- ja töökultuur.

Parem õpetamise kvaliteet ja tugi õpetajale

Leian, et kõigepealt mõjuks õpetajale motiveerivalt, kui ta tunneb, et teda usaldataks. Tuleb vähendada kontrolli ja bürokraatiat (sise- ja välishindamise jms seonduv).
Tähtis on ka õpetajale enese arenguga tegelemise võimaldamine. Õpetajale tuleb anda võimalus (palka säilitades) kasutada iga 5-e tööaasta kestel ühte
õppetööst vaba poolaastat enesetäienduseks.

Veelkord kooseluseadusest

Postimees küsis minu seisukohti kooseluseaduse suhtes ning kommentaare seoses skandaalse videoklipiga, milles astub üles ka minu tütar. Minu mõttekäik sai selline:

Minu meelest ei märka Eesti poliitiline eliit suures liberalismi ja vabaduste kehtestamise tuhinas, et võitluses inimõiguste eest ja sallimatuse vastu on nad ühiskonnas asutanud lahustama ka neid igavikulisi väärtusi, mis hoiavad meie inimlikkust - meie kultuuri. Mul ei ole tõe monopoli ja ma pole uuenduste vastu aga ma usun, et eesti rahval on õigus oodata oma riigilt kaitset eesti rahva ajaloolise kujunemise alusväärtustele - traditsioonilisele perekonnale, mille keskmes on ema isa ja lapsed. Avatus maailmale ning uuendustele on edasiviiv jõud kuid ei saa unustada igavikulisi väärtusi.

Pealegi, ma usun demokraatiaasse ehk vabade kodanike ühiskonda, kus valitsev (poliitilisi valikuid tegev) eliit tugineks oma valikutes rahva enamuse  eluviisile, traditsioonidele, püüdlustele ning tahtele. Vesteldes valimiskamaania käigus väga paljude  inimestega, näen selgesti, et  kooseluseadusega ühiskonnas normeeritud samasooliste kooselu pole rahva enamuse tahe ega püüdlus, vaid on teostatud puhtalt seadusandja survel ning usus liberalismi ideaalidesse. Sestap tahan, et nii fundamentaalne valik (nagu seda on  kooseluseadus) pandaks rahva hääletusele.

Minu videoklipi keskmes on isa ja lapse suhe; see on kujund, mis sümboliseerib asjaolu, et laps avastab ja õpib maailma tundma ning hindama eelkõige oma vanemate kaudu ning kultuuri edasikandumine toimub eelkõige traditsioonidele tuginedes. Perekond, sellisena nagu see on meil ajalooliselt kujunenud, on väga sügav traditsioon, mille olemusse ja eetikasse ei tohiks riiklikud regulatsioonid tungida.

Ma ei mõista hukka samasoolisi kooselupaare kuid leian, et see peaks jääma nende intiimsfääri ning ei tohiks kuidagi saada normeeritud seadusandluses. Kui me nüüd aga normeerime juriidiliselt ühiskonnas mehe ja mehe kooselu, tekib automaatselt samasoolistel kooselupaaridel juriidiliselt õigustatud ootus normeerida seadusega ka lapsendamise õigus; äärmiselt lühinägelik on arvata, et see ühiskonda laiemalt ei puuduta, sest hetkest, mil samasooliste perekonna laps läheb lasteaeda, on temal ja tema perekonnal õigustatud ootus nende kui vähemuse diskrimineerimise vältimiseks uudse, samasooliste kooselu normeeriva peremudeli sisseviimisele: pildimaterjalidesse, meediasse, lastekirjandusse ja lasteaedades kasutatavasse õppematerjalidesse. Seega oleme käivitamas protsessi mille tulemuseks on perekonna mudeli totaalne reform. Oleme me selleks ka tegelikult ühiskonnana valmis? Veelgi olulisem on küsida; kas meie ühiskond ka tegelikult tahab seda?

Kokkuvõttes, leian, et uuenduste ja traditsioonide vahel peab valitsema tasakaal.

Loodan, et eesti rahvast aidanud ettenägelikkuse geen paneb meid pidevas liberaliseerimise tuhinas märkama ka ohtu, et traditsiooniliste väärtuste ümberlükkamine ja lahustamine vormib meie koduse maailma järjest kõledamaks ning ei lase kokkuvõttes  kujuneda inimlikult elurõõmul; vaimse kodunemise asemel saame vaimse kodutuse.

Mis aga puutub sotsiaalmeedias levinud videoklipi kasutamise eetilisusesse poliitilises võitluses siis leian, et see on meie ühiskonnas kehtestatud eetilistele piiridele vastav ning ei riiva kedagi, sest lapsed on meie tulevik. Poliitiliste konkurentide kommentaarides häirib mind pigem asjaolu, et erakond, kes on piltlikult öeldes valimisvõitluseks haaranud vahemalt kahe miljoni eurose PR rapiiri soovitab minul poliitilises võitluses kasutada hambaorki.

