Abort käib poliitikutele üle jõu

Avaldan oma isiklikud seisukohad seoses abordi teemaga.
Leian, et adekvaatse poliitika kujundamine abordi küsimuses käib hetkel poliitikutele kahjuks üle jõu, liiga palju on selleks takistusi ning seetõttu ei suudeta leida adekvaatselt põhjendatud ja oma mõju poolest efektiivset poliitilist meedet.
Selleks, et poliitikud saaksid tööle hakata tuleks filosoofidel lahendada 4 küsimust.

• isikuks olemine ja selle algushetk
• eluõiguse ulatus, näiteks raske puude või haiguse puhul
• elu pühadus versus elu kvaliteet
• vastandlike õiguste ja huvide käsitlemine
• otsustusõiguse jagunemine moraali ja seadusandluse üle

Seni pole aga nendele probleemidele ammendavalt vastata õnnestunud.
Aborti kui moraali ja bioeetilist küsimust ei ole kindlasti otstarbekas lahendada, tehes selle soovijatele kallimaks, sest sellisel meetmel poleks soovitud laiemat mõju, see ei muudaks midagi, pigem kahjustaks see vaesemat elanikkonda.
Haigekassa rahast osaliselt abordi toetamine on aga tarvilik, kasvõi selleks, et vältida illegaalse abordi tegemise ohtu. Sellisele keerulisele probleemile poliitilise lahenduse leidmiseks tuleks muidugi pingutada ning teema avalikuks aruteluks huvigruppe senisest laiaulatuslikumat kaasata.
Probleemiks on ka see, et senini on ühiskonnas järjekindlalt oma sõnavõttudega domineerinud pigem katoliku koguduse liikmed, meditsiini inimesed ja avalikult pole sõna võtnud aborti õigustavad, sotsiaalseid aspekte adekvaatselt selgitavad inimesed.
Aborditeema rakendamine rahavastiku vähenemise vastu võitlemise vankri ette oleks samuti minu hinnangul ebaeetiline (kui pole tugevalt argumenteeritud põhendust), sest seda saaks tõlgendada indiviidi huvide liigse ja põhjendamatu allasurumisena ühiskonna huvide ees ning see ei sobiks ka konservatiivse maailmavaatega. Juhin ka tähelepanu, et Eesti, olles koos Rootsiga üks Euroopa kõige ateistlikuma ühiskonnaga riike, olles ajalooliselt lutherlik maa, ei saa poliitika kujundamisel abordi teemal kindlasti lähtuda katoliiklikest seisukohtadest, millele toetuvad näiteks Iirimaa ja Poola.
Loodan siiski, et tulevikus leitakse Eesti poliitikas ka abordi teemale adekvaatne poliitiline sisu, praeguseni seda minu hinnangul Eestis pole.
Inspireeritud innojairja blogist,

Konservatiivsus on lihtne

Äsja lõppenud Noorte Konservatiivide kuumadel suvepäevadel küsiti minult vestluste käigus päris mitu korda, mida tähendab konservatiivsus ja ma lubasin sellest oma blogis võimalikult lihtsalt mõned read kirjutada. On asjad, mis konservatiivsuse juures on lihtsad.

Iga inimene on “võitja”. See tähendab inimesele peab võimaldama elada oma
elu tema enda soovitud teed minnes ja iseenese tõekspidamisi järgides. Siinkohal on muidugi
oluline, et see ei tohi kahjustada tema kaasaegseid, kes sama soovivad. Riik peab inimeste ellu
sekkuma nii vähe kui võimalik, tagades oma kodanikele lihtsalt võrdseid võimalusi ja kaitstes
järjekindlalt põhiseaduses kodanikele antud õigusi ja vabadusi. Oma riik, sõnavabadus, keel, kodu, eraomand, turvalisus jne..

Konservatiivsus tähendab hoida riigi elanike maksukoormust nii madalal kui võimalik ja mitte lasta tekkida “paksul” riigil, pigem soodustada eraomandust.

Tähtis on väga põhjalikult läbikaalutud riigi eelarvepoliitika ehk fiskaalvastutus. Lihtsustatult tähendab see seda, et riik ei tohi kulutada rohkem raha kui tema “rahakotti” on laekunud.

Konservatiivsuse oluline prioriteet on ka hoolitsemine elanike pideva turvalisuse eest. Seda nii
oma kodus, tänaval kui ka laiemalt selles keerulises maailmas, milles me praegu elame.

Konservatiivsus tähendab, et igavikulised väärtused on tähtamad kui raha. Neid tuleb säilitada ja pidevalt kaitsta muutuva maailma tõmbetuulte eest.

Elus on kindel vaid üks- kõik muutub ja selles muutuvad maailmas saame õnnelikud olla vaid
koostöös. Koostööks on vaja väärtusi , mida üksmeelselt hinnatakse. Need on läbi aegade inimestel olemas olnud, kuid nende eest tuleb ka alati seista.
sõprus, sallivus ja hoolimine
töökus ja tarkus
tõde, tagasihoidlikkus ja heatahtlikkus jne..

Ja lõpuks on konservatiivsuse kandev idee ka uskumus, et meie järeletulevate põlvede peab jääma maha parem Eestimaa kui see mille meie eest leidsime :)