luuletus

Millegipärast on osade luuletustega nii, et alates hetkest, mil ma neid esmakordselt loen, saavad nad mulle eriliselt olulisteks. Nad saadavad mind läbi elu, tuledades ennast aegajalt ikka meelde.

Palju võimsat on looduses,
midagi pole ent võimsamat
Inimesest, temast, kes
Üle merede tumeda tee
Lõunapuhangu tormavas hoos
Kihutab paisuva lainiturja
Mühavat randa.
Ta väsitab kõrge jumalanna,
Igavese voodava Maa,
Ringleva sahaga aast-aastasse
Muhendades ta pinda
Hobueeslite usinal jõul
...
Nõnda on tema ka keelt,
Õhulist mõtete lendu
Ja elukorraldamistarkusi õppinud
Ning kuidas pageda öö
Halla ning vihmanoolt
Rikas nõust, ja nõutamalt kunagi
Tulevikku ei kohta ta
Ainult surma käest pole tal pääsu,
Ent tõvede vitsast ja väest
Toibub ta jälle

Kukenoosi "Proffet"

On pühapäeva õhtu ja ma sõidan mööda Piibe maantee musta asfalti, mis õhkab veel sooja suvepäeva järele. Ilus maa see hilissuvine Järvamaa. Uduloor katab põldudel kuldseid viljapäid ja niisked rohetavad heinamaad sulavad taamal ühte süngelt musta metsaviiruga. Minu sõidusuund on Albu valda. Kukenoosi viljakuivatis mängitakse pikantset teatrimontaazi. E.Vildest ja V.Pelevinist inspireeritud lavastut "Proffvet". Etendamise koht on vägagi tähenduslik kuna seal samas viljakuivatis peksti 1861. aastal prohvet Maltsvedile järgnenud talupoegi verilihale.

Viljakuivatis on kuum ja see on rahvast tulvil täist. Meeleolu on elev ja lava varjav pappkastide hunnik mõjub intrigeerivalt. Tegemist on lavastaja Mart Kolditsi magistritööga teemal mitte-narratiivne teater.

Väga fantaasiarikaste allegooriliste etüüdidena rullitakse vaataja ette lahti tänapäeva inimese lahmiva käitumise iseärasused igapäeva elu keerises. Selle tühisus paistab teinekord eriti hästi silma igavikuliste asjade valguses. Igavikulisemate mõtete tööriistaks on Kolditsil kapuutsidega vihased teisitimõtlejad, kelle monolooge näidatakse video vahendusel irooniliste vahepaladena pappkastidele. Monoloogide tuumaks on väide, et kaasaegses maailmas toimub midagi väga kummalist. Ise mõtleva inimese isiskuse kadumine ja abstraktse identity tekkimine selle asemele. Etendus mõjub väga võimsalt. Jõulised ja emotsionaalsed stseenid vahetuvad kiirelt ja kogu aeg on huvitav. Koldits on väga hea lavastaja ja tulemus mõjub värskelt.

Prohvetitega on tihtilugu nii, et nad lõpetavad halvasti. Millepärast see on nii?

Võibolla inimesed ei talu seda kui neile näidatakse midagi, mida nad ei näe aga mille olemasolu nad siiski tajuvad, tundes, et see miski on neile pelutav.

Igal juhul soovitan etendust soojalt.

