Vaata kui julge, vaba ja loov on mängiv inimene. Ühelt poolt täielikus unustuses, teisalt eneseküllane substants. Eelkõige on ta mänguline lapseeas. Hilisemas elus tuleb seda järjest harvem ette. Tänapäevasesse, valdavalt teadusepõhisesse kultuuri sisse elav inimene on sunnitud oma vaimus järjest vähem ruumi jätma mängule. Lõpuks suretab vaimne ratsionalism ka lapsepõlves omandatud kehalise mängulisuse. Kunagisest pallimängust saab sport. Ja sport on juba eesmärgistatud ning ratsionaalne töö ehk kehakultuur. Oma tavalises rutiinis toimetava inimese puhul jäävad lapsepõlves omandatud voorustest (julgus, vabameelsus, loovus jms) tihtipeale järele vaid riismed. Loovus kaob, et teha ruumi etteaimatavatele komformsetele käitumismustritele. Vabadus asendub normatiivide laviiniga. Julguse rebib rinnust kartus ja murelikkus teadmatuse ning hoomamatu homse ees.
Inimeste elust kaob märkamatult mängulisus ja see on kurb, sest inimene vajab mängu nagu hapnikku, et olla värske. Et olla inimene oma võimaluste paljususes.
Mänguks jääb aga meie ajal järjest vähem ruumi. Miks on see nii?
Esiteks sellepärast, et vaikimisi on saanud ühiskondlikku elu korraldavaks imperatiiviks kunagine roomlaste mõttetera mõistuse valitsemisest - domina omnium et regina ratio. Selle kulminatsiooniks kujunes valgustusaegse humanismi idee vabastada inimvaim patuse ja meelelise keha küüsist ning joonduda mõistuse valguse järgi. See on nüüd käes. Mõistuse valgus on ennast inimeste üle kehtestanud. Kreekas kunagi käärima pandud "filosoofia vein" on lõpuni käinud.
Teiseks mängu väljatõrjujaks inimeste elust on moodne tehnoloogia. Teaduslike saavutuste abil emakest loodust enese vajadustele kohandav ja ümber töötlev inimene on jõudnud oma toimetamistega selliste piirideni, et mäng ja kergemeelsus ühiskondlikul ning poliitilisel tasandil võiks ohtu seada terve inimkonna püsimise ja edasise saatuse.
Kolmandaks mängu kustutajaks on kapitalismi vaim, mis asetab ärilise edukuse ja majandustegevuse inimühiskonna arengu keskmesse, seadistades innovaatika (pidevad, teadlikult juhitud muutused) selle arengu kütuseks. See on tekitanud inimese maailmapildis pideva turbulentsi. Vanad traditsioonid lõhutakse ja stabiilsust pole. Pidevalt muutuvad olud, mis võimendavad omakorda inimeste hirmusid. Noorukieas koolis õpitud oskused vananevad kiiresti. Vaevaga omandatud ametid asendatakse uute tehnoloogiatega, samal ajal kui inimese võime omandada uut elukaare jooksul pidevalt kahaneb.
Päästvana mõjub selle kõige juures vaid teadmine, et alati on olnud ja saab olema luuletajaid ning nende teoste esitajaid, kes jäävad inimesi ka vaimuruumis keeleliselt mängu juurde tooma.
