Mis ajahetkest algab inimelu?

Olen seisukohal, et lapse saatuse otsustamine on tema ema isiklik asi hetkeni, mil laps pole enam nabanööriga oma ema küljes. Ühiskond ei peaks sekkuma, enne kui lapse ilmaletulek on vältimatu.Sootsiumi asjaks saab inimene, kui ta sootsiumi jaoks ilmale tuleb. Enne seda on lapse kandmine ema isiklik asi. Olen sellel seisukohal lähtudes loomulikkuse printsiibist. Teaduslik-tehniline ajastu on juba ammu ületanud piiri, kus elu üle otsustatakse mitte tema loomulikkusest lähtudes, vaid teaduslikes terminites.
Ma ei pea õigeks, et teaduse saavutusi rakendatakse, otsustamaks inimese sünni või surmamomendi üle. Nihutades seda ajas pikemaks, kui on ilmaletulek ja siit ilmsusest lahkumine. Minu meelest oleks see ebaloomulik.
Me oleme oma mõtlemise abstraktsuses läinud niikaugele, et ei suuda enam eristada, kus algab meeleline maailm ja lõpeb sümboliline maailm. INIMENE tajub maailma ja konstrueerib seda samaaegselt. Meelelise tegelikkuse osatähtsus meie elus on järjest väiksem, tehes ruumi loogiliselt konstrueeritud maailmale, mõttemudelitele. Oluline pole mitte nähtus ise, vaid selle määratlemine, juriidiliselt õiglane käsitlus, suhestamine ümbritseva maailmaga.
Põhiline abordi pooldajate argument on väide, et me ei tea, kuna täpselt, mis hetkest algab inimese elu. Teaduse eelsel ajal oli inimese algus seotud tema emaüsast väljumisega. Sellest ka sündimise nimetamine ilmaletulekuks. Mõningates kultuurides, näiteks Spartas, loeti imiku elu alguseks hetke, mil teda isale näidati ja isa teda tunnistas.
Võib öelda, et see, mis ajahetkest algab inimene, on alati olnud pigem ajastu mõtteviisist lähtuv kokkuleppeline otsus (soft-law). See on nii ka tänapäeval.
Tänapäeva teadus on inimese maailma avardanud, võimaldades vaadata sinna, kuhu palja silmaga ei näe. Samas tundub see konstrueeritud teaduslik maailm nii ehtne. Vahest tõelisem ja ehtsamgi kui meeleline, mõistuse poolt kujundamata tegelikkus. Inimene ilmub meie vaatevälja, nõndasamuti nagu saab astronoomias välja arvutada tähe olemasolu, mida selle kauguse tõttu näha pole.
Me saame jälgida rakkude pooldumist, kasvu, projitseerides deduktiivselt sellele fenomenile kõik inimlikkuse tunnused. Sellest ka loomulik võrdsete õiguste nõue lapsele, kes veel ilmale tulemata.
Niipea kui nihutatakse inimeseks olemise algus eostumise hetkesse ja see kokkulepe saab legitiimsuse, tuleb sellele järele ka seadusandlus (hard-law). See loob inimesele, kes on veel ilmale tulemata, samad inimõigused ja seadusandliku kaitse, kui on kõigil teistel.
Ma ei pea mõistlikuks ema ja tema veel ilmale tulemata lapse juriidiliselt võrdõiguslikeks subjektideks määratlemist.
Olen seisukohal, et iga lapse saatus on tema ema kätes kuni tema ilmale toomiseni.
See on ema isiklik asi ja ühiskond ei peaks sinna sekkuma, vähemalt enne kui laps on ilmale tulnud või see tulemine vältimatu.
Ema käitumisele hinnangu andmine on juba moraali küsimus ja siinkohal tuleb silmas pidada, et see on inimese enda eetikast lähtuva mõtlemise, käitumise tagajärg. Inimese eetikat saab aga kujundada ühiskonnas valitsev mõtteviis.