Viljandis folkides

Kui ma reedel Viljandisse jõudsin, sumises linn juba mõnusasti minust varem kohale jõudnud noortest pärimusmuusika sõpradest. Keerasin raadio autos kohaliku jaama peale ja üks meeshääl nurises seal parasjagu selle üle, et miks noored pole festivalile tulnud rahvariietes. Päris huvitav point mõtlesin.
Parasjagu kui ma festivali telgist mööda sõitsin, jõudis keegi mu autot juba Sprite pudeliga visata. Võtsin seda kui märguannet auto kindlasti ohtutusse kaugusesse peita. Esimese asjana jalutasin kohe rohelise lava juurde. Teadsin, et kindlasti kohtan seal oma vanu tuttavaid, keda aasta otsa pole näinud. Tahtsin väga teada saada kuidas neil on vahepeal läinud. Sellised vestlused on minu jaoks tähtis osa folgist. Põnev oli kuulda kuidas keegi on vahepeal Norras mägedes elanud, kes talu ostnud, kes palju välismaal käinud. Kuuldes sõprade tegemisi pean tunnistama, et minu loomingulisi sõpru, ükskõik kui boheemlik on nende suhe praktilisse ellu, iseloomustab üks huvitav ühine tendents. Jõudes oma elu teise kümnendi lõppu on neist saanud tublid lapsevanemad. Muu vestluse hulgas oli muidugi päevakorral pärimusmuusika fenomen üldisemalt. On selge, et tegemist on väga tänuväärse festivaliga. Tähis pole mitte ainult see, et inimesed saavad päikesepaistel peesitada ja värske õhu vanne võttes veidi muud muusikat kuulata. Olulisem on see, et festival on toonud pärimusmuusika eesti inimeste igapäeva ellu. Üheks nädalavahetuseks saab sellest Viljandis elu osa. Muusika ei kõlanud ainult lavalaudadel. Lauldi ning mängiti pilli ka tänavatel ja puude vilus. Tantsiti ja räägiti regilauludest. Kui veidi unistada, siis on ju võimalik, et mingil ajahetkel muutub ka rahvariiete kandmine noorte seas pärimusmuusika pidudel kultuurielu tavaks. See oleks tore ja annaks võimaluse äratada elule jälle üks eesti pärimus. Eesti rahvariided eristaks meid läänelikust massikultuurist ja see tekitab kindlasti nii nende kandjates kui ka vaatajates erilise üleva tunde. Peale selle tuleks esile üks killukene meie oma pärimuskultuurist, mis on läbi Eesti rahva ajaloo meiega alati kaasas käinud ja võib olla, et ootab juba pikkisilmi oma võimalust.

Kuidas turundada teatrit?

Hea turundus algab minu meelest visioonist ja missioonist. Näiteks teater jutustab inimestele lugusid ja üks visioon võiks seega olla jutustada lugusid paremini kui keegi teine. Seega teatri missiooniks on olla ühiskonna hõbepeegel, mis näitab inimestele läbi lugude jutustamise neile igapäevaelus märkamatuks jäävaid, kuid olulisi inimlikke väärtusi.

Turunduse põhiülesanne on minu jaoks väärtuste vahetamine selliselt, et mõlemad pooled, nii ettevõte kui klient, oleksid õnnelikud. Tuleb keskenduda sellele, et klient saaks läbi erinevate suhtluskanalite missioonist lähtuvat üheselt mõistetavat ja tähendusrikast informatsiooni.

Turunduse seisukohalt konkureerib näiteks teater publiku vaba aja sisustamise turul ja hea positiivne imago ning tugev bränd on siinkohal määravateks teguriteks. Seetõttu on oluline, et turundusalane tegevus oleks integreeritud suhtekorraldusalase tegevusega. Tuleb luua suhtluskanalid, mõistmaks paremini, millest publik mõtleb ja mida publik teatrilt ootab. Teatri põhitegevuse kõrval on teatud tähtsusega kindlasti ka rist-turustamine. Rist-turustamise ülesanne on tähelepanelikult otsida võimalusi, kuidas teater oma potentsiaali kasutades saaks publikule tema elukvaliteedi tõstmisel kasulik olla. Teatri põhul oleks need valdkonnad ruumide väljarentimine, ürituste, pidude, festivalide, koolituste, konverentside, töötubade jms korraldamine. Reklaami planeerimist erinevates turustuskanalites pean oluliseks teha proportsionaalselt kanalitega, mille kaudu publik teatri kohta informatsiooni tarbib. Põhilised kanalid on ilmselt trükimeedia, raadio, internet, sesoonne reklaam, välireklaam, bukletid, üritusturundus jne. Olulise osana näen tööd lähendamaks end publikuga. Üks võimalus on arendada veebipõhist suhtlust publikuga. Eesmärk on interaktiivne suhtlemine, mis sisaldab endas sõnumit, et teatril on midagi olulist ja tähendusrikast oma publikule öelda.

