Viljandis folkides

Kui ma reedel Viljandisse jõudsin, sumises linn juba mõnusasti minust varem kohale jõudnud noortest pärimusmuusika sõpradest. Keerasin raadio autos kohaliku jaama peale ja üks meeshääl nurises seal parasjagu selle üle, et miks noored pole festivalile tulnud rahvariietes. Päris huvitav point mõtlesin.
Parasjagu kui ma festivali telgist mööda sõitsin, jõudis keegi mu autot juba Sprite pudeliga visata. Võtsin seda kui märguannet auto kindlasti ohtutusse kaugusesse peita. Esimese asjana jalutasin kohe rohelise lava juurde. Teadsin, et kindlasti kohtan seal oma vanu tuttavaid, keda aasta otsa pole näinud. Tahtsin väga teada saada kuidas neil on vahepeal läinud. Sellised vestlused on minu jaoks tähtis osa folgist. Põnev oli kuulda kuidas keegi on vahepeal Norras mägedes elanud, kes talu ostnud, kes palju välismaal käinud. Kuuldes sõprade tegemisi pean tunnistama, et minu loomingulisi sõpru, ükskõik kui boheemlik on nende suhe praktilisse ellu, iseloomustab üks huvitav ühine tendents. Jõudes oma elu teise kümnendi lõppu on neist saanud tublid lapsevanemad. Muu vestluse hulgas oli muidugi päevakorral pärimusmuusika fenomen üldisemalt. On selge, et tegemist on väga tänuväärse festivaliga. Tähis pole mitte ainult see, et inimesed saavad päikesepaistel peesitada ja värske õhu vanne võttes veidi muud muusikat kuulata. Olulisem on see, et festival on toonud pärimusmuusika eesti inimeste igapäeva ellu. Üheks nädalavahetuseks saab sellest Viljandis elu osa. Muusika ei kõlanud ainult lavalaudadel. Lauldi ning mängiti pilli ka tänavatel ja puude vilus. Tantsiti ja räägiti regilauludest. Kui veidi unistada, siis on ju võimalik, et mingil ajahetkel muutub ka rahvariiete kandmine noorte seas pärimusmuusika pidudel kultuurielu tavaks. See oleks tore ja annaks võimaluse äratada elule jälle üks eesti pärimus. Eesti rahvariided eristaks meid läänelikust massikultuurist ja see tekitab kindlasti nii nende kandjates kui ka vaatajates erilise üleva tunde. Peale selle tuleks esile üks killukene meie oma pärimuskultuurist, mis on läbi Eesti rahva ajaloo meiega alati kaasas käinud ja võib olla, et ootab juba pikkisilmi oma võimalust.

Kuidas turundada teatrit?

Hea turundus algab minu meelest visioonist ja missioonist. Näiteks teater jutustab inimestele lugusid ja üks visioon võiks seega olla jutustada lugusid paremini kui keegi teine. Seega teatri missiooniks on olla ühiskonna hõbepeegel, mis näitab inimestele läbi lugude jutustamise neile igapäevaelus märkamatuks jäävaid, kuid olulisi inimlikke väärtusi.

Turunduse põhiülesanne on minu jaoks väärtuste vahetamine selliselt, et mõlemad pooled, nii ettevõte kui klient, oleksid õnnelikud. Tuleb keskenduda sellele, et klient saaks läbi erinevate suhtluskanalite missioonist lähtuvat üheselt mõistetavat ja tähendusrikast informatsiooni.

Turunduse seisukohalt konkureerib näiteks teater publiku vaba aja sisustamise turul ja hea positiivne imago ning tugev bränd on siinkohal määravateks teguriteks. Seetõttu on oluline, et turundusalane tegevus oleks integreeritud suhtekorraldusalase tegevusega. Tuleb luua suhtluskanalid, mõistmaks paremini, millest publik mõtleb ja mida publik teatrilt ootab. Teatri põhitegevuse kõrval on teatud tähtsusega kindlasti ka rist-turustamine. Rist-turustamise ülesanne on tähelepanelikult otsida võimalusi, kuidas teater oma potentsiaali kasutades saaks publikule tema elukvaliteedi tõstmisel kasulik olla. Teatri põhul oleks need valdkonnad ruumide väljarentimine, ürituste, pidude, festivalide, koolituste, konverentside, töötubade jms korraldamine. Reklaami planeerimist erinevates turustuskanalites pean oluliseks teha proportsionaalselt kanalitega, mille kaudu publik teatri kohta informatsiooni tarbib. Põhilised kanalid on ilmselt trükimeedia, raadio, internet, sesoonne reklaam, välireklaam, bukletid, üritusturundus jne. Olulise osana näen tööd lähendamaks end publikuga. Üks võimalus on arendada veebipõhist suhtlust publikuga. Eesmärk on interaktiivne suhtlemine, mis sisaldab endas sõnumit, et teatril on midagi olulist ja tähendusrikast oma publikule öelda.