7+6 sammu Eesti eduks

Regionaalselt tasakaalus Eesti

Leian, et Eesti vajab regionaalselt tasakaalu. Täna lahkutakse väikelinnadest ja maapiirkondadest, sest taristu käib alla  ja kohapealsel arengul  ei nähta perspektiivi. Esitan siinkohal 7 sammu, et viia Eesti regionaalareng tasakaalu:

1. Kohalike omavalitsuste tulubaas tuleb viia seniselt üksikisiku tulumaksupõhiselt laekumiselt stabiilsemaks ja ühtlustada summad.
2. Ettevõtete tulumaks tuleb suunata kohalike omavalitsuste eelarvesse, et parandada nende investeerimisvõimet (v.a. Tallinn).
3. Anname kohalikele maaomavalitsuste liitudele avalik-õigusliku staatuse ja õigused maakonna piires ühiste teenuste korraldamiseks (tekib alt üles toimiv regionaalne omavalitsus).
4. Tuleb taastada riiklikud pikaajalised ja stabiilsed investeerimisprogrammid maakondadesse; investeerimisobjektid määratlevad maakonna omavalitsuste juhid.
5. 10% II samba pensionifondidest tuleb suunata investeeringuteks regionaalarengusse.
6. Tasuta ühistransport maakonna siseliinidel. Ettevõtjatele, kes loovad uusi töökohti, tuleb vajadusel pakkuda maakonnasiseselt paindlikku töötajate tasuta transporti. Muudame reaktiivse transpordikorralduse proaktiivseks. Loome transpordiühendused, mida pole harjutud kasutama aga mis looks uusi võimalusi. Näiteks sage bussiliiklus Võru ja Põlva linnade vahel, mis ühendaks sealsed tööjõuareaalid (toimepiirkonnad).
7. Vabastame maamaksust väikelinnade ettevõtetes aktiivses kasutuses oleva maa (tootmine ja teenused).

Kust võtta raha? Näen vajadust investeeringuteks lisaraha juurde tuua. Näiteks, tasuta, paindlike liinidega, ühistranspordi juurutamise maakonna siseliinidel (Maanteameti hinnangul maksaks see ca 30 meur aastas) kataksin riigi II pensionifondi sissemaksetest (300 meur) ca 10% suunamisega regionaalarengusse. Suuremate investeeringute (RIP regionaalse investeerimisprogrammi maht võiks esimeses etapis olla ca 170 miljonit) emiteeriksin riigivõlakirju. Need läheks turul nagu soojad saiad. Nii odavat raha pikaajalisteks investeeringteks ei pruugi tulevikus saada. Saksamaa investeeris Ida-Saksa regionaalarengusse kokku 1,2 triljonit ehk oluliselt rohkem kui kogu EL 7 aasta eelarve kokku. Meie aga ei lisa regionaalarengusse minevatele eurorahadele omast rahakotist oluliselt ise midagi.

Tugevam majandus: 6 sammu

1. Majanduspoliitikas tuleb minu hinnangul kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete fookuse asemel keskenduda rohkem tavapärastele tootvatele ettevõtetele. Neile tuleb luua parem pinnas edasiseks kasvuks.
2. Praeguste tublide eksportijate kõrvale on oluline kasvatada ja arendada kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti.
3. Riikliku teaduspoliitikaga tuleb soodustada heal tasemel rakendusuuringute tegemist, mis aitaksid ettevõtteid toote-arenduses.
4. Eesti juhtivatele tööstusettevõtetele tuleb luua paremad võimalused suuremaks koostööks kohalike ülikoolidega.
5. Kutseharidus-süsteem vajab muutusi, et tagada tööstus-ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus.
6. Tööta jäänud inimesed tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-) haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale.

Rohkem tasakaalus Eestit

Allikas: funnyclips.net

Viimased aastakümned on Eestis domineerivaks poliitiliseks ideoloogiaks liberalism. Liikumine suurema avatuse ja globaalse konkurentsivõime suunas on Eesti viinud tasakaalust välja, sest unarusse on jäämas iseendaks jäämine. Tahan viia Eesti rohkem tasakaalu konservatiivsuse ja liberaalse maailmavaate vahel (avatus maailmale, je suis parisien  jms). Leian, et ka traditsioonidel ja absoluutsetel väärtustel (nt traditsiooniline perekond, katoliiklus jms) peaks uuendusmeele kõrval olema oma koht.
Me ei saa ehitada lõputult avarduvat vaimset kodutust. See on minu meelest kõle tee. Vaime kodunemine eeldab alati mingeid valikuid. Nihilism ja anarhia on kõlavad ideed aga ei too võrdust, vaid tugevamate vägivalla nõrgemate üle; domineerima hakkab loomne alge jne. Asi on selles, et inimesel on vaba tahe, aga sellega kaasneb ka vastutus; (nt õpetaja mahalaskmist koolis ei saa lõpuni vabandada nende tõsiasjadega, et ühiskonnas on liiga vähe armastust, empaatiat ja elu on vägivaldne. Kui nii edasi minna, ei vastuta enam keegi millegi eest); pealegi, leian, et kõike ei saa ka progressi nimel reformida muudkui; täiesti absoluutset humanistlikku võrdsust (kõigivajaduste täielikku rahuldamist ja sotsiaalse staatuse võrdsele pulgale tõstmist) pole ühiskonnas kunagi võimalik kehtestada, meil tuleb teha valikuid.
Teiseks, näen Eestis suurt probleemi ka selles, et on kadumas lugupidamine sellise kultuurilise ime vastu nagu isiksuse unikaalsus ning tema mõttekäigud. Selle asemel fileeritakse mõnuga tihtipeale inimese jutust välja mõne abstraktsema/objektiivsema mõttekäigu tunnused ning kritiseeritakse või halvemal juhul "nätsutatakse" neid (nt Varro Vooglaidu on minu meelst selles suhtes palju kahjustatud). Kolmas murekoht on minu jaoks see, et on kadunud usk rahva (kui ajalooliselt kujuneva vaimsuse järjepidevuse) hoidmise vajalikkusesse.

