Minu jaoks pole post-modernism olnud muud kui järjekordne katse luua uus narratiiv, mis seisaks vastu juba peale suruvale post-post-modernismile ja ületaks senise modernismi. Näiteks omal ajal väga modernistlik lugu progressist on ju ammu iganenud ja aktuaalsuse kaotanud. Uued lood aga suruvad peale. Lugu ühtsest euroopa identiteedist ajaloo lõpust või rohelisest mõtteviisist näiteks. Seetõttu ei ütle post-modernistlik käsitlus, mis on tegelikult nende suurte sotsiaalsete ja vaimuelu muudatuste aluseks, mis viimaseid sajandeid on iseloomustanud. Mis on selle taga? Elu ju muutub ja globaliseerumisel on 3 käik sees. Inimene tegeleb aga samal ajal järjest intensiivsemalt enese kui subjekti identiteediga. Kartus seda kaotada ja sellest tulenev kaitsereaktsioon üha süveneb. Selle tõestuseks on kasvõi uuesti tuld võttev reaktsiooniline marurahvuslus Venemaal. Inimestel on üha raskem leida iseennast selles üha kiiremini muutuvas ja uuenevate mängureeglitega maailmas.
Ma leian, et post-modernism kirjeldab nähtust, mille saamis lugu ja põhjused on hoopis muus. Neid põhjused on kindlasti mitu. Üheks neist on kindlasti uusaegse teaduslik-tehnilise maailmavaate esile kerkimine, mis sai omakorda tuule tiibadesse uusaegsest filosoofiast.
See uus maailmavaade on eriline selle poolest, et asetab inimese maailma suhtes absoluutseks subjektiks, pagendades isegi jumalad. Inimene on lõpuks tõesti kõikide asjade mõõdupuu ja mõõdu andja. Pole midagi, mida ei saaks meetodile allutada. Pole enam midagi, mille kohta kõik oleks nõus ütlema see lihtsalt on. Näiteks proovige kellelegi rääkida sellest, et mets on. Kui te ei kasuta enese selgutuseks just mõnda käsitlust metsa kohta (näiteks majanduslikust aspektist lähtuvalt - mets on looduslik vara või esteetiliselt – mets on ilus), siis teie mõttest keegi aru ei saa. Parimal juhul öeldakse – luuletaja.
