Olles Tartu Valimisliidu europarlamendi kandidaat, on mul kindel visioon, milline Euroopa Liit on Eesti huvides. Minu arvates on oluline, et EL ei muutuks föderaalriigiks vaid toimiks ka edaspidi rahvusriikide ühendusena ning keskenduks põhilisele - ühtse siseturu edendamine, ühtlasem majandusareng, tugev euro ja energiajulgeolek.
Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt tähtis. Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele. Pean tähtsaks suurendada investeeringuid maapiirkondadesse, et tekiks juurde uusi ja tasuvaid töökohti.
Rahvusriikide Euroopas on inimestel mõnusam. Kandideerin, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest.
Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks. Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.
Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid. Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes. Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.
Poliitilised otsused tuleb tuua võimalikult kodaniku lähedale. Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. Otsustamine peab toimuma võimalikult kohalikul tasandil. EL-s tuleb hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.
Toon parlamendisaadiku büroo Tartusse. Luban, et valituks osutumisel teen europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja ja loon Tartusse kaks uut töökohta!
Energiajulgeolek. Tahan, et EL toetaks Läänemere riikide investeeringuid ühtse energiaringi tekkimisse Läänemere regioonis, sest see võimaldaks Eestil tulevikus tagada parem energiajulgeolek ja haakida end lahti Venemaa elektrivõrgust.
Imre
Mürk
Kandidaat
173
Tartu
valimisliidu juht, volikogu liige
Kandideerin üksikkandidaadina europarlamenti, et seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest. Tahan esindada eestlase vaatepunkti ja olla europarlamendis rahvusriikide
koostööl põhineva EL idee eest seisja.
Mind ja ilmselt paljusid eestlasi häirib, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad tugevama föderatiivsuse suunas (rahvusriikide suhtes ülimuslikku) arenevat Euroopa Liitu. Oleme olukorras, kus Eestil pole europarlamendis ühtki esindajat, kes võtaks sõna näiteks põgenikelaagrite hajutamise vastu liikmesriikide vahel.
Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (5,9 miljardit eurot) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgnevateks aastateks võtab ning milline saab olema uus versioon Euroopa Liidu koostöö aluseks olevast Lissaboni leppest.
Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu– kes on tähtsam – kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament? Euroopa Liidus eksisteerib täna kaks paralleelset legitiimsust – hetkel veel nõrgemas positisoonis olev Euroopa Parlamendi legitiimsus, ja praegu Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel).
On oht, et senine rahvusriikide valitsuste põhine juhtimine ei pruugi jääda.
Praegu on Euroopa Parlamendis selgelt esile kerkinud mõjukas rühm (sotsid, Euroopa Rahvapartei, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu. Selle sõnakaks kokkuvõtteks on sotside Euroopa Komisjoni presindendi kandidaadi, Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest.
Tsiteerin siinkohal vaid ühe lõigu belglasest euroliberaali Verfofstadti sulest ilmunud manifestist:
„Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku.Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda.. kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas“.
Ühesõnaga, tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid – parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda – on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes. Tehakse kihutustööd, veenmaks inimesi, et liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu ei suuda tagada Euroopa arengut, olles miskipärast veendunud, et samas suudaks seda Euroopa Parlament, kui talle rohkem võimu anda.
Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.
Minu jaoks on nende europarlamendi valimiste põhiküsimus, kas Euroopa valib tsentraalsema föderaalriigi suuna või rahvusriikide Euroopa. On aeg tugevdada liikmesriikide sõltumatust siseriiklike otsuste vastuvõtmisel.
Ma ei ole Euroopa Liidu vastu. Ma arvan, et EL pädevusi ei tuleks ohjeldamatult laiendada, sest see süvendab veelgi vastutustundetust, bürokraatiat ja „juurteta“ elustiili.
Kui mõni idee on hea ja arusaadav (näiteks raudtee tehniliste standardite ühtlustamine, terviseteenuse kättesaadavus teistes EL riikides) siis viiakse see ellu ka Euroopa Nõukogus asju kokku leppides (rahvusriikide ministrid).
Föderaalsem euroopa suurendab "ühe vitsaga löömise" mentaliteeti
Euroopa Liidu poliitikate eesmärgid on tihti väga ambitsioonikad (vähendame vaesust ja tööpuudust) ja samal ajal üldised - edendame, arendame, parandame (Lissaboni lepe, majanduse kasvupakt). Samas on EL enda rahakott selle jaoks liiga väike (1% liikmesriikide SKPst) ja liikmesriikide probleemid (tehnoloogiliselt tugevad ja jõukamad tuumikriigid vs ääremaad) on erinevad.
