Tõnissonide puudus poliitikas

Ajalugu ei kordu, kuid ta teeb spiraale, lausus kunagi kirjamees Mark Twain talle omase irooniaga. Spiraalina paistab liikuvat ka Eesti ajalugu.
Kui meie poliitilist elu 1930ndate aastatega võrrelda, siis kõige rohkem paistab nüüdisaegses Eestis puudu olevat isamaaliste aadetega Jaan Tõnissoni tüüpi riigimeestest, kes riigimajandust reformiksid ja samas rahvast üksmeelele kutsuksid.
Oleme kosumas viis aastat tagasi maailma rabanud majanduskriisist, mille tagajärjed olid Eestile mõjukad: täna töötab statistikameti andmetel Eesti tööturul ligikaudu 40 000 inimest vähem kui viis aastat tagasi, paljud noored on tööle siirdunud välismaale.
Ka kevad 80 aastat tagasi oli Eesti rahva jaoks raske kriisi aeg. Poliitiliselt oli olukord muidugi kordades teravam kui praegu. 1934 sai valusalt lüüa Eesti demokraatia, sest Päts võttis võimu, kehtestas riigis kaitseseisukorra ja keelas kõik poliitilised liikumised. Samal ajal kidus Eesti majanduslik käekäik. Tuhanded eestlased kaotasid töö, sest rahval polnud sisemaist ostujõudu ja raske oli kaupu müüa ka madalseisus Euroopa turgudele.
Toona, 1933. a kevadel valitsusjuhiks saanud Jaan Tõnisson astus lõpuks ebapopulaarse, ent Eesti majandusele hädavajaliku sammu – ta devalveeris suvel Eesti krooni. Majanduse arengut takistanud madal sisetarbimine hakkas Eestis taastuma ja tõi töökohad tagasi.
Tõnissoni tabas küll ettevõtjate ja meedia kriitikatuli, kuid majandus hakkas samm-sammult ülesmäge minema. Jaan Tõnisson oli tollal Eesti riigimajanduse tarvilikke reforme tehes rahva pahameelele vaatamata tõeline riigimees, kes rahva jaoks „kastanid tulest“ tõi.
Paralleel nüüdisajaga on ilmne, sest Eesti ja tegelikult kogu Euroopa majandus vajab hetkel uute töökohtade loomiseks uut hingamist. Osa tänasest lahendusest on olnud samuti eurode „juurdetrükkimine“ ning valitsuste võlakirjade ostmine Euroopa keskpanga ja Euroopa Stabiilsuse Mehhanismi poolt.
Kergeid kokkupuuteid tänasega leiab toonase Eesti poliitilisest elust veelgi. Riigikantselei poolt 2011. a majandusarengu ja koostöö organisatsioonilt (OECD) tellitud riigivalitsemise raportis juhtis OECD tähelepanu Eesti haldussüsteemi liigsele tsentraliseeritusele. Leiti, et Eesti riigiaparaadis tuleb üles ehitada senisest märksa enam detsentraliseeritud ja kõiki valitsemise tasandeid hõlmavat horisontaalset koostööd.
Võimu keskendumine keskvõimu kätte ja parlamendi sumbumine toimus ka 1930ndatel, muidugi tunduvalt radikaalsemalt. Kui peale 1934. aastat asuti Eestis autoritaarsuse vaimus kohalike omavalitsuste liikmeid Tallinnast ametisse nimetama, asus selle vastu kõige elavamalt sõna võtma Jaan Tõnisson, sest rahva iseteadvuse ja demokraatliku vaimu kasvatamine ning samal ajal koostööle kutsumine olid Tõnissoni poliitika läbivad jooned. Eesti edenemine sõltus tema meelest eelkõige rahva üksmeelest ja samal ajal vaimselt tugevast kodanikkonnast.
Tagasivaade ajaloole on tänuväärt tegevus kas või juba sellepärast, et see annab meile võimaluse teha järeldusi. Kahtlemata on meie tänase Eesti kordaminekud kaasaegsete saavutus, kuid need saavutused seisavad siiski mineviku suurkujude laiadel õlgadel. Sestap tasub ka au sees hoida ning aeg-ajalt jälle meenutada Eesti ajalugu oma mõtete ja tegudega vorminud suurmehi.
Jaan Tõnisson oli Tartus populaarne ja hästi tuntud. Arvatavasti oleks talle suurt rõõmu teinud teadmine, et tema rahvas ehitab kunagi Eesti Rahva Muuseumile uue koduse maja. Aatemehena oleks ta selle üle kindlasti uhke olnud ja astuks rõõmsalt ja rahuliku sammuga üliõpilaste ja linnarahva rongkäigus läbi linna muuseumi uue hoone nurgakivi panekule Raadile. Meil on see võimalus juba sel kevadel ja Tõnissoni kodulinn ja isamaa võivad selle üle üksnes rõõmustada.

