Kaasamise lõhkise küna ees

Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas.
Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen». Samuti jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel. Poliitika – isegi kohalikus omavalitsuses – ei ole ju pelgalt elu edasi viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm. Kuid kaasamise suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja vastutamine peavad käima käsikäes. Muidugi on täiesti omaette teema, kas poliitiline vastutus hiljem ka võetakse. Kuid võimalus osutada konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel. Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui tervikut. Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis. Paraku just selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused seisavad kitsalt oma huvide eest. Kuid nende vajaduste suurem sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus. Samal ajal ei saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide vahel. Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahepeal.

Ilmunud Tartu PM
http://pluss.postimees.ee/3021915/imre-murk-kaasamise-lohkise-kuna-ees

Eesti vajab juurtega maavanemaid

Väinamöinen kandlega, youtube

Eesti muistsete ülikute järeltulijad olid kohalike inimeste seas vaimsed liidrid. Ka vabariigi taastamise algusajal valiti vanemad kohalike inimeste seast. Maavanematel oli isegi õigus võtta osa vabariigi valitsuse laiendatud kooseisuga istungitest. Tegemist oli väärika „maa soolaga“, kellele inimesed võisid keskvalitsuses kohalike huvide eest seismisel loota.

Praeguseks on maavanemast saanud siseministri alluvuses töötav, poliitiliselt määratud ametnik, kelle ülesanne on esindada ministeeriumi huve ja olla „riigi valvas silm“. Maavanema roll on taandunud järelvalve teostamisele ning maakonna rahvas on tegelikult läbirääkimistel riigiga ilma esindajata.

Lisaks on meie maaomavalitsuste ühendus taandatud MTÜks. Ning kuna tegemist pole avalik-õigusliku üksusega, ei pea keskvalitsus omavalitsustega läbirääkimistel otsima kompromisse. Piisab kui kirjutada omavalitsuste ettepanekute lahtrisse lakooniline „arvesse võetud“ ja nende ettepanekutest teerulliga üle sõita, nagu ka enamasti tehakse. Soomes näiteks ei võeta vastu ühtki omavalitsusi mõjutavad seadust, ilma et selleks poleks olemas kohalike maaomavalitsuste liidu jah-sõna.

Enne Euroopa Liiduga liitumist oli omavalitsustel maakonna tasandil investeeringute üle otsustamiseks baasraha, mille ühine majandamine edendas kohalike omavalitsuste vahelise koostöö kultuuri. Nüüd on omavalitsused sunnitud eurorahade pärast pidevalt konkureerima ning see süvendab niigi puudulikku koostööd.

Paraku oleme regionaalpoliitikaga olukorras, kus Eesti riik ei investeeri enam ise väikelinnade ja maapiirkondade arengusse, eraldades vaid eurorahasid, mis lõppevad juba kuue aasta pärast. Kuid kuna riigiveski jahvatab aeglaselt, tuleb juba täna langetada otsuseid, et seda probleemi ennetada. Investeeringud väikelinnadesse ja maapiirkondadesse on hädavajalikud, et tõmmata käima kohalikku ettevõtlust ja luua töökohti.

Kasvõi riigi raha toel ja omavalitsuse eestvedamisel rajatud kohalik sooja-elektri koostootmisjaam annaks suurepärase võimaluse pakkuda ettevõtetele soodsamat energia hinda, looks lisaraha teenimise võimaluse kohalikule metsaomanikule, saaks käivitada kohaliku graanulite või mööbli tootmise jne. Sellega seoses oleks näiteks tarvilik seadustada energiaühistud, kuid hetkel pole omavalitsustel oma „häält“ riigiga suhtlemisel.

Investeering kolhoosi ajal ehitatud majade soojustamisse annaks tööd ja leiba kohalikele ehitajatele. Väikekooli juurde rajatud õpetaja-abi või koolipsühholoogi töökoht parandaks kohalike teenuste tarbimist. Spordi- ja kultuurirajatistega käiksid kaasas töökohad, mis aitavad hoida elu maal, kuid kui aeg neid eurorahade abil rajada ja renoveerida on läbi saamas. Võimalusi kohalikeks investeeringuteks on palju.

Praegu ei eralda riik maakondadele investeeringuteks raha, mille kasutuse üle nad saaksid ise otsustada. Raha eraldatakse ettevõtjate „tagant lükkamise“ põhimõttel arendustegevuseks, kuid kohalik ettevõtlus vajab hoopis „eest vedamise“ raha ehk riigihankeid ja suurenevat kohalikku nõudlust.

Elu edendamine väikelinnades ja maapiirkondades on komplekt erinevaid teemasid, mida tuleb käsitleda koos. Selle pärast peavad omavalitsused saama endi seast määrata maavanema. Kohalik vanem aitaks omade seas leida ühisosa ning suudaks ametnikele, kes asuvad erinevates ja tihti teineteisega mitte suhtlevates asutustes, selgeks teha, kuidas edendada elu äärealadel.

