Tõnissonide puudus poliitikas

Ajalugu ei kordu, kuid ta teeb spiraale, lausus kunagi kirjamees Mark Twain talle omase irooniaga. Spiraalina paistab liikuvat ka Eesti ajalugu.
Kui meie poliitilist elu 1930ndate aastatega võrrelda, siis kõige rohkem paistab nüüdisaegses Eestis puudu olevat isamaaliste aadetega Jaan Tõnissoni tüüpi riigimeestest, kes riigimajandust reformiksid ja samas rahvast üksmeelele kutsuksid.
Oleme kosumas viis aastat tagasi maailma rabanud majanduskriisist, mille tagajärjed olid Eestile mõjukad: täna töötab statistikameti andmetel Eesti tööturul ligikaudu 40 000 inimest vähem kui viis aastat tagasi, paljud noored on tööle siirdunud välismaale.
Ka kevad 80 aastat tagasi oli Eesti rahva jaoks raske kriisi aeg. Poliitiliselt oli olukord muidugi kordades teravam kui praegu. 1934 sai valusalt lüüa Eesti demokraatia, sest Päts võttis võimu, kehtestas riigis kaitseseisukorra ja keelas kõik poliitilised liikumised. Samal ajal kidus Eesti majanduslik käekäik. Tuhanded eestlased kaotasid töö, sest rahval polnud sisemaist ostujõudu ja raske oli kaupu müüa ka madalseisus Euroopa turgudele.
Toona, 1933. a kevadel valitsusjuhiks saanud Jaan Tõnisson astus lõpuks ebapopulaarse, ent Eesti majandusele hädavajaliku sammu – ta devalveeris suvel Eesti krooni. Majanduse arengut takistanud madal sisetarbimine hakkas Eestis taastuma ja tõi töökohad tagasi.
Tõnissoni tabas küll ettevõtjate ja meedia kriitikatuli, kuid majandus hakkas samm-sammult ülesmäge minema. Jaan Tõnisson oli tollal Eesti riigimajanduse tarvilikke reforme tehes rahva pahameelele vaatamata tõeline riigimees, kes rahva jaoks „kastanid tulest“ tõi.
Paralleel nüüdisajaga on ilmne, sest Eesti ja tegelikult kogu Euroopa majandus vajab hetkel uute töökohtade loomiseks uut hingamist. Osa tänasest lahendusest on olnud samuti eurode „juurdetrükkimine“ ning valitsuste võlakirjade ostmine Euroopa keskpanga ja Euroopa Stabiilsuse Mehhanismi poolt.
Kergeid kokkupuuteid tänasega leiab toonase Eesti poliitilisest elust veelgi. Riigikantselei poolt 2011. a majandusarengu ja koostöö organisatsioonilt (OECD) tellitud riigivalitsemise raportis juhtis OECD tähelepanu Eesti haldussüsteemi liigsele tsentraliseeritusele. Leiti, et Eesti riigiaparaadis tuleb üles ehitada senisest märksa enam detsentraliseeritud ja kõiki valitsemise tasandeid hõlmavat horisontaalset koostööd.
Võimu keskendumine keskvõimu kätte ja parlamendi sumbumine toimus ka 1930ndatel, muidugi tunduvalt radikaalsemalt. Kui peale 1934. aastat asuti Eestis autoritaarsuse vaimus kohalike omavalitsuste liikmeid Tallinnast ametisse nimetama, asus selle vastu kõige elavamalt sõna võtma Jaan Tõnisson, sest rahva iseteadvuse ja demokraatliku vaimu kasvatamine ning samal ajal koostööle kutsumine olid Tõnissoni poliitika läbivad jooned. Eesti edenemine sõltus tema meelest eelkõige rahva üksmeelest ja samal ajal vaimselt tugevast kodanikkonnast.
Tagasivaade ajaloole on tänuväärt tegevus kas või juba sellepärast, et see annab meile võimaluse teha järeldusi. Kahtlemata on meie tänase Eesti kordaminekud kaasaegsete saavutus, kuid need saavutused seisavad siiski mineviku suurkujude laiadel õlgadel. Sestap tasub ka au sees hoida ning aeg-ajalt jälle meenutada Eesti ajalugu oma mõtete ja tegudega vorminud suurmehi.
Jaan Tõnisson oli Tartus populaarne ja hästi tuntud. Arvatavasti oleks talle suurt rõõmu teinud teadmine, et tema rahvas ehitab kunagi Eesti Rahva Muuseumile uue koduse maja. Aatemehena oleks ta selle üle kindlasti uhke olnud ja astuks rõõmsalt ja rahuliku sammuga üliõpilaste ja linnarahva rongkäigus läbi linna muuseumi uue hoone nurgakivi panekule Raadile. Meil on see võimalus juba sel kevadel ja Tõnissoni kodulinn ja isamaa võivad selle üle üksnes rõõmustada.

Ilmunud Tartu Ekspressis, 08/03/2013 01:35:14