Oluline osa on kindlasti ka efektiivselt müügitoetusel. Müügi organiseerimine, reklaamide, piletite, kavade ja muude trükiste väljatöötamise ning levitamise ja vahetu müügi protsessi juhtimise juures peaks silmas pidama sellise tarkvara kasutusele võtmist, mis võimaldaks andmeid kergesti analüüsida. Teatri piletihinna kujundamise poliitika aluseks võiks ilmselt olla kulupõhine hinnakujundus. Sellele lisanduv hinnasoodustuste ja sihtrühmade määramine on ilmselt paljuski prioriteetide küsimus. Mõttekas oleks ilmselt ka hinna diferentseerimine lähtuvalt segmentide erisusest. Näiteks teatud koguses kallimate piletite müümine inimestele, kelle jaoks on oluline aja faktor ja vähem oluline hind.

Kuna internetiturunduse osakaal suureneb ühiskonnas kiiresti, olles viimase seitsme aastaga tõusnud kaheksa kordseks, pean isiklikult oluliseks panna suurt rõhku interneti keskkonnale. Põhilisteks instrumentideks on siinkohal veebibännerid, kodulehekülg, otseturundus (nt kliendikaardid).

Kõige nende protsesside aluseks on publiku hea tundmine. Seetõttu on suureks ülesandeks publiku täielik tundmaõppimine ja vajaduste mõistmine. Oluline osa turundusest on lisaks väärtuste publikule teadvustamisele ka pidev õppimine publiku käest. Tuleb luua võimalus publiku jaoks oluliste väärtushinnangute ja ootuste tundma õppimiseks. Võib juhtuda, et osutub vajalikuks ka paketi väljatöötamine turundusagentuurile, et oleks selgus, millised sihtgruppe ja kui palju pakkuda saame ja mida teater ise neilt saada tahab.

Iga inimene pole kunstnik

Iga inimene pole kunstnik aga igaüks meist võib tegutseda loovalt. Inimese tegutsemise keskkonnaks laiemas mõttes on kultuur. Kultuur on kollektiivse mälu vorm kuhu on talletunud inimeste poolt öeldu ja tehtu. Selle vara leidlik kasutamine igapäevases elus ongi loova isiksuse üks tunnuseid. Praegusel internetiajastul on kogu kultuuriloome digitaliseerumas või juba leidnud oma koha ja kasutuse arvuti vahendusel. Kogu lääne kultuuri võibki nimetada tekstikultuuriks, kus on alati olnud olulisem kirja pandud või välja öeldu. Rahvakalendri traditsioonid kaotavad üha enam oma tähendust kuna neil pole t'nap'eva elus enam asu. Samas, nagu näitab meile igapäevaelu, pole kirjapandud tekstist mingit kasu kui see ei konverteeru elamuseks seda sündmusena läbi elavas inimeses. Kas ajalehte lugedes, teatrietendust vaadates või muul viisil. Internet võimaldab kultuurivara digitaalselt kasvatada mõõtmatutes kogustes aga selle salvastamisest pole praktilises elus kasu. Seetõttu saabki tuleviks üha olulisemaks kultuuriloome esitamine viisil, mis suudaks inimestes tekitada elamusi. Kultuuri toetamisel on oluline teha seda eeldades, et igal inimesel peab olema võimalus enda loovaks väljendamiseks ja oma loovuse arendamiseks. Mitmekülgsemad oskused eneseväljenduseks ja võimalused sellega tegeleda on kõige kindlamaks võtmeks nautimaks õnnelikku elu.