Võiks ju näiteks unistada, et kui mõni ettevõtja rajab väikelinna tootmise, mis annab tööd 50-le inimesele, siis võiks kohalikul omavalitsusel olla võimalus saada transporditoetust näoga tema poole olevast maakonna valitsusest. Seeläbi saaks tagada sobiva graafikuga bussitranspordi, et töötajad kaugemalt maakonna nurkades igapäevaselt liikuma panna. Praegu käivad bussid nii harva, et inimesed nendega enam ei arvesta.

Teine oluline võtmeküsimus on investeeringud haridusse ja töökohad kohalikes koolides. Et kohalik elu oleks üldse võimalik, tuleks põhikoole alles hoida ja riiklike toetustega aidata omavalitsustel sinna luua lisatöökohti. Aga kuivõrd regionaalpoliitika pole haridusministri asi, siis sellist vaadet asjadele sealt ei tule. Vaja on omade seast pärit maavanemat, kes näeb kohalikku tervikpilti.

Imre Mürk

Väikelinnad vajavad investeeringuid: kolm ettepanekut

Viimased kümme aastat on turu „nähtamatu käsi“ üsna järjekindlalt suunanud Eesti ettevõtete majanduslikku aktiivsust Tallinnasse ja Harjumaale. Kui veel 2002. aastal olid umbes pooled Eesti ettevõtetest väljaspool Harjumaad, siis praeguseks on üle 80% ettevõtetest koondunud pealinna piirkonda. Oleme muutumas väga kontsentreeritud majandusega riigiks, sest üle 2/3 Eesti ekspordist ning majanduse toodangust luuakse Harjumaal. See, et uusi ettevõtteid ja töökohti luuakse pigem pealinna regioonis, süvendab aga maapiirkondade ja väikelinnade tühjenemist töökätest.

Probleemi süvendab asjaolu, et Eesti ühiskonna vananemise raske koormus on jäetud rahapuuduses ääremaade omavalitsuste kanda, kes ei suuda seetõttu kohaliku elu edendamiseks ise investeerida. Viimase viie aasta jooksul on pensionisaajate hulk Eestis suurenenud 8%. ning piirkonniti on pensionäride osakaal ületanud 40% piiri Ida-Viru, Jõgeva ja Põlva maakonnas.

Sellises olukorras Eestimaa väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Kuna erasektor ei ole huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks riik väikelinnadele õla alla panna, muutes pensionifondide seadust nii, et kümnendik Eesti palgasaajate säästudest suunataks pikaajalistesse investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad. Näiteks kasvõi teede ja tänavate korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks.

Võimalikuks lahenduseks oleks poliitiline otsus suunata 10% pensionifondidesset majanduse elavdamiseks väikelinnades.

Selle protsessi paremaks suunamiseks on riigil kolm võimalust. Näiteks võib Siseministeerium asutada sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast, mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba juurdemaksuna.

Teine võimalus on nõudlusepõhisem lähenemine. See tähendab, et Eesti riik koostaks koostöös maakondadega pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteeriks selle katteks vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele investoritele väga atraktiivseks tooteks.

Kolmas on turupõhine lähenemine. Selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas. Igal juhul on praegu õige aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt ette võtta.

Kuivõrd vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013)  aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse. Seda tuleb teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige arvukam rahvastiku kohort ehk „ärkamisaja lapsed“, kes on praegu aktiivses pereloomise eas (25-30 aastased inimesed).

Riiki sunnib aktiivsemalt tegutsema ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam nii häid võimalusi ei ole.

„Kooseluseaduse pimedate leegion“

Kooseluseadusega perekonna mõistet ümber defineerides näitab riik minu meelest loobumist Eesti rahva traditsiooniliste kultuuriliste aluste (perekond) kaitsmisest. Ainus narratiiv, mida tunnistatakse on maailmale avatud olemine. Praegune Eesti poliit-aadel, osa seda toetavast ärieliidist ning osad intellektuaalid püüavad riigiaparaadi kaudu seadistada ning vägivaldselt häälestada rahva loomulikku eetost ehk elutunnet. /Me sammume nimeks meil leegion / Me juhiks on peata kana/...nii ründas poeet Andres Ehin omal ajal Nõukogude Eestis lokanud vaimset kanapimedust. Ajastut, mil marxistlik- teaduslik materialism oli ainuke ametlikult lubatud maailmavaateline alus. Tehti mõttetuid viisaastaku plaane ning kunstlikult kehtestatud võõras ideoloogia oli muutunud olulisemaks kui aasta sadade jooksul kujunenud rahvuse elutunne, kodurahu reeglid, elukorraldus ja vaimsus.

Ajalugu paistab korduvat spiraali mööda. Kooseluseadusega perekonna mõistet poliitiliselt korrigeerides teeb Eesti järjekordse suure sööstu eemale oma rahva ajaloolisest eneseteadvusest teaduslik-modernse maailma suunas ilma omaniku käest selleks luba küsimata.