Oluline osa on kindlasti ka efektiivselt müügitoetusel. Müügi organiseerimine, reklaamide, piletite, kavade ja muude trükiste väljatöötamise ning levitamise ja vahetu müügi protsessi juhtimise juures peaks silmas pidama sellise tarkvara kasutusele võtmist, mis võimaldaks andmeid kergesti analüüsida. Teatri piletihinna kujundamise poliitika aluseks võiks ilmselt olla kulupõhine hinnakujundus. Sellele lisanduv hinnasoodustuste ja sihtrühmade määramine on ilmselt paljuski prioriteetide küsimus. Mõttekas oleks ilmselt ka hinna diferentseerimine lähtuvalt segmentide erisusest. Näiteks teatud koguses kallimate piletite müümine inimestele, kelle jaoks on oluline aja faktor ja vähem oluline hind.

Kuna internetiturunduse osakaal suureneb ühiskonnas kiiresti, olles viimase seitsme aastaga tõusnud kaheksa kordseks, pean isiklikult oluliseks panna suurt rõhku interneti keskkonnale. Põhilisteks instrumentideks on siinkohal veebibännerid, kodulehekülg, otseturundus (nt kliendikaardid).

Kõige nende protsesside aluseks on publiku hea tundmine. Seetõttu on suureks ülesandeks publiku täielik tundmaõppimine ja vajaduste mõistmine. Oluline osa turundusest on lisaks väärtuste publikule teadvustamisele ka pidev õppimine publiku käest. Tuleb luua võimalus publiku jaoks oluliste väärtushinnangute ja ootuste tundma õppimiseks. Võib juhtuda, et osutub vajalikuks ka paketi väljatöötamine turundusagentuurile, et oleks selgus, millised sihtgruppe ja kui palju pakkuda saame ja mida teater ise neilt saada tahab.

Iga inimene pole kunstnik

Iga inimene pole kunstnik aga igaüks meist võib tegutseda loovalt. Inimese tegutsemise keskkonnaks laiemas mõttes on kultuur. Kultuur on kollektiivse mälu vorm kuhu on talletunud inimeste poolt öeldu ja tehtu. Selle vara leidlik kasutamine igapäevases elus ongi loova isiksuse üks tunnuseid. Praegusel internetiajastul on kogu kultuuriloome digitaliseerumas või juba leidnud oma koha ja kasutuse arvuti vahendusel. Kogu lääne kultuuri võibki nimetada tekstikultuuriks, kus on alati olnud olulisem kirja pandud või välja öeldu. Rahvakalendri traditsioonid kaotavad üha enam oma tähendust kuna neil pole t'nap'eva elus enam asu. Samas, nagu näitab meile igapäevaelu, pole kirjapandud tekstist mingit kasu kui see ei konverteeru elamuseks seda sündmusena läbi elavas inimeses. Kas ajalehte lugedes, teatrietendust vaadates või muul viisil. Internet võimaldab kultuurivara digitaalselt kasvatada mõõtmatutes kogustes aga selle salvastamisest pole praktilises elus kasu. Seetõttu saabki tuleviks üha olulisemaks kultuuriloome esitamine viisil, mis suudaks inimestes tekitada elamusi. Kultuuri toetamisel on oluline teha seda eeldades, et igal inimesel peab olema võimalus enda loovaks väljendamiseks ja oma loovuse arendamiseks. Mitmekülgsemad oskused eneseväljenduseks ja võimalused sellega tegeleda on kõige kindlamaks võtmeks nautimaks õnnelikku elu.