Vastus delfile: Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

Tahan, et nii fundamentaalseid asju hääletaks rahvas. Milleks mind niimoodi rünnata? Jah, minu sotsiaalmeedia klipi keskmes on isa suhe oma lapsega (traditsiooniline perekond). See on kujund, mis kannab endas sügavat sotsiaalset sõnumit.
Kooseluseadus on rahvale selge signaal, näitamaks neoliberaalset ja eestlase vaatepunkti ning elutunnet hävitavat suunda, mille meie valitsejad on valinud. Küsimus on kooseluseadusest laiem- meie rahva ja kultuuri tulevikus.

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundamentaalset alust.

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus.
Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu.
Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalset ümbermääratlemist.
Kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et seista ühiskonna arengu eest ning kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Valimiskampaania eetikast. Väidate, et olles sotsiaalmeedia klipis oma lapsega koos, rikun ma valimiseetikat. Ma ei nõustu sellega. Valimiskampaania eetiliste normide piirid on võimuerakondade kampaaniatega juba ammu märksa kaugemale nihutatud. Olen leebe loomuga inimene ja valmis kristlasena teise põse keerama kui müksatakse või tegemist on kerge kõrvakiiluga. Aga Reformierakonna valimiskampaania psühho-manipulatsioonid (NATO hävitajate kasutamine teleklipis, maksumaksja raha eest kogu maa üleuputamine gigantse plakatitega, ) oli minu jaoks nagu hoop jalaga kõhtu. Olen võitleja; kui minuga nii käitutakse siis vastan sama "väärikalt".

Kooseluseadus rahvahääletusele - tikkudega ei mängita!

Kandideerin Riigikogu valimistel Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena. Kooseluseadus rahvahääletusele! 

Allikas: https://www.youtube.com/watch?v=8mulWp5ohU4

See videoklipp ei ole rünnak homode vastu vaid kutsub poliitikuid üles sügavamalt järele mõtlema asjaolule, et kooseluseaduse vastuvõtmisega on riik asunud õõnestama Eesti rahva jaoks traditsioonilist perekonna mõistet ning eesti kultuuri fundementaalset alust. 

Ehk siis küsimus on laiem - meie rahva ja kultuuri tulevikus. Kui on inimesed, kellel on homoseksuaalsed kalduvused ja nad tahavad sellisel viisil oma elu elada, siis see on nende õigus. 

Samas leian, et eesti rahva püsimajäämiseks on hädatarvilik, et säiliks austus traditsiooniliste perekondlike väärtuste vastu. 

Minu meelest ei saa tolerantsus tähendada seda, et peaksin loobuma oma tõekspidamistest ja kiitma heaks meie ühiskonna alusinstitutsioonide radikaalse ümbermääratlemist. 

Toetan nende eestlaste vaatepunkti, kes tahavad, et perekond ühiskonna alusena oleks Eestis tunnustatud vaid mehe ja naise liiduna. Sestap kandideerin Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrina Tartus, et kaitsta perekonna ja abielu institutsiooni ühiskonna alusena.

Saades valimistel rahvalt mandaadi luban, et teen kõik selleks, et viia kooselu seadus rahvahääletusele või muuta kooseluseaduse § 1.  Riigikogus vastuvõetud Kooseluseaduse § 1 ütleb, et kooselulepingu võivad sõlmida kaks füüsilist isikut. See tähendab, et traditsioonilise peremudeli «isa ja ema ja lapsed» asemel on riik asunud kehtestama uut perekonna mudelit - see on « N täiskasvanut ja lapsed»

Põhiseadus ütleb, et perekond rahva püsimise, kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

Olen veendunud, riigi üks põhilisi funktsioone on ühiskonna arengu tagamise kõrval tranditsioonilise perekonna kaitsmine. Seega riik peab tegema kõik selleks, et perekonna institutsioon oleks hoitud. 

Perekond, mis on mehe ja naise vaheline liit, tagab meie rahva ja kultuuri järjepidevuse.