Põhiseadus kehtib poliitikutele siiski piiratud volikirjana selles mõttes, et eesti rahva vaimsuse ja ajalooline kujunemislugu ning arusaam kuidas elatakse perekonnana on rahva kui riigi peremehe asi kujundada. Riigikogu saab mandaadi valitseda eeldusel, et ta rahvast teenib mitte ei töötle. Kas te kujutate ette olukorda kui ettevõtte omanik tuleb kontorisse ja ütleb müügijuhile: "tead, ma ei taha, et te selle e-projektiga edasi lähete“.
Müügimees aga ütleb selle peale: "misasja? Mind ei huvita, et sa oled omanik. Ma ei küsinud nõu sinu käest. Sa oled lihtsalt liiga loll ja tagurlik selleks. Sa ei oska oma positsiooni isegi ideoloogiliselt, maailmavaateliselt, juriidiliselt ega teaduslikult põhjendada. Mis sa ei  taha. See on ju ratsionaalne idee. Lase meie otsustame." Minu meelest on kooseluseadusega sama asi. See, et gei-kogukond on teema hästi valitsuses läbi lobistanud ja Eesti  intellektuaalid on selle igati mõistlikuks kuulutanud ei loe kui omanik (rahvas) tunneb, et see tema vaatepunktiga ei sobi.

Kokkuvõttes on usk teaduse kõikvägevusse ja liberalism täpselt samamoodi ideloogia nagu rahvuslikkus.

PS see ei tähenda, et mul midagi geide vastu oleks, Lihtsalt ma austan rahvuslikkust kui siin maailmas stabiilse kodunemise viisi ja perekonda kui institutsiooni, mis algab emast ja isast.

Ehk siis kui kaugele oleme me nõus edu ja teistele meeldimise eesmärgi nimel oma rahvuslikust vaimusest minema?
/oma rähmaste silmade taga just, kanapimedust tahame kanda /sestap õpetust sellest, et valge on must / siis märksa lihtsam on edasi anda/, lõpetas Ehin.
Tekib küsimus, kuidas lõpetab Eesti kui me nõnda oma rahvuslikku vaimsust killustame ja mujalt sisse toodud kontseptsioonidega pidevalt  oma elutunnet lõhume?

Kuidas on võimalik sellises riigis lõpuks luua kodune rahunemine ja taastada rahva elurõõm, millest nii paljud puudu tunnevad kui me püüame riigiaparaadiga nätsutada aastasadadega kujunenud perekonna olemust, sellisena nagu eestlane oma vaatepunktist näeb; perekond on ema ja isa. Miks me lõhume  selliste ideedega oma ühiskonda. Mille nimel?

Maailma ilmneb vastu inimese mina

Mis on see inimese maailm? Igal juhul on ta meie jaoks olemas. Me elame selles oma igapäeva. Sestap on õigustatum isegi küsida nii - kuidas see maailm meile on? Vastaks nii: Esiteks on maailm alati vaimne. Ka kõige mateeria-kesksem käsitlus maailmast tugineb lõpuks ikkagi ideelistele konstruktsioonidele; sest see on mõtlemine ning igasugune mõtlemine loob oma kujutised keeles ja on vaimne. Teiseks maailm on meie jaoks hunnik asju - õigemini asjade koosseis. Me kogeme ja elame asju/nähtusi lähtudes pidevalt kehtivast maailmapildist, mis omakorda tugineb filosoof Platoni poolt lausutul - kõigel mis on olemas, on põhjus. Aja jooksul on maailm saanud kausaalseks põhjus tagajärg jadaks. Me elame eelkõige teaduslikus, ratsionaalses maailmas. Aga maailmaga on selline kummaline lugu, et ta pasitab pidevalt jätvat võimaluse enda ümbertõlgendamiseks. Tal pole ühtainsamat valemit. Pigem on nii, et maailm ilmub inimesele avaldusena (feststellung). Saksa keeli on selle kohta hea ütlus – ent-leben (vastu mina kogetud), jättes inimesele alati alles vaba tahte seda omamoodi piiritleda ja mõista.

Kandideerin europarlamenti, et toetada koduselt armsate rahvusriikide Euroopat!

Kokkuvõte minu valimisplatvormist

Olles Tartu Valimisliidu europarlamendi kandidaat, on mul kindel visioon, milline Euroopa Liit on Eesti huvides. Minu arvates on oluline, et EL ei muutuks föderaalriigiks vaid toimiks ka edaspidi rahvusriikide ühendusena ning keskenduks põhilisele - ühtse siseturu edendamine, ühtlasem majandusareng, tugev euro ja energiajulgeolek.

Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt tähtis. Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele. Pean tähtsaks suurendada investeeringuid maapiirkondadesse, et tekiks juurde uusi ja tasuvaid töökohti.

Rahvusriikide Euroopas on inimestel mõnusam. Kandideerin, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest.
Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks. Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.

Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid. Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes. Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud  avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik  EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania  põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike  huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Poliitilised otsused tuleb tuua võimalikult kodaniku lähedale. Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. Otsustamine peab toimuma võimalikult kohalikul tasandil. EL-s tuleb hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada  ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.

Toon parlamendisaadiku büroo Tartusse. Luban, et valituks osutumisel teen europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja ja loon Tartusse kaks uut töökohta!

