On pühapäeva õhtu ja ma sõidan mööda Piibe maantee musta asfalti, mis õhkab veel sooja suvepäeva järele. Ilus maa see hilissuvine Järvamaa. Uduloor katab põldudel kuldseid viljapäid ja niisked rohetavad heinamaad sulavad taamal ühte süngelt musta metsaviiruga. Minu sõidusuund on Albu valda. Kukenoosi viljakuivatis mängitakse pikantset teatrimontaazi. E.Vildest ja V.Pelevinist inspireeritud lavastut "Proffvet". Etendamise koht on vägagi tähenduslik kuna seal samas viljakuivatis peksti 1861. aastal prohvet Maltsvedile järgnenud talupoegi verilihale.
Viljakuivatis on kuum ja see on rahvast tulvil täist. Meeleolu on elev ja lava varjav pappkastide hunnik mõjub intrigeerivalt. Tegemist on lavastaja Mart Kolditsi magistritööga teemal mitte-narratiivne teater.
Väga fantaasiarikaste allegooriliste etüüdidena rullitakse vaataja ette lahti tänapäeva inimese lahmiva käitumise iseärasused igapäeva elu keerises. Selle tühisus paistab teinekord eriti hästi silma igavikuliste asjade valguses. Igavikulisemate mõtete tööriistaks on Kolditsil kapuutsidega vihased teisitimõtlejad, kelle monolooge näidatakse video vahendusel irooniliste vahepaladena pappkastidele. Monoloogide tuumaks on väide, et kaasaegses maailmas toimub midagi väga kummalist. Ise mõtleva inimese isiskuse kadumine ja abstraktse identity tekkimine selle asemele. Etendus mõjub väga võimsalt. Jõulised ja emotsionaalsed stseenid vahetuvad kiirelt ja kogu aeg on huvitav. Koldits on väga hea lavastaja ja tulemus mõjub värskelt.
Prohvetitega on tihtilugu nii, et nad lõpetavad halvasti. Millepärast see on nii?
Võibolla inimesed ei talu seda kui neile näidatakse midagi, mida nad ei näe aga mille olemasolu nad siiski tajuvad, tundes, et see miski on neile pelutav.
Igal juhul soovitan etendust soojalt.