Mõtteid post-modernismist

Minu jaoks pole post-modernism olnud muud kui järjekordne katse luua uus narratiiv, mis seisaks vastu juba peale suruvale post-post-modernismile ja ületaks senise modernismi. Näiteks omal ajal väga modernistlik lugu progressist on ju ammu iganenud ja aktuaalsuse kaotanud. Uued lood aga suruvad peale. Lugu ühtsest euroopa identiteedist ajaloo lõpust või rohelisest mõtteviisist näiteks. Seetõttu ei ütle post-modernistlik käsitlus, mis on tegelikult nende suurte sotsiaalsete ja vaimuelu muudatuste aluseks, mis viimaseid sajandeid on iseloomustanud. Mis on selle taga? Elu ju muutub ja globaliseerumisel on 3 käik sees. Inimene tegeleb aga samal ajal järjest intensiivsemalt enese kui subjekti identiteediga. Kartus seda kaotada ja sellest tulenev kaitsereaktsioon üha süveneb. Selle tõestuseks on kasvõi uuesti tuld võttev reaktsiooniline marurahvuslus Venemaal. Inimestel on üha raskem leida iseennast selles üha kiiremini muutuvas ja uuenevate mängureeglitega maailmas.

Ma leian, et post-modernism kirjeldab nähtust, mille saamis lugu ja põhjused on hoopis muus. Neid põhjused on kindlasti mitu. Üheks neist on kindlasti uusaegse teaduslik-tehnilise maailmavaate esile kerkimine, mis sai omakorda tuule tiibadesse uusaegsest filosoofiast.

See uus maailmavaade on eriline selle poolest, et asetab inimese maailma suhtes absoluutseks subjektiks, pagendades isegi jumalad. Inimene on lõpuks tõesti kõikide asjade mõõdupuu ja mõõdu andja. Pole midagi, mida ei saaks meetodile allutada. Pole enam midagi, mille kohta kõik oleks nõus ütlema see lihtsalt on. Näiteks proovige kellelegi rääkida sellest, et mets on. Kui te ei kasuta enese selgutuseks just mõnda käsitlust metsa kohta (näiteks majanduslikust aspektist lähtuvalt - mets on looduslik vara või esteetiliselt – mets on ilus), siis teie mõttest keegi aru ei saa. Parimal juhul öeldakse – luuletaja.

Mis ajahetkest algab inimelu?

Olen seisukohal, et lapse saatuse otsustamine on tema ema isiklik asi hetkeni, mil laps pole enam nabanööriga oma ema küljes. Ühiskond ei peaks sekkuma, enne kui lapse ilmaletulek on vältimatu.Sootsiumi asjaks saab inimene, kui ta sootsiumi jaoks ilmale tuleb. Enne seda on lapse kandmine ema isiklik asi. Olen sellel seisukohal lähtudes loomulikkuse printsiibist. Teaduslik-tehniline ajastu on juba ammu ületanud piiri, kus elu üle otsustatakse mitte tema loomulikkusest lähtudes, vaid teaduslikes terminites.
Ma ei pea õigeks, et teaduse saavutusi rakendatakse, otsustamaks inimese sünni või surmamomendi üle. Nihutades seda ajas pikemaks, kui on ilmaletulek ja siit ilmsusest lahkumine. Minu meelest oleks see ebaloomulik.
Me oleme oma mõtlemise abstraktsuses läinud niikaugele, et ei suuda enam eristada, kus algab meeleline maailm ja lõpeb sümboliline maailm. INIMENE tajub maailma ja konstrueerib seda samaaegselt. Meelelise tegelikkuse osatähtsus meie elus on järjest väiksem, tehes ruumi loogiliselt konstrueeritud maailmale, mõttemudelitele. Oluline pole mitte nähtus ise, vaid selle määratlemine, juriidiliselt õiglane käsitlus, suhestamine ümbritseva maailmaga.
Põhiline abordi pooldajate argument on väide, et me ei tea, kuna täpselt, mis hetkest algab inimese elu. Teaduse eelsel ajal oli inimese algus seotud tema emaüsast väljumisega. Sellest ka sündimise nimetamine ilmaletulekuks. Mõningates kultuurides, näiteks Spartas, loeti imiku elu alguseks hetke, mil teda isale näidati ja isa teda tunnistas.
Võib öelda, et see, mis ajahetkest algab inimene, on alati olnud pigem ajastu mõtteviisist lähtuv kokkuleppeline otsus (soft-law). See on nii ka tänapäeval.
Tänapäeva teadus on inimese maailma avardanud, võimaldades vaadata sinna, kuhu palja silmaga ei näe. Samas tundub see konstrueeritud teaduslik maailm nii ehtne. Vahest tõelisem ja ehtsamgi kui meeleline, mõistuse poolt kujundamata tegelikkus. Inimene ilmub meie vaatevälja, nõndasamuti nagu saab astronoomias välja arvutada tähe olemasolu, mida selle kauguse tõttu näha pole.
Me saame jälgida rakkude pooldumist, kasvu, projitseerides deduktiivselt sellele fenomenile kõik inimlikkuse tunnused. Sellest ka loomulik võrdsete õiguste nõue lapsele, kes veel ilmale tulemata.
Niipea kui nihutatakse inimeseks olemise algus eostumise hetkesse ja see kokkulepe saab legitiimsuse, tuleb sellele järele ka seadusandlus (hard-law). See loob inimesele, kes on veel ilmale tulemata, samad inimõigused ja seadusandliku kaitse, kui on kõigil teistel.
Ma ei pea mõistlikuks ema ja tema veel ilmale tulemata lapse juriidiliselt võrdõiguslikeks subjektideks määratlemist.
Olen seisukohal, et iga lapse saatus on tema ema kätes kuni tema ilmale toomiseni.
See on ema isiklik asi ja ühiskond ei peaks sinna sekkuma, vähemalt enne kui laps on ilmale tulnud või see tulemine vältimatu.
Ema käitumisele hinnangu andmine on juba moraali küsimus ja siinkohal tuleb silmas pidada, et see on inimese enda eetikast lähtuva mõtlemise, käitumise tagajärg. Inimese eetikat saab aga kujundada ühiskonnas valitsev mõtteviis.