Energiajulgeolek. Tahan, et EL toetaks Läänemere riikide investeeringuid ühtse energiaringi tekkimisse Läänemere regioonis, sest see võimaldaks Eestil tulevikus tagada parem energiajulgeolek ja haakida end lahti Venemaa elektrivõrgust.

Imre Mürk

Kandidaat 173

Tartu valimisliidu juht, volikogu liige

Kandideerin üksikkandidaadina europarlamenti, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest. Tahan esindada eestlase vaatepunkti ja olla europarlamendis rahvusriikide
koostööl põhineva EL idee eest seisja.

Mind ja ilmselt paljusid eestlasi häirib, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad  tugevama föderatiivsuse suunas (rahvusriikide suhtes ülimuslikku) arenevat  Euroopa Liitu. Oleme olukorras, kus Eestil pole europarlamendis ühtki esindajat, kes võtaks sõna näiteks põgenikelaagrite hajutamise vastu liikmesriikide vahel.

Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (5,9 miljardit eurot) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgnevateks aastateks võtab ning milline saab olema uus versioon Euroopa Liidu koostöö aluseks olevast Lissaboni leppest.

Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu– kes on tähtsam – kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament? Euroopa Liidus eksisteerib täna kaks paralleelset legitiimsust – hetkel veel nõrgemas positisoonis olev Euroopa Parlamendi legitiimsus, ja praegu Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel).

On oht, et senine rahvusriikide valitsuste põhine juhtimine ei pruugi jääda.

Praegu on Euroopa Parlamendis selgelt esile kerkinud mõjukas rühm (sotsid, Euroopa Rahvapartei, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu. Selle sõnakaks kokkuvõtteks on sotside Euroopa Komisjoni presindendi kandidaadi, Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest.
Tsiteerin siinkohal vaid ühe lõigu belglasest euroliberaali Verfofstadti sulest ilmunud manifestist:

„Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku.Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti  maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda.. kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas“.

Ühesõnaga, tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid – parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda – on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes. Tehakse kihutustööd, veenmaks inimesi, et liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu ei suuda tagada Euroopa arengut, olles miskipärast veendunud, et samas suudaks seda Euroopa Parlament, kui talle rohkem võimu anda.

Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.

Minu jaoks on nende europarlamendi valimiste põhiküsimus, kas Euroopa valib tsentraalsema föderaalriigi suuna või rahvusriikide Euroopa. On aeg tugevdada liikmesriikide sõltumatust siseriiklike otsuste vastuvõtmisel.

Ma ei ole Euroopa Liidu vastu. Ma arvan, et EL pädevusi ei tuleks ohjeldamatult laiendada, sest see süvendab veelgi vastutustundetust, bürokraatiat ja „juurteta“ elustiili.

Kui mõni idee on hea ja arusaadav (näiteks raudtee tehniliste standardite ühtlustamine, terviseteenuse kättesaadavus teistes EL riikides) siis viiakse see ellu ka Euroopa Nõukogus asju kokku leppides (rahvusriikide ministrid).

Föderaalsem euroopa suurendab "ühe vitsaga löömise" mentaliteeti

Euroopa Liidu poliitikate eesmärgid  on tihti väga  ambitsioonikad (vähendame vaesust ja tööpuudust) ja samal ajal üldised - edendame, arendame, parandame  (Lissaboni lepe, majanduse kasvupakt). Samas on EL enda  rahakott selle jaoks liiga väike (1% liikmesriikide SKPst) ja liikmesriikide probleemid (tehnoloogiliselt tugevad ja jõukamad tuumikriigid vs ääremaad) on erinevad.

Mitmed EL ülesed eesmärgid on püstitatud arvestamata EL liikmesriikide äärmiselt erinevat konkurentsivõimet. Eestile on surutud peale 3% teaduskulude eesmärk SKP-st vaatamata sellele, et Eestil puudub oma kõrgtehnoloogiline teadust tegev erasektor ning tööd ja leiba pakuvad traditsioonilisemad tööstused uuendavad pigem endid olemasolevaid tehnoloogiaid importides jne.

Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks.

Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.

Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid

Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes.
 Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud  avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik  EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania  põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike  huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Kohalike valimisliitude hääl Euroopasse!

Kandideerin, et tuua tasakaalu liiga Tallinnakeskseks  ja IRL, RE mängumaaks muutunud Eesti ja Euroopa Liidu suhetetesse. Leian, et praguses Eestis on  võimuerakonnad Euroopa Liidus üleesindatud ja sisuliselt ühiskonnalt kaaperadanud kogu EL teemaga seonduva. Tartu valimisliidu eestvedaja ja linna volikogu liikmena näen selgesti, kuidas EL mõjutab Eesti regioonide olukorda ja inimeste igapäevaelu kuid inimesed ei tunne kuidagi euroopa liidu kui juriidilise isiku suhtes peremehetunnet. Valituks osutudes teen antud küsimuses kindlasti tihedalt  koostööd Eesti Valimisliitude Vabakonnaga (www.valimisliidud.blogspot.com), mille asutamisel on ka Tartu valimisliit kaasa löönud.

Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt  tähtis!
Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia Europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele.

