Tuesday, December 16, 2014

Kaasamise lõhkise küna ees

Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas.
Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen». Samuti jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel. Poliitika – isegi kohalikus omavalitsuses – ei ole ju pelgalt elu edasi viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm. Kuid kaasamise suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja vastutamine peavad käima käsikäes. Muidugi on täiesti omaette teema, kas poliitiline vastutus hiljem ka võetakse. Kuid võimalus osutada konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel. Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui tervikut. Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis. Paraku just selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused seisavad kitsalt oma huvide eest. Kuid nende vajaduste suurem sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus. Samal ajal ei saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide vahel. Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahepeal.

Ilmunud Tartu PM
http://pluss.postimees.ee/3021915/imre-murk-kaasamise-lohkise-kuna-ees