Klassikalises mõttes on avatud ühiskond inimestevaheline kokkulepe, et kõigil on sünnipärane õigus parandada oma varanduslikku seisu ja sotsiaalset staatust.
Sellele järgneb nn ühiskondlik rüselus, mille käigus inimesed välja selgitavad, kes on kes. Seetõttu vajavad inimesed ka normatiivseid kokkuleppeid, mis on lubatud ja kuidas üksteise suhtes käitutakse. Nõnda kehtestataksegi sotsiaalsed väärtused nagu -kõik on seaduse ees võrdsed, demokraatlik valitsemine, sõna ja mõtte vabadus jne.
Paraku, sotsiaalsetest väärtustest iseenesest ei piisa. Kui loodust vaadata etroopia suunas liikuva protsessina termodünaamika II seadus), siis inimene on selles süsteemis keskkonna suhtes pidevalt korrastuv ja selleks palju välist energiat rakendav süsteem. Inimese eripäraks on ka pidev katsetamine, enese suhtes välise keskkonna ümberkujundamisel.
Selleks, et seda teha vajab ta impulssi, mis ajendaks tahtma ja tegutsema.
Seega, selleks, et inimeste sotsiaalne kooslus, ühiskond, oleks süsteemina toimiv ning ei laguneks (alla ei käiks) on vaja ka inimese kui isiksuse tasandi väärtusi, mis võimestaks nende tahe pidavalt luua uut. Nendeks on näiteks tarkusearmastus ja heatahtlikkus, enda tunnetamine armastava olendina.