Parlament vajab rohkem kohaliku valitsemistasandi ja kodanikuühiskonna hääl.
Ma tahan Euroopa Liidu teemad tartlastele, maapiirkondadele ja väikelinnadele lähemale tuua. Praeguses Eestis praktiliselt puudub kodanikühiskonna ja kohalike piirkondade poliitiline esindatus Euroopa Liidus. See muudab EL Eesti inimeste jaoks aina  kaugemaks ja võõramaks kehandiks.

Küsitlused näitavad, et ligi 50% EL liikmesriikide kodanikest eelistaks, et nende nimel kõneleks Euroopa Parlamendis kohaliku tasandi esindaja. Paraku ei ole Eesti kohalikel valimisliitudel  EL ja Eesti vahelise dialoogi pidamiseks piisavat esindatust. EL temaatikas domineerivad Eestis suured erakonnad.

Valitsuse ministrid esindavad parteisid Euroopa Nõukogudes ja Ülemnõukogus, regionaalminister määrab esindajad regioonide komiteesse, IRL ja RE parteijuhid lepivad omavahel kokku, kes läheb EL volinikuks jne.

Lisaks sellele on kujunenud Eesti demokraatiat pigistav olukord, kus vaid valitsuserakondadel on ministeerimide kaudu parim ligipääs vajalikule kompetentsile, osalemaks sisulistes debattides eurorahade teemal. Väiksemad ja kohalikud poliitilised ühendused, piirkondlikud omavalitsused ja kohalikke inimesi esindavad valimisliidud  on EL temaatikas debatist välja lülitatud, sest neil pole lihtsalt võimekust oma organisatsioone oluliste teemadega kursis hoida. Eelkõige puudutab see EL tõukefondide rahade liikumise  mõjutamist. Vaid eurorahasid jagavaid ministeeriume ja riiklike agentuure kontrollides on võimalik Eestis poliitiliselt mõjutada nende rahade suunamist. Ülejäänud ühiskond, eelkõige kohalikud valimisliidud, on selles suhtes jäetud pealtvaatajaks.
Samal ajal  kandideerivad  suurte erakondade tipptegijad ka europarlamenti. Kuhu jääb kodanikuühiskonna ja regioonide esindatus?

Poliitilised otsused võimalikult kodanikule lähemale

Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. EL-s tuleb vastupidi hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.  Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada  ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.

Parlamendisaadiku büroo Tartusse

Last but not least, osutudes valituks luban, et viin europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja, Tartusse.

LINK: Intervjuu ERR-s

Lisamärkusi  EL toimimistest

Euroopa siseturu reeglid on ühtlustumas osades valdkondades kuid see pole kindlasti ühtne ja vaba.
Praegune otsetoetuste loogika põllumajanduses seab Eesti põllumehed küll ebavõrdsesse kuid mitte lootusetusse olukorda. Tuleb arvestada, et kogu EL eelarve, millest põllumajandustoetused on 40% on alla 5% Saksamaa riigi eelarvest. Paraku enamuse Eesti ajakirjanike EL-teemaliste küsimuste taga peitub tihti ekslik eeldus, justkui saaks Euroopa Parlamendi otsusega muuta/vastu võtta  EL direktiive, muuta Lissaboni leppe punkte, EU2020 strateegiat vms. Ei midagi sellist. Euroopa Liidu praegune ülesehitus on  (peale Euroopa põhiseaduse tagasilükkamist 2005 a. referendumitel) rahvusriikide valitsuste keskne. See tähendab, et sisulisi kokkuleppeid ja otsuseid teevad liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogus ning Valitsuste määratud esindajad Euroopa Komisjonis.

Euroopa Parlament on end komisjonides realiseeriv jututuba, kelle põhiülesanne on oma rahvale selgitada, mis tegelikult EL-s toimub, olla Euroopa Komisjonile ja EN-le dialoogi partneriks, mõtestada EL tuleviku sihte; leida omavahelistes aruteludes ühisosa erinevates poliitika valdkondades ning neid mõtteid EL struktuurides ja meedias inimestele tutvustada. Tunne Kelami või E.N. Krossi jutud sellest, et nad lähevad EP-sse  liikmesriikidest korruptsiooni välja juurima on pehmelt öeldes Eesti rahva tillitamine. Selliste kõrgendatud ootuste üleskütmine tekitab inimestes illusiooni, et Euroopa Parlamendis saab vormida rahvusriikide poliitikaid. Selline retoorika tumestab inimeste arusaama, sellest mis tööriist on EL
ja mida sellega teha saab, mida mitte.

 Mitmed euroga ja EL siseturuga kaasnevad otsused sõidavad ka tulevikus Eesti huvidest jõhkralt üle.
Kuid me peame aru saama, see on hind, mis meil tuleb oma suurema töökuse, kokkuhoiu ja vaevaga kinni maksta, et meil oleks see poliitiline vihmavari,kaitsmaks meid apla idanaabri eest.

Eesti võiks püüda 2018 a. EL eesistuja maana võtta põhiteemaks EL ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandustoetuste reformid nõnda, et need töötaks senisest toekamalt Ida-Euroopa kasuks.

