Wednesday, May 30, 2012

Poliitika pole eesti rahva elujõu allikaks

Elu õpetab üksikisikut ei tema jäta õpetamata ka rahvaid, lausus Jaan Tõnisson ühes oma viimastest kõnedest hämmastavalt prohvetlikud sõnad. Mida ta sellega mõtles? Mis tarkust on elu eesti rahvale õpetanud? Tõnisson uskus, et eesti rahva elu on elamisväärne vaid omariikliku suveräniteedi, vabaduse ja ausa õigusriikluse vaimus ning seda elu õpetust on eesti rahvas ka kuulda võtnud; õiglast omariiklust oleme ju jõudu mööda ikka püüdlikult taga nõudnud.
Kuid pole kindel, kas rahvapoolne nõudmine suveräniteedi järele kestab, sest paratamatult kasvab mugavama eluolu tuules individualism ja mammona noolimine ning tulemuseks on ühiskonna ja demokraatia toimimiseks vajaliku MEIE tunde ehk identiteedi kahanemine.
Koos identiteedi hääbumisega kahaneb ka ühine vastutus ehk moraal. Millepärast see nii on läinud? Võibolla on meie identiteedi kadumise põhjus selles, et MEIE tunde jaoks ei nähta tänapäeval enam sobivat kohta, sest maailmast tulvab meile peale nii palju uut ja põnevat, mida tasub proovida ja katsuda. Selle kõrval sobib meie oma eesti identiteet pigem ajaloo riiulitele ja vahel ka laulupidudele, mitte igapäevase elu praktikasse.
Sellega seoses meenub vana Hiina muinasjutt, kaupmeestest, kes jõid häbi pärast silmad maas, vaikides endi korraldatud aastavahetuse pidusöögil veini asemel vett, sest igaüks neist oli peole minnes endamisi arvanud - ega ühisesse kannu kokku valatud vein sellest lahjemaks lähe kui mina oma osa veini asemel hoopis vett valan.
Oma eesti meietundeta ja identiteedita aga ei saa ka olla päris oma kindlat elutunnet, mis kannaks. Oma elutundeta jääb peale tormilist noorukiiga inimesele liiga palju vastuseta küsimusi iseenese suhtes ja sellest tulenevalt ka kõhklused oma edasistes valikutes.  Nõndaviisi jalad õhus pole alust ka eriliseks elurõõmuks ja kokkuvõttes on tulemuseks rahva elujõu vaikne hääbumine. Elujõuta rahvas on aga vaimses mõttes vaid vine.
Tõsi, meedia suudab kujutluse rahvast, eriti riigist üsna suurena hoida. Paradoks on pigem  selles, et samal ajal kui eesti rahva elujõud ja tegelik võime oma vaimseid väärtusi taas velmata on kahanemas, siis meie ühised jõupingutused ja tähelepanu riikluse korraldamise ja poliitiliste päevateemade vastu kasvab.
Eestis möllab väga omanäoline liberaalne etatism ja meedia vahendamisel on avalikkuses suurima hasardiga käsitletud teemaks saanud hoopis poliitika ja valitsemine, õigemini see kui halvasti ja ebaausalt seda korraldatakse.

Kuid kunagi iseteadvusele ärganud rahva saatuse ja elujõu küsimuse kõrval on see täielik pseudo-probleem, sest rahva elujõud ei sõltu kaugeltki mitte poliitilise eliidi keskmiselt kõrgemast moraalist ja nende poolt vastuvõetud seaduste tipp-kvaliteedist vaid oma igapäevast praktilist tööd tegeva inimese elutundest. Rahva elujõu eelduseks on inimestele rõõmu pakkuva sisemise elutunde taastumine. Elutunne pakub elamise rõõmu vaid siis kui inimene on rahul oma arusaamisega maailmast, tema suhted lähedastega on talle elurõõmu allikaks ja tema püüdlused elus on pälvinud kaasteeliste heakskiidu, sest on osutunud vajalikeks ning viljakandvaiks.


Ilmunud Delfis 30.05.2012