Ma julgen arvata, et pronkssõduri teema ainult paistab pseudo-teemana. Pigem on minu meelest pseudo-poliitiline teatud inimeste käitumine selle teema suhtes avalikkuse ees. Pronkssõduri teema on oluline, sest avab minu meelest hoopis laiema, sotsiaalse probleemistiku, mis meie ühiskonnas valitseb, kuid millest vaikitakse.
Esiteks puudutab see teema sõja ning sõjajärgse okupatsiooni all kannatanud eestlaste kultuuri- ja hingetraumasid, millele uus iseseisvuse aeg pole suutnud leevendust pakkuda. Pean siinkohal silmas nii kodumaale jäänuid kui ka välis-eestlasi. Soov näha pronkssõduris okupatsiooni sümbolit, tuleneb muuhulgas kindlasti üksikindiviidi soovist saada avalikkuse käest moraalset rehabilitatsiooni kõigi kannatuste eest, mida tõi talle või tema perekonnale endaga kaasa nõukogude võim. Isiklik õiglusetunne ütleb neile, et neil on täielik moraalne õigus seda ühiskonnalt nõuda. Näitena elust, võin tuua kasvõi peaministri avaldused pronkssõduri suhtes. Ansip on neid avaldusi tehes korduvalt viidanud oma seisukoha motiividele. Selleks on lähedase perekonnaliikme kaotus. Subjektiivselt moraalselt täiesti õigustatud nõudmine. Kuid siinkohal tekib kohe küsimus, kas on õigustatud subjektiivse moraalinõude ülekanne poliitiliseks nõudeks, seda poliitiliselt põhjendamata?
Teiseks puudutab see teema ka taasiseseisvumise järel sotsiaalse surve alla sattunud muulaste kannatusi. Ka nemad on subjektid, kelle moraalsed tõekspidamised lähtuvad nende subjektiivsetest uskumustest. Üks nende paljudest uskumustest on kindlasti, et õiglane on austada neid, kes võitlesid II maailmasõjas sakslaste vastu.
Eesti riikluse ning eestluse ajaloost tulenevad õiguslikud ja moraaliküsimused huvitavad neid kahtlemata vähem ja seetõttu ei kuulu nende eesmärkide ringi empaatiline mõistmine selle teise, eelpool mainitud kultuuritrauma suhtes.
Seega võime teha siit järelduse, et pronkssõduri probleem on oma olemuselt mitte poliitiline, vaid eelkõige sotsiaalne, täpsemalt öeldes, moraali ja õiglustunde valdkonnast. Selle tegelikuks sisuks on kahe kultuuritrauma rehabiliteerimisnõue ühiskonna erinevate gruppide poolt.
Me võime ju seda probleemi lahata moraaliprobleemina, rääkides lahti kaks meie ühiskonnas eksisteerivat tõsist kultuuritraumat, mida ma eelpool mainisin.
Kui me teeme üldistuse ja eeldame, et sellel moraaliprobleemil on ühiskonnas laiemat kandepinda, siis on meil põhjust käsitleda seda ka sotsiaal-poliitilise probleemina.
Seejärel võib sealt minna edasi ja formuleerida pronkssõduri probleem poliitiliseks ehk riigi, riikluse asjaks. Igal juhul eeldab see minu meelest kõigepealt teema lahtirääkimist moraali seisukohast lähtuvalt. Vastasel korral puudub sellel küsimusel minu meelest igasugune poliitiline sisu ja mõttekus.
No comments:
Post a Comment