Eetikast, moraalist ja südametunnistusest.

Kunagi, olles filosoofiatudengina ajakirjandusosakonna loengus, pidin häbi pärast maa alla vajuma kui õppejõu küsimusele, mis vahe on eetika ja moraalil, kõlas naer ja vastus, see on ju üks ja see sama. Olin ju mina värskelt õppinud hoopis muud. Mind ei hämmastanud mitte inimeste teadmatus vaid see kuidas ei tajuta meie elus niivõrd tähtsat asja nagu eetika ja ei eristata moraali asendit eetika suhtes.

Eetika on inimeseks olemise koht. Koda milles inimvaim tegutseb. See on ruum ja seetõttu on täielik eksitus otsida eetikat kui manifesti või tarkust. Eetika sõnagi tuleb ju teatavasti kreeka keelest /ETHOS/ ja tähistab ruumi, kohta. Ei saa otsida ruumi, mille sees sa juba oled. Ei saa otsida ega nõuda teistelt paremat eetikat. Inimese eetika kujuneb ajalooliselt ja enamasti tema emakeeles. Keel kannab seda edasi, läbi inimeste vaimse tegevuse. Seetõttu on eetika ruum ka kindlasti inimese vaimse tegevusega sisustatud. Inimesed märkavad seda, mida teised teevad, ütlevad. Veelgi keerulisemaks läheb asi siis kui keegi rääkides eetika kriisist üritab eetikast teha objekti, nimetades seda inimese südametunnistuseks ja siis veel seda iseloomustab. Inimene on kogu aeg eetiline. Nii nagu tema maailm on alati vaimselt tähelepandud. Kui te koristate oma tuba on see ju väga füüsiline tegevus, mõtelda pole vaja. Kuid ometi see märkamine end tuba koristamas on vaime.

Moraal on see, mida me nimetame südametunnistuseks. See on väga täpselt määratud mõiste ja selle kujunemine on ajalooliselt kristliku taustaga. See on kristliku maailmakäsitluse komponent. AGA. Tänapäevas, milles me elame, pole enam ammu seda kristlikku maailmapilti. See on asendunud teaduslik-tehnilise maailmakäsitlusega ja seetõttu ei saagi inimene, juhul kui ta pole sügavalt usklik, kunagi tunnetada moraali kui midagi, mis on talle loomulikult omane, ehk millesse ta kriitikata usub. Aga kindlasti tajub iga inimene seda eetikat, ruumi milles ta igapäev mõtleva inimesena tegutseb. Eetikat tulebki otsida sealt. Te olete Eetiline, kui te olete üksi, mõteldes maailma asjadest. Olla moraalne tähendab panna tähele teiste inimest eetilist ruumi. Tuleb lihtsalt mõista, et moraal ei saagi kuidagi olla inimesele omane ega kuuluda inimese juurde. Küll aga võib moraal olla inimesele mõistetav. Täheldatav. Kui me mõtleme- minu südametunnistus siis tähendab see tegelikult küsimist kas ühiskonnas moodustunud moraal vastab minu arusaamadega või mitte.