Mitmed EL ülesed eesmärgid on püstitatud arvestamata EL liikmesriikide äärmiselt erinevat konkurentsivõimet. Eestile on surutud peale 3% teaduskulude eesmärk SKP-st vaatamata sellele, et Eestil puudub oma kõrgtehnoloogiline teadust tegev erasektor ning tööd ja leiba pakuvad traditsioonilisemad tööstused uuendavad pigem endid olemasolevaid tehnoloogiaid importides jne.
Rahvuslikkus on maailmas vaimne kodunemise viis, mis soodustab empaatiat ja eetikat inimestevahelistes suhetes, hoiab au sees inimeste ajaloolist mälu ning loob sellega aluse tasakaalukaks ühiskonna arenguks.
Esindan nende eestlaste vaatepunkti, kes on vastu Euroopa föderaalriigi suunas liikumisele, sest see tähendab liikumist massiühiskonna suunas. Anonüümses massiühiskonnas kipuvad ideaalid asenduma majandushuvidega ja vaime õhkkond ning vastutustunne ümbritseva looduse suhtes kahaneb.
Praegune Euroopa Liit liigub kahjuks föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest.
Põgenikulaagrid ja sisserände kvoodid
Liikmesriikidelt ei tohi võtta otsustuspädevust sisserände kvoodi ning põgenikelaagrite rajamise küsimustes.
Praegune Eesti valitsus on oma EL strateegias igati kinnitanud avatust EL tugevama integreerumise suhtes. Leian, et eesti rahva arvamus võib teatud küsimustes osutuda hoopis teiseks. Olen veendunud, et paljudele kodanikele ei ole vastuvõetav võimalik EL direktiiv, mis lubaks Kreeka või Hispaania põgenikelaagreid paigutada Eestisse. Tahan kaitsta nende kodanike huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.
Kohalike valimisliitude hääl Euroopasse!
Kandideerin, et tuua tasakaalu liiga Tallinnakeskseks ja IRL, RE mängumaaks muutunud Eesti ja Euroopa Liidu suhetetesse. Leian, et praguses Eestis on võimuerakonnad Euroopa Liidus üleesindatud ja sisuliselt ühiskonnalt kaaperadanud kogu EL teemaga seonduva. Tartu valimisliidu eestvedaja ja linna volikogu liikmena näen selgesti, kuidas EL mõjutab Eesti regioonide olukorda ja inimeste igapäevaelu kuid inimesed ei tunne kuidagi euroopa liidu kui juriidilise isiku suhtes peremehetunnet. Valituks osutudes teen antud küsimuses kindlasti tihedalt koostööd Eesti Valimisliitude Vabakonnaga (www.valimisliidud.blogspot.com), mille asutamisel on ka Tartu valimisliit kaasa löönud.
Maapiirkondade elujõud on väikeriikidele eluliselt tähtis!
Looduslähedane elutunnetus, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu – selline on väga paljude inimeste unistus Eesti tulevikust. Maale kolinud noortele peredele ja nende lastele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga. Tahan viia Europarlamenti tugevamalt maaelu ja regionaalarengu tähendust väikestele rahvusriikidele.
Parlament vajab rohkem kohaliku valitsemistasandi ja kodanikuühiskonna hääl.
Ma tahan Euroopa Liidu teemad tartlastele, maapiirkondadele ja väikelinnadele lähemale tuua. Praeguses Eestis praktiliselt puudub kodanikühiskonna ja kohalike piirkondade poliitiline esindatus Euroopa Liidus. See muudab EL Eesti inimeste jaoks aina kaugemaks ja võõramaks kehandiks.
Küsitlused näitavad, et ligi 50% EL liikmesriikide kodanikest eelistaks, et nende nimel kõneleks Euroopa Parlamendis kohaliku tasandi esindaja. Paraku ei ole Eesti kohalikel valimisliitudel EL ja Eesti vahelise dialoogi pidamiseks piisavat esindatust. EL temaatikas domineerivad Eestis suured erakonnad.
Valitsuse ministrid esindavad parteisid Euroopa Nõukogudes ja Ülemnõukogus, regionaalminister määrab esindajad regioonide komiteesse, IRL ja RE parteijuhid lepivad omavahel kokku, kes läheb EL volinikuks jne.