Restart Eesti piirkondlikule arengule

Elame ajal, kui suur osa Eesti väikelinnades ja maal elavast nn maarahvast on kaotamas toimivat sidet riigimasina ja selle poliitilise juhtimisega.

Eesti avalikus ruumis ja poliitilisel maastikul pole nende huve koondavat ja riigivalitsemise tasandil kaitsvat poliitilist jõudu. Tegutseb küll terve hulk liitusid ja MTÜsid, kuid neil pole poliitilises võitluses enese kehtestamiseks poliitilist legitiimsust. Reaalsuses pole valitsus oma  koalitsioonilepingus püstitatud regionaalpoliitika eesmärkidele – maale kõrge elukvaliteet ning hästi tasustatud töökohtade juurdekasv – grammigi lähemale nihkunud (vt joonis).

Regionaalministri lühikesed käed

Ometi on elu edenemine maakondades Eesti elu tasakaaluka arengu põhiaktsiaks. Pealegi, looduslähedane eluviis, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu, on paljude inimeste unistus tuleviku Eestist.

Paraku viitavad faktid juba pikemat aega pigem elu kidumisele väljaspool keskusi. Kõige suurem mure maal on töökohtade puudumine erasektoris. Ettevõtlus ja uued töökohad on juba aastaid edenenud vaid Harjumaal. Sissetulekute erinevus Tallinn vs. Valga on juba kahekordne. Kui Tallinnas on keskmine palk 1100, siis Valgas 600 eurot. Maal suureneb hoogsalt ka heitunute ning sotsiaalabist elavate inimeste hulk. Ääremaadel on vaesusriski piiril olevaid inimesi kohati 40%.

Samal ajal on valitsuses regionaalminister, kes vähendab küll omavalitsuste arvu, kuid kes tegelikult ei saa regionaalpoliitikat ellu viia. Tal on küll oma eelarverida ja osakond siseministeeriumis, kuid pole ligipääsu regionaalarengut mõjutavatele otsustele. Kuni näiteks haridusministril pole vajadust saata oma gümnaasiumide reformi otsust kooskõlastuseks regionaalministri lauale, saabki regionaalpoliitika koosneda vaid meetmetepaketikestest kohaliku elu turgutamiseks ning see ei omanda vajalikku jõudu.

Poliitilise väljundi puudumine maainimestele ja samal ajal regionaalministri positsiooni jõuetus valitsuses suurendavad harukondlike ministeeriumide diktaati ja  süvendavad ääremaastumist. Oleme olukorras, kus riigiasutuste ja agentuuride ametnikud otsustavad pigem oma valdkonna huvidest lähtuvalt, mida ja kui palju maal edendada, tehes tihtipeale seda omavahel või kohalikega nõu pidamata.

On selge, et riigi investeeringuid tuleb võrreldes praegusega oluliselt suurendada,  et võimaldada tulevikus töökohtade teket ka Eesti äärealadel.

Korraga tuleb väikelinnades ja neid ümbritsevates regioonides turgutada nelja valdkonda: stimuleerida omavalituste ettevõtlikkust võitlemaks oma vallas ettevõtete arengu ja uute töökohtade eest; premeerida ettevõtteid, kes õpetavad uusi töötajaid ja otsivad koostöövõimalusi kutseõppekeskuste/ülikoolidega; investeerida ettevõtete arenguks vajalikku taristusse; teha väikeettevõtetele tootmiseks sobilikud tehnoloogiad kättesaadavamaks (ehitades ühiskasutatavaid, tööstus- ja tehnoloogiakeskusi) ja –  last but not least – tugevdada inimeste seltsimist ja kogukondlikku läbikäimist ning teha korda regioonides väiksemaid keskusi ühendavad sõiduteed.

Tsentraalsem süsteem kui Nõukogude ajal

Tasub kaaluda maavanemate positsiooni lahtihaakimist siseministri otsesest poliitilisest alluvusest ning maakondliku valimissüsteemi juurutamist maavanema ametisse määramisel. Maavanemast on saanud lihtsalt lindilõikaja ning seda institutsiooni kontrollib ja mehitab poliitiliselt siseminister.

Kui võrrelda praegust maakonna tasandit nõukogudeaegsega, siis praegune süsteem on mitu korda tsentraalsem. 2009 a. reformiga liideti maakondlikud keskkonnakaitse teenistused, looduskaitsealadel tegutsenud riiklikud looduskaitsekeskused ja kiirguskeskus ühtse keskkonnaameti alla ja ametikohad koondati Tallinnasse. Varem igas Eesti maakonnas toiminud keskkonnakaitse teenistused suleti ja jäeti alles kuus regiooni keskust. Riigi seisukohast hoiti raha kokku, kuid reaalsuses mõjutas selline otsus lumepalliefektina kogu piirkondlikku teenussektorit.

