Wednesday, May 16, 2012

MIKS EESTI ON JÄÄNUD KESKMISE SISSETULEKU LÕKSU?


 "Kas Eesti rahvas jääb püsima?", sellise väljakutsuva pealkirjaga Statistikaameti aastakonverentsil oli mul meeldiv võimalus teha ettekanne teemal - Eesti inimvara majandusarengu vaatenurgast - miks me oleme jäänud keskmise sissetuleku lõksu? Peab tunnistama, et põhiküsimusele vastuse visandamine osutus parasjagu keerukaks pähkliks.

 Konverentsid on kohad mõtete vahetamiseks ning mõtlemine on tänapäeval enamasti jalutamine teooriate vallas, kus võetakse sihikule mõni kitsas uurimisala. Käsitlus inimvarast on majandusteooria ala, mis vaatleb inimest kui loodusega töises suhtes olevat olevust. Seega majandusteaduses on inimene käsitletav inimvarana, kusjuures peetakse silmas inimest kui töist olendit, kes loodust pidevalt ümber töötleb ja nõnda enese tarbeks vääristab, ning töö tähendab eesmärgistatud inimtegevust mingi tarbimisväärtuse loomisel ja tootmisel. Seega on töö kahtlemata üks majanduselu põhimõisteid ja rahva rikkuse allikas ning kindlasti tehakse ka Eestis tublisti tööd. Miks on siis meie sissetulekud väiksed ja ei kasva loodetud tasemele? Mida see tähendab, et oleme keskmise sissetuleku lõksus?

Viimaste aastate statistikale tuginedes tuleb tunnistada, et Eesti välis-kaubanduse ja majandustegevuse struktuur ei näita eriti märke sellest, et meie töötleva tööstuse eksportivate ettevõtete tootlikkus läheneks põhjanaabrite ettevõtete omale ning palgad Eestis läheneksid loodetud tempos EL-i keskmisele. Välja arvatud mõned erandid, on välisturgudele suunatud ettevõtluses töötasud jätkuvalt madalad ning keskmisest kõrgemat palka makstakse valdavalt siseturule suunatud teenusesektoris, mis kuidagi raha riiki juurde ei too. Miks on see nii? Probleem on Eestis tegutsevate ettevõtete pigem sissepoole suunatud arengudünaamikas ehk lihtsamalt öeldes selles, et Eesti ekspordi struktuur on lihtsakoeline ja majandus on kasvanud laenurahal põhineva sisetarbimise teenindamise arvelt. Eestis pole tekkinud piisava mahuga siin arendatud ja Eesti ettevõtetele kuuluvat intellektuaalset omandit, tehnoloogia- ja disainimahukaid lõpptooteid ning teenuseid (ODM), millega globaliseerunud turgudel konkureeriksime (on küll Krimelte, Baltman, Standard, Tere, Silmet, aga seda on lihtsalt liiga vähe).
Eestil on küll suhteliselt hästi läinud ekspordi kogumahu kasvu osas, kuid meie netoeksport ehk kasumi, palkade ja maksude näol Eestisse jääv osa on jätkuvalt väga väike. Oleme jäänud suuresti Skandinaavia allhankemaaks ja meie peamiseks müügiargumendiks on endiselt odav tööjõud. Sellest võib järeldada, et Eestis tööga hõivatud inimvara on küll üsna sobiva ettevalmistusega lihtsakoelisemaks tööks, kuid ei ole küllalt haritud, informeeritud, organiseerunud ja sotsiaalselt välismaailmaga võrgustunud, et teha keerulisemat tööd ja realiseerida ise ärivõimalusi rahvusvahelisel tasandil.

