Igaüks on oma õnne sepp, ütleb rahvatarkus. Ilmselt kehtib see ka riigi kui ühe rahva vaimse loomingu ja ühiste jõupingutuste tippsaavutuse kohta. Kas me oleme Eestis selleks kõik teinud, et me võime öelda – me oleme riigina valmis?
Vaevalt küll kui vaadata majanduse seisu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Veel 2007 a. oli Eesti SKT Euroopa keskmisest 70% nüüdseks oleme kukkunud 63% peale. Samal ajal on meist madalamalt startinud Poola näiteks ilma kukkumisteta roninud 54%lt stabiilselt 61%-ni ning palju kirutud Kreeka SKT on stabiilselt püsinud 93% lähedal EL keskmisest. Igal juhul on paras aeg mõelda selle üle, mida me teeme valesti või oleme tegemata jätnud.
Mõeldes Eesti riigi tulevikule on teinekord kasulik mängida läbi erinevaid tulevikustsenaariume. Üks neist võib olla tulevikus kujunev olukord, kus Eesti majanduskasv jääbki hüplevaks. Järjekordsele põhjanaabrite edust tulenevale tõusulainele järgneb langus ning kui välja arvata mõned erandid siis kriitiline mass Eesti ettevõtjaid ei suuda ka järgnevate buumide ajal välisturgudele kasvada. Enamus ekspordist teenitakse regioonis lihtsakoelise allhanketöö tegijana ning Eesti jääb majanduslikus mõttes ka edaspidi perifeerseks.
Kui otsida paralleele ja vaadata, kus selline olukord valitseb, siis ühe hea näite leiab Liibanonist. Enamik (87%) riigi 4.1 miljonist elanikust (40% inimestest on kristlased ja ülejäänud moslemid)on etniliselt araablased. Kristlased armastavad endi kohta öelda muistsete foiniiklaste järeltulijad) on koondunud linnadesse, enamasti pealinna Beirutisse. Tööl käivaid inimesi on kokku vaid 1.4 miljonit ning enamus neis hõivatud siseturule suuantud teenusemajanduses.
Liibanon on teenusemajandusel põhinev väikeriik, kelle majanduselu on peale õitsengut regiooni turismi, panganduse ja kaubanduse keskusena jäänud kiratsema. Eelkõige regiooni tabanud ebastabiilsuse tõttu. Araablaste ja Iisraeli vahelise konflikti tulemina 70ndatest saati piirialadele kolinud palestiinlased, Iisraeli pommirünnakud Beirutile ning Tripolile on Liibanonist teinud väliskülaliste jaoks ebastabiilse ja turvalise kuvandiga riigi.
Kõik see kajastub riigi majanduselus. Kuigi Liibanon on olnud edumeelne ja läbi aegade on seal väärtustatud vaba turumajanduse põhimõtteid ning liberaalset majanduspoliitikat, näiteks puuduvad piirangud välisinvesteeringutele, pole majanduslikus mõtte edu saavutatud. Peamiseks põhjuseks peetakse naabrite põhjustatud ebastabiilset välispoliitilist olukorda, mis on toonud endaga kaasa suure võlakoorma nii riigile, ettevõtjatele kui elanikele. SKT poolest, mis on 13 000 USD inimese kohta aastas, edestab Liibanon hetkel napilt Bulgaariat. Avaliku sektor on majanduse nõrkuse tõttu jäänud võlgadesse mis ületab 150% SKT-st. Kohalike ettevõtjate peamised ekspordipartnerid asuvad naaberriigis Süürias ning AÜEs ja riigist välja suudetakse müüa vaid juveele ja maavara. Lisaks on riigi jooksevkonto pidevalt miinuses (loe, elatakse võlgu).
Kõige olulisem aeg on Liibanoni majanduse jaoks jõulud, sest siis tulevad välisriikides (USAs, Euroopas, Aasias) töötavad inimesed kuuks ajaks koju, et oma perekonna seltsis aega veeta. See on aeg, mil peetakse pidusid, tarbitakse ja elavneb majandus, ühesõnaga elu keeb. Seejärel vajub pealinn majanduslikku vaikellu.
Kõige selle tulemusena on Liibanoni suurimaks probleemiks saanud oskustega ja parema kvalifikatsiooniga tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Ligi 1/4 tööjõust töötab välisriikides. Maailmapanga andmetel tuli 2009 a. 22% Liibanoni SKT-st välismaal töötavate liibanonlaste käest (sic!). Nagu Eestis, püütakse ka Liibanonis hoida atraktiivset maksukoormust ettevõtjatele. Valitsus teeb küll maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse raskema töö peale jätkuvalt tööjõudu sisse Kagu-Aasiast.