Lennart Meri on hea näide sellest, mida vabadus võib inimesega teha.

29. märtsil, Lennart Meri sünnipäeva puhul, sai Okupatsioonimuuseumis vaadatud Lennart Meri filmi “Linnutee tuuled“. Okupatsioonimuuseumis sellepärast, et president Meri oli selle muuseumi patrooniks ja toetajaks. „Linnutee tuuled“ valisin ma välja, sest see dokumentaalfilm on minu meelest tema loomingu üks tippsaavutusi. Film "Linnutee tuuled" räägib soome-ugri väikerahvaste raskest saatusest ja eluoludest endise NSVL aladel 70-ndate lõpus.
Meri kõnedest kumas ikka läbi tema mõtlemise horisont ja minu meelest oli sellel horisondil tema jaoks alati koht meie sugulasrahvastel, eriti väiksematel hõimuvendadel ida pool. Muide, see film sai oma valmimise aastal (1977) ka rahvusvahelise tunnustuse New Yorgi filmifestivalil, mis oli ilmselt oma aja kohta Eestis päris suur skandaal.
Filmi vaatamise järgselt rääkis põnevaid lugusid seoses Lennartiga tema kauaaegne sõber Ülo Tuulik. Mõnus oli kuulata kirjaniku ladusat juttu hästi valitud humoorikatest ja markantsetest juhtumistest seoses Lennart Meriga Kirjanike Liidu ja presidendiks olemise päevilt.
Minu peas jäi sellest õhtust kõlama Ülo Tuuliku mõte.
Lennart Meri on hea näide sellest, mida vabadus võib inimesega teha.
Kui Eesti poleks uuesti vabanenud, ei tunneks me Lennart Meri sellisena, nagu me teda praegu teame. Tema suurepärased poliitiku ja riigimehe võimed said alles siis tuule tiibadesse.

Olulisemaid mõtteid raamatust "Kunstiteose algupära"

Kunstiteos on tõe vormi esiletoomine läbi ainese, materjali. Kunstnik peab suutma selle juures ise võimalikult isetuks ja nähtamatuks jääma. Kunstiteos peab laskma nähtavale, mis asja juures on ehk viibib. See, mis on asja juures, see tõde, varjamatus.

Van Goghi maal "Paar talunaisesaapaid" - seal viibib see, mis on tõesti. Maal pole mitte abinõu, kirjeldamaks saabaste kui jalavarjude väljanägemist, vaid jutustab meile nendest väljateedest, mis nii pikalt ja rahustavalt õhtuhämaruses tare kõrvalt mööda metsa poole looklevad. Nende kuivanud kortsus pealsed on vormunud, saades märjaks hommikukastesesest rohust ja kuivades hiljem keskpäeva päikesest heinateol.

Tõe kirjeldamiseks pole vaja abstraktsioone. Nagu see tänapäeva kunstis otsitud on.

Kunst viibib teosena justkui maa ja taeva vahel. Maa toetab teda, olles andja ja hoidja pidevalt varjates ja jõudumööda jagades. Taevas on üle maa olev maailm, mis püüdleb tundmatusse, otsides kõrgemalt ja sealt kuhu ei ulatu. Maa ja maailm on teineteise embuses ja praegusel ajal maa on kannataja, kunas on liialt allutatud ja seatud ebaloomulikku asendisse. Maa on seatud tootma, mitte kandma. Jõgi ei voola niisama, vaid on potensiaalne veeelektrijaam. Sild ei ole üle vee, vaid juhib liiklusvoogu. Liikumine on motoriseeritult inimese liigutamine punktist A punkti B.

