Restart Eesti piirkondlikule arengule

Elame ajal, kui suur osa Eesti väikelinnades ja maal elavast nn maarahvast on kaotamas toimivat sidet riigimasina ja selle poliitilise juhtimisega.

Eesti avalikus ruumis ja poliitilisel maastikul pole nende huve koondavat ja riigivalitsemise tasandil kaitsvat poliitilist jõudu. Tegutseb küll terve hulk liitusid ja MTÜsid, kuid neil pole poliitilises võitluses enese kehtestamiseks poliitilist legitiimsust. Reaalsuses pole valitsus oma  koalitsioonilepingus püstitatud regionaalpoliitika eesmärkidele – maale kõrge elukvaliteet ning hästi tasustatud töökohtade juurdekasv – grammigi lähemale nihkunud (vt joonis).

Regionaalministri lühikesed käed

Ometi on elu edenemine maakondades Eesti elu tasakaaluka arengu põhiaktsiaks. Pealegi, looduslähedane eluviis, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu, on paljude inimeste unistus tuleviku Eestist.

Paraku viitavad faktid juba pikemat aega pigem elu kidumisele väljaspool keskusi. Kõige suurem mure maal on töökohtade puudumine erasektoris. Ettevõtlus ja uued töökohad on juba aastaid edenenud vaid Harjumaal. Sissetulekute erinevus Tallinn vs. Valga on juba kahekordne. Kui Tallinnas on keskmine palk 1100, siis Valgas 600 eurot. Maal suureneb hoogsalt ka heitunute ning sotsiaalabist elavate inimeste hulk. Ääremaadel on vaesusriski piiril olevaid inimesi kohati 40%.

Samal ajal on valitsuses regionaalminister, kes vähendab küll omavalitsuste arvu, kuid kes tegelikult ei saa regionaalpoliitikat ellu viia. Tal on küll oma eelarverida ja osakond siseministeeriumis, kuid pole ligipääsu regionaalarengut mõjutavatele otsustele. Kuni näiteks haridusministril pole vajadust saata oma gümnaasiumide reformi otsust kooskõlastuseks regionaalministri lauale, saabki regionaalpoliitika koosneda vaid meetmetepaketikestest kohaliku elu turgutamiseks ning see ei omanda vajalikku jõudu.

Poliitilise väljundi puudumine maainimestele ja samal ajal regionaalministri positsiooni jõuetus valitsuses suurendavad harukondlike ministeeriumide diktaati ja  süvendavad ääremaastumist. Oleme olukorras, kus riigiasutuste ja agentuuride ametnikud otsustavad pigem oma valdkonna huvidest lähtuvalt, mida ja kui palju maal edendada, tehes tihtipeale seda omavahel või kohalikega nõu pidamata.

On selge, et riigi investeeringuid tuleb võrreldes praegusega oluliselt suurendada,  et võimaldada tulevikus töökohtade teket ka Eesti äärealadel.

Korraga tuleb väikelinnades ja neid ümbritsevates regioonides turgutada nelja valdkonda: stimuleerida omavalituste ettevõtlikkust võitlemaks oma vallas ettevõtete arengu ja uute töökohtade eest; premeerida ettevõtteid, kes õpetavad uusi töötajaid ja otsivad koostöövõimalusi kutseõppekeskuste/ülikoolidega; investeerida ettevõtete arenguks vajalikku taristusse; teha väikeettevõtetele tootmiseks sobilikud tehnoloogiad kättesaadavamaks (ehitades ühiskasutatavaid, tööstus- ja tehnoloogiakeskusi) ja –  last but not least – tugevdada inimeste seltsimist ja kogukondlikku läbikäimist ning teha korda regioonides väiksemaid keskusi ühendavad sõiduteed.

Tsentraalsem süsteem kui Nõukogude ajal

Tasub kaaluda maavanemate positsiooni lahtihaakimist siseministri otsesest poliitilisest alluvusest ning maakondliku valimissüsteemi juurutamist maavanema ametisse määramisel. Maavanemast on saanud lihtsalt lindilõikaja ning seda institutsiooni kontrollib ja mehitab poliitiliselt siseminister.