Samas on just ekspordi pilt väga oluline, sest väikese avatud majandusega riigina sõltume kõige enam väljaveost. Kui ekspordime kõrge lisand-väärtusega tooteid ja teenuseid, saame importida seda eluks vajalikku, mida teised efektiivsemalt toodavad. Seega, kui ekspordiga on hästi, saab ka sisetarbimine õitseda ja suureneb kogu majanduse heaolu.
Eesti võimalik arengutee on väljapoole suunatud duaalse majanduse mudel. Eestis ei ole majandustegevus, eriti selle eksportiv osa, piisavalt spetsialiseerunud ning seetõttu välisturgudel konkurentsivõimeline. Samuti pole Eestis välja arenenud üksteisele toetuva tööjaotuslikkusega ettevõtlust. Kuid majanduses kasvab tootlikkus ja sellest tulenev konkurentsivõime suuresti just tänu töö spetsialiseerumisele ning nn klastriefektile. Juba ammu ei suudeta ühe riigi piires kõike eluks vajalikku toota. Raha selleks, et Eesti inimesed saaksid lubada endale kulutusi väga erinevatele kaupadele (nt autod või ravimid), peame teenima Eestis loodud kaupade või teenuste müügiga mujale. Paraku on konkurents maailmas tugev ning globaalsetele turgudele õnnestub jõuda vähestel ettevõtetel. Rahvusvahelisele turule välja murdunud ettevõtete edu põhjustab aga koduriigis elatustaseme ning palkade kasvu ning ülejäänud vähem konkurentsivõimeline osa majandusest kaotab konkurentsi-eelist välisturgudel (nt Suurbritannias) veelgi. Paratamatult on tulemuseks duaalne majandus, kus väiksem osa spetsialiseerunud ettevõtlusest ja tööjõust teeb asju, mille ekspordist saadav tulu võimaldab kasvada sisemajanduslikul tegevusel.

Eesti majandusarengu tulevikuväljavaadet tumestab ka see, et konkurents keskmise sissetulekuga riikide vahel kasvab. Need tööstusharud, kus tööjõukulud ja loodusressursid on muutunud peamiseks konkurentsieeliseks (nt allhange töötlevas tööstuses, tekstiilitööstus jms), pakuvad tavaliselt ka investoritele madalat tootlust. Samas on uutele tulijatele nendesse lihtsakoelisematesse tegevustesse sisenemise barjäär madalam ja seetõttu kättesaadavam paljudele arenguriikidele, kes otsivad oma majandusele uusi kasvuvõimalusi. See aga tähendab, et kerkib esile liiga palju konkurente ja tootmisvõimekust, pakkumine hakkab ületama nõudlust ja lisaväärtuse osa (palgad, kasum, maksud) kahaneb. Lisaks sellele on ressursi- ja tööjõumahukates tööstusharudes enamasti hästi oluline mastaabiefekt. Näiteks Hiinal on seetõttu selge eelis spetsialiseeruda odavale ja suuremahulisele tootmisele. Globaliseerunud majanduses ei suuda Eesti odava tööjõuga Aasia riikidega konkureerida (Kreenholmi sulgemine). Meil on küll mõningaid eeliseid, nagu Põhjamaade lähedus, hea logistika ja töö kvaliteet, kuid odava tööjõu maad Aasias ja mujal on oma oskusi järjest parandamas (lisaks on neil ahvatlev koduturg, millele ligipääsuga kaubelda) ning kui me ei õpi keerukamat tööd tegema, pole meil Eestis paremat sissetulekut loota! Seega on probleemide lahendamise võtmeks eelkõige inimvara teadmiste ja oskuste ajakohastamine. Meie inimvara vajab uusi teadmisi tehnoloogiatest, oskusi neid kasutada ning võimekust juhtida edukalt protsesse tootearendusest ja tootmisest müügini.

