Monday, May 6, 2013

Rahvus, kuidas seda mõista


Maailm on mõtleva pea produkt, mis realiseerub konkreetses indiviidis. Oma arenguks vajab indiviid kultuuri ehk ühiskondlikku mälu. Seega inimene on oma arengus nn kultuurist sõltuvuse lõksus. Kuid kultuur vajab arenemiseks hoopis enamat kui vaid Marxilikku tootlike jõudude/töö praktilist korraldamist. Ei piisa ka vaid kultuuri tundma õppivatest nn haritud inimeste olemasolust (civitas). Kultuuri edenemiseks on tarvilik:
a) end ajalooliselt määratlevate,
b) tuleviku suhtes vaimseid sihte seadvate/tõe poole püüdlevate ning
c) maailmas kodust elutunnet otsivate indiviidide ning neist moodustunud kogukonna vahelist tervislikku p i n g e t ; täpsemalt, kultuur areneb kogukonna-isiksuse vahelistest pingetest sündivate loominguliste saavutuste tulemusena.

Aeg on näidanud, et selline, kõrgemale vaimsele kultuurile püüdlev ühiskond võib ajaloolises praktikas oma emakeelt järjekindlalt edasi arendades ja mingil maa-alal end sisse seades/üles töötades, koduneda ja formeeruda teistest kogukondadest erineval viisil, saavutades oma vaatepunkti maailmale; oma elutunde. Seda ühiskondade erinevust märgates tekib võimalus nimetada erinevaid inimkooslusi ka rahvuseks. Minu meelest sellel oma vaatepunkti omaval kogukonnal võib, aga ei pruugi veel olla oma riiklikku elukorraldust.

Seega rahvus on kolme osapoole - konkreetse indiviidi, kogukonna ja emakeele vaheline kokkulepe, mille kaudu a) emakeel endale igavikku, b) kogukond õiglast elukorraldust ja c) inimene oma õnne ja edenemist otsib.