Wednesday, December 11, 2013

Ka eesti rahvus võib end unustada

Põhimõtteliselt on tõesti võimalik, et eestlased unustavad iseennast ära. Kuid  tõenäoliselt juhtuks see pigem vaikselt nagu preislastega juhtus  ja eestlase keel ning vaatepunkt vajub ajalukku. Võib-olla.

Aga rahvus on kultuuriline figuratsioon ehk vorm; seega alati on küsimus, millise sisuga see on täidetud.
Ehk siis, kui intensiivselt ja millise sisuga kõrgkultuuri inimene ühel maalapil ringi tatsates oma eneseteadvuses kannab?

Omariiklusena korraldav poliitika on rahvusliku eneseteadvuse oluline osa kuid nagu valitsemine ikka, see pigem neelab rahva energiat (toitudes üldisest  õiglustundest ja vabaduse ihast) kui loob uut.
Märksa olulisem on see, mis toimub igapäeva majandamise,  religiooni, mõtlemise,  kunsti  vallas,  sest sealt võiks tulla uut elujõudu ja ärksust. Kui kunstis, religioonis, mõtemises ei luua midagi, siis ainult poliitikast
toituv kultuur tüdineb kultuur kiiresti iseendast ära.

Praeguse eestlase igapäeva  majandamine ehk töö on ( võrreldes omaaegse, maaga tegelikult seotud, talutööga) juba muutunud niivõrd abstraktseks turu-kaubaks, et sealt tuleb küll elatusvahendeid kuid
ei tule rahvale mingit uut elujõudu. Kas me suudame oma rahva igapäevase majandamise viia sellisele tasemele, et töö hakkab inimesele taas rõõmu pakkuma? Kui jah, siis oleks see suur asi.

Kui rahvas tüdineb oma kultuurist siis pikka pidu pole. Meenutagem kasvõi Kaur Kenderi ütlemist : „ vahel on mul tunne, et sündides eestikeelsena olen justkui karistuseks saanud eluaegse vangla“.