Tsiteerin siinkohal Mauritiuse keskpanga juhti Rundheersing Bheenicki: „Riigid Vietnamist Barbadoseni ja Eestist Botswanani on omamoodi „keskmise sissetuleku lõksus“, mille põhjuseks on ennekõike enesega rahulolu. Need on keskmise sissetulekuga riigid, kes on rahvusvahelises tootmises endale kunagi oma niši välja arendanud, kuid võistlevad nüüd madalama sisse-tulekuga riikidega (Aasia), kes ka soovivad tõusta keskmike hulka.“
Teiste arengumaade kogemus on näidanud, et keerukamad töökohad ei teki iseenesest. Eesti üsna madaltehnoloogiline majanduse struktuur ei vii siin isereguleeruvalt uute teadmiste ja lahenduste loomiseni (eriti siin tegutsevates Soome ja Rootsi tütarettevõtetes, kelle arendusüksused on mujal). Tarvilikuks eelduseks on, et sisemajanduses tekiks positiivne arenguring, kus olemas-oleva tööstuse uuendamine tuleneks samas riigis asuvast kõrgtehnoloogilisest ning teadus- ja arendustegevusest ning koostoimes nendega. Niisugust arengut võib küll majanduspoliitiliste meetmetega stimuleerida, kuid tulemust on nii väikese majandusega riigil globaliseerunud ja järjest süveneva tööjaotuslikkusega maailmas ning avatud innovatsiooni kontekstis üha raskem saavutada. Samuti pole tulemuslik vaid tehnoloogiate Eestisse sisseostmine, sest see tagab küll efektiivsuse kasvu kulude kokkuhoiu arvelt (vabaneb tööjõudu), kuid ei paranda elatustaset riigis üldiselt.
Kokkuvõttes võib arvata, et Eesti positsioon keskmise sissetuleku lõksus oleva väikeriigina lähiaastatel kinnistub, sest oleme olukorras, kus peamised Eesti eksportijad on madalate marginaalidega ning enamasti ilma arendustegevuseta ettevõtted (tihti välisettevõtete filiaalid), kes ei saa endale lubada lisakulutusi uuringuteks ja tehnoloogia arendamiseks. Ning kui Eestis ei teki siseriiklikku positiivse mõjuga tööjaotuse ahelat olemasoleva töötleva tööstuse ning uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vahel, jääb kõrgtehno-loogilistele ettevõtetele vaid üle siduda end otse eksporditurgudega. See aga ei tõsta elatustaset riigis üldiselt kõrgemale (nt IT-insenerid Skype`is). Tuleb tõdeda, et vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääbki edaspidi „supp lahjemaks“. Asi on selles, et globaliseerunud maailmas on tootmisahelad üle riikide laiali laotunud. Riigid ja neis tegutsevad ettevõtted konkureerivad pidevalt ning see on dünaamiline, ajas muutuv protsess. Need, kes ei uuenda oma tooteid ega täiusta tootmisprotsessi või ei suuda muul moel tootmissisendite kvaliteeti parandada, püütakse odavama töö tegijate poolt kinni ning senised tootjariigid kaotavad konkurentsieelise, olles sundseisus juba tehtud investeeringute ja väljaarendatud tootmisbaasi tõttu neis tegevusharudes. Paraku kaob keskmise sissetuleku lõksus olevatel riikidel tihti ka tugeva haridussüsteemi eelis, sest spetsialiseerumine tööjaotuses on teinud tööoperatsioonid ettevõtetes lihtsamaks, mistõttu ei esitata erilisi väljakutseid riigi haridussüsteemile. Piisab sinikraede kiirest väljaõppest. Konkurentsiküsimus on hoopis toote kvaliteedis, kiire tootearenduse võimes, toote erilises disainis, müügioskustes jms. Seega mitte hinnas, vaid inimvaras.
Üheks oluliseks protsessiks keskmise sissetuleku lõksu probleemi juures on maailma majanduses üha süvenev spetsialiseerumine tööjaotuses. Eestis tuleb tagada riigi ja ühiskonna kui terviku toimimine, kuid samal ajal peame majanduslikult rahvusvahelisel turul spetsialiseeruma, sest ükski rahvas, eriti nii väike (veidi üle 10 000 gümnaasiumilõpetaja aastas), ei saa ülemaailmses väliskaubanduses olla konkurentsivõimeline kõiges. Tööjaotuslikkus on muutunud maalimas väga spetsiifiliseks ja selle väärtuslikum osa väga teadmusmahukaks. Seejuures oleks vägagi tarvis, et spetsialiseerunud ja ekspordisuunaline osa majandusest moodustaks koos muu Eesti ettevõtlusega positiivselt toimiva väärtuste loomise ahela. Tõenäoliselt  tähendab see eelkõige Tallinna piirkonna taastõusu rahvusvahelisse kauplemisse, nagu oli näiteks Hansa Liidu aegadel, ning teiste regioonide toetavat rolli selles. Praegu on aga teadmusmahukas osa majandusest
(nt IKT-d või biotehnoloogiat rakendavad ettevõtted) liiga väike ning selle seos Eesti eksportiva majandusega või positsioon otse välisturgudel jätkuvalt liiga nõrk. Eesti erasektoris on teadus- ja arendustöötajaid kokku vaid umbes 1900. Neist suurema osa moodustavad siiani IT-insenerid, keda on tööjõuturul jätkuvalt puudu.
Kahtlemata on sellises olukorras Eesti suureks väljakutseks küsimus, kuidas tagada ettevõtjatele ligipääs haritud välistööjõu turule. Kuivõrd Eestis pole väljakujunenud turuosaga rahvusvahelisi suurettevõtteid, kes oma plaane pikalt ette teaksid ja kelle tegevust oleks märksa lihtsam haridussüsteemi planeerimisega siduda, siis on tähtis ka see, kui avatud on Eesti rahvusvaheliselt mobiilsele, haritud tööjõule. Asi on selles, et alustavatel kiire kasvu ning globaalse ambitsiooniga ettevõtetel, nagu nt Skype, on tarvis avanenud võimalus väga kiirelt realiseerida ja turuosa kasvatada ning neil pole aega oodata kohaliku haridussüsteemi ümberkorraldamist. Nendel ettevõtetel on tarvis vajalikud spetsialistid globaalselt tööjõuturult kiiresti kätte saada.
Seega tuleb Eestil keskmise sissetuleku lõksuga veel tõsiselt silmitsi seista. Peamine pääsetee ja oluline eeldus Eesti majanduse arenguks ning sissetulekute kasvuks on panustada järjekindlalt inimeste haridusele, kvalifikatsiooni tõstmisele ning omavahelise koostöö kvaliteedile. Maailma tegelikke arenguid silmas pidades tuleb pidevalt täiendada Eestis tööd tegevate inimeste oskusi, rakendada uusi tehnoloogiaid. Samas on väga oluline ka inimeste organiseerumisvõime nii organisatsioonide (ettevõtete jne) kui ka ühiskonna tasandil. See tähendab võimet luua eluks ja arenguks tarvilikke sotsiaalseid struktuure, olla informeeritud maailmas toimuvast ning aimata ette muutusi, võimet pidevalt areneda ja uut juurde õppida. See kõik viitab, et majandusnäitajad sõltuvad paljuski sellest, kui hästi toimib ühiskond tervikuna. Kusjuures ühiskonda pole siin mõtestatud mitte inimeste koguarvu, vaid nendevaheliste sotsiaalsete kontaktide summa ning kvaliteedi kaudu.