Kohalike kogukondade eluolu ja ökosusteemid on muutunud niivõrd õhukeseks, et paari olulise töökoha ladumine võib viia kohaliku kaupluse või hambaarsti kabineti sulgemiseni.
Näiteid leiab veelgi. Rahvas saab omanikuna rõõmu tunda Riigimetsa Majandamiskeskuse kõrgete tootlikkusenäitajate üle, kuid keegi pole arvutanud palju oleme kaotanud sellega, et tuhanded metskondade töötajad on piirkondades kaotanud oma töö ning RMK suurenenud kasumid voolavad piirkondade asemel otse riigikassasse. Ehk siis raha voolab küll ühest taskust teise, kuid pidevalt regioonide arvelt. Näiteks möödunud suvel liitis keskkonnaministeerium keskkonnateabe keskuse ja Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi keskkonnaagentuuriks,
mille tulemusena kaotasid mitmed inimesed töö.

Maakonna tasandil on piirkonna juhtimiseks vajalikud eeldused nagu inimesed, eelarve ja juhtimispädevus ära nuditud. Jah, kohaliku võimu teostamine on küll veel valdade käes, ent neil pole enam võimekust.

Selge on ka see, et neid probleeme ei saa lahendada pelgalt omavalitsuste mehaanilise liitmisega. Võimekus osutada teenuseid ja edendada kohalikku elu on oluline, aga teisalt tähendab ka võimu lähedus kohalikele midagi ja liitumisel jääb kannatajaks pooleks tihti just maapiirkond. Vaadakem kas või Antsla valla ja linna vahelist ressursside jaotust pärast ühinemist: 100% investeeringute raha läheb linna ja 0% maale.

Valimisliitude vabakond

Tervikliku regionaalpoliitika saab luua, ühendades Eesti maapiirkondade ja väikelinnade valimisliidud võrgustikuna toimivaks vabakonnaks.

Regionaalpoliitika väljatöötamine ja selgete suundade kaudu piirkondade arendamine suudaks vast veidikenegi olukorda ääremaastumise ja väljarände osas muuta. Pelgalt piiride joonistamine ei aita. Küsimus on, kes seda teeb, kui valitsusel selle vastu huvi leige?

Asjakohase regionaalpoliitika väljatöötamine saab toimuda vaid seal, kus on probleemidest kõige parem ülevaade ehk rohujuure tasandil. Selleks võrgustikuks, kus uued regionaal-poliitilised sihid paika panna, sobib suurepäraselt parteidest sõltumatu ja kohalikke huve esindav Eesti Valimisliitude Vabakond, kes loodi seltsinguna veebruari algul ja ootab endaga liituma sõltumatuid valimisliite terves Eestis. Juba on sõnastatud ka ühisdeklaratsioon, mille leiab lehelt http://valimisliidud.blogspot.com/.

Peale tosinkonna asutajaliikme peavad praegu listi vahendusel mõttevahetust inimesed ligi viiekümnest valimisliidust. Kes teab, ehk sünnib sest miskit, mis Eesti regionaalpoliitikale uue elu sisse puhub.

Ilmunud Õhtulehes
http://www.ohtuleht.ee/565433/kommentaar-restart-eesti-piirkondlikule-arengule

Rail Balticust võib saada Läänemere regiooni majandusvedur

Arvata, et Rail Baltic tasuks ehitada reisijate veoks Eestist Euroopasse, on sama naiivne nagu loota, et keegi hakkaks Saaremaalt jalgrattaga Tallinnasse kohvikusse ja loomaaeda käima.

Majandusliku mõtlemise seisukohast on püha lihtsameelsuse kõrgeim tase nõuda Eesti riigilt Rail Balticu (RB) ehitamist Tartu kaudu. Eesti riigi esmaseid kohustusi ja tulubaasi vaadates on väga raske leida raha isegi selleks, et teha korda juba olemasolev vene rööpmelaiusega, Tallinna–Tartu–Koidula suunaline ja Eesti transiidi jaoks ülioluline raudtee (idatransiit annab Eesti Panga hinnangul ligi 4% SKPst).

Vaid püstihull ehitaks selle kõrvale paralleelselt euroopaliku rööpmelaiusega Rail Balticu. Tartlased saaksid läbi linna kulgeva 200meetrise tarastatud tsooni, linnavalitsus kohustuse ehitada kallid Näituse, Aardla ja Betooni ülesõidud ja Ida-Ringtee ümberehituse ning peale  selle peaks Eesti riik Rail Balticu projekti jaoks leidma veel pool miljardit eurot lisaks.

RB mängib ümber transiidi Läänemerel

Õnnestumise korral võib Rail Baltic tulevikus anda tugeva tõuke Läänemere regiooni majandusliku integratsiooni edasi arenemisele. Tekib uus kaubakoridor, mille kaudu hakkab Rootsi ja Soome ettevõtete lõpptoodang Muuga konteinerterminali kaudu liikuma suure tarbimise kasvupotentsiaaliga Ukraina, Valgevene ja Poola turgudele. Lisades skeemile tõsiasja, et Rootsi ja Soome tööstused kasutavad omakorda palju Saksamaalt imporditud masinaid ja seadmeid, ongi Rail Balticu majandusliku tasuvuse „ring" Euroopa mastaabis olemas.

