„Gümnaasiumi territooriumil vahetunni ajal põletas A koolikaaslast tikuga lõua alt, tekitades kannatanule valu ja tervisekahjustuse. Algkool-lasteaia aulas ähvardas alaealine H noaga nelja 10-aastast last tervisekahjustuse tekitamisega, pannes ühele neist kööginoa kõrile. Poiste riietusruumis, kallati B koolikotis asuvasse joogi sisse uriini, mida teadmata B ja tema õde hiljem jõid, selle tegevusega kahjustati nende tervist. jne “, vahendab Justiitsministeeriumi raport hetki tänapäeva koolivägivallast. Teema on kuum ka seoses hiljutise skandaalse vahejuhtumiga kui lastevahelisse vägivallatsemisse sekkus lapse isa. Eesti Päevaleht (EPL 13.06.2012) vahendab, et erukindral U. Roosimägi karistas oma poega rünnanud vanemat alaealist, lüües talle lahtise käega näkku. Inimesed on juhtunust ilmselgelt ärritunud ja otsivad lahendusi. Näiteks Päevalehe lugu kommenteerides kirjutab keegi Kuks: „Roosimägi asemel oleks ma jõmpsika isale ka veel sahtlisse väänanud, sellistes peredes need ülbikud ja ennasttäis molkused kasvavadki, endast nõrgema kallal on kõvad mehed, omasuguste seas tehakse püksid täis.“
Paljudel juhtudel iseloomustavad ka ohvrid ise vägivallatsevaid lapsi kui ülbeid, hoolimatult irvitavaid ja enesega rahulolevaid tüüpe. Paratamatult tekib küsimus, kas on võimalik „laps-jõhkardite“ käitumist muuta?
Lihtsaid lahendusi pole
Erinevad analüüsid laste vägivaldse käitumise kohta visandavad küll väga sisukaid ja asjakohaseid arutluskäike sedalaadi käitumise põhjuste kohta, kuid haridusasutuste tegevusplaanid põhjuste likvideerimiseks sumbuvad paraku ummikusse, sest päädivad enamasti plaaniga töötada koolides välja tagantjärele sekkumise mehhanismid, stiilis õpetaja vestlus lapsega ja tema vanematega. Kuid esiteks ei likvideeri selline tegevusplaan vägivaldse käitumise põhjuseid ning teiseks ei paista vestlused tihti ka tagantjärele mõjuvat, sest Justiitsministeeriumi raporti kohaselt on 85% protokollides fikseeritud rusika ( vahel ka tooli- või noa-) kangelastest teiste kallal vägivallatsenud ka varem.
Seega paistab, et ühtegi head retsepti koolivägivalla põhjuste likvideerimiseks ei ole ja koolivägivalda saab paremal juhul ehk taltsutada ning distsipliiniga vaos hoida. Asja teeb veel keerulisemaks küsimus, kus tõmmata piir vägivaldse ja lihtsalt aktiivse lapse vahel? Näiteks mänguasja vastu seina loopivat last nimetame mürakaruks aga kui laps kordab enese jaoks sama tegevust kassiga, käsitlevad lapsevanemad seda vägivallatsemisena. Vabaduste ja humanismi ajastul ei tule kõne alla tagasipöördumine nn „sõjakooli distsipliini“ kehtestamise juurde, sest koolivägivalla likvideerimisel liigse distsipliiniga kardetakse maha surude laste loomulikku innukust ja aktiivsust. Pealegi riivaks sedalaadi tegevus laste inimõigusi.
Enese ja teineteise mõistmine ongi inimesele raske väljakutse
Ümbritseva suhtes aktiivselt käituvad lapsed ongi esmapilgul tihti vägivaldsed. Põhjus on selles, et neil pole veel välja arenenud tahet ja tähelepanu teiste elusolendite tunnetest ja vajadustest aru saada ehk teisi mõista. Soov teisi mõista puudub inimesel sellepärast, et see pole kaasasündinud omadus vaid pereringis ja igapäeva elu praktika käigus teistega suheldes omandatud käitumine. Ilmselt on palju perekondlikke ja ka laiemalt ühiskonnast tulenevaid kultuurilisi tegureid, mis elukaare jookusul kujunevat empaatiat soodustavad või takistavad. Igal juhul nõuab see aega, vanemate pühendumist ja ilmselt veel palju muudki ning ka siis pole tulemus garanteeritud. Miks?
Mõjub vaid täiskasvanute endi käitumine, mitte sõnad
Asi on selles, et inimene on bioloogiline olend. Samal ajal kui väliskeskkonna muutuste tajumine ja oma ellujäämisinstinktide rahuldamine on talle kaasasündinud primaarne omadus, viib teise inimese hingeelu mõistmiseni hoopis keerulisem skeem (vt näiteks W. Dilthey „"Hermeneutika tekkimine" – Akadeemia 1991, nr 5). Dilthey mõttekäigu toel võiks lapse empaatiavõime tekkimist selgitada nii: vahetult kogeb laps varajases eas teisi inimesi (samamoodi nagu kõike muud) eelkõige füüsiliselt. Proovides väliskeskkonda allutada oma vajadustele, kohaneb igapäeva praktikas märkamatult ka lapse enda käitumine. Ehk siis olles igapäevases praktilises suhtes väliskeskkonnaga (milleks olulisemateks objektideks on lapse vanemad) lihvib laps pidevalt ka omaenese käitumist. See tähendab, et juhul kui last ümbritsevate inimeste käitumismuster on järjekindlalt hooliv, omandab ka laps eeldatavasti pigem sedalaadi käitumise ning see omakorda loob eelduse, et ta hakkab kiiremini mõistma teistesse tähelepanu ja hoolivusega suhtuva inimese käitumise taga tuumakamat sisu.
Tean õpetajat, kes tegi õpilastega klassis järgneva harjutuse. Ta jagas lastele kätte valged paberilehed ja käskis need jõuga känkrasse kortsutada. Seejärel andis ta ülesande paber ettevaatlikult lahti voltida nõnda, et taastuks paberi esialgne kuju. Lapsed märkasid, et ka väga hoolikal lahtivoltimisel jäid paberile tähelepanelikul silmitsemisel siiski kortsud ja armid millest vabanemine polnud võimalik. Seejärel palus õpetaja lastel paberi ees vabandada (oma suutmatuse pärast paberit esialgsel moel taastada), ise lastele selgitades: nõndaviisi on ka siis kui te oma käitumisega teisele liiga teete.
Allikad:
http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-erubrigaadikindral-urmas-roosimagi-loi-last-nakku.d?id=64532028&com=1&s=1&no=0
http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49167/Alaealiste+v%E4givallakuritegevuse+anal%FC%FCs,+Justiitsministeerium.pdf
No comments:
Post a Comment