Kuidas Eesti majandus saaks jätkusuutlikult kasvada? Loomulikult on meil eeliseid Liibanoni ees. Eesti välispoliitiline olukord on suhetes meie naabritega märkimisväärselt stabiilsem. Kuid mida teha, et sellelt tasemelt, kus me oma majandusega hetkel oleme, edasi minna? Kui kujutleda ennast korraks süsteemi arhitektina ja võtta vaatluse alla, mida riigi süsteemis saab teha, siis on Eesti majandusliku arengu vajalikuks eelduseks senise valitsemisaparaadiga minna kogu valitsemise süsteemi ulatuses üle uuele kvaliteedile. Mida see tähendab?
See tähendaks esiteks enesele tunnistamist, et king pigistab hetkel Eestis just majanduse poole pealt ja sellepärast tuleb, Eesti riigiaparaadil ja ühiskonnal tervikuna selle probleemi lahendamisse panustada. Töökohtade, sissetulekute koha pealt on mahajäämus põhjanaabritest liiga suur, et last asjadel omasoodu ise reguleeruvalt arenda.
Teiseks, tähendab see majanduselu puudutavate eesmärkide ühist kokku leppimist ja seniste tegutsemispõhimõtete, struktuuri ümbersõnastamist ja tegutsemiseks tarviliku ettevalmistuse taseme tõstmist avaliku sektoris. See ei tähenda teiste sotsiaalsete süsteemide unarusse jätmist, lihtsalt prioriteetseks süsteemiks, millest lähtuvalt teisi sotsiaalseid probleeme lahendatakse kuulutatakse majandusliku arengu problemaatika. Vastasel korral jätkub lõputu vaidlus erinevate valdkondade prioriteetsuse (nt isiksuse arengu seisukohalt intellektuaalselt huvitav teadutegevuse rahastamine riigi eelarvest vs majandusarengut toetava teadustegevuse suurem toetamine jne) ja arengusuundade üle ning toimub sama olukorra taastootmine.
Uus arengutase majanduses saavutatakse vaid siis kui tegeletakse järjepidevalt ning loogilises järjekorras kõikide oluliste küsimustega, millest mingi konkreetse majandusliku tegevuse areng sõltub. Pole olemas ühte lollikindlat universaalset süsteemi, mida rakendades terve majandus sektorite üleselt kasvama hakkab ning väheste ressursside korral pole riigil ka otstarbekas kõigega tegeleda lihtsalt sellepärast, et olla õiglane. See ei õnnestu nii kui nii, sest ettevõtete valmisolek mingil ajahetkel oma tegevust kohandada riigi fikseeritud ettevõtluspoliitikaga on erinev. Näiteks, EAS poolt kõikidele majandussektoritele horisontaalselt suunatud teadus – ja arendus projektide toetustest on ligi pool läinud IT ettevõtetele kuna neile on see lihtsalt sobinud paremini. Probleemid on erinevates sektorites ja eri tasanditel väga erinevad. Näiteks, ettevõtja poolt riigi toel soetatud keeruline ja kallis puidupress võib osutuda kasutuks kuna tema äri pudelikaelaks on hoopis võimekus uuel välisturul ennast kehtestada ja turule sisse müüa. Tehnoloogia investeeringu toetusega aga meeskonna koolitamine kaasas ei käi.
Erinevad on ka majanduses hetkel olemasolevad kasvuvõimalused, mida turud ja konkurents dikteerivad. On selge, et puitplaatide tootmise või finantsteenuste äri rahvusvahelistumise eeldused on hoopis erinevad tervishoiuteenustest või IKT –st. Sellepärast tuleb ka lahendused kujundada paindlikumad ning vastavuses hetke probleemidele konkreetsete ettevõtjate jaoks. Umbes nii nagu rätsep õmbleb ülikonda, kohandades seda pidevalt kliendi kehavormidele, sest enamus eeldusi, millest Eesti majanduslik areng sõltub hõlmavad endas hoopis enamat kui lihtsalt ühe ministeeriumi tegevusvaldkonda või arengukava lubab. Näiteks, meelitades riiki välisinvesteeringuid, tuleb eelnevalt ka luua toimivad mehhanismid, kuidas sihikule võetud ettevõtjad Eestisse tulles ka vajaliku ettevalmistusega töötajaid eest leiavad (kas neid koolitatakse või tuuakse mujalt sisse) jne.
