Eetikast, moraalist ja südametunnistusest.

Kunagi, olles filosoofiatudengina ajakirjandusosakonna loengus, pidin häbi pärast maa alla vajuma kui õppejõu küsimusele, mis vahe on eetika ja moraalil, kõlas naer ja vastus, see on ju üks ja see sama. Olin ju mina värskelt õppinud hoopis muud. Mind ei hämmastanud mitte inimeste teadmatus vaid see kuidas ei tajuta meie elus niivõrd tähtsat asja nagu eetika ja ei eristata moraali asendit eetika suhtes.

Eetika on inimeseks olemise koht. Koda milles inimvaim tegutseb. See on ruum ja seetõttu on täielik eksitus otsida eetikat kui manifesti või tarkust. Eetika sõnagi tuleb ju teatavasti kreeka keelest /ETHOS/ ja tähistab ruumi, kohta. Ei saa otsida ruumi, mille sees sa juba oled. Ei saa otsida ega nõuda teistelt paremat eetikat. Inimese eetika kujuneb ajalooliselt ja enamasti tema emakeeles. Keel kannab seda edasi, läbi inimeste vaimse tegevuse. Seetõttu on eetika ruum ka kindlasti inimese vaimse tegevusega sisustatud. Inimesed märkavad seda, mida teised teevad, ütlevad. Veelgi keerulisemaks läheb asi siis kui keegi rääkides eetika kriisist üritab eetikast teha objekti, nimetades seda inimese südametunnistuseks ja siis veel seda iseloomustab. Inimene on kogu aeg eetiline. Nii nagu tema maailm on alati vaimselt tähelepandud. Kui te koristate oma tuba on see ju väga füüsiline tegevus, mõtelda pole vaja. Kuid ometi see märkamine end tuba koristamas on vaime.

Moraal on see, mida me nimetame südametunnistuseks. See on väga täpselt määratud mõiste ja selle kujunemine on ajalooliselt kristliku taustaga. See on kristliku maailmakäsitluse komponent. AGA. Tänapäevas, milles me elame, pole enam ammu seda kristlikku maailmapilti. See on asendunud teaduslik-tehnilise maailmakäsitlusega ja seetõttu ei saagi inimene, juhul kui ta pole sügavalt usklik, kunagi tunnetada moraali kui midagi, mis on talle loomulikult omane, ehk millesse ta kriitikata usub. Aga kindlasti tajub iga inimene seda eetikat, ruumi milles ta igapäev mõtleva inimesena tegutseb. Eetikat tulebki otsida sealt. Te olete Eetiline, kui te olete üksi, mõteldes maailma asjadest. Olla moraalne tähendab panna tähele teiste inimest eetilist ruumi. Tuleb lihtsalt mõista, et moraal ei saagi kuidagi olla inimesele omane ega kuuluda inimese juurde. Küll aga võib moraal olla inimesele mõistetav. Täheldatav. Kui me mõtleme- minu südametunnistus siis tähendab see tegelikult küsimist kas ühiskonnas moodustunud moraal vastab minu arusaamadega või mitte.