Vaata lisaks Arengufondi blogi või http://www.aletheia.ee/


Majanduskriisi esimene vaatus ja Eesti õppetunnid


Ajal, mil maailma tabanud majanduskriisi keskmeks on saamas Euroopas toimuv ning paistab, et kriisi esimese vaatuse lõpuks on Eesti majandus siiski maandunud jalgadele, on aeg teha järeldusi, mida on Eestil sellest kriisist edaspidiseks õppida?
Möödunud aasta (2011) jõulude ajal tuli Eurostat välja väga ilmeka analüüsiga kriisi mõjust Euroopa Liidu liikmesriikide elanike elustandardile. Esiteks selgus, et sisemajanduse koguprodukt (SKP) kõigub Euroopas elaniku kohta Euroopa keskmise suhtes riikides kuuekordselt. Saksamaa, Rootsi ja Soome on kriisis oma edu teiste ees veidi kasvatanud ja SKT elaniku kohta on 20% kõrgem Euroopa keskmisest kuid Eestis, Lätis ja Leedus on SKP elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest 35% kuni 50% madalamad.

Eurostat on mõõtnud ka inimeste elustandardit tegeliku individuaalse tarbimisnäitaja (AIC) järgi. Selgub, et kriisis rohkem kannatanud riikide: Eesti, Läti, Leedu ja Iirimaa elustandard on Euroopas langenud järsemalt kui SKP elaniku kohta. Kui 2008. aastal moodustas Eesti tegelik individuaalne tarbimine 64% Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 57%. See tähendab, et kui pankade krediidile toetunud majanduskasv tõstis Euroopas kõiki paate siis tõusule järgnenud mõõnaperioodil on selgunud, et mõnede riikide mastid on teistest palju madalamale püsti jäänud. Tõsisemad majanduslangused üleelanud riikide (sh Eesti) seas on  suurenenud mahajäämus rikkaimatest riikidest.

Mida on selle kriisi esimesest vaatusest Eestil õppida? Esiteks, Eesti majandus on kriisis hästi hakkama saanud paljuski tänu töötlevale tööstusele. Ekspordi, tootlikkuse ja tööhõive kasv töötlevas tööstuse tagas Eesti majanduse jalgadele maandumise. Töötlevas tööstuses oli veel 2010 II kvartalis tööga hõivatuid vaid 100 000 inimest, aasta hiljem juba 122 000 inimest. Ekspordi mahtude kasv on viinud Eesti jooksevkonto plussi ja reaalpalk on hakanud tõusma pärast üksteist kvartalit kestnud langust eelkõige  tööstuses. Samal ajal kui kaubanduses on reaalpalgad jätkuvalt languses.  Töötleva tööstuse ekspordimahtude kiire taastumine 2009 a. languse järel ning tööstuse poolt eelmisel aastal loodud uued töökohad on Eesti majandust vee peal hoidnud ajal mil sisetarbimine on Eestis madalseisus.

