Kuid asi pole ainult viaduktides, lennujaamades, supermarketites ja neid läbivas uute tarbeasjade jägi kisendavas inimvoolus. Linnaruumi ühenäolisus, kogu see tühikohtade tühermaa on ju inimese enese vaimse muutumise tagajärg. Inimesed on vaimses vabalangemises tarbeasjade maailma ning veel kuhugi; teatud üheplaanilisse mõtlemisse, mis seda kõike põhjustab. Supermarket ja lennujaam on ju sellised just sellepärast, et ratsionaalselt kalkuleeriv intellekt nad just sellistena on tellinud ja toimima seadnud; linnad on kujundatud ja sisustatud nii, et kõik on millegi optimaalne vahelüli, sest see on nõnda otstarbekas.
Suurlinnades askeldavad inimesed paistavad selle kõige keskel olevat massina haaratud mingist iseseisvusetust ning osavõtmatult nürist mõistlikkuse fluidumist. Huvitav on jälgida kuidas suurlinlaste ratsionaalselt kaalutlev, kaine mõistus pannakse viimsele proovile moodsamates ostukeskustes, mis on neurolingvistiliselt külluslikult disainitud. Kõik selleks, et võimendada ja värskendada tarbekaupade ja inimeste lõputut „vahekorda“.
Inimesed paistavad ka oma käitumiselt ja eneseväljenduselt üha sarnasemaks muutuvat; linnadesse koondunud inimestes on kadumas seda linna ümbritseva maa omapära ja stiil. Kultuuridevaheline erinevus, eluhoiak ja kohalik keelerütm on uppumas ratsionaalse intellekti ainuõigesse ning ühetaolisse, kõike õgvendavasse adekvaatsesse käitumisse.
Üllatav, et mujalt naastes paistab Eesti euroopalike suurlinnade taustal siiski veel koduselt omanäolisena. Ei teagi, kas see tuleneb meie asukohast Euroopa äärealal, meie kodusest väiksusest, vaesusest või on selle taga hoopis igi-eestlaslik tahe ise oma saatust määrata ja omamoodi rahvana oma keeles kõnelda ja mõtelda, et ise omale tulevikku meisterdades oma igavikku otsida.