Kaasamise lõhkise küna ees

Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas.
Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen». Samuti jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel. Poliitika – isegi kohalikus omavalitsuses – ei ole ju pelgalt elu edasi viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm. Kuid kaasamise suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja vastutamine peavad käima käsikäes. Muidugi on täiesti omaette teema, kas poliitiline vastutus hiljem ka võetakse. Kuid võimalus osutada konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel. Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui tervikut. Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis. Paraku just selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused seisavad kitsalt oma huvide eest. Kuid nende vajaduste suurem sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus. Samal ajal ei saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide vahel. Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahepeal.

Ilmunud Tartu PM
http://pluss.postimees.ee/3021915/imre-murk-kaasamise-lohkise-kuna-ees

Eesti vajab juurtega maavanemaid

Väinamöinen kandlega, youtube

Eesti muistsete ülikute järeltulijad olid kohalike inimeste seas vaimsed liidrid. Ka vabariigi taastamise algusajal valiti vanemad kohalike inimeste seast. Maavanematel oli isegi õigus võtta osa vabariigi valitsuse laiendatud kooseisuga istungitest. Tegemist oli väärika „maa soolaga“, kellele inimesed võisid keskvalitsuses kohalike huvide eest seismisel loota.

Praeguseks on maavanemast saanud siseministri alluvuses töötav, poliitiliselt määratud ametnik, kelle ülesanne on esindada ministeeriumi huve ja olla „riigi valvas silm“. Maavanema roll on taandunud järelvalve teostamisele ning maakonna rahvas on tegelikult läbirääkimistel riigiga ilma esindajata.

Lisaks on meie maaomavalitsuste ühendus taandatud MTÜks. Ning kuna tegemist pole avalik-õigusliku üksusega, ei pea keskvalitsus omavalitsustega läbirääkimistel otsima kompromisse. Piisab kui kirjutada omavalitsuste ettepanekute lahtrisse lakooniline „arvesse võetud“ ja nende ettepanekutest teerulliga üle sõita, nagu ka enamasti tehakse. Soomes näiteks ei võeta vastu ühtki omavalitsusi mõjutavad seadust, ilma et selleks poleks olemas kohalike maaomavalitsuste liidu jah-sõna.

Enne Euroopa Liiduga liitumist oli omavalitsustel maakonna tasandil investeeringute üle otsustamiseks baasraha, mille ühine majandamine edendas kohalike omavalitsuste vahelise koostöö kultuuri. Nüüd on omavalitsused sunnitud eurorahade pärast pidevalt konkureerima ning see süvendab niigi puudulikku koostööd.

Paraku oleme regionaalpoliitikaga olukorras, kus Eesti riik ei investeeri enam ise väikelinnade ja maapiirkondade arengusse, eraldades vaid eurorahasid, mis lõppevad juba kuue aasta pärast. Kuid kuna riigiveski jahvatab aeglaselt, tuleb juba täna langetada otsuseid, et seda probleemi ennetada. Investeeringud väikelinnadesse ja maapiirkondadesse on hädavajalikud, et tõmmata käima kohalikku ettevõtlust ja luua töökohti.

Kasvõi riigi raha toel ja omavalitsuse eestvedamisel rajatud kohalik sooja-elektri koostootmisjaam annaks suurepärase võimaluse pakkuda ettevõtetele soodsamat energia hinda, looks lisaraha teenimise võimaluse kohalikule metsaomanikule, saaks käivitada kohaliku graanulite või mööbli tootmise jne. Sellega seoses oleks näiteks tarvilik seadustada energiaühistud, kuid hetkel pole omavalitsustel oma „häält“ riigiga suhtlemisel.

Investeering kolhoosi ajal ehitatud majade soojustamisse annaks tööd ja leiba kohalikele ehitajatele. Väikekooli juurde rajatud õpetaja-abi või koolipsühholoogi töökoht parandaks kohalike teenuste tarbimist. Spordi- ja kultuurirajatistega käiksid kaasas töökohad, mis aitavad hoida elu maal, kuid kui aeg neid eurorahade abil rajada ja renoveerida on läbi saamas. Võimalusi kohalikeks investeeringuteks on palju.

Praegu ei eralda riik maakondadele investeeringuteks raha, mille kasutuse üle nad saaksid ise otsustada. Raha eraldatakse ettevõtjate „tagant lükkamise“ põhimõttel arendustegevuseks, kuid kohalik ettevõtlus vajab hoopis „eest vedamise“ raha ehk riigihankeid ja suurenevat kohalikku nõudlust.

Elu edendamine väikelinnades ja maapiirkondades on komplekt erinevaid teemasid, mida tuleb käsitleda koos. Selle pärast peavad omavalitsused saama endi seast määrata maavanema. Kohalik vanem aitaks omade seas leida ühisosa ning suudaks ametnikele, kes asuvad erinevates ja tihti teineteisega mitte suhtlevates asutustes, selgeks teha, kuidas edendada elu äärealadel.

Võiks ju näiteks unistada, et kui mõni ettevõtja rajab väikelinna tootmise, mis annab tööd 50-le inimesele, siis võiks kohalikul omavalitsusel olla võimalus saada transporditoetust näoga tema poole olevast maakonna valitsusest. Seeläbi saaks tagada sobiva graafikuga bussitranspordi, et töötajad kaugemalt maakonna nurkades igapäevaselt liikuma panna. Praegu käivad bussid nii harva, et inimesed nendega enam ei arvesta.

