Millegipärast on osade luuletustega nii, et alates hetkest, mil ma neid esmakordselt loen, saavad nad mulle eriliselt olulisteks. Nad saadavad mind läbi elu, tuledades ennast aegajalt ikka meelde.
Palju võimsat on looduses,
midagi pole ent võimsamat
Inimesest, temast, kes
Üle merede tumeda tee
Lõunapuhangu tormavas hoos
Kihutab paisuva lainiturja
Mühavat randa.
Ta väsitab kõrge jumalanna,
Igavese voodava Maa,
Ringleva sahaga aast-aastasse
Muhendades ta pinda
Hobueeslite usinal jõul
...
Nõnda on tema ka keelt,
Õhulist mõtete lendu
Ja elukorraldamistarkusi õppinud
Ning kuidas pageda öö
Halla ning vihmanoolt
Rikas nõust, ja nõutamalt kunagi
Tulevikku ei kohta ta
Ainult surma käest pole tal pääsu,
Ent tõvede vitsast ja väest
Toibub ta jälle