Ka kunst on seatud kogutuna hoidlatesse nagu moosid keldrisse. Kunstiteosel pole enam eriti kohta viibimiseks. Inimene aga vajab kunstiteose äratundmiseks seda, et ta viibiks. Nagu kirik muistse hiiu kohal ümbritsetuna vanadest kiviaedadest ja kandes oma ajaloolist tähendust koos rohelusega enese ümber ja siis enese sees. Lausudes ikka ja jälle oma päritolu ja väljanägemise kaudu meile, mis ta on. Kandes endas seda igavikulist, mis tõesti on. Selle kiriku juures viibib midagi. Seal on kohal see, mis see kirik tõesti on.

Pronkssõdur kui kahe kultuuridraama märgutuli

Ma julgen arvata, et pronkssõduri teema ainult paistab pseudo-teemana. Pigem on minu meelest pseudo-poliitiline teatud inimeste käitumine selle teema suhtes avalikkuse ees. Pronkssõduri teema on oluline, sest avab minu meelest hoopis laiema, sotsiaalse probleemistiku, mis meie ühiskonnas valitseb, kuid millest vaikitakse.
Esiteks puudutab see teema sõja ning sõjajärgse okupatsiooni all kannatanud eestlaste kultuuri- ja hingetraumasid, millele uus iseseisvuse aeg pole suutnud leevendust pakkuda. Pean siinkohal silmas nii kodumaale jäänuid kui ka välis-eestlasi. Soov näha pronkssõduris okupatsiooni sümbolit, tuleneb muuhulgas kindlasti üksikindiviidi soovist saada avalikkuse käest moraalset rehabilitatsiooni kõigi kannatuste eest, mida tõi talle või tema perekonnale endaga kaasa nõukogude võim. Isiklik õiglusetunne ütleb neile, et neil on täielik moraalne õigus seda ühiskonnalt nõuda. Näitena elust, võin tuua kasvõi peaministri avaldused pronkssõduri suhtes. Ansip on neid avaldusi tehes korduvalt viidanud oma seisukoha motiividele. Selleks on lähedase perekonnaliikme kaotus. Subjektiivselt moraalselt täiesti õigustatud nõudmine. Kuid siinkohal tekib kohe küsimus, kas on õigustatud subjektiivse moraalinõude ülekanne poliitiliseks nõudeks, seda poliitiliselt põhjendamata?
Teiseks puudutab see teema ka taasiseseisvumise järel sotsiaalse surve alla sattunud muulaste kannatusi. Ka nemad on subjektid, kelle moraalsed tõekspidamised lähtuvad nende subjektiivsetest uskumustest. Üks nende paljudest uskumustest on kindlasti, et õiglane on austada neid, kes võitlesid II maailmasõjas sakslaste vastu.
Eesti riikluse ning eestluse ajaloost tulenevad õiguslikud ja moraaliküsimused huvitavad neid kahtlemata vähem ja seetõttu ei kuulu nende eesmärkide ringi empaatiline mõistmine selle teise, eelpool mainitud kultuuritrauma suhtes.
Seega võime teha siit järelduse, et pronkssõduri probleem on oma olemuselt mitte poliitiline, vaid eelkõige sotsiaalne, täpsemalt öeldes, moraali ja õiglustunde valdkonnast. Selle tegelikuks sisuks on kahe kultuuritrauma rehabiliteerimisnõue ühiskonna erinevate gruppide poolt.
Me võime ju seda probleemi lahata moraaliprobleemina, rääkides lahti kaks meie ühiskonnas eksisteerivat tõsist kultuuritraumat, mida ma eelpool mainisin.

Kui me teeme üldistuse ja eeldame, et sellel moraaliprobleemil on ühiskonnas laiemat kandepinda, siis on meil põhjust käsitleda seda ka sotsiaal-poliitilise probleemina.
Seejärel võib sealt minna edasi ja formuleerida pronkssõduri probleem poliitiliseks ehk riigi, riikluse asjaks. Igal juhul eeldab see minu meelest kõigepealt teema lahtirääkimist moraali seisukohast lähtuvalt. Vastasel korral puudub sellel küsimusel minu meelest igasugune poliitiline sisu ja mõttekus.