Lisaks sellele on kujunenud Eesti demokraatiat pigistav olukord, kus vaid valitsuserakondadel on ministeerimide kaudu parim ligipääs vajalikule kompetentsile, osalemaks sisulistes debattides eurorahade teemal. Väiksemad ja kohalikud poliitilised ühendused, piirkondlikud omavalitsused ja kohalikke inimesi esindavad valimisliidud on EL temaatikas debatist välja lülitatud, sest neil pole lihtsalt võimekust oma organisatsioone oluliste teemadega kursis hoida. Eelkõige puudutab see EL tõukefondide rahade liikumise mõjutamist. Vaid eurorahasid jagavaid ministeeriume ja riiklike agentuure kontrollides on võimalik Eestis poliitiliselt mõjutada nende rahade suunamist. Ülejäänud ühiskond, eelkõige kohalikud valimisliidud, on selles suhtes jäetud pealtvaatajaks.
Samal ajal kandideerivad suurte erakondade tipptegijad ka europarlamenti. Kuhu jääb kodanikuühiskonna ja regioonide esindatus?
Poliitilised otsused võimalikult kodanikule lähemale
Me elame Euroopa Liidu jaoks keerulisel ajal, kuid lahendused ei saa peituda rohkem tsentraliseeritud valitsemises või suuremas bürokraatias. EL-s tuleb vastupidi hoida liikmesriikide autonoomiat ja suurendada igaühe vastutust oma finantsdistsipliini eest. Euroopas on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt. Rahvusriikide liiduna saab samuti edendada ühisturgu ja kaubavahetust; elada üksteiselt õppides ning toimetada rahus.
Parlamendisaadiku büroo Tartusse
Last but not least, osutudes valituks luban, et viin europarlamendi saadiku esinduse Tallinnast välja, Tartusse.
Lisamärkusi EL toimimistest
Euroopa siseturu reeglid on ühtlustumas osades valdkondades kuid see pole kindlasti ühtne ja vaba.
Praegune otsetoetuste loogika põllumajanduses seab Eesti põllumehed küll ebavõrdsesse kuid mitte lootusetusse olukorda. Tuleb arvestada, et kogu EL eelarve, millest põllumajandustoetused on 40% on alla 5% Saksamaa riigi eelarvest. Paraku enamuse Eesti ajakirjanike EL-teemaliste küsimuste taga peitub tihti ekslik eeldus, justkui saaks Euroopa Parlamendi otsusega muuta/vastu võtta EL direktiive, muuta Lissaboni leppe punkte, EU2020 strateegiat vms. Ei midagi sellist. Euroopa Liidu praegune ülesehitus on (peale Euroopa põhiseaduse tagasilükkamist 2005 a. referendumitel) rahvusriikide valitsuste keskne. See tähendab, et sisulisi kokkuleppeid ja otsuseid teevad liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogus ning Valitsuste määratud esindajad Euroopa Komisjonis.
Euroopa Parlament on end komisjonides realiseeriv jututuba, kelle põhiülesanne on oma rahvale selgitada, mis tegelikult EL-s toimub, olla Euroopa Komisjonile ja EN-le dialoogi partneriks, mõtestada EL tuleviku sihte; leida omavahelistes aruteludes ühisosa erinevates poliitika valdkondades ning neid mõtteid EL struktuurides ja meedias inimestele tutvustada. Tunne Kelami või E.N. Krossi jutud sellest, et nad lähevad EP-sse liikmesriikidest korruptsiooni välja juurima on pehmelt öeldes Eesti rahva tillitamine. Selliste kõrgendatud ootuste üleskütmine tekitab inimestes illusiooni, et Euroopa Parlamendis saab vormida rahvusriikide poliitikaid. Selline retoorika tumestab inimeste arusaama, sellest mis tööriist on EL
ja mida sellega teha saab, mida mitte.
Mitmed euroga ja EL siseturuga kaasnevad otsused sõidavad ka tulevikus Eesti huvidest jõhkralt üle.
Kuid me peame aru saama, see on hind, mis meil tuleb oma suurema töökuse, kokkuhoiu ja vaevaga kinni maksta, et meil oleks see poliitiline vihmavari,kaitsmaks meid apla idanaabri eest.
Eesti võiks püüda 2018 a. EL eesistuja maana võtta põhiteemaks EL ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandustoetuste reformid nõnda, et need töötaks senisest toekamalt Ida-Euroopa kasuks.