Teine oluline võtmeküsimus on investeeringud haridusse ja töökohad kohalikes koolides. Et kohalik elu oleks üldse võimalik, tuleks põhikoole alles hoida ja riiklike toetustega aidata omavalitsustel sinna luua lisatöökohti. Aga kuivõrd regionaalpoliitika pole haridusministri asi, siis sellist vaadet asjadele sealt ei tule. Vaja on omade seast pärit maavanemat, kes näeb kohalikku tervikpilti.

Imre Mürk

Väikelinnad vajavad investeeringuid: kolm ettepanekut

Viimased kümme aastat on turu „nähtamatu käsi“ üsna järjekindlalt suunanud Eesti ettevõtete majanduslikku aktiivsust Tallinnasse ja Harjumaale. Kui veel 2002. aastal olid umbes pooled Eesti ettevõtetest väljaspool Harjumaad, siis praeguseks on üle 80% ettevõtetest koondunud pealinna piirkonda. Oleme muutumas väga kontsentreeritud majandusega riigiks, sest üle 2/3 Eesti ekspordist ning majanduse toodangust luuakse Harjumaal. See, et uusi ettevõtteid ja töökohti luuakse pigem pealinna regioonis, süvendab aga maapiirkondade ja väikelinnade tühjenemist töökätest.

Probleemi süvendab asjaolu, et Eesti ühiskonna vananemise raske koormus on jäetud rahapuuduses ääremaade omavalitsuste kanda, kes ei suuda seetõttu kohaliku elu edendamiseks ise investeerida. Viimase viie aasta jooksul on pensionisaajate hulk Eestis suurenenud 8%. ning piirkonniti on pensionäride osakaal ületanud 40% piiri Ida-Viru, Jõgeva ja Põlva maakonnas.

Sellises olukorras Eestimaa väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Kuna erasektor ei ole huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks riik väikelinnadele õla alla panna, muutes pensionifondide seadust nii, et kümnendik Eesti palgasaajate säästudest suunataks pikaajalistesse investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad. Näiteks kasvõi teede ja tänavate korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks.

Võimalikuks lahenduseks oleks poliitiline otsus suunata 10% pensionifondidesset majanduse elavdamiseks väikelinnades.

Selle protsessi paremaks suunamiseks on riigil kolm võimalust. Näiteks võib Siseministeerium asutada sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast, mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba juurdemaksuna.

Teine võimalus on nõudlusepõhisem lähenemine. See tähendab, et Eesti riik koostaks koostöös maakondadega pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteeriks selle katteks vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele investoritele väga atraktiivseks tooteks.

Kolmas on turupõhine lähenemine. Selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas. Igal juhul on praegu õige aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt ette võtta.

Kuivõrd vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013)  aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse. Seda tuleb teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige arvukam rahvastiku kohort ehk „ärkamisaja lapsed“, kes on praegu aktiivses pereloomise eas (25-30 aastased inimesed).

Riiki sunnib aktiivsemalt tegutsema ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam nii häid võimalusi ei ole.

„Kooseluseaduse pimedate leegion“

Kooseluseadusega perekonna mõistet ümber defineerides näitab riik minu meelest loobumist Eesti rahva traditsiooniliste kultuuriliste aluste (perekond) kaitsmisest. Ainus narratiiv, mida tunnistatakse on maailmale avatud olemine. Praegune Eesti poliit-aadel, osa seda toetavast ärieliidist ning osad intellektuaalid püüavad riigiaparaadi kaudu seadistada ning vägivaldselt häälestada rahva loomulikku eetost ehk elutunnet. /Me sammume nimeks meil leegion / Me juhiks on peata kana/...nii ründas poeet Andres Ehin omal ajal Nõukogude Eestis lokanud vaimset kanapimedust. Ajastut, mil marxistlik- teaduslik materialism oli ainuke ametlikult lubatud maailmavaateline alus. Tehti mõttetuid viisaastaku plaane ning kunstlikult kehtestatud võõras ideoloogia oli muutunud olulisemaks kui aasta sadade jooksul kujunenud rahvuse elutunne, kodurahu reeglid, elukorraldus ja vaimsus.

Ajalugu paistab korduvat spiraali mööda. Kooseluseadusega perekonna mõistet poliitiliselt korrigeerides teeb Eesti järjekordse suure sööstu eemale oma rahva ajaloolisest eneseteadvusest teaduslik-modernse maailma suunas ilma omaniku käest selleks luba küsimata.

