Tasakaalustatud eelarve pole kunagi olnud ega saagi olla jätkusuutliku riigi poliitiline eesmärk. Riigieelarve on üks instrumentidest, vahend millega reguleerida riigi pidevat arengut ja selle hulgas ka üleminekut ühest majandustsüklist teise. See pole poliitikute ega rahva süü, et on ettevõtjaid, kes sellest «läbi ei hammusta». Senine tasakaalustatud eelarvepoliitika oli majandustsükli kasvu faasis vägagi asjakohane, nõnda talitades suutsime endale koguda reserve. Oleks võinud säästa rohkemgi. Lätlased näiteks sellega nii hästi hakkama ei saanud.
Loomulikult oli maksude tõstmine ka sellisel määral, nagu seda praegu tehti, suur viga. Samas on tore nentida, et mitmed mõistlikud ministrid nagu näiteks Juhan Parts, julgesid valitsuskabinetis ja ka osa «krokodillidega» piike ragistada, et maksud ei tõuseks veelgi. Nüüd on aga mitmed seni edukad ja avalikkuse eest tuntud ettevõtjad hakanud rahvast üles kütma mõtteavaldustega, et riik käitub eelarvet defitsiiti lastes ebaadekvaatselt. Selle mõtteavaldusega on hakanud kaasa minema lisaks ettevõtjatele ka mitmed Eesti poliitikud. Probleem on siin selles, et sellised «jutukad» ettevõtjad survestavad tegelikult lähenevate valimiste valguses omakorda ka teatud pehmemaid poliitikuid.
Mis siin muud soovitada, kui et on aeg Milton Friedmani raamatud öökapi pealt mõneks ajaks voodi alla tõsta ja vana hea John Maynard Keynesi majandusteooria tõed endale meelde tuletada. Ajal, mil majandus kokku tõmbub ja ettevõtjad hakkavad säästma ehk töökohti kaotama, tuleb riigil «veenda» ettevõtjaid, et nemad seda ei teeks. See tähendab, et lisaks eurorahade süstimisele majandusse tuleb riigil paisutada oma kulutused laekumistest suuremaks ja lasta eelarve defitsiiti. Loomulikult tuleb seda teha vaid seni, kuni selle positsiooni võtavad üle jälle ettevõtted, alustades ise rohkem kulutamist ja investeerimist ehk töökohtade loomist. Siis peab riik jälle eelarvepoliitika kujundama säästvaks.
Hoides kinni tasakaalustatud eelarvest, riskime järgnevatel aastatel tööpuuduse kiire kasvuga ja see oleks praeguste riigi võimaluste juures rumalus. Riigil (loe rahval) on küllalt reserve ja võimalusi ennast raskel ajal tööga varustada seni, kuni toimub väljasurevates majandussektorites töötavate inimeste ümberõpe. Kodus istuv töötu on riigi jaoks mitu korda kulukam, kui talle palga maksmine riigi poolt ükskõik millise sotsiaalse hüve loomisel. Ilmselt ei lõppe see tants riigieelarve ümber seni, kuni Eesti riik lõpetab riigi eelarvepoliitika tegemise ühe aasta kaupa ja läheb üle majandustsüklitele põhinevale eelarvepoliitikale. Mis puudutab inflatsiooni, siis selle probleemi lahendab teatud määral meie eest pöördeid koguv ja nafta hinnast õhku välja laskev finantskriis. Teadupärast koosnes ju meile muret tekitanud inflatsioon ühe kolmandiku osas nafta hinna tõusust ja ehk paneb õla alla ka keskmisest soojem talv ning sellest tulenev madalam küttekulu.
Muidugi võime me valida ka eelarve tasakaalus hoidmise tee. Seda võiks nimetada "vaikseks suremiseks". See on klassikaline lugu, mis juhtus Argentiinaga, üks esimesi Ladina-Ameerika kriise. Peale kiire kapitali sissevoolu kohalikku tööstusesse ja siis välisturgude ära kukkumise hakkas raskustesse sattunud Argentiina ennast kaitsma sisetarbimise arvelt aga iga järgmine tasakaalu planeeritud eelarve jooksis suurelt miinusesse.
Eesti põhilised ekspordi sihtriigid teatavad juba praegu tarbimise pidurdumisest.
Samas peaks Eesti eksport järgmisel aastal suurenema umbes kaks korda, et me saaksime oma elatustaset hoida vähemalt samal tasemel.
Kuidas seda saavutada kui enamuse meie ekspordist moodustab madala lisandväärtusega tööstuslik allhange? Muutusteks aga ettevõtjatel pole ei uusi targemaid inimesi ega raha. On teada, et ettevõtjatele laenu ei anta, kui siis ülikõrge intressiga. Seega ei suuda nad investeerida ja paljud firmad panevad "pillid kotti". On põhjust arvata, et Eesti eksport hoopis kukub.
Kas Eesti inimesed on valmis Euro võimaliku tuleku nimel mitu aastat järjest neelama alla palkade kokku kuivamise umbkaudu 1/3 ja tööpuuduse vähemalt 10 %? Mille eest maksavad noored pered elamuaseme laene?
Suure riski võtame ka meie venekeelse elanikkonna peale, nende seas on juba praegu tööpuudus tunduvalt kõrgem kui eesti keelt kõneleva elanikkonna seas.
Isegi Eesti Pank pole veel julgenud avalikkusele välja öelda palju vähem peavad Eesti inimesed edaspidi palka saama kui me euro eest võitlema hakkame ja eelarve tasakaalus püüame hoida.
Vanemad inimesed võib-olla on nõus väiksema pensioniga aga kardan, et enamus noori väiksema palgaga mitte. me riskime sellega, et tööturult lahkub meie kõige kallima vara, noored, energilised ja teotahtelised inimesed, nad lähevad ja müüvad oma tööjõu maha mujal samal ajal kui riik on nende üles kasvatamiseks teinud tohutuid kulutusi.
Tööjõu väljamüük, see on kõige mannetum eksport, mida üks riik teha saab.
Näiteks turism annab hetkel tööd 45 000 in ja on puhas eksport (muidugi siseturism välja arvata). Mida teeme aga meie, tõstame turismi käibemaksu ja siis ütleme ettevõtjatele, et raha ka ei saa aga hakake nüüd kasvama?
