Visiooni otsimine pole iseenesest Eesti jaoks uus nähtus. Eesti rahva ja tema ühiskonna visiooni või laiemalt tuleviku mõtestamine sai plahvatusliku hoo sisse 19 sajandil. Eestluse põhiküsimuste sõnastamine ja eesmärkide mõtestamine tollaste suurmeeste poolt oli kahtlemata meie rahvuslikkuse ja omariikluse sünnitajaks. Esimesena sõnastas süsteemsemalt eesti ühiskondliku mõtte Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina tegutsenud Jakob Hurt öeldes välja idee, et eesti rahva ajalooline kutsumus on saada suureks ja vägevaks vaimu asjades. Hiljem tegi sellel suunal palju ära V. Reiman (1861-1917).
Tollased mõtted, rahvahariduse ja kultuuriloomingu tähtsustamisest ja sotsiaalküsimuste lahendamisest on ju väga aktuaalsed ka täna, milleks siis pingutada ja inimesi ühise tuleviku loomise aruteludeks pidevalt laudade ümber kutsuda?
Asi on selles, et nendele küsimustele vastamiseks tuleb meie praegustele tegudele ja suurtele küsimustele anda kaasaegne sisu. Vaadates, mis toimub väljaspool Eestit märkame, et kaasaegne maailm on ühelt poole küll üleilmastunud kuid samas on moodsate demokraatlike ühiskondade toimemehhanismid sisuliselt killustunud. Kaasaegsed ühiskonnad on järjest enam langemas struktuursesse võimetusse tegelikke probleeme sisuliselt lahendada. Seda on näha kasvõi Euroga seotud probleemide jätkumisest, kus mitmed riigid ei suuda loobuda ülejõu elamisest kas siis kui maksejõuetus on juba silme ees.
Meie asi on Eesti seda kriisi ennetada. Seega, kui Eesti ühiskond soovib näha arengut, mitte paigal tammumist peab Eesti ühiskond suutma sellest Euroopat iseloomustavast sisuliste muutuste tegemise jõuetusest üle saada ja aktiivselt ise enda tuleviku kujunemist juhtima.
Kokkuvõttes, Eesti ühiskond vajab arenguks arutelusid Eestile ühtse jagatud visiooni loomise üle, et siis sellest saadud mõtete najal oma igapäevaste tegudega selle poole liikumisest rõõmu tunda ning sellest lähtudes on arutelud visiooni üle Eestile tarvilikud kahel põhjusel. Esiteks, selleks, et suudaksime oma tänastele tegemistele nii riigiaparaadi, ettevõtluse kui kodaniku tasandil anda tuumakama sisu. Vastasel korral on meil suur oht jäädagi väliste eeskujude vormiliseks kopeerijaks ning mitte kunagi olla ise oma tuleviku meisterdajad, kelle pealt teised riigid õpiksid.
Teiseks, Eesti kui väga isepäise ning väga kõikuva võimekusega ning teadlikkusega funktsionaalsete süsteemidekomplektiga (kodanikkond,KOV, meedia,ülikoolid, ministeeriumid kui "vürstiriigid") väikeriigi jaoks on palju elulisem vajadus oma sotsiaalpoliitilise ja sotsiaalmajandusliku kvaliteedi ühtlaseks kasvatamiseks ning tõstmiseks.
Arvan, et edu saavutatakse siin vaid läbi jagatud eesmärkide ning ühtse tegutsemise vaba- era ja avaliku sektori baasil. Selle kõige alus on muidugi mõtleva kodaniku osaduse- ja vastutustunne Eesti ühiskonna arengu pärast.Kuidas seda suurendada, see on muidugi iseasi.
