Viimased kümme aastat on
turu „nähtamatu käsi“ üsna järjekindlalt suunanud Eesti ettevõtete
majanduslikku aktiivsust Tallinnasse ja Harjumaale. Kui veel 2002. aastal olid umbes
pooled Eesti ettevõtetest väljaspool Harjumaad, siis praeguseks on üle 80% ettevõtetest
koondunud pealinna piirkonda. Oleme muutumas väga kontsentreeritud majandusega riigiks,
sest üle 2/3 Eesti ekspordist ning majanduse toodangust luuakse Harjumaal. See,
et uusi ettevõtteid ja töökohti luuakse pigem pealinna regioonis, süvendab aga maapiirkondade
ja väikelinnade tühjenemist töökätest.
Probleemi süvendab
asjaolu, et Eesti ühiskonna vananemise raske koormus on jäetud rahapuuduses
ääremaade omavalitsuste kanda, kes ei suuda seetõttu kohaliku elu edendamiseks
ise investeerida. Viimase viie aasta jooksul on pensionisaajate hulk Eestis suurenenud
8%. ning piirkonniti on pensionäride osakaal ületanud 40% piiri Ida-Viru,
Jõgeva ja Põlva maakonnas.
Sellises olukorras Eestimaa
väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Kuna
erasektor ei ole huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks
riik väikelinnadele õla alla panna, muutes pensionifondide seadust nii, et
kümnendik Eesti palgasaajate säästudest suunataks pikaajalistesse
investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad. Näiteks kasvõi teede ja tänavate
korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja
Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks.
Võimalikuks lahenduseks
oleks poliitiline otsus suunata 10% pensionifondidesset majanduse elavdamiseks
väikelinnades.
Selle protsessi paremaks
suunamiseks on riigil kolm võimalust. Näiteks võib Siseministeerium asutada
sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal
aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast,
mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba
juurdemaksuna.
Teine võimalus on
nõudlusepõhisem lähenemine. See tähendab, et Eesti riik koostaks koostöös
maakondadega pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteeriks selle
katteks vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on
Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele
investoritele väga atraktiivseks tooteks.
Kolmas on turupõhine
lähenemine. Selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele
pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata
Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse
võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga
samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas. Igal juhul on praegu
õige aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt
ette võtta.
Kuivõrd
vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013) aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas
mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks
igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse.
Seda tuleb teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute
tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige
arvukam rahvastiku kohort ehk „ärkamisaja lapsed“, kes on praegu aktiivses
pereloomise eas (25-30 aastased inimesed).
Riiki sunnib aktiivsemalt
tegutsema ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste
töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda
arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam
nii häid võimalusi ei ole.
