Ajalugu paistab korduvat spiraali mööda. Kooseluseadusega perekonna mõistet poliitiliselt korrigeerides teeb Eesti järjekordse suure sööstu eemale oma rahva ajaloolisest eneseteadvusest teaduslik-modernse maailma suunas ilma omaniku käest selleks luba küsimata.
Põhiseadus kehtib poliitikutele siiski piiratud volikirjana selles mõttes, et eesti rahva vaimsuse ja ajalooline kujunemislugu ning arusaam kuidas elatakse perekonnana on rahva kui riigi peremehe asi kujundada. Riigikogu saab mandaadi valitseda eeldusel, et ta rahvast teenib mitte ei töötle. Kas te kujutate ette olukorda kui ettevõtte omanik tuleb kontorisse ja ütleb müügijuhile: "tead, ma ei taha, et te selle e-projektiga edasi lähete“.
Müügimees aga ütleb selle peale: "misasja? Mind ei huvita, et sa oled omanik. Ma ei küsinud nõu sinu käest. Sa oled lihtsalt liiga loll ja tagurlik selleks. Sa ei oska oma positsiooni isegi ideoloogiliselt, maailmavaateliselt, juriidiliselt ega teaduslikult põhjendada. Mis sa ei taha. See on ju ratsionaalne idee. Lase meie otsustame." Minu meelest on kooseluseadusega sama asi. See, et gei-kogukond on teema hästi valitsuses läbi lobistanud ja Eesti intellektuaalid on selle igati mõistlikuks kuulutanud ei loe kui omanik (rahvas) tunneb, et see tema vaatepunktiga ei sobi.
Kokkuvõttes on usk teaduse kõikvägevusse ja liberalism täpselt samamoodi ideloogia nagu rahvuslikkus.
PS see ei tähenda, et mul midagi geide vastu oleks, Lihtsalt ma austan rahvuslikkust kui siin maailmas stabiilse kodunemise viisi ja perekonda kui institutsiooni, mis algab emast ja isast.
Ehk siis kui kaugele oleme me nõus edu ja teistele meeldimise eesmärgi nimel oma rahvuslikust vaimusest minema?
/oma rähmaste silmade taga just, kanapimedust tahame kanda /sestap õpetust sellest, et valge on must / siis märksa lihtsam on edasi anda/, lõpetas Ehin.
Tekib küsimus, kuidas lõpetab Eesti kui me nõnda oma rahvuslikku vaimsust killustame ja mujalt sisse toodud kontseptsioonidega pidevalt oma elutunnet lõhume?
Kuidas on võimalik sellises riigis lõpuks luua kodune rahunemine ja taastada rahva elurõõm, millest nii paljud puudu tunnevad kui me püüame riigiaparaadiga nätsutada aastasadadega kujunenud perekonna olemust, sellisena nagu eestlane oma vaatepunktist näeb; perekond on ema ja isa. Miks me lõhume selliste ideedega oma ühiskonda. Mille nimel?