Põhiseadus kehtib poliitikutele siiski piiratud volikirjana selles mõttes, et eesti rahva vaimsuse ja ajalooline kujunemislugu ning arusaam kuidas elatakse perekonnana on rahva kui riigi peremehe asi kujundada. Riigikogu saab mandaadi valitseda eeldusel, et ta rahvast teenib mitte ei töötle. Kas te kujutate ette olukorda kui ettevõtte omanik tuleb kontorisse ja ütleb müügijuhile: "tead, ma ei taha, et te selle e-projektiga edasi lähete“.
Müügimees aga ütleb selle peale: "misasja? Mind ei huvita, et sa oled omanik. Ma ei küsinud nõu sinu käest. Sa oled lihtsalt liiga loll ja tagurlik selleks. Sa ei oska oma positsiooni isegi ideoloogiliselt, maailmavaateliselt, juriidiliselt ega teaduslikult põhjendada. Mis sa ei  taha. See on ju ratsionaalne idee. Lase meie otsustame." Minu meelest on kooseluseadusega sama asi. See, et gei-kogukond on teema hästi valitsuses läbi lobistanud ja Eesti  intellektuaalid on selle igati mõistlikuks kuulutanud ei loe kui omanik (rahvas) tunneb, et see tema vaatepunktiga ei sobi.

Kokkuvõttes on usk teaduse kõikvägevusse ja liberalism täpselt samamoodi ideloogia nagu rahvuslikkus.

PS see ei tähenda, et mul midagi geide vastu oleks, Lihtsalt ma austan rahvuslikkust kui siin maailmas stabiilse kodunemise viisi ja perekonda kui institutsiooni, mis algab emast ja isast.

Ehk siis kui kaugele oleme me nõus edu ja teistele meeldimise eesmärgi nimel oma rahvuslikust vaimusest minema?
/oma rähmaste silmade taga just, kanapimedust tahame kanda /sestap õpetust sellest, et valge on must / siis märksa lihtsam on edasi anda/, lõpetas Ehin.
Tekib küsimus, kuidas lõpetab Eesti kui me nõnda oma rahvuslikku vaimsust killustame ja mujalt sisse toodud kontseptsioonidega pidevalt  oma elutunnet lõhume?

Kuidas on võimalik sellises riigis lõpuks luua kodune rahunemine ja taastada rahva elurõõm, millest nii paljud puudu tunnevad kui me püüame riigiaparaadiga nätsutada aastasadadega kujunenud perekonna olemust, sellisena nagu eestlane oma vaatepunktist näeb; perekond on ema ja isa. Miks me lõhume  selliste ideedega oma ühiskonda. Mille nimel?

Maailma ilmneb vastu inimese mina

Mis on see inimese maailm? Igal juhul on ta meie jaoks olemas. Me elame selles oma igapäeva. Sestap on õigustatum isegi küsida nii - kuidas see maailm meile on? Vastaks nii: Esiteks on maailm alati vaimne. Ka kõige mateeria-kesksem käsitlus maailmast tugineb lõpuks ikkagi ideelistele konstruktsioonidele; sest see on mõtlemine ning igasugune mõtlemine loob oma kujutised keeles ja on vaimne. Teiseks maailm on meie jaoks hunnik asju - õigemini asjade koosseis. Me kogeme ja elame asju/nähtusi lähtudes pidevalt kehtivast maailmapildist, mis omakorda tugineb filosoof Platoni poolt lausutul - kõigel mis on olemas, on põhjus. Aja jooksul on maailm saanud kausaalseks põhjus tagajärg jadaks. Me elame eelkõige teaduslikus, ratsionaalses maailmas. Aga maailmaga on selline kummaline lugu, et ta pasitab pidevalt jätvat võimaluse enda ümbertõlgendamiseks. Tal pole ühtainsamat valemit. Pigem on nii, et maailm ilmub inimesele avaldusena (feststellung). Saksa keeli on selle kohta hea ütlus – ent-leben (vastu mina kogetud), jättes inimesele alati alles vaba tahte seda omamoodi piiritleda ja mõista.

Kandideerin europarlamenti, et toetada koduselt armsate rahvusriikide Euroopat!

Kokkuvõte minu valimisplatvormist

Olles Tartu Valimisliidu europarlamendi kandidaat, on mul kindel visioon, milline Euroopa Liit on Eesti huvides. Minu arvates on oluline, et EL ei muutuks föderaalriigiks vaid toimiks ka edaspidi rahvusriikide ühendusena ning keskenduks põhilisele - ühtse siseturu edendamine, ühtlasem majandusareng, tugev euro ja energiajulgeolek.

Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt tähtis. Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele. Pean tähtsaks suurendada investeeringuid maapiirkondadesse, et tekiks juurde uusi ja tasuvaid töökohti.

Rahvusriikide Euroopas on inimestel mõnusam. Kandideerin, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest.
Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks. Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.

Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid. Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes. Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud  avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik  EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania  põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike  huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Poliitilised otsused tuleb tuua võimalikult kodaniku lähedale. Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. Otsustamine peab toimuma võimalikult kohalikul tasandil. EL-s tuleb hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada  ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.

Toon parlamendisaadiku büroo Tartusse. Luban, et valituks osutumisel teen europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja ja loon Tartusse kaks uut töökohta!

Energiajulgeolek. Tahan, et EL toetaks Läänemere riikide investeeringuid ühtse energiaringi tekkimisse Läänemere regioonis, sest see võimaldaks Eestil tulevikus tagada parem energiajulgeolek ja haakida end lahti Venemaa elektrivõrgust.

