Viljandis folkides

Kui ma reedel Viljandisse jõudsin, sumises linn juba mõnusasti minust varem kohale jõudnud noortest pärimusmuusika sõpradest. Keerasin raadio autos kohaliku jaama peale ja üks meeshääl nurises seal parasjagu selle üle, et miks noored pole festivalile tulnud rahvariietes. Päris huvitav point mõtlesin.
Parasjagu kui ma festivali telgist mööda sõitsin, jõudis keegi mu autot juba Sprite pudeliga visata. Võtsin seda kui märguannet auto kindlasti ohtutusse kaugusesse peita. Esimese asjana jalutasin kohe rohelise lava juurde. Teadsin, et kindlasti kohtan seal oma vanu tuttavaid, keda aasta otsa pole näinud. Tahtsin väga teada saada kuidas neil on vahepeal läinud. Sellised vestlused on minu jaoks tähtis osa folgist. Põnev oli kuulda kuidas keegi on vahepeal Norras mägedes elanud, kes talu ostnud, kes palju välismaal käinud. Kuuldes sõprade tegemisi pean tunnistama, et minu loomingulisi sõpru, ükskõik kui boheemlik on nende suhe praktilisse ellu, iseloomustab üks huvitav ühine tendents. Jõudes oma elu teise kümnendi lõppu on neist saanud tublid lapsevanemad. Muu vestluse hulgas oli muidugi päevakorral pärimusmuusika fenomen üldisemalt. On selge, et tegemist on väga tänuväärse festivaliga. Tähis pole mitte ainult see, et inimesed saavad päikesepaistel peesitada ja värske õhu vanne võttes veidi muud muusikat kuulata. Olulisem on see, et festival on toonud pärimusmuusika eesti inimeste igapäeva ellu. Üheks nädalavahetuseks saab sellest Viljandis elu osa. Muusika ei kõlanud ainult lavalaudadel. Lauldi ning mängiti pilli ka tänavatel ja puude vilus. Tantsiti ja räägiti regilauludest. Kui veidi unistada, siis on ju võimalik, et mingil ajahetkel muutub ka rahvariiete kandmine noorte seas pärimusmuusika pidudel kultuurielu tavaks. See oleks tore ja annaks võimaluse äratada elule jälle üks eesti pärimus. Eesti rahvariided eristaks meid läänelikust massikultuurist ja see tekitab kindlasti nii nende kandjates kui ka vaatajates erilise üleva tunde. Peale selle tuleks esile üks killukene meie oma pärimuskultuurist, mis on läbi Eesti rahva ajaloo meiega alati kaasas käinud ja võib olla, et ootab juba pikkisilmi oma võimalust.