Lennart Meri on hea näide sellest, mida vabadus võib inimesega teha.

29. märtsil, Lennart Meri sünnipäeva puhul, sai Okupatsioonimuuseumis vaadatud Lennart Meri filmi “Linnutee tuuled“. Okupatsioonimuuseumis sellepärast, et president Meri oli selle muuseumi patrooniks ja toetajaks. „Linnutee tuuled“ valisin ma välja, sest see dokumentaalfilm on minu meelest tema loomingu üks tippsaavutusi. Film "Linnutee tuuled" räägib soome-ugri väikerahvaste raskest saatusest ja eluoludest endise NSVL aladel 70-ndate lõpus.
Meri kõnedest kumas ikka läbi tema mõtlemise horisont ja minu meelest oli sellel horisondil tema jaoks alati koht meie sugulasrahvastel, eriti väiksematel hõimuvendadel ida pool. Muide, see film sai oma valmimise aastal (1977) ka rahvusvahelise tunnustuse New Yorgi filmifestivalil, mis oli ilmselt oma aja kohta Eestis päris suur skandaal.
Filmi vaatamise järgselt rääkis põnevaid lugusid seoses Lennartiga tema kauaaegne sõber Ülo Tuulik. Mõnus oli kuulata kirjaniku ladusat juttu hästi valitud humoorikatest ja markantsetest juhtumistest seoses Lennart Meriga Kirjanike Liidu ja presidendiks olemise päevilt.
Minu peas jäi sellest õhtust kõlama Ülo Tuuliku mõte.
Lennart Meri on hea näide sellest, mida vabadus võib inimesega teha.
Kui Eesti poleks uuesti vabanenud, ei tunneks me Lennart Meri sellisena, nagu me teda praegu teame. Tema suurepärased poliitiku ja riigimehe võimed said alles siis tuule tiibadesse.