Imre Mürk

Kandidaat 173

Tartu valimisliidu juht, volikogu liige

Kandideerin üksikkandidaadina europarlamenti, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest. Tahan esindada eestlase vaatepunkti ja olla europarlamendis rahvusriikide
koostööl põhineva EL idee eest seisja.

Mind ja ilmselt paljusid eestlasi häirib, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad  tugevama föderatiivsuse suunas (rahvusriikide suhtes ülimuslikku) arenevat  Euroopa Liitu. Oleme olukorras, kus Eestil pole europarlamendis ühtki esindajat, kes võtaks sõna näiteks põgenikelaagrite hajutamise vastu liikmesriikide vahel.

Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (5,9 miljardit eurot) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgnevateks aastateks võtab ning milline saab olema uus versioon Euroopa Liidu koostöö aluseks olevast Lissaboni leppest.

Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu– kes on tähtsam – kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament? Euroopa Liidus eksisteerib täna kaks paralleelset legitiimsust – hetkel veel nõrgemas positisoonis olev Euroopa Parlamendi legitiimsus, ja praegu Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel).

On oht, et senine rahvusriikide valitsuste põhine juhtimine ei pruugi jääda.

Praegu on Euroopa Parlamendis selgelt esile kerkinud mõjukas rühm (sotsid, Euroopa Rahvapartei, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu. Selle sõnakaks kokkuvõtteks on sotside Euroopa Komisjoni presindendi kandidaadi, Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest.
Tsiteerin siinkohal vaid ühe lõigu belglasest euroliberaali Verfofstadti sulest ilmunud manifestist:

„Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku.Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti  maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda.. kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas“.

Ühesõnaga, tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid – parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda – on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes. Tehakse kihutustööd, veenmaks inimesi, et liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu ei suuda tagada Euroopa arengut, olles miskipärast veendunud, et samas suudaks seda Euroopa Parlament, kui talle rohkem võimu anda.

Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.

Minu jaoks on nende europarlamendi valimiste põhiküsimus, kas Euroopa valib tsentraalsema föderaalriigi suuna või rahvusriikide Euroopa. On aeg tugevdada liikmesriikide sõltumatust siseriiklike otsuste vastuvõtmisel.

Ma ei ole Euroopa Liidu vastu. Ma arvan, et EL pädevusi ei tuleks ohjeldamatult laiendada, sest see süvendab veelgi vastutustundetust, bürokraatiat ja „juurteta“ elustiili.

Kui mõni idee on hea ja arusaadav (näiteks raudtee tehniliste standardite ühtlustamine, terviseteenuse kättesaadavus teistes EL riikides) siis viiakse see ellu ka Euroopa Nõukogus asju kokku leppides (rahvusriikide ministrid).

Föderaalsem euroopa suurendab "ühe vitsaga löömise" mentaliteeti

Euroopa Liidu poliitikate eesmärgid  on tihti väga  ambitsioonikad (vähendame vaesust ja tööpuudust) ja samal ajal üldised - edendame, arendame, parandame  (Lissaboni lepe, majanduse kasvupakt). Samas on EL enda  rahakott selle jaoks liiga väike (1% liikmesriikide SKPst) ja liikmesriikide probleemid (tehnoloogiliselt tugevad ja jõukamad tuumikriigid vs ääremaad) on erinevad.

Mitmed EL ülesed eesmärgid on püstitatud arvestamata EL liikmesriikide äärmiselt erinevat konkurentsivõimet. Eestile on surutud peale 3% teaduskulude eesmärk SKP-st vaatamata sellele, et Eestil puudub oma kõrgtehnoloogiline teadust tegev erasektor ning tööd ja leiba pakuvad traditsioonilisemad tööstused uuendavad pigem endid olemasolevaid tehnoloogiaid importides jne.

Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks.

Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.

Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid

Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes.
 Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud  avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik  EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania  põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike  huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Kohalike valimisliitude hääl Euroopasse!

Kandideerin, et tuua tasakaalu liiga Tallinnakeskseks  ja IRL, RE mängumaaks muutunud Eesti ja Euroopa Liidu suhetetesse. Leian, et praguses Eestis on  võimuerakonnad Euroopa Liidus üleesindatud ja sisuliselt ühiskonnalt kaaperadanud kogu EL teemaga seonduva. Tartu valimisliidu eestvedaja ja linna volikogu liikmena näen selgesti, kuidas EL mõjutab Eesti regioonide olukorda ja inimeste igapäevaelu kuid inimesed ei tunne kuidagi euroopa liidu kui juriidilise isiku suhtes peremehetunnet. Valituks osutudes teen antud küsimuses kindlasti tihedalt  koostööd Eesti Valimisliitude Vabakonnaga (www.valimisliidud.blogspot.com), mille asutamisel on ka Tartu valimisliit kaasa löönud.

Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt  tähtis!
Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia Europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele.