Teiseks, tuleb tunnistada, et mahtude taastumisele vaatamata pole Eesti majandus osutunud rahvusvahelises konkurentsis oma sisu poolest dünaamiliselt arenevaks jõuks. See peegeldub jätkuvalt põhjamaadega võrreldes kordades madalamas tootlikkuses ning Eesti inimeste reaalpalkade jätkuvas seisakus. Seega edasiseks kasvuks vajab Eesti rohkem töötlevat tööstust ning jõulisemaid struktuurseid muutusi selle tööstuse sisus; rohkem inseneri ja arendustööd, rohkem oma tooteid ning nende tugevat müüki maailmaturgudel.
Kuidas selleni jõuda? Tasub silmas pidada, et Eesti majanduse väliskeskkonna määravad paljuski majanduspoliitilised jõujooned teljel Berliin-Stockholm-Moskva ning ilmselt on Eesti ettevõtetel tulevikus võimalusi sellest kasu lõigata. Saksamaa ja Põhjala riikide tehnoloogialiidri positsioon maailmas ning Venemaal kasvav tarbimine ja ambitsioon tehnoloogia liidrite liigasse ennast loodusvarade abil sisse osta tugevdavad suure tõenäosusega nende riikide vahelisi majandussuhteid ning Eesti edasised kasvuvõimalused peituvad meie töötleva tööstuse ja logistika sektori  kohenemises ja oma niššide väljaarendamises selles Ida-Põhja-Lääne kolmnurgas.

Leian, et majanduspoliitiliselt tasub Eestis lisaks investeeringutele teadus- ja arendustegevusse ja alustavate ettevõtete toetamisele edaspidi silmas pidada ka vanarahva mõtetera - „viska sõnnikut sellele taimele, mis kasvab“. See tähendab, et tõhusamaks võib osutuda keskendumine nendele ettevõtete arengule, kellel on juba mingi kogemus, oluline suurus ja sellest tulenev majanduslikult suurem mõju, sest neil on suurem potentsiaal tootlikkuse ja müügimahtude kasvuks maailmaturul ning sellepärast ka uute, paremini tasustatud töökohtade loomiseks.

Samal ajal ei tohi Eestis unarusse jätta regionaalse ettevõtluse stimuleerimist maakondlikes keskustes. Vaid uute töökohtade tekkega maakondades saab panna piduri peale ääremaastumisele ning sotsiaalprobleemide esilekerkimisele (eriti Ida-Virumaa asulates).
Loomulikult on majanduslikult heale järjele jõudmisel majanduspoliitilistel otsustel oma oluline roll. Seepärast loodan, et EAS rahvusvahelistumise divisjon suudab veenda Põhjala tööstusettevõtteid Eestisse investeerima ning on  tähtis, et avalik haldusaparaat mõistaks innovaatikat ja selle arendamise võimalusi palju laiemalt kui ainult teadus- ja arendustegevus.

Tootlikkuse kasvule ja uutele investeeringutele tuginev majanduskasv on vananevale ja väheneva tööjõuga Eestile väga oluline. See on ka võimalus tekitamaks vahendeid suhtelise vaesuse probleemidega võitlemiseks. Samas ei tohiks see saada Eesti ainsaks eesmärgiks. Meil tasub edaspidi rohkem mõtiskleda ka selle üle, millepärast mõõdavad paljud inimesed elu väärtust Eestis liialt tarbimise võimaluste järgi, unustades, et peanupp pole inimesele antud ainult söömiseks. Kas ei peitu seal ka põhjus, millepärast on Eestis summaarne sündimuskordaja vaid 1.6 kuid rahvastiku arvu püsimajäämiseks oleks tarvis 2.1? Ilmselt peituvad paljud elurõõmud allikad mujal kui vaid rahas. Pered vajavad paremat hoolt ja Eesti kultuurilised  ning palju vaimsed rikkused ootavad äratamist.