Paradoksaalsel moel on RB projekti suurimaks riskikohaks mitte leedukate lahja huvi, vaid hoopis Euroopa bürokraatide musklijõud CO2 emissiooni maksumäära kasvatamisel veokitele ja merevedudele. Et raudtee on keskkonnasäästlikum kui mere-, maantee või lennutransport, siis teatud CO2 maksu piirmäärast alates teeks see Läänemere regioonis raudteeveo praegusest meritsi veost (näiteks suunal Hanko–Gdansk) odavamaks. RB projekt osutuks vaatamata oma kõrgele ehitushinnale tasuvaks investeeringuks niipea, kui Euroopa Komisjon tõstab CO2 tasu merevedudele. Muutuste tõttu kaubavedude hinnas hakkaksid ka Leedu ning Poola RB projektile hoopis teise pilguga vaatama.

Euroopa otsib uusi turge

RB olulisus on märkimisväärne eelkõige Euroopa ühendamist ja majanduslikku integreerumist silmas pidades. See ühendaks vaesema, kuid tarbimisjanulise Ida-Euroopa turu ja väga tugeva tehnoloogilise võimekusega tootjad Läänemere regioonis. Euroopat ei murenda mitte ainult Põhja ja Lõuna eri arusaamad fiskaalpoliitikast, vaid juba mitmendat aastat paigal tammuv sisetarbimine. Ilma investeeringuteta käib aga majandus vähikäiku, sest kapital hakkab liikuma Euroopast mujale.

Kui uskuda maailma kaubavahetuse arvnäitajaid, siis Euroopa ülemaailmne majanduslik ja poliitiline mõju kahaneb pidevalt ning tööjõu ja kaupade vaba liikumise fanfaarihelide saatel otsivad Euroopa suurmajandused üha agaramalt uusi turge ja tarbimist mujalt. Võlakriisi kogemuste najal suunab Saksamaa kui Euroopa suurim majandus oma jõupingutusi tugeva ELi ehitamiselt hoopis väliskaubanduse tugevdamise suunas kasvava tarbimisega BRIC (Brazil, Russia, India and China) riikides. Eestile on oluline, et Saksamaa jaoks on selle akronüümi võtmetegijaks meie idanaaber. Suure tõenäosusega jääb Venemaa siiski stabiilseks ning ületab järgneva kümnendi jooksul oma põhiprobleemid, jõudes majandusliku õitsenguni reformimeelse, kuigi jätkuvalt autoritaarse võimu all. Küllap teeb Venemaa ka edaspidi jõupingutusi ühiste infrastruktuuride arendamiseks ning uuenduslike koostööprojektide elluviimiseks Saksamaa ning Läänemere regiooniga ning liitub lõpuks ilmselt ka Euroopa ühtse majandusruumiga.

Saksamaa on Rootsi ja Soome tööstusettevõtete jaoks kõige olulisem kaubanduspartner. Rootsi pankadest tulevate krediidiliinide ja Balti riikidest soodsama hinnaga allhanketööd otsivate tööstusettevõtete tegevus vormib omakorda Eesti majandust. Soomlaste välisturgudelt teenitud valuutast elab omakorda see ligi 10% Eesti töövõimelisest elanikkonnast, kes pakub Soomes ehitus- ja olmeteenuseid.

Vajame aktiivsemat transiidipoliitikat

Kokkuvõttes, RB võib küll kaasa tuua majanduslikult veelgi tugevamini integreerunud Euroopa ja Läänemere regiooni, kuid see rööpapaar ei too veel iseenesest Eestile kaasa majanduslikku edasi liikumist. Pigem avardab see Eesti võimalusi, kui õpime tulevikus suuremas mahus tootma selliseid asju, mida mujal Euroopas meilt hea raha eest osta tahetakse, näiteks nagu uuenduslikud puitehitised.

See eeldab aga valitsuselt senisest visioonikamat ja aktiivsemat majandus-, eelkõige transiidipoliitikat. Paraku kaotati kriisi ajal majandusministeeriumis transiidiosakond üldse ja Eesti valitsusel puudub siiani huvi luua kujutluspilt, kuhu me tahaksime oma transiidiga jõuda järgmise 7–8 aastaga.

Kas sihiks on koostöös Soome ja Rootsiga üleminek kogu Läänemere tervikliku logistikasüsteemi tasandile, mis võtab arvesse globaalsete tarneahelate juhtimise põhimõtteid? Kui jah, siis tuleks RB kindlasti valmis ehitada ja avada liikluseks, kuid peale selle peaks arendada ka Eesti lipu all olevat kaubalaevastikku, mis tuleks kaasata transiiti. Valitsus peaks seadma prioriteediks arendada konteinervedude mahtu Eesti sadamate kaudu. Avada tuleks regulaarsed rongipraamiliinid Eestist Soome (RB pikendus) ja Rootsi. Idapiiri läbilaskevõimet tuleb mitmekordistada, selleks avada uued piiripunktid üle Narva jõe (koos uue sillaga) ja Luhamaal (konteinervedudele suunatud nn Luhamaa 2), viia sisse üle piiri liikuvate veoste elektroonne eeldeklareerimine.