Parlament vajab rohkem kohaliku valitsemistasandi ja kodanikuühiskonna hääl.
Ma tahan Euroopa Liidu teemad tartlastele, maapiirkondadele ja väikelinnadele lähemale tuua. Praeguses Eestis praktiliselt puudub kodanikühiskonna ja kohalike piirkondade poliitiline esindatus Euroopa Liidus. See muudab EL Eesti inimeste jaoks aina  kaugemaks ja võõramaks kehandiks.

Küsitlused näitavad, et ligi 50% EL liikmesriikide kodanikest eelistaks, et nende nimel kõneleks Euroopa Parlamendis kohaliku tasandi esindaja. Paraku ei ole Eesti kohalikel valimisliitudel  EL ja Eesti vahelise dialoogi pidamiseks piisavat esindatust. EL temaatikas domineerivad Eestis suured erakonnad.

Valitsuse ministrid esindavad parteisid Euroopa Nõukogudes ja Ülemnõukogus, regionaalminister määrab esindajad regioonide komiteesse, IRL ja RE parteijuhid lepivad omavahel kokku, kes läheb EL volinikuks jne.

Lisaks sellele on kujunenud Eesti demokraatiat pigistav olukord, kus vaid valitsuserakondadel on ministeerimide kaudu parim ligipääs vajalikule kompetentsile, osalemaks sisulistes debattides eurorahade teemal. Väiksemad ja kohalikud poliitilised ühendused, piirkondlikud omavalitsused ja kohalikke inimesi esindavad valimisliidud  on EL temaatikas debatist välja lülitatud, sest neil pole lihtsalt võimekust oma organisatsioone oluliste teemadega kursis hoida. Eelkõige puudutab see EL tõukefondide rahade liikumise  mõjutamist. Vaid eurorahasid jagavaid ministeeriume ja riiklike agentuure kontrollides on võimalik Eestis poliitiliselt mõjutada nende rahade suunamist. Ülejäänud ühiskond, eelkõige kohalikud valimisliidud, on selles suhtes jäetud pealtvaatajaks.
Samal ajal  kandideerivad  suurte erakondade tipptegijad ka europarlamenti. Kuhu jääb kodanikuühiskonna ja regioonide esindatus?

Poliitilised otsused võimalikult kodanikule lähemale

Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. EL-s tuleb vastupidi hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.  Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada  ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.

Parlamendisaadiku büroo Tartusse

Last but not least, osutudes valituks luban, et viin europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja, Tartusse.

LINK: Intervjuu ERR-s

Lisamärkusi  EL toimimistest

Euroopa siseturu reeglid on ühtlustumas osades valdkondades kuid see pole kindlasti ühtne ja vaba.
Praegune otsetoetuste loogika põllumajanduses seab Eesti põllumehed küll ebavõrdsesse kuid mitte lootusetusse olukorda. Tuleb arvestada, et kogu EL eelarve, millest põllumajandustoetused on 40% on alla 5% Saksamaa riigi eelarvest. Paraku enamuse Eesti ajakirjanike EL-teemaliste küsimuste taga peitub tihti ekslik eeldus, justkui saaks Euroopa Parlamendi otsusega muuta/vastu võtta  EL direktiive, muuta Lissaboni leppe punkte, EU2020 strateegiat vms. Ei midagi sellist. Euroopa Liidu praegune ülesehitus on  (peale Euroopa põhiseaduse tagasilükkamist 2005 a. referendumitel) rahvusriikide valitsuste keskne. See tähendab, et sisulisi kokkuleppeid ja otsuseid teevad liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogus ning Valitsuste määratud esindajad Euroopa Komisjonis.

Euroopa Parlament on end komisjonides realiseeriv jututuba, kelle põhiülesanne on oma rahvale selgitada, mis tegelikult EL-s toimub, olla Euroopa Komisjonile ja EN-le dialoogi partneriks, mõtestada EL tuleviku sihte; leida omavahelistes aruteludes ühisosa erinevates poliitika valdkondades ning neid mõtteid EL struktuurides ja meedias inimestele tutvustada. Tunne Kelami või E.N. Krossi jutud sellest, et nad lähevad EP-sse  liikmesriikidest korruptsiooni välja juurima on pehmelt öeldes Eesti rahva tillitamine. Selliste kõrgendatud ootuste üleskütmine tekitab inimestes illusiooni, et Euroopa Parlamendis saab vormida rahvusriikide poliitikaid. Selline retoorika tumestab inimeste arusaama, sellest mis tööriist on EL
ja mida sellega teha saab, mida mitte.

 Mitmed euroga ja EL siseturuga kaasnevad otsused sõidavad ka tulevikus Eesti huvidest jõhkralt üle.
Kuid me peame aru saama, see on hind, mis meil tuleb oma suurema töökuse, kokkuhoiu ja vaevaga kinni maksta, et meil oleks see poliitiline vihmavari,kaitsmaks meid apla idanaabri eest.

Eesti võiks püüda 2018 a. EL eesistuja maana võtta põhiteemaks EL ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandustoetuste reformid nõnda, et need töötaks senisest toekamalt Ida-Euroopa kasuks.