Kui võrrelda praegust maakonna tasandit nõukogudeaegsega, siis praegune süsteem on mitu korda tsentraalsem. 2009 a. reformiga liideti maakondlikud keskkonnakaitse teenistused, looduskaitsealadel tegutsenud riiklikud looduskaitsekeskused ja kiirguskeskus ühtse keskkonnaameti alla ja ametikohad koondati Tallinnasse. Varem igas Eesti maakonnas toiminud keskkonnakaitse teenistused suleti ja jäeti alles kuus regiooni keskust. Riigi seisukohast hoiti raha kokku, kuid reaalsuses mõjutas selline otsus lumepalliefektina kogu piirkondlikku teenussektorit.

Kohalike kogukondade eluolu ja ökosusteemid on muutunud niivõrd õhukeseks, et paari olulise töökoha ladumine võib viia kohaliku kaupluse või hambaarsti kabineti sulgemiseni.
Näiteid leiab veelgi. Rahvas saab omanikuna rõõmu tunda Riigimetsa Majandamiskeskuse kõrgete tootlikkusenäitajate üle, kuid keegi pole arvutanud palju oleme kaotanud sellega, et tuhanded metskondade töötajad on piirkondades kaotanud oma töö ning RMK suurenenud kasumid voolavad piirkondade asemel otse riigikassasse. Ehk siis raha voolab küll ühest taskust teise, kuid pidevalt regioonide arvelt. Näiteks möödunud suvel liitis keskkonnaministeerium keskkonnateabe keskuse ja Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi keskkonnaagentuuriks,
mille tulemusena kaotasid mitmed inimesed töö.

Maakonna tasandil on piirkonna juhtimiseks vajalikud eeldused nagu inimesed, eelarve ja juhtimispädevus ära nuditud. Jah, kohaliku võimu teostamine on küll veel valdade käes, ent neil pole enam võimekust.

Selge on ka see, et neid probleeme ei saa lahendada pelgalt omavalitsuste mehaanilise liitmisega. Võimekus osutada teenuseid ja edendada kohalikku elu on oluline, aga teisalt tähendab ka võimu lähedus kohalikele midagi ja liitumisel jääb kannatajaks pooleks tihti just maapiirkond. Vaadakem kas või Antsla valla ja linna vahelist ressursside jaotust pärast ühinemist: 100% investeeringute raha läheb linna ja 0% maale.

Valimisliitude vabakond

Tervikliku regionaalpoliitika saab luua, ühendades Eesti maapiirkondade ja väikelinnade valimisliidud võrgustikuna toimivaks vabakonnaks.

Regionaalpoliitika väljatöötamine ja selgete suundade kaudu piirkondade arendamine suudaks vast veidikenegi olukorda ääremaastumise ja väljarände osas muuta. Pelgalt piiride joonistamine ei aita. Küsimus on, kes seda teeb, kui valitsusel selle vastu huvi leige?

Asjakohase regionaalpoliitika väljatöötamine saab toimuda vaid seal, kus on probleemidest kõige parem ülevaade ehk rohujuure tasandil. Selleks võrgustikuks, kus uued regionaal-poliitilised sihid paika panna, sobib suurepäraselt parteidest sõltumatu ja kohalikke huve esindav Eesti Valimisliitude Vabakond, kes loodi seltsinguna veebruari algul ja ootab endaga liituma sõltumatuid valimisliite terves Eestis. Juba on sõnastatud ka ühisdeklaratsioon, mille leiab lehelt http://valimisliidud.blogspot.com/.

Peale tosinkonna asutajaliikme peavad praegu listi vahendusel mõttevahetust inimesed ligi viiekümnest valimisliidust. Kes teab, ehk sünnib sest miskit, mis Eesti regionaalpoliitikale uue elu sisse puhub.

Ilmunud Õhtulehes
http://www.ohtuleht.ee/565433/kommentaar-restart-eesti-piirkondlikule-arengule