Ilmunud Tartu Ekspressis, 08/03/2013 01:35:14

Vaimne siht on unarusse jäetud

Rahvuslik omakultuur on see vorm, mis meil siin maailmas eestlastena koduneda laseb. Kodunemise piiri hoiab emakeel. See on koda, milles igaviku poole toimetame. Seejuures on iga inimese sisemine hõõgumine see, mis selleks energia loob. Murekoht on poliitika, mis tegeleb vaid normatiivide loomisega ja selle energia ümberjagamisega või halvimal juhul lämmatamisega. Siht on igaühe eneseteostus ja vaimne areng kuid seda isiksuste tulevärki saab kodusena hoida vaid rahvuskultuuri siduv joon. Nagu kirjutab I. Tõnisson Akadeemias (2013). "Iga üksiku töö siduda ühtsete kultuurimõistete ja sihtidega, see ongi rahvusluse eesmärk." Tõnisson viitab, et rahvuslikkuse loomine ja leek on nooruse kätes. Ise ütleks laiemalt, et haritlaste kätes.

Eesti on maailmamajanduses kohandumise teel ellujäämise taktikat harrastav väike rahvusriik.

Eesti riigi poliitikat on kujundanud ühiskondliku arvamuse kaks põhivoolu. Esiteks, Eesti on rahvusriik, meie riikluse korraldamise aluspõhjaks ja siduvaks jõuks on rahvus etnilise kultuuri kandjana. Teiseks, ühiskonna pealisülesanne on majanduskasv. See viimane arusaam on hakanud pöörduma, kuid poliitiline raskekahurvägi seda ei tunneta.

Meie senised poliitilised püüded

Viimased kaks aastakümmet on möödunud oma jõukuse kasvatamise soovi all. Vaikimisi on juba aastaid Eestis kehtinud nn ühiskondlik kokkulepe, et peame midagi ette võtma oma majandusliku mahajäämuse leevendamiseks. Selliselt on häälestatud enamus avalikust haldusaparaadist ja meie poliitilised jõud. Sellest tulenevalt on rahvas määranud ka eliidi – need on ettevõtjad ja neid toetavad poliitikud.

Majanduslik areng eeldab omakorda vastavat poliitilist häälestust ning see on aastaid andnud ühiskonna toetuse liberaalsematele paremerakondadele.

Selline asjade areng on toonud Eestile ka jõukuse kasvu. Kombinatsioon “nähtamatust käest”, riigi passiivsest rollist majanduslike jõudude kujunemisel koos Euroopa toetustega, mis moodustavad juba viiendiku Eesti riigi eelarvest, on loonud ettevõtjasõbraliku kasvukeskkonna ja seni edugi toonud. Kas ka edaspidi?

Eesti probleem on selles, et samal ajal pole selgelt välja arenenud rahvuslikku omakultuuri, vabasid kunste ja vaimuelu huve mõistvat ning püüdlusi edendavat poliitikat. Pigem vastupidi, poliitiline kultuur võtab malli Brüsselist, ärikultuur joondub riigihangete, eurotoetuste ja Skandinaavia majanduse tellimuste järgi.

Selle tõttu iseloomustab tänapäeval Eestist välja rändava noore eestlase vaatepunkti maailmale tihtipeale nõrk rahvuslik eneseteadvus ja ajalooline mälu, oma kultuuriloo pinnapealne tundmine ning samal ajal maailma vaatamine läbi liberaalsete väärtuste: edukultus, enesekesksus, omand, jõukus, ühiskondlik tunnustus, kõrge lend karjääriredelil. Euroopa kultuurist on üle võetud pigem värviline moodne kest kui vaimne sisemine hõõgumine. Selle tagajärjel eestluse ja tema kultuurilise identiteedi piirjooned hägus­tuvad kiiresti, see toimub juba.

Samal ajal kui Eesti riik ja majandus kiirelt globaliseerub, puudub ühiskonnas selge arusaam, millise arengutee me väikerahvana oleme valinud. Kas oleme seda ikka teinud sama targalt nagu näiteks jaapanlased, kes lääne tsivilisatsiooni omaks võttes valisid teadlikult selle, mis neile sobiv, ja hoidsid alal selle, mis kodune ja väärtuslik.

Haritlased kõrvale tõugatud

Enamik haritlasi on poliitikutes pettunud ja hoiab omaette.

Samas laiem vaade ühiskonna arengu sõlmküsimustele käib igapäevapoliitika tegijaile selgelt üle jõu. Küsimustele vastamiseks vajab poliitiline ladvik hädasti haritlaste ja kirjanike tuge, kuid paistab, et need sillad on jäädavalt põletatud.

Eesti vaimu üle okupatsiooniaastate kandnud kirjameeste ja haritlaskonna vanem põlvkond tunneb, et nad on ukse taha tõstetud. Valitsemise ja võimu küsimustega tegelevatel erakondadel pole aega, et süveneda eestluse vaimse pärandi ja kultuurielu põhiküsimustesse ning nad ei paku haritlaskonnale dialoogivõimalust. Sestap on kirjameeste rusikasse tõmbunud käsi poliitikutele terekäe ulatamiseks hetkel liialt sügavale tasku põhja surutud.

Ilmunud Maalehes 4.03.2013

Seega, minu jaoks on rahvuslikkus (õigluse ja õiguskorra kõrval) väga praktiline ühiskonna ja inimese edenemise eeldus ja sestap leian, et rahvuslik omakultuur peaks olema kõikide Eesti poliitiliste liikumiste ühine asi. Rahvuslik omakultuur on vorm, mis meil siin maailmas eestlastena koduneda laseb. Leian, et rahvuskultuurilise kodunemiseta pole inimesel maailmas pikalt asu, pärast seda läheb kõik juba kiirelt allavett maailmatsivilisatsiooni supiks.

Me oleme ohtlikul piiril, kus modernistlik (moodsa tehnika ja teadusepõhine) kultuur on juba iseendast tüdinemas, sest läikivad asjad kaotavad aga aja jooksul inimeste jaoks tähenduse. Samas valatakse õli tulle arvates, et olukorda leevendavad veel uuemad asjad; tarvis on üha uusi asju ning seda tehakse loodust üha agaramalt käideldes.Samas tühjuse ja tüdimuse tunne süveneb.

Rahvusküsimus ja erinevate rahvuskultuuride kooseksisteerimine võib osutuda pääseteeks, sest erinevate rahvuskultuuride kokkupuutekohad võimaldavad uusi kultuurilisi plahvatusi ja arengut- seal sünnib uut ja värsket. Erinevate rahvuskultuuride kodunemise piiri hoiab aga emakeel; koda, milles iga üksik ja kaduv isiksus saab olla osa tervikust- rahvusest, millega igaviku poole toimetame (muu hulgas ka riiki luues).

Seejuures on iga inimese sisemine hõõgumine see, mis selleks energia ja elurõõmu loob. Poliitika on siinkohal paraku veidi jõuetu- uut elujõudu sellega ei loo. Küll aga saab neid jõudusid toetada ja veidi ümber jagada (toetades näiteks vabasid kunste, pärimuskultuuri,  noorte- ja tudengiorganisatsioone, haritlasi, rahvusülikooli nende